kiisu-kiisu!

Eriti ebatüüpiline minust: istuda laupäeva õhtul kodus arvuti taga... Vaatan vana klassiõe verevärskeid pulmapilte ja arvustan. Triinu omas kodus teeb sedasama, pluss...
Nagu nats kahju endast? Et endal nagu elu pole, siis tuleb kõike võõrast kommenteerida ja tuttavate omadesse on ka vaja asja teha.
Olgem ausad, sellel klassiõel oli piltide peal tõesti kole pluus seljas ja imelikud sõbrad. Ja hobuse selga oli ta ka roninud.

Aga mina kui suur draama(teatri)sõber läksin täna Vanemuisesse Teatriromansile pileteid ostma. Pidin veel emaga maale minema, seepärast panin jalga mingid suvalised teksad ja peale musta kapuutsiga dressika. Bioloogiplätud otsa ja turukott üle õla. Päiksekad ka näkku, et totaalselt meigivaba nägu varjata... Ja kui ma siis teatriuksest sisse tahtsin astuda, küsis üks roosas kostüümis tädi mu käest eriti erutatult, kas mul on pilet juba olemas.
"EE.. Ei. Ma ei taha piletit osta... Ma ei lähe üldsegi teatrisse..."
Tädi sai mu ebalevast kõnest ja hajevil olekust hoogu juurde:
"Nii, siin on meil üks pilet, meie oma inimene jäi tulemata, me kingime selle pileti teile, meil on väga tähtis päev, nii võtke see pilet!" vuristas ta ühe hooga.
Vahtisin lolli näoga prouale otsa.
"Võtke-võtke! Meil on täna väga tähtis päev!"
Osutasin või viipasin kuidagi oma välimusele -- seenemetsa sobilik...
"Ei-ei, sobib küll, kõik boheemlased käivad niimoodi teatris!" teatati mulle nagu kahurist.
Okei.
Alles siis, kui pilet juba minu käes oli, taipasin küsida, mis etendusega tegu...
CATS!
Ohjumal, kõik see pedeshõu, millest ma keeldun, tuuakse mulle sunnuviisiliselt tasuta kätte... Nagu Angeli klubikülastus paar nädalat tagasi... nüüd see... Ma annan alla...

Etendus oli... pehmelt öeldes pointless...
Kusjuures, Gerly Tinnile tuleb ikkagi au anda, selline kamp mitmekordselt riidesse panna ja seda üsna efektselt... Mis oli ka minu ainuke rõõm kogu asja juures. Kui tegelikult see inglisekeelne versioon, mida ma näinud olen oli palju parem. Seda siin vaadates tekkis tunne, nagu oleksid üleni kipsis ja sind ümmardatakse ja valatakse kõik otse kurku ja ei lasta mäludagi, kõik on ilusti parajateks tükikesteks lõigatud. Et tegelikult üsnagi teravmeelne allegooria oleks söödavam olnud, kui poleks nii selgesti näha olnud, mis rolli mis kass mängib... Kui ei oleks seda Kuninganna Ema täpset koopiat, ainult et kassi kõrvadega ja Robbie Williamsi otsest kopipeisti (ehkki see oli kogu etenduse kõige gruuvim osa)... Kivi Tinni kapsaaeda? Kas teha muusikal mõttekamaks ja kostüümid igavamaks või garderoobiga pillerkaaritada ja jätta idee mängust välja? Muusikali puhul võib raudselt niikuinii igasuguse pointi välistada... Põhiline et kena vaadata oleks :)
No ja lõppeski maru järsku ära, kui ma ei oleks seda varem näinud, ei oleks ma vist midagi aru saanud... Et, jahh, kenasti laulsivad ja tantsisivad...

Ahjaa, vaheajal vaatas mingi teismeline siniseks värvitud silmadega tibi mu autfitti sellise põlastava näoga, nagu ta arvaks, et mul polegi midagi muud peale musta dressika selga panna... ja minu kõrval istuv tsikk saatis samasuguse kahjurõõmsa pilgu mu plätude poole... Endal mingid täiesti last season mustad ilmselt kunstnahast kingad jalas ja samasugused CHR püksid nagu mu emal... Hähää. Kole väike ridikül oli tal ka, samuti ilmselt artificial...
Maru masendav on küll, kui keegi on sust paremini riides, siis ta ei tunne mitte lihtsalt oma kenaduse üle rõõmu, vaid vaatab kõiki kõrvalseisjaid ja väljanägemiselt mitte nii lahedaid ka eriti üleoleva pilguga. Ma ise ka loomulikult...
Ma olen seda juba oma blogis varem öelnud: "Shallow, vain - Me"