***

"Palun üks LATEKS!" ütleb minu tädi Tiina, kes on veetnud just kahenädalase puhkuse Lätis, sundimatu rahuga Ülikooli Kohviku Terrassil ettekandjale.
Ettekandja võbeleb korraks, krimpsutab nägu ja küsib: "K-kuidas, palun...?"
"Latte, noh!"

***

Eelneva päeva õhtupoolik Anne kanali ääres olevate kiikede juures.
"Kle, anna telefoni!"
"Mkmm"
"No, kamoon, anna ikka, hästi korraks!"
"Ei, ma ei saa, mul saab muidu kaart kohe tühjaks..."
"Kurat! Mul on vaja oma muskale helistada!"
"Mis sa talle räägid?"
"Ma ütlen, et armastan teda!"

Vestluse osapoolteks olid poiss ja tüdruk, vast nii 10-11-12, kes oma kambaga kanali ääres hängisid ja kiikusid.

***

3. august, 2005
Tartu Postimees.
Keegi Kunstimuuseumi teadussekretär Reet Pulk-Piatkowska on mu lõputöö kõige pealiskaudsemalt ja lühemalt kokku võtnud järgmise lausega:
"Abstraktne vormimäng ja ladinakeelsed pealkirjad on omased ja ühised Peeter Krossmannile ja Mariin Luhtile."

Krossmanniga sis ühte patta säetud! Kui tema vist hoopis meediakunstnik on... Aga tuli tahtmine ta töö üle vaadata.

***

Eesti Ekspressi nädala sõnaks on "nuhtluskaru". Ehk siis "pahandust tegev pruunkaru Eestimaal, keda võib mesipuude lõhkumise ja koduloomade murdmise karistuseks küttida."

Selline sis.
Ja ma proovin hakata korralikult suuri ja väikseid tähti ja kirjavahemärke kasutama.