hõum-sviit-hõum

Tagasi Eestisse pääsesin läbi tohtute kannatuste kruiisilaeval Rosella. Nimelt on reede soomlaste poolt kuulutatud päevaks "kus võib end segamatult ülipurjuks juua ja lällata". Esimene näide tegelikult juba Lahti-Helsinki rongist (väljumine 9.20 hommikul), kus kõrvalreas keegi habemik järjekindlalt kuni Helsinkini Lapin Kulta pudeleid lahti korkis ja neid imekspandava kiirusega tühjaks imes. Eks purjus inimesel tuleb tihtipeale isu sotsialiseeruda, õnneks mörises ta suurema osa pooleteisest tunnist omaette, kuid mingi hetk otsustas sõbrale helistada. Kui telefon aku tühjenedes piuksuma hakkas, kuuldus vali sõim: "Perkälä-perkälä-või-vittu-perkälä!". Sukeldusin Kureishi "Gabrieli andi" ja lootsin, et raamat enne Tallinnat otsa ei saa.
Sai küll. Olin end mugavalt istuma sättinud ja näidates ülipüüdlikku soovi mitte ühegi svipsis soomlasega sõbrustada päiksekadki ette pannud. Sel ajal kui ma täksfriis uurimas käisin, kas neil vahest ajakirju pole (ei, ainult soome ja inglise keelsed raamatud), oli keegi mu koha pihta pannud ja ma pidin istuma baaris, kus onu kitarrega ja onu süntesaatoriga rõõmsaid umpa-umpa lugusid mängisid. Soome prouad lällasid ümber laua ja tellisid järjest roosasid kokteile. õõtsuval laevatekil käimisest keeras sees hirmsasti. Valisin kõige nurgasolevama laua ja hakkasin oma raamatut otsast peale lugema. Päris huvitav, nüansse tuli juurde... Võibolla peakski kõiki raamatuid kaks korda lugema, mitte läbi vuristama, nagu ma seda tavaliselt teen?

Enivei, olles väsinud Muumimamma välimusega Soome naistest (Pirka suurepärane eneseväljendus veelgi suurepärasema soome aktsendiga) ja täiesti silmapaistmatutest meestest, tahtsin ka Tallinnas miskit praaznikut saada. Nägin linnas Karinit ja lubasin tema ja Mooniga midagi ette võtta. Tarvo ka Tallinnas. Tema ka siis. Kell oli juba üsna hilja, kui minul hakkas millegipärast stress, et ma olen Tallinnas ja ei veeda aega selle inimesega, kelle juures ma parajasti ööbima pidin ja keda ma vast kord kvartalis näen, vaid lähen linnapeale Tarvoga, kellele saan Tartus iga kell helistada ja välja kutsuda. Närvirahustuseks nõudsin viint. Peale sai mingit mangojoga:P. Järgmine drink oli juba Cafe Angeli suurepärane maasikadaquiri, pealeseda allakäigutrepist otsejoones käsipuud mööda vuhinaga Valli baari, kus ma manustasin oma elu esimese millimallika (minu vürtsidega harjunud maitsemeel tundis teatavat mõnu, sealjuures), oma õhtu esimese tequila shoti ja mõnitasin sealsamas baari ees kedagi siga. Mu irriteerimisoskused on tunduvalt paranenud... siga ei osanud midagi öelda, võibolla ka seepärast ,et ta oli üsna purjakil. Siis Nokusse, kus leidis aset tohutu lingvistiline vestlus kellegi härraga... (päris täpselt teemat ei mäleta... midagi tõlkimiseteemadel), kes lõpetuseks küsis: " Sa oled ka siis filoloog, jah?"
Filoloog mai äss! Ma olin suht purjakil tsikk, kes oli oma pernod lõpuni imenud ja avastanud, et kell on juba 2 AM ja viimane aeg Bonbonni Soofja Rjuubinat (või oli see ikka see teine?) kuulama minna. Tehti hoopiski ettepanek võtta mu Club Angeli süütus! IIK! Ma olin just enne Massale lubanud, et hoian seda nii kaua kui klubi pankrotti läheb... Sry, beibi, aga kui pilet välja käristatakse, siis võib loobuda kõigest!
Angel on kirjeldamatult väike pedekoobas, kuhu mitte kõiki seksuaalvähemusi sisse ei taheta lasta, vaid geisid nende fääghäägidega. Tänu taevale, milline häg ma ikka olen! Ei saadetudki kõrvale iksbaari. Ometi ignoreerti mu karjeid baarileti ääres ja meie pöörati tähelepanu alles siis kui ma niigi pika Tarvo suisa peadpidi lae alla upitasin. Ometi andis väike shot, milleni tuli hirmsasti rüseleda, mulle jõudu juurde ja ma tantsisin ka kõige napakamate pedehümnide järgi :P Matugi oma uue BF-ga ja kõik Tallinna vipimad juuksurihärrad käisid mu kaaslast üksteise võidu huultele suudlemas.
Koju sis alles kella poole seitsme paiku. Mul tekkisid liiga võimsad kujutluspildid sellest, kuidas ma saan trepikoja uksest sisse, aga olen liiga purjus ,et korteri ust avada ja jään kuskile teise-kolmanda korruse vahele lilledega ülekuhjatud aknalaua alla magama. Ja kui siis keegi tsetseeni tädi valge ukse taha prõmmima läheb :"Vaashe zhenshena tagdaa, spaaat!" Sest kõik ju ometigi nägid, kuidas ma oma sumadaniga päeval sisse kolisin... Ainuke asi, et härra ise ilmus minust veel hiljem koju (st. keskhommik vms.) ja see ilmselt meie abielule põntsu panigi. Nats peale lõunat võisid kõik nii majas elavad tädikesed kui ka nende muulastest abikaasad näha, kuidas ma kohvriga bussijaama poole kõristasin. Ilus oli, aga otsa sai...
Ja nüüd sis kodus. Mis võibolla varsti pole niiväga kodu... Aga seda asja veel vaatab...