london.

oleme nüüd siis sellel tõotatud maal ja tõotatud linnas juba paar päeva veetnud. tore on. lund pole, kingadega saab käia, poodides on irmjubedad allahindlused.
niisiss
day1: saabumine, üllatus-üllatus, udusel inglismaal paistab päike. meie rõõmsasti lennujaamast victoriasse, et sealt edasi peckhamisse sõita. massa vigiseb aktiivsete sitajunnide üle (rassistid oleme, jajaa). kodus kraamib trainu kotist välja verivorstid, kõigil on kaasas metsikutes kogustes viint. chill, eesti söök, eesti viin. puhume täis batuute.
day2: äratus, eestimaine veski-mati kaerahelbepuder massa esituses. linna. bussis: "Attetntion, attention, homosexuelle!" vaatamisväärsused: westminister abbey, biigbenn, trafalgar, ostame tescost süüa ja istume nagu 7 lubja tänava varjupaiga elanikku pingi peale transpordimuuseumi ette ja laseme oma leival ja reduced pricega kanal hea maitsta. fotosüüdistus antud toimingust on ka täiesti olemas. siis covent gardeni lush (sven ostab 45 naela eest ja saab pealekauba kingitusi 50 naela eest). kohmi neros (mina ja sven), istumine costas :S
õhtul oli plaan heavenisse minna. aga kui eestlased heaveni ukse taha jõudsin, oli järjekord juba 100 m pikk. ilma liialdusteta. võibolla rohkemgi. eks siis sohosse. GAY, meie massaga tahtsime ikka heterobaari ka, aga seda pandi juba kinni. järgmises küsiti 5 naela, mu töllakilevajunud suu tõttu arvas turva ilmselt, et ma ei saanud aru ja hakkas sõnu väga aegalselt välja häälima, ise sõrmedega zestikuleerides. mispeale meie massaga naerma purtsatasime ja minema jooksime. eks need väljamaalsed ju kohtlasevõitu ole! siis üsna saast paik escape, aga kuna napsu oli piisavalt ja seda juurde tuli, siis hakkas üsna lõbus. britni vidjud telekast! jess! massale tekkis vanemapoolne härrasmees, ilmselt laksu all, sest selget juttu sealt küll ei tulnud. massa oli ülitüdinud näoga ja ma läksin mehe käest küsima, kas ta ei tea, et see on gaybaar. mille peale härra vastas hoopis: "do you know who i am? i work for rolling stones magazine!"
"umm? so?" i really dont care...
"i work for rolling stones magazine!!!"
"i work for vogue!"
vihtusime sveniga tantsu, niiett kurjad briti peded oleks tahtnud mul pea otsast hammustada.
day3: olles eelmisel päeval avastanud topshopi, ei suutnud miski vägi massat oxfordilt eemal hoida. ahjaa, eelmisel päeval olin sealt isegi pijaama ostnud. sale 22 naelalt kuuele :)
bank-holiday oli küll terve london shoppamisele kulutada otsustanud. rüslemine-rüselemine-rüselemine. istusime sveniga roosa plastikdiivani peal ja mõtlesime, et mille kuradi pärast. kas ometigi ei võiks pohmelliga kodus magada. sis tuli näljane toomas ja me läksime siuksesse aasia kiirtoidukohta nagu wagamama. koht ise nagu keldris olev koolisöökla. paber sinu ees täidab nii lauakatte kui ka desserdimenüü kui ka tellimuse numbri aset. ettekandja kritseldab sinna tellimuste numbrid. minul oli 40 ja svenil 25, teisi ei mäleta, mis seal täpselt juhtus, aga sven sai oma toidu ja meie mitte. ootasime. ootasime veel. ja sis tuli välja, et segadus, et meie tellimus pold kööki jõudnudki. ja pika ootamise peale saime tasuta magustoidud.
sis koju. viinad, mina, trainu ja sven kaapisime ghettosse pidusse. järjekord oli umbes 60 m. millegipärast jäimegi sinna seisma. kuna me olime bussis peaaegu terve limonaadipudeli miskit vedelikku manustanud, siis oli kõigil kibe pissihäda. trainu viisin soho squareil olevasse meestepissuaari, mis ühelt poolt lahti. lõin kui kammerneitsi oma mantlihõlmad valla, et kaitsta proua au, kui see seal haisvas putkas oma toimetusi toimetas. miskid 2 mutat pakkusid ka abi ja ajasid oma hõlmad valla :D, pärast tahtsid veel teada, kust me pärit oleme, nooh, arvake ära poisid, milline balti riik... "oo, jeez, we know, it must be hungary!"
sven oli juba natuke edasi jõudnud, jätsime trainu seisma ja läksime mulle sobivat pissipaika otsima. mingi õu. tagapool tõmbavad paar tüüpi oma tobi. miski nurgatagune, kuhu keegi oma shoppingcarti on parkinud. sven tõmbas selle lahkelt eest ja käskis mul käru koha peale ronida. hoidis veel kenasti mantlit ees.
klubis olime umbes 1.5 h. sest siis pandi koht kinni. tore oli, tantsisime, aga place was so crowded... irrmus. kõrval tantsis rinnahoidja väel paksu kõhu ja väikeste tissidega naine.
koju minnes võtsime friikaid, istusime bussi, mina kaotasin ilmselt oma telefoni, ilmselt karistuseks selle eest, et koju jõudes oli meil eriti purjumaja kätte jõudnud ja oma kihistamisega ajasime kõik üles. njahh.
day4: toomasel on sügav soov ja tahtmine endale klubisussi hankida. selfridges it iis. massa tahab ka oma formarina poodi kaeda (pornoriina pigem), mina ihalen mingite kaunite kontsaga värviliste jalavarjude järele. selfridges oma viie tohutu korrusega. jagunesime, et kohtuda 2 tunni pärast. mina, kellatu ja mobiilitu, saabusin ilmselt täpselt tund aega hiljem... ise üsna frustreeritud massidest, mis mind igal sammul nügisid ja sellest, et imeilusad miu-miu kingad maksid kõigest 235 naela. ma arvan, kui nad oleks poole võrra olnud alla hinnatud, ma oleks vist ostnud kahh... selle asemel läksin vanasse heasse odavasse faithi ja ostsin 2 paari kingi. 25 ja 30 naela. sinised ja rohelised.
eriti paha oli olla ja otsustasin oxfordilt mööda regent st. bussiga trafalgarile sõita. mõttetu ettevõtmine, need bussid seal ju ei sõida! sama ajaga oleks ma umbes 3 korda jala trafalgarile jõudnud, aga mul oli üsna pohh ja hirmus väss. trafalgaril ma loomulikult esimese bussi peale üldsegi ei mahtunud.
kui ma koju jõudsin, siis mõtlesin, et teised on juba kodus ja on pahased ,et ma niiviisi kaduksisse läksin. aga kodus oli ainult raivo. muretsesin irmsasti massa ja trainu pärast. et pole nad varem londonis olnud ja jumal teab kuidas koju saavad. aga kesse sõitis rongiga tiiru ja hoopis valesti kuidagi ja ei teadnud ästi kuidas siia mutalinna saab? metsikute pakkidega toomas oli kuskil raudteel ekslemas, kui massa ja trainu võtsid samamoodi kui mina oxfordilt bussi ja trafalgarilt 453 ja kenasti õiges peatuses maha tulid. 1:0 naiste kasuks.
sis pidi jälle väike jooma olema ja me pidime jälle ghettosse minema, mingi niginanaginapaarti. triin ja moon pidid ka tulema. mina olin jällegi jõle endast väljas, et me sinna urkasse lähme ja ma oma uusi kingi kanda ei saa ja üldsegi mitte beibetada. juhtus nii, et jäime jälle hiljaks ja saba oli seekord veel pikem. massa sai mingi vlaiku, millega väljaspool järjekorda kluppi sai ja tema oli seal tantsinud pööraselt hommikuni. suur must tädi kulutas, et enam kedagi sisse ei mahu ja me otsustasime mõnda kohmikusse või baari minna. mingi kole koht, kus paksu kõhuga ja vuntsidega pedeisand ukse ees paksu sigarit popsutas... ülejäänud seltskond oli samaväärne... sis üks klaab, shadow lounge. pidi irmvipp olema ja kallis kahh. kallidusest siis niipalju, et 5 naela. nael rohkem kui ghetto ja heaven... ilmselt nägime me välja kui tõsised idaeuroopa vaesurid, sest ülituus turva pidas vajalikuks meile korrutada, et pilet on 5 naela. poola tüübiga bartoszsiga arutasime, et njahh, ega see on suur raha, meil elab pere terve aasta sellest rahast!
töötame kõik põllul ja... enivei, ei tea, mis värk on, aga iga kord, kui ma tahan siin niisama suvalt välja minna, siis juhtun supervippi kohta ja tunnen end seal natuke kehvasti. kõik on kingakeste ja topikestega ja minul on jällegi mingi miki hiirega maika nagu suvelgi, kui me cafe de paris'i läksime. sis olin üldsegi hommikul kl 10 kodust välja tulnud, miljon muusjumi läbi käinud ja siis praidil olnud...
ja ma ei saa aru, siin mõtleb mingi koht, et on jäleäge, aga enamus eesti ööklubisid annavad silmad ette. bonbon, tallinn, prive...
igatahes, ka see klaab oli crowded mis crowded, ei mahtunud liikuma ja higised homod hõõrdusid vastu paljaid käsivarsi. ja muss oli liiga deep house. konditsioon hakkas lähenema kainusele... ja siis saigi nii, et meie trainu ja toomasega olime üsna nõrgad lülid ja tulime ära koju, kui sipu ja sven ja bartoszs jäid pidusse...
nüüd kõik ikka magavad, vaatap, läheks veertaks nad oma batuutidelt maha...

merri kristmas

nüüd sis niuke lugu, et paljuräägitud-kiidetud pulma ma ei jõudnudki. põhjused tähtsusetud, liigagi proosalised (eiei, mul oli küll kingraha!), ei tasu rääkidagi. kuni täna hommikul kl 1-ni oli mul ikka plaan minna. issand,ma ütlen juba kella ühe kohta hommik... kretiin. niisiis. jõulud, jahh... tegin sel aastal isiklikult täpselt ühe jõulukingituse. emale. ja vist tuleb veel paar väiksemat vidinat, aga teap kas saab neid ka kingitusteks nimetada. kerttu viisi, meened võibolla... vanamale vanaisale ostis ema, minu panus oli hea maitse. ja teistega on juba kokku lepitud, et mingit kinkimist ei toimu, meil on kingitus iseendale... paari nii hea sõbraga koos londonisse minna ja seal pead-jalad koos kuni tülitsemiseni elada: kas saab paremat jõulukinki oodata?! ei, kohe kindlasti mitte! sis veel tuli välja, et me ainult neljakesi reisime, üks viiendik tuleb teisipäeval järgi, vist seepärast, et ta kardab lössis batuudi peal magamist, et küll mina olen teisipäeva õhtuks oma kopsud koos tükikestega sinna õhkmadratsi sisse valmis puhunud, siis hr. printsess saab heljuda-heljuda-heljuda... massal on ka riisi ja parmesani kaasa ostetud, jutskui kardaks nirk uskumatut näljahäda. minu nö toiduvarudesse kuuluvad paar sokulaadi, kaks pooleliitrist ja 80% viina, üks liitrine, ja üks pooleliitrine vaniljeviin. khm. päris lõbus puhkus peaks tulema... trainu saab raivo ema käest verivorsti kaasa. kapsast me vist ei võta. sis jahh, eilne õhtu. ei armasta ma jõulusid, isegi nostalgiat ei tule enam peale. aga püüdisn ikkagi ülimalt positiivne ja asjalik olla. vanaisa oli juba enne pühade puhul napsu võtnud, niiett ta teenis oma pisut läperdava (kui lõuga tahetakse käele toetada ja siis küünarnukk lauast mööda pannakse faas) oleku eest vanama õiglase pahameele auga ära. no aga vanamagi lasi ise likööril hea maitsta, ehkki korrutas kogu aeg, et oi, tema ei või, rohtude pärast... juba sai asi nii kaugele, et vanaisa tõstis üles igajõuluse küsimuse: kuidas siis maarja ikkagi niiviisi pühast vaimust käima peale sai. ma ütleks, see on juba teatud näitaja... nagu autojuhil puhumine... sis kurtis taat, et tal jalad na kanged ja kipuvad ära surema ja kuidagi bussi peale ei jõua, soovitasin siis jaladvälja vahetada, et nüüd on uued titaansulamist kunstjalad, imekerged, mõtle kui tore oleks säärastega bussi peale kepsutada. vanaisa kohendas oma suurte raamidega prille ja ei osanud midagi kosta... sain martinilt elulaheda jõulusmsi ja see tegi mu kööbakat jõuluõhtut natuke paremaks. õhtuks oli ilm külmaks ja selgeks läinud, täiskuu ja udu, eriti ilus öö tulime emaga enne ööd linna, vahtisime telekat ja jõime sampust. ja jagasime oma kingitusi, sel aastal, oh imet, oli ka ema kingitus täppi läinud. tore!

nilbe lugu

proovin siin keset ööd midagi leida, mida laupäeval pulma selga panna. kõik mis ma endale selga ajan kas ragiseb, käriseb, kisub, ahistab, on moest läinud või näeb mingil muul kombel nilbe välja... millegipärast kummitab koera lugu: "maiuuuu on piima-auutooo...." siis, et ennast veelgi ärritada, proovisin ema roosat kostüümi :D, jaa uskumatust nilbusest saab siiski midagi hullemat olla!!! ja siis on mul mõned paarid pükse, mida ma ei raatsi ära visata, sest nad on nii ilusad ja... väikesed. proovisin ühtesid valgeid, mis mul tagumiku pealt lotendasid, kui ma nad ameerikast ostsin ja hakkasid seal elades veelgi enam lotendama. uskumatu, burgerimaal olin ma oma elu parimas vormis! no ja ometigi suutsin püksinööbi praegugi kinni tirida, sest tegu strechpükstega... aga mis seal kõik üle jäi... kontrast missugune, mai imesta, et kõik need ameerikamaa mutad mulle järele vilistasid ja oma autosse kutsusid ja baaris drinke välja tegid ja kinusse kutsusid. mai tea, tahaks ka siukest regulaarset elu nagu seal... maja suburbis, kord nädalas poodi, ostad kõik oma juurviljad valmis ja prepareerid endale hommikuks korralikku putru ja mitte mingit autot... võibolla sõber john viib kord nädalas oma truckiga supermarketisse, aga mitte rohkem. ja ei mingit söömist kell neli peale pidu, et siis täiskõhuga pohmaunne vajuda! oehh. suurlinnas ei tuleks siuksest elust midagi välja, sest iga nurga pealt saab osta XL latte või kakao ja liiga palju on restorane, baare, kohmikuid. ja tartus kodus on külmkapis kotletid ja kardulasesalat ja üsna tihti miskit kakkugi...:P deem...

jama

istun siin töö juures. pole ammuammu midagi kirjutand. jama on. õudsalt jama. paar päeva on siuke tunne olnud, et vihkan kogu kupatust, mille keskel elan.
kool-kõik kursaõed on abielus või rasedad ja kõigi teed käivad oma rada... mitte midagi asjalikku ka ei toimu. kui korra kooli külastad, siis pole jällegi õppejõude või ajavad nad lõpmatult rumalat juttu... on see minu isepäisus ja üleolek, mis paneb mind arvama, et tkk-s on suures enamuses perssekukkunud karjääriga kunstnikud õppejõududeks? või üleolevad mutid. ühte neist näen siin töö juures kogu aeg meie boksist mööda tuiamas, küll üksi, küll oma jubeda hambumusega tütrega, küll mõne rumala kliendiga, kes talle ta nime ja jama siseka eest tuhandeid plekivad...
töö-issand, ma taha enam. inimesed. paar tk on ok-d. mitte mingit tööd pole, ehkki ülemis korrutab, et küll tuleb, "tööd on siin küllalt, hullult, sitta kanti, kui sa arvad, et tööd pole, siis sa eksid!" räägib Mitte Kunagi Eksiv Mees.... tema seltskonnas tunnen end nulltemperamendiga olevat. ja juttu jätkub kauemaks. minu suu on lukus ja tema muudkui pläägutab. see mees müüks eskimole lund ka. 2 tonni. vähemalt.
ja siis on raha. miks mul seda piisavalt pole?! miks ma ei saa massale jõuludeks escada parfüümi kinkida? trainule ivo nikkolo karvamütsi? miks ma ei saa ennast ilusas ilusate inimestega stiilses ja kallis baaris headest koksidest läperdavaks juua? miks ma pean juurdlema, kas ma ikka raatsin londonis travelcardi osta või saab hakkama ka 10 naela odavama bussipiletiga? miks ma ei saa endale seda 2000 eegust iitala söögiriistade komplekti?
ja siis kui eile kärdiga vastavatud suudlevate tudengite lokaali sattusime, olid seal truissik ja riho. riho oli tore ja kiitis mu juukseid, aga trussik pööras jutu maailma näljahädadele ja ebaõiglaselt koheldud lastele... mul on õudsalt kahju, aga ma arvan, et minu missioon pole praeguses elus ja praegusel ajahetkel nendega tegeleda... ja kui ma mõtlen vihmametsadele, siis hakkab niikuinii paha. ja koertevarjupaigale, ja ühele haisvale mutikesele, keda nähes ja haistes tuli pisar silma nii kurbusest kui ka vängest lehast.
ometigi hakkas trussiku jutu peale iitala komplekti-kompleksi peale häbi. ja oligi kogu mu vaese inimese virisemisrõõm võetud! lubasin endale ühe salati, mis koosnes lollo rossost ja paarist astelpajumarjast. ja latte. ja õlle.
siis tulid juba trainu ja urvo. ka juhuslikult. mina kaapisin poodi, et leida mingeid jõulukinke... ometigi ei näinud ma midagi kinkimisväärset. alguses mõtlesin emale osta ridiküli, siis tulid mingeid muud ideed, sest ridikülid meie kaubandusvõrgus ei kannata kriitikat ja hinna-kvaliteedi suhe on paigast ära. mingi hetk tundus, et esinduslikud trennipüksid (lühikesed) oleks suurepärane valik. leidsin ühe paari väga ilusaid ja esinduslikke, aga nad olid liiga väikesed. teised... esteet spordipoes... hmm...
kakerdasin kaubamajas ringi, mis ka sel aastal on muutnud end loomalaudaks, pühade puhul pooltele müüjatele põrsakostüümid selga ja jõulumeeleolu missugune! juba ükskord varem olen seal kohanud üksikut roosakat jänest, kes uiksude keskel laiali laotatud matil üksi dominot kokku pani. natuke kurb oli tookord ja natuke naljakas ka. eriti kui ma kõvasti trainule ütsin: "vaata, jänis!" ja siis jänis seepeale meie poole vaats ja armsasti oma roosa käpakesega lehvitas. jänks sai kohe oma 10 plusspunkti, et ta oma tavaliste mallide järgi üsna piinlikku töösse nii rõõmsalt suhtub. seekord ei pannd ma jänksi alguse tähelegi, kaapisin spordiosakonda. vaatan maha, hmm... pruunid karvased sussid...hmm, püksid ka... hm, hoopis kombinesoon... miks seisab pruuni karvase kombinesooniga mees kaubamaja riiulite vahel? hästi vaikselt ka veel? ai see on ju hoopis turvamees! ebamäärane suur pruun ürbak osutus hoopis karukostüümiks! suu hakkas muigvele tõmbuma, karu näost oli näha ääretut häbi, piinlikkust, ta oleks tahtnud läbi põranda sinnasamma kaubamaja kodumaailma käterättide vahele vajuda. mina loomulikult ei suutnud oma itsitust maha suruda ja keerasin pea ära. ei aidanud midagi, piinlik mees oli mu mällu nii sööbinud, et ma hakkasin kõva häälega naerma ja keerasin otsa ringi ja seal nägin ka jänksu jällegi, seekord mitte nukralt üksi doominot ladumas, vaid koos paari jõnglasega, kes jänksule sülle ja selga ronisid. jänes oli kõigega silmnähtavalt rahul ja lasi end kõrvast sikutada, ise rõõmsasti kihistades.
päev muutus päris helgeks. läksin kärdi, trainu ja urvo juurde suudlevate tudengite lokaali tagasi. nad olid teisele kolinud. ma ma pean ütlema, et mu päev muutus ikka juba täitsa ilusaks. toredad sõbrad istvad sinuga toredas kohas ,kus on hea muusika ja tuliuus kujundus. tundisn end inimesena, istudes ässtisuurel heledal pehmel nurgadiivanil koos oma heade sõpradega, jõin õlli, tsättisin, vahtisin lakke, kus olid eriti ilusad heledad kandilised tekstiilvalgustid, ühes seinas oli puitraamistikus suurendatud mustvalged fotod, muud seinad olid soojad kakaobeezid. tammepõrmand mis muuga kahh hästi kokku klappis. niisugune 30 ja tänapäeva miksiv interjöör, tartu oludes üsnagi minimaalne nii vormis kui värvis, aga ometigi õdus ja soe ja hubane. issakene, ma olin nii erutet, et pisar kippus silma tulema... võibolla on mäletsus liiga soe ja kena, sest mul nii toredad inimesed kahh ümber olid ja kõlarist õrna jazzi tuli.

insener Alari Piispea

... selline silt ripub minu toa uksel. võtsin selle eilselt kunstikooli jõulupeolt kellegi ukselt maha... viisin kõigepealt dj puldi peale, lasin inimestel arvata, et mussi mängib dj insener alari piispea, siis toppisin kotti ja panin sildi oma ukse peale, seda kleepekanätsu oli ka seal taga veel... tegelt alustasime kerttu juures, kui ma ta keldriaknast pudeleid sisse toppisin "tädi, võtke õuna!" viinakoksid, massa, kerttu, mina, maarika, liisa... siis kipa kõpa jala minekit, pensumart pidi liituma, ootasime teda massaga kuskil nurga peal, kui see oma sõbranna ja tolle kiiksuva punase villisega meist ca 3 korda mööda sõitis... lõpuks võeti meid ka ikka peale, siuke 2-uksega litsilõksuke oli, sellega loksusime lõpuks laululava ette, tundus, et pool kunstikooli vaats pealt, kuidas ma sealt logisevast porisest jeebist seeliku ja kontsadega maha ronisin. siis. madis nägi fantasitiline välja, valged sukad ja platvormkingad ja mini. punane huulepulks ka. kris ja kristi joujoumehed. albert kulgil olid jänesekõrvad peas. mapp käes nagu alati. alguses oli kolepaha muss, siis me läksime pubbi ja sõime selle vist tühjaks. massa hakkas piimaautoks, toppides endale õhupallid kampsuni alla. lõbu ja lusti küllaga. sis hakkas kerttu tuigerdavaks, ei leidnud oma pruuni jopet üles. keegi ei leidnud, kuni mina kui kõige adekvaatsem (ime küll!) kogu riidekuhja läbi tuustisin, kunstnikupreilile parka selga avitasin ja ta riinu-tarmo autosse tassisin. siis oli ka paremat muusikat mingi hetk... siis tuli kuskilt ahto, kes massat kärdiks pidas. me läksime kõik sellega rõõmsalt kaasa ja massa seletas, kuidas talle sünnipäevaks 22 roosi saadeti ja et ta on õnnelik. ja kasutades ära seda, et ta mitte massa vaid kärt pole, pani ta korraks ka käe tantsuplatsile maha. tahtlikult. njahh. tore oli. vahur tõi meid pärast koju. sõime massaga köögis veel kartulisalatit, kuhu segasime konservherneid sisse.

kultuurisokk

see võis olla vast nädalapäevad tagasi, kui tartu kunstnike majas avati aastalõpunäitus. samal ajal oli ka pöff ja meie sveniga läksime "vastasaknaid" vaatama. hiljem siis mõned lilleõied näppu ja näituse avamisele. martini kutsusime ka. noorkunstnik kerttu oli juba end pisut svipsiseks joonud ja oli silmnähtavalt rõõmus tagasihoidliku roosinupu üle. vaatasime viisakalt pilte (olgem ausad, saasta oli liiga palju), jõime sampust ja roosi, mille ma olin ostnud edale (keda ma üles ei leidnud), kinkisin oma maaliõppejõule helle-reedale. helle oli na kohmetu ja ütles, et mis tema enam... kerttu arvas, et kui või suus sulab, siis kõlbab naisterahval ka roos vastu võtta. täpselt ei tea, aga küllap helle kehatemperatuur ikka plusskraadide juurde jääb. napsusel kerttul tekkis mõte, et me võiksime tema ateljees edasi tsillida, ja et joojaid palju pidi tulema, kuid tal vaid 4 sampuseklaasi ja paar topsikut, siis oli vaja avamiselt klaase kaasa võtta. 2 neist minu ridiküli (ma pean ütlema, et olen korduvalt ööklubist minegid klaase kaasa tassinud, ilma igasuguste süümepiinadeta, kuid kunstnike liidult varastada oli hoopis teine tunne. ebameeldiv), vastumeelselt loovutasin oma salli kerttu õlgadele, et peita 2 klaasi tema pluusi all ja lubasin oma mütsi samuti kahe klaasi jaoks. kerttu purjetas minema, mina jäin veel kellegagi jutlema. kui ma trepist alla läksin, tuli vastu helle, ilma roosita, kuid see-eest veinipokaaliga. selgituseks ütles ta mulle: "ma võtsin kerttult pokaali ära, tahtis selle katki teha, andsin talle roosi vastu..." njahh. piinlik. edasi läks suureks praaznikuks, ilmusid kohale igasugused karvased ja sulelised, trummidega ja kitarredega, peediveini ja brändiga. martin istus nurgas ja vaatas. et see ongi kultuur, jahh? need ongi kultuuriinimesed? boheemlased? suured kunstnikud? üks suurtest kunstnikest oli erich kriegeri moodi, vastikult aktiivne ja üritas peaaegu kõigi tütarlaste käest tonksu (tema enda väljend, öäkk) lunida. just siis kui ma vetsus olin, oli kerttu talle oma rinda näidanud. kaugelt. puutuda ei lubatud. kui asi juba üsna piinlikuks läks, siis kaapisime meie sveni ja martiniga veel pange sööma, mina olin seal juba täitsa purjumaja ja tellisin õlut. pärast jällegi millegipärast zavoodi ja jälle õlled. mu meelest toppisin taksos martinile oma sõrmkinnastatud näppe ninna. mai teagi miks... nädala tagustest sündmustest ajendas mind kirjutama tänane väike praaznik. kerttu, riin ja mari pidasid oma ühist nö. sünnipäevapidu. mina hilinesin jällegi, jõudsin sinna kümneks, kerttu jällegi purjumaja, endal silm sinine ja põlv paistes. olla kunstnikuproua oma jutu järgi tallinn-tartu bussis miskit veini manustand ja siis kõik meelest ää läinud ja kui koju jõudis, siis mitu tundi hiljem kui oleks pidanud ja eelkirjeldet seisukorras. mis ja kuidas, jääbki saladuseks, ka kerttu enda jaoks... vot ja siis ometigi oli ta endale miski auguga topi muretsend, ja sealt august oli väga mugav rinda välja panna. ja jällegi pidid sven ja martin nägema suurepärast perfoormantsit. üks rind ripakil tantsiti keset tuba silvi vraidi laulu järgi (kui tuli mingi väikese mamma laul, oli juba topless ja miski klounimoodi nukk ka käes). kõige hilisem ja kainem tulija orni sai suisa shoki. mind millegipärast ei üllata miski. kas olen ma nii dreseeritud või lihtsalt rikutud mõttemaailmaga või ülitolerantne...

homsel kuntsikooli jõulupeol peaks blamaazi ja "kultuuri" kahh vähemalt 25 krooni eest saama...

eeltsill ja purjumaja atekas. jällegi.

reede

et siis nüüd birgit versus toomas tartu versus tallinn töö versus lõbu

njahh

et siis nüüd on suurepärased ideed välja genereeritud ja projektki msn vestluse näol peaaegu kirja pandud. et ma siis mingi päev lähen kuskile poodi mingit "batuuti" otsima, sest vipid seekord ei üüri londonisse nädalaks korterit vaid ostavad eestist voodi kaasa... kõige hullem stsenaarium: 6 eesti tüüpi, kotis viin ja hapukapsad ja lennukis puhutakse täis 200X140 madrats... aaa, kotitäis kiirnuudelid ka! näeb välja nagu stseen emir kusturica vilmist "must kass, valge kass" ja kuidas siis see kupatus stanstedist oma kolmetoalisse majutuspaika saab, kus neid ees ootamas juba 3 inimest... ja mis siis veel hiljem toimuma hakkab... oioioi

heegeldasin eile trainule mütsi valmis, kuulasin ta peomuljeid, olin tubli ja jõin teed. teed jõin ja heegeldasin terve nädalavahetuse, teenisin ära hüüdnimed vanama ja tuhkatriinu, sest sitsisin kodus ja pidusse ei saanud. ja nüüd kostitab trainu mind järgmise kirjaga: Tere hea inimene, Lugesin siis teie bloogi ja paljude-paljude sissekannete põhjal on diagnoos järgmine: noor naine, kellele meeldib juua ja läperdada, aga kes pole alkohoolik. Soovitan teil arvestada kokku tunnid, kui palju te nädala jooksul kulutate aega erinevatele tegevustele, ühena tegevustest märkige ära "pidu, alkohol", olge tundide arvestamisel enesega aus ja tulemusi jagage oma lähedastega. Analüüsige, millised on teie lähituleviku väljavaated ja kas olete rahul oma praeguse eluga! Eneseanalüüs on kõikekandev jõud ja viib meid parema ja lihtsama elu juurde! Preili Eneseabi vaatkuss. ja dotsendihärra noomib ka et lust ja lillepidu ja mind on vaja saata suusalaagrisse....

haigemajapidajanna

siuke aigemaja on käes... terve nädal on tervise seisukohalt võttes omadega täiesti metsas. esmaspäev algas selle suurepärase voolikuga, mis mulle kurgust alla topiti, kolmapäeval väänasin jala välja, neljapäeva hommikul tundsin kahtlast kurgukähedust ja tattki oli varmas voolama. reedel kodus pikali... teised läskid kinno südaöisele seansile... mina...:( kui lõbustustest rääkida, siis eelmisel pühapäeval asutasime oma piitsutusklubi. mina olen esinaine ja varjunimeks domina...:D kõik algas vaiksel pühapäevaõhtul, kui sven tegi ettepaneku pange õhtustama minna... alguses puiklesin, kuid kui trainu helistas ja teatas, et alolgi himu pisut õhtueinet nokkida, siis olin valmis minema. rebisin martinigi kaasa. kena-kena. pisut õlut ja süüa, seltskond on suurepärane, mida veel ühelt pühapäeva õhtult tahta... ainult seda, et ta kestaks kauem. pang pannakse juba kl.23.00 kinni, aga meie olime vaevalt enne kümmet saabunud... edasi menukohta ehk tyri kohvikusse. inimtühi, välja arvatud üksik tuntud tartu kultuuripeer, kes end soojendama ja ajalehte lugema tulnud, koos piisa konjakiga, loomulikult. meie võtsime ilusa talveilma puhul hõõgveini, mis meie südamed soojaks tegi ja keelepaelad veelgi rohkem valla võttis. aga ka sellest polnud meile küllalt. ometigi pannakse pühapäeviti tartus peaaegu kõik kohad südaööks kinni. ent siiski on erand. erand, mida ma pole juba kevadest saati külastanud, ja mis snoobimate tegelaste arvates on hirmus urgas, kust ilmselt kirbud võib saada. siiski on see ainuke koht, kus kella neljani öösel juua saab, ja mitte hingehinna eest. kuna illegaard, kultuuriinimeste joomakelder oli suletud, võtsimegi suuna zavoodi poole, riskides kohtuda kirpude ja rasvaste juustega musta riietatud tegelastega. meel oli rõõmus ja tuju hea, seepärast sai raekoja taga väike ringmängki maha peetud. ilus inimtühi lumine öine tartu ja meie. mida veel soovida?! kolm õlut kahe hinna eest! just nii suurepärane pakkumine ootas meid ees. eks tegime siis ühe ringi, teisegi, ja kolmanda. ilmselt said meie perverssused kuuldavaks tervele baarile... laulgi võeti paar korda mõneks taktiks üles, kuid märgates oma taktitust, lõpetati üsna pea. omavahel jagati üksikasju oma minevkust ja intiimelust: kes kellega maganud, mitme mehe ja mitme naisega, kellega tahaks tulevikus ja kas mehe või naisega. ometigi otsustasime, et õlu on end ammendanud ja sven pakkus välja viina enda juures. enne veel herne poodi. kell võis vast kahe-kolme ringis olla. fanta ja jenka herne ja kroonuaia ristil ;) alo osutus kahjuks nõrgimaks lüliks, shame-shame-shame! okei, takso, tiigi tänav. mida purjumaks ma jään, seda ülbemaks ma muutun ja keeldun maksmast taksoarveid. aga sveni juures toodi pudelikene välja ja siis algas alles tõeline lõbu: keegi sai minu pükste ümbert kätte peenikese vöö, mida kohe laksutati ja piina tekitamise eesmärgil teineteisele vastu külgi lajatati. ma ütlen, seal toas toimus üks tõsine hooramaja, niiett veronika pidi tulema meid korrale kutsuma. pool kuus laekusime trainuga minu juurde, ise täis kui tarakanid. järgmisel lõunaajal pidi mulle tehtama marjamõisas see voolikususkimine... kartsin, et niipea kui toru kurgulage puudutab, saab kogu kabinet seda eelmise õhtu jooki täis. ei õnnestunud mul kohtuda ei joogi ega õhtusöögiga. kõigepealt kästi alla kirjutada miskile paberile, et ma vabatahtlikult piinamajja tulnud olen ja lasen oma vabal tahtel ja soovil antud protseduuri läbi viia. õde, kes nägi välja kui komöödiafilmi tegelaskuju "paks kuri medõde, kes igasuguse jonnimise puhul suure süstla mõnuga kannikasse keerutab ja tavaliselt kummikindaid kannab", osutus siiski ootamatult toredaks. kui ma tema küsimise peale, mida ma siis kella kolme ajal öösel jõin, vett või, vastasin hoopis "õlut..." ja seepeale tema käest laksu kirja ei saanud, muutusin rahulikumaks. edasi tuli nobe doktorionu ja protseduuri kirjeldus ise on minu meelest äärmiselt ebavajalik. seda enam, et ma seda üldse meenutada ei taha. ometigi on igasugusel õllejoomisel kriips peal, sest söögitorust avastati haavand... ja kui ma end kolmapeval tanzulkale sättisin, ütles ema karmilt: "vaata et sa õlut ei joo, kui, siis viina või midagi sellist..." olingi tubli laps ja järgides ema nõuannet ostsime martiniga konsumist pool liitrit viru valget ja kommikarbi veroonikale... lahendasime viina sveni juures kolme peale, hiljem tuli mängu ka pühapäeva öösel poolikuks jäänud 80% viin (või on see juba piiritus?). orni saabudes olime parajad plähmerdised, mis ei seganud filosofeerimast elu mõttest teistest dimensioonidest, vaimolevustest ja poltergeistidest. pidu oli väga lõbus, tõesti, seda tõestas ka järgmisel päeval saadud orni sõnum. ta võrdles seda pidu oma küprose praaznikutega. ja et nii lõbus pole juba ammu olnud. pean teda uskuma, sest tegu on küpse ja tubli tütarlapsega, kes oskab purjutada ja lõbutseda, kuid seekord ainult lõbutses, olles meie kaine autojuht. ainuke halb asi tanzulkade juures on see, et nad nii vara läbi saavad. seda enam, et meie tavaliselt peale südaööd kohale jõuame ja siis minuteid loeme: 1 tund, 33 minutit, 1 tund 12 minutit, 47 minutit lõpuni... ja juba ongi läbi. noormeestel oli himu veel pitsapoest läbi minna, seepärast tahtsid nad veel enne päris viimast lugu ära minna. mina loomulikult tõrkusin. ja mai mäleta enam kuidas ma tõrkusin, aga ilmselt hakkas keegi mind ikkagi kaasa sikutama ja sikutas nii hirmsasti, et jalg kahekorra käändus ja mulle põrguvalu tekitas. pean ütlema, et mulle tegi tohutut headmeelt teadmine, et pidu oli juba peaaegu läbi ja jalg alles siis üles ütles, mitte varem. ometigi suutsin ma oma jalanõksust siukse draama teha ja istuda ja karjuda teiste peale kuni mulle mantel toodi ja selga aidati ja käsi ulatati ja kenasti autosse aidati... järgmisel päeval oli mul pohmell ja nohu segamini, niiett ei saanudki aru, millega täpsemalt tegu oli. msn-s oli mu nimi igatahes liibats. just siis kui on kõige halvem, on alati kõige rohkem teha. neljapäeva hommikul ma niisiis loengusse liibata ei jõudnudki, vaid otse abakhani vaateaknale redeli peale turnima, siis kareliga rutturuttu kreppi sööma, seal ei toodud mulle isegi teed (mai saa aru, tass ju toodi), lahkusin kiirustades, tööle, ostsin apteegist nohutilku ja tablette summa eest, mille eest oleks 2 korda söömas saanud käia või ühe viina osta (tegelikult ma ju ei arvesta kõike alkoholi ümber?). täna hommikul oli hirmushalb, terve öö ma ei maganud, sest oli ka hirmushalb... ja kui ma tahtsin juba kella poole 8 ajal kakerdama hakata, et linnapi loengusse jõuda ja tööle, siis ütles, ema, et täna ei mind kuskile, vaadaku ennast, kohe kukub jalalt ja tükib toast välja. eks tal oli õigus küll, liipasin voodisse tagasi... kui end kella 10 ajal püsti ajasin, avastasin, et ema on ikka kodus. oli otsustanud et jääb ka koju, sest mõned vabad päevad veel välja võtmata. nii me saime koos teleka ees pikutada ja tehti mulle teed ja varbamassaazi... kui seda nohu ja köha poleks, oleks suisa taevariik omale õule tulnud... njahh, aga halb on see, et teised läksid "auk mu südames" vaatama, mis minu pöfi kavas on mitmekordselt alla kriipsutatud, aga mina jäin siia aigemaja pidama...