Istusime täna Kärdiga maailmas. Alguses oli see nii tühi, kuid hiljem järjest kogunes ja kogunes. Üliõpilasi. Ilmselt kõik oma avaaktustelt. Üliõpilane on tuntud selle poolest, et ta liialt ei tseremoonitse, niiet ilmselt oli tegu rebastega... Keegi noormees nägi oma tuttavat tüdrukut ja küsis valjusti, mida ta õpib. "Filosoofiat!" oli värske üliõpilase uhke vastus.
Ennustasin (küll siiski vaid Kärdi kuuldes) talle järgmist tulevikku: Tsikk käib kolm kuud viksult koolis, siis ei viitsi ta teatud aineid enam (nii nõmedad nohh, ja õppejõud on ka nõmedad), skipib neid, kuue kuu pärast skipib peaaegu kõike, lükkab arvestused uude aastasse, ning võtab akadeemilise... Akadeemilisel olles töötab Montoni poes/välismaal/piletimüüjana, siis naaseb, ent leiab, et ala pole tema jaoks ja jätab selle pooleli... Ja kõik hakkab otsast peale, võibolla on tegelane vahepeal natsa mõelnud ja valib midagi, mis talle rohkem sobib, võibolla mitte...
Ei tea, kas minus rääkis kadedus? Tundsin end vanana? Leidsime, et praegu oleks viimane aeg Tartust ära minna, sest muidu tunned end kogu selle õpilastepundi sees tõelise vanamana, kellel ongi juba elu gruuvimad ajad selja taga (oi, ülikool kaunis aeg, ja peale seda tuleb pereloomisaeg... ök)...
Maru kurb iseenesest. Olen ju veel noor küll? 22. Onja?
Trainu pani mu hiljem msn-s kohe paika. Oled jah vana. Punkt.
Ja et üldse ma räägin maru palju. Ja paistan kõike teadvat (ühesõnaga - minu enda järeldus - ma olen ninatark ja pain in da arse:)) Ja ta ei saa aru, kas ma kõiki oma jututeemasid valdan, või räägin midagi, millest ise aru ei saa... hehee, ühesõnaga, kas ma olen hea bluffija. ;) mõistata edasi, tibu!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar