Olen nagu sangar seiklusvilmis...

See Tuhkatriinu siin astus küll kolm minutit enne kella kukkumist koduuksest sisse. Uhket tõlda, mis võiks kõrvitsaks muutuda, mul õnneks pole. Mida ma hakkaksin peale kõrvitsaga?!
Täna oli siis viisakas õhtu, istusime Krisi ja Trainuga Caffe Truffe's, mina jõin veini ja Itaaliast tulnud ning veinist tüdinud näitsikud tellisid õlled. Pärast mindi edasi Krisi juurde, aga sellest ma loobusin, ma arvan, et eile jõin ma kahe, kui mitte kolme päeva eest ette ära...

Nagu ikka kombeks, kui keegi kuskilt kaugelt koju tuleb, on vaja end mudalakku täis võtta ja siis kuskil linna peal kakerdada. Mitte et see alati nii plaanis oleks, aga lihtsalt, juhtub.
Hommikul kell viis saabusid Itaalia tsikid, ja õhtul tuli Kärt Prantsusmaalt. Rõõmu kui palju, kui Tartus ei ole kedagi, siis nagu tõesti ei ole, ja kui on, siis on väga palju... see minu segane mõttekäik (kui on, siis on kohe palju ja kui pole, siis kohe mittemidagi) on pärit juba paari aasta tagant, iseloomustamaks minu äärmustes kõikuvat elu. Tookord lubas üks mu armuke(jajahh) selle endale üles kirjutada, pidada eriti huvitav lause olema minusuguse rumala kunstikooli plika kohta.
Enivei, sain Massaga oma maja ees kokku, haarasin veel plasttopsegi kaasa, sest lubati Itaalia veini. Ehh, allaeurone pakivein, mis maitses nagu õunamahl ja maitse järgi nagu ei saanudki aru, kas tegu on punase või valgega ja valge pudelivein, mis oli maru magus. Et ma nagu valge veini sõber üldse eriti ei olegi niikuinii. Kärdiga saime kokku Maailma välikohvikus, Kris helistas üheksa paiku Tallinnast ja ütles, et tuleb üheteistkümnese bussiga Tartusse, et kui me veel ärkvel oleme...
Seniks tehti ahvatlev ettepanek minna Jakobsoni tänavasse ühte aeda chillima. Neiu Maril miski näitus avatud ja pidutseda vaja (kas me pidime Triinuga esmaspäeval seda näitust vaatama minema?). Arutasime Massaga tee peal, et kevadel olime sealsamas tänaval ka ühel praaznikul käinud, kus me ahhetasime imesuure ja üsna korraliku(et seal mingi kamp poissmehi elutseb) aia peale, et võibolla satume naaberaeda või midagi. Ei olnud midagi naaberaed, sama maja oli. Nojahh siis, selle vahega, et kevadel oli kaunis muru ning nüüd kubises maapind klaariubinatest, millel kõik peal tallasid ja kastan, mis kevadel õitses, oli endale väiksed kurjad pallid külge kasvatanud, mida me siiski massaga noppisime.
See, et me puhtjuhuslikult samasse aeda veini jooma satume, oli torenaljakas kokkusattumus, aga sellised kokkusattumused frustreerivad aeg-ajalt -- kas Tartu ongi siis see väike puust linn, heade mõtetega ka veel, kus nagu natuke liiga tihti komistad puhtjuhuslikult tuttavate otsa? Kas midagi uut ja erutavat ning ennekuulmatut on palju tahetud? Kas Tartus ongi 1 aed, kus kõik chillimas käivad?
Mitte et selles midagi halba oleks, aga emigreerumismõte hakkab mu peas üha kindlamat kuju võtma.

Veini, veini, siidrit, veini, veini, Kris saabus vermutiga, vermut, vein... Koduteel oli isegi Kris nõus lõpuks Zavoodist läbi astuma. Ime küll! Aga alkoholimüük lõpetatakse nüüd meil kell neli ära... Ma ei tea küll, mis oleks saanud, kui ma oleks seal tõepoolest õlle või paar ära joonud. Kainestusmaja? Kiirabi? Okseloik padjal, laua all või mõnes veelgi põnevamas kohas?
Kuskilt kakerdas välja nokatsiga Ailar, mingi hetk olime juba pooles kuues, aga ka seal ei müüdud enam õlut. Kuidagiviisi pressisime Ailarilt takso välja. Kui ma teda täna linnas nägin, siis mainis ta, et ma olla väga pahandanud, kui ta samuti meie maja ees taksost välja ronis ja edasi ei sõitnud.
Koduuksest sisse saanud, tormasime Massaga kohe kööki ja tegime praeleibu. Kasutades rohkelt Risso toiduõli. Ma olla veel küüslaukugi peale hõõrunud. 2 küünt. Omaette teema oli hapukoor, mis pidi külmkapis olema ning mida me mõlemad sealt 3 korda otsimas käisime, kõiki asju ümber paigutades ja tõstes, kuid mis kõigile ponnisustele vaatamata täpselt söömaaja lõpuks kuskilt valgetest avarustest välja ilmus. Müstika.
Hommikul avastasin, et olin oma ridiküli meie jalutsisse tekkide alla peitnud ja meie mõlema määrdunud roosad sokid olid toas laiali... nojahh siis.
Täna peale lõunast hommikusööki pugesime uuesti voodisse ja laulsime täiest kõrist: "Olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi, ei ma satu hätta, ei ükski... mmmmm-mmmhmmhhmmm, mind ei....mmmmmmm..."
Aga kuidas ma emigreerun, kui mul siin Massa on?!

Treisin täna suure pohmakaga eile alustatud kutset ja peokava Alole. Üks roosamanna, mis peo stiiliga "glamuursed naised ja nende mehhaanikutest armukesed" kokku läks. Peo programmi mahutasin virtuaalflaierile, mis esindas stiilipeo mehelikumat osa ning kus oli kujutatud õlut kulistavat lihastes maikaga meesterahvast. No tüpishe loll armuke, mõne rikkuri seksijänku. (Et ma selleks küll oma õppejõu fotot kasutasin;)). Eksabikaasa mainis, et kava sarnaneb oma esteetikalt 80' saksa pedepornoajakirjandusele. Okei. Pool päeva on möödas, aga ma ei saa ikka peast. Sel juhul, kui ma olen kunstnik ja olen midagi sellist valmis kujundanud, kes/mis mind inspireerib ja minu muusa on?! Ma EI TAHA sellele mõelda.
Pedeteema tuletas mulle meelde, et täna oli taevas hiigelsuur ja eriti selge vikerkaar. Natukese aja pärast tuli teine ka, natsa kahvatum ainult.