Lend:
27/10/2005 THU
Estonian Air OV101
16:20 Tallinn
17:15 London (Gatwick) Airport SOUTH TERMINAL
CLASS: H (TURISTIKLASS )
Makse info:
Lennupilet 230.00 EEK
Lennujaamamaksud 281.00 EEK
Teenustasu 25.00 EEK
Kokku tasutud : 536.00 EEK
teisipäev, august 30, 2005
esmaspäev, august 29, 2005
arrogantne bluffija
Istusime täna Kärdiga maailmas. Alguses oli see nii tühi, kuid hiljem järjest kogunes ja kogunes. Üliõpilasi. Ilmselt kõik oma avaaktustelt. Üliõpilane on tuntud selle poolest, et ta liialt ei tseremoonitse, niiet ilmselt oli tegu rebastega... Keegi noormees nägi oma tuttavat tüdrukut ja küsis valjusti, mida ta õpib. "Filosoofiat!" oli värske üliõpilase uhke vastus.
Ennustasin (küll siiski vaid Kärdi kuuldes) talle järgmist tulevikku: Tsikk käib kolm kuud viksult koolis, siis ei viitsi ta teatud aineid enam (nii nõmedad nohh, ja õppejõud on ka nõmedad), skipib neid, kuue kuu pärast skipib peaaegu kõike, lükkab arvestused uude aastasse, ning võtab akadeemilise... Akadeemilisel olles töötab Montoni poes/välismaal/piletimüüjana, siis naaseb, ent leiab, et ala pole tema jaoks ja jätab selle pooleli... Ja kõik hakkab otsast peale, võibolla on tegelane vahepeal natsa mõelnud ja valib midagi, mis talle rohkem sobib, võibolla mitte...
Ei tea, kas minus rääkis kadedus? Tundsin end vanana? Leidsime, et praegu oleks viimane aeg Tartust ära minna, sest muidu tunned end kogu selle õpilastepundi sees tõelise vanamana, kellel ongi juba elu gruuvimad ajad selja taga (oi, ülikool kaunis aeg, ja peale seda tuleb pereloomisaeg... ök)...
Maru kurb iseenesest. Olen ju veel noor küll? 22. Onja?
Trainu pani mu hiljem msn-s kohe paika. Oled jah vana. Punkt.
Ja et üldse ma räägin maru palju. Ja paistan kõike teadvat (ühesõnaga - minu enda järeldus - ma olen ninatark ja pain in da arse:)) Ja ta ei saa aru, kas ma kõiki oma jututeemasid valdan, või räägin midagi, millest ise aru ei saa... hehee, ühesõnaga, kas ma olen hea bluffija. ;) mõistata edasi, tibu!
Ennustasin (küll siiski vaid Kärdi kuuldes) talle järgmist tulevikku: Tsikk käib kolm kuud viksult koolis, siis ei viitsi ta teatud aineid enam (nii nõmedad nohh, ja õppejõud on ka nõmedad), skipib neid, kuue kuu pärast skipib peaaegu kõike, lükkab arvestused uude aastasse, ning võtab akadeemilise... Akadeemilisel olles töötab Montoni poes/välismaal/piletimüüjana, siis naaseb, ent leiab, et ala pole tema jaoks ja jätab selle pooleli... Ja kõik hakkab otsast peale, võibolla on tegelane vahepeal natsa mõelnud ja valib midagi, mis talle rohkem sobib, võibolla mitte...
Ei tea, kas minus rääkis kadedus? Tundsin end vanana? Leidsime, et praegu oleks viimane aeg Tartust ära minna, sest muidu tunned end kogu selle õpilastepundi sees tõelise vanamana, kellel ongi juba elu gruuvimad ajad selja taga (oi, ülikool kaunis aeg, ja peale seda tuleb pereloomisaeg... ök)...
Maru kurb iseenesest. Olen ju veel noor küll? 22. Onja?
Trainu pani mu hiljem msn-s kohe paika. Oled jah vana. Punkt.
Ja et üldse ma räägin maru palju. Ja paistan kõike teadvat (ühesõnaga - minu enda järeldus - ma olen ninatark ja pain in da arse:)) Ja ta ei saa aru, kas ma kõiki oma jututeemasid valdan, või räägin midagi, millest ise aru ei saa... hehee, ühesõnaga, kas ma olen hea bluffija. ;) mõistata edasi, tibu!
hühühüüüü
... täna jõudsin jällegi enne kella 12 öösel koju!!! :D Vist umbes-täpselt 1 minut...
Aga seekord oli asi natsa purjum kui muidu.
Kui Martin kodus on, kas siis hakkab jälle üks kohvikuid pidi jämmimine pihta?! Tartus? Tallinnas? Paides?!
Aga seekord oli asi natsa purjum kui muidu.
Kui Martin kodus on, kas siis hakkab jälle üks kohvikuid pidi jämmimine pihta?! Tartus? Tallinnas? Paides?!
pühapäev, august 28, 2005
ai, kui palju tõde saab olla ühes quizzis?! ;)
| You Are a Strawberry Daiquiri |
 You're a fun, playful drinker who loves to party. You may get totally wasted, but you're always a happy drunk! |
laupäev, august 27, 2005
kiisu-kiisu!
Eriti ebatüüpiline minust: istuda laupäeva õhtul kodus arvuti taga... Vaatan vana klassiõe verevärskeid pulmapilte ja arvustan. Triinu omas kodus teeb sedasama, pluss...
Nagu nats kahju endast? Et endal nagu elu pole, siis tuleb kõike võõrast kommenteerida ja tuttavate omadesse on ka vaja asja teha.
Olgem ausad, sellel klassiõel oli piltide peal tõesti kole pluus seljas ja imelikud sõbrad. Ja hobuse selga oli ta ka roninud.
Aga mina kui suur draama(teatri)sõber läksin täna Vanemuisesse Teatriromansile pileteid ostma. Pidin veel emaga maale minema, seepärast panin jalga mingid suvalised teksad ja peale musta kapuutsiga dressika. Bioloogiplätud otsa ja turukott üle õla. Päiksekad ka näkku, et totaalselt meigivaba nägu varjata... Ja kui ma siis teatriuksest sisse tahtsin astuda, küsis üks roosas kostüümis tädi mu käest eriti erutatult, kas mul on pilet juba olemas.
"EE.. Ei. Ma ei taha piletit osta... Ma ei lähe üldsegi teatrisse..."
Tädi sai mu ebalevast kõnest ja hajevil olekust hoogu juurde:
"Nii, siin on meil üks pilet, meie oma inimene jäi tulemata, me kingime selle pileti teile, meil on väga tähtis päev, nii võtke see pilet!" vuristas ta ühe hooga.
Vahtisin lolli näoga prouale otsa.
"Võtke-võtke! Meil on täna väga tähtis päev!"
Osutasin või viipasin kuidagi oma välimusele -- seenemetsa sobilik...
"Ei-ei, sobib küll, kõik boheemlased käivad niimoodi teatris!" teatati mulle nagu kahurist.
Okei.
Alles siis, kui pilet juba minu käes oli, taipasin küsida, mis etendusega tegu...
CATS!
Ohjumal, kõik see pedeshõu, millest ma keeldun, tuuakse mulle sunnuviisiliselt tasuta kätte... Nagu Angeli klubikülastus paar nädalat tagasi... nüüd see... Ma annan alla...
Etendus oli... pehmelt öeldes pointless...
Kusjuures, Gerly Tinnile tuleb ikkagi au anda, selline kamp mitmekordselt riidesse panna ja seda üsna efektselt... Mis oli ka minu ainuke rõõm kogu asja juures. Kui tegelikult see inglisekeelne versioon, mida ma näinud olen oli palju parem. Seda siin vaadates tekkis tunne, nagu oleksid üleni kipsis ja sind ümmardatakse ja valatakse kõik otse kurku ja ei lasta mäludagi, kõik on ilusti parajateks tükikesteks lõigatud. Et tegelikult üsnagi teravmeelne allegooria oleks söödavam olnud, kui poleks nii selgesti näha olnud, mis rolli mis kass mängib... Kui ei oleks seda Kuninganna Ema täpset koopiat, ainult et kassi kõrvadega ja Robbie Williamsi otsest kopipeisti (ehkki see oli kogu etenduse kõige gruuvim osa)... Kivi Tinni kapsaaeda? Kas teha muusikal mõttekamaks ja kostüümid igavamaks või garderoobiga pillerkaaritada ja jätta idee mängust välja? Muusikali puhul võib raudselt niikuinii igasuguse pointi välistada... Põhiline et kena vaadata oleks :)
No ja lõppeski maru järsku ära, kui ma ei oleks seda varem näinud, ei oleks ma vist midagi aru saanud... Et, jahh, kenasti laulsivad ja tantsisivad...
Ahjaa, vaheajal vaatas mingi teismeline siniseks värvitud silmadega tibi mu autfitti sellise põlastava näoga, nagu ta arvaks, et mul polegi midagi muud peale musta dressika selga panna... ja minu kõrval istuv tsikk saatis samasuguse kahjurõõmsa pilgu mu plätude poole... Endal mingid täiesti last season mustad ilmselt kunstnahast kingad jalas ja samasugused CHR püksid nagu mu emal... Hähää. Kole väike ridikül oli tal ka, samuti ilmselt artificial...
Maru masendav on küll, kui keegi on sust paremini riides, siis ta ei tunne mitte lihtsalt oma kenaduse üle rõõmu, vaid vaatab kõiki kõrvalseisjaid ja väljanägemiselt mitte nii lahedaid ka eriti üleoleva pilguga. Ma ise ka loomulikult...
Ma olen seda juba oma blogis varem öelnud: "Shallow, vain - Me"
Nagu nats kahju endast? Et endal nagu elu pole, siis tuleb kõike võõrast kommenteerida ja tuttavate omadesse on ka vaja asja teha.
Olgem ausad, sellel klassiõel oli piltide peal tõesti kole pluus seljas ja imelikud sõbrad. Ja hobuse selga oli ta ka roninud.
Aga mina kui suur draama(teatri)sõber läksin täna Vanemuisesse Teatriromansile pileteid ostma. Pidin veel emaga maale minema, seepärast panin jalga mingid suvalised teksad ja peale musta kapuutsiga dressika. Bioloogiplätud otsa ja turukott üle õla. Päiksekad ka näkku, et totaalselt meigivaba nägu varjata... Ja kui ma siis teatriuksest sisse tahtsin astuda, küsis üks roosas kostüümis tädi mu käest eriti erutatult, kas mul on pilet juba olemas.
"EE.. Ei. Ma ei taha piletit osta... Ma ei lähe üldsegi teatrisse..."
Tädi sai mu ebalevast kõnest ja hajevil olekust hoogu juurde:
"Nii, siin on meil üks pilet, meie oma inimene jäi tulemata, me kingime selle pileti teile, meil on väga tähtis päev, nii võtke see pilet!" vuristas ta ühe hooga.
Vahtisin lolli näoga prouale otsa.
"Võtke-võtke! Meil on täna väga tähtis päev!"
Osutasin või viipasin kuidagi oma välimusele -- seenemetsa sobilik...
"Ei-ei, sobib küll, kõik boheemlased käivad niimoodi teatris!" teatati mulle nagu kahurist.
Okei.
Alles siis, kui pilet juba minu käes oli, taipasin küsida, mis etendusega tegu...
CATS!
Ohjumal, kõik see pedeshõu, millest ma keeldun, tuuakse mulle sunnuviisiliselt tasuta kätte... Nagu Angeli klubikülastus paar nädalat tagasi... nüüd see... Ma annan alla...
Etendus oli... pehmelt öeldes pointless...
Kusjuures, Gerly Tinnile tuleb ikkagi au anda, selline kamp mitmekordselt riidesse panna ja seda üsna efektselt... Mis oli ka minu ainuke rõõm kogu asja juures. Kui tegelikult see inglisekeelne versioon, mida ma näinud olen oli palju parem. Seda siin vaadates tekkis tunne, nagu oleksid üleni kipsis ja sind ümmardatakse ja valatakse kõik otse kurku ja ei lasta mäludagi, kõik on ilusti parajateks tükikesteks lõigatud. Et tegelikult üsnagi teravmeelne allegooria oleks söödavam olnud, kui poleks nii selgesti näha olnud, mis rolli mis kass mängib... Kui ei oleks seda Kuninganna Ema täpset koopiat, ainult et kassi kõrvadega ja Robbie Williamsi otsest kopipeisti (ehkki see oli kogu etenduse kõige gruuvim osa)... Kivi Tinni kapsaaeda? Kas teha muusikal mõttekamaks ja kostüümid igavamaks või garderoobiga pillerkaaritada ja jätta idee mängust välja? Muusikali puhul võib raudselt niikuinii igasuguse pointi välistada... Põhiline et kena vaadata oleks :)
No ja lõppeski maru järsku ära, kui ma ei oleks seda varem näinud, ei oleks ma vist midagi aru saanud... Et, jahh, kenasti laulsivad ja tantsisivad...
Ahjaa, vaheajal vaatas mingi teismeline siniseks värvitud silmadega tibi mu autfitti sellise põlastava näoga, nagu ta arvaks, et mul polegi midagi muud peale musta dressika selga panna... ja minu kõrval istuv tsikk saatis samasuguse kahjurõõmsa pilgu mu plätude poole... Endal mingid täiesti last season mustad ilmselt kunstnahast kingad jalas ja samasugused CHR püksid nagu mu emal... Hähää. Kole väike ridikül oli tal ka, samuti ilmselt artificial...
Maru masendav on küll, kui keegi on sust paremini riides, siis ta ei tunne mitte lihtsalt oma kenaduse üle rõõmu, vaid vaatab kõiki kõrvalseisjaid ja väljanägemiselt mitte nii lahedaid ka eriti üleoleva pilguga. Ma ise ka loomulikult...
Ma olen seda juba oma blogis varem öelnud: "Shallow, vain - Me"
Olen nagu sangar seiklusvilmis...
See Tuhkatriinu siin astus küll kolm minutit enne kella kukkumist koduuksest sisse. Uhket tõlda, mis võiks kõrvitsaks muutuda, mul õnneks pole. Mida ma hakkaksin peale kõrvitsaga?!
Täna oli siis viisakas õhtu, istusime Krisi ja Trainuga Caffe Truffe's, mina jõin veini ja Itaaliast tulnud ning veinist tüdinud näitsikud tellisid õlled. Pärast mindi edasi Krisi juurde, aga sellest ma loobusin, ma arvan, et eile jõin ma kahe, kui mitte kolme päeva eest ette ära...
Nagu ikka kombeks, kui keegi kuskilt kaugelt koju tuleb, on vaja end mudalakku täis võtta ja siis kuskil linna peal kakerdada. Mitte et see alati nii plaanis oleks, aga lihtsalt, juhtub.
Hommikul kell viis saabusid Itaalia tsikid, ja õhtul tuli Kärt Prantsusmaalt. Rõõmu kui palju, kui Tartus ei ole kedagi, siis nagu tõesti ei ole, ja kui on, siis on väga palju... see minu segane mõttekäik (kui on, siis on kohe palju ja kui pole, siis kohe mittemidagi) on pärit juba paari aasta tagant, iseloomustamaks minu äärmustes kõikuvat elu. Tookord lubas üks mu armuke(jajahh) selle endale üles kirjutada, pidada eriti huvitav lause olema minusuguse rumala kunstikooli plika kohta.
Enivei, sain Massaga oma maja ees kokku, haarasin veel plasttopsegi kaasa, sest lubati Itaalia veini. Ehh, allaeurone pakivein, mis maitses nagu õunamahl ja maitse järgi nagu ei saanudki aru, kas tegu on punase või valgega ja valge pudelivein, mis oli maru magus. Et ma nagu valge veini sõber üldse eriti ei olegi niikuinii. Kärdiga saime kokku Maailma välikohvikus, Kris helistas üheksa paiku Tallinnast ja ütles, et tuleb üheteistkümnese bussiga Tartusse, et kui me veel ärkvel oleme...
Seniks tehti ahvatlev ettepanek minna Jakobsoni tänavasse ühte aeda chillima. Neiu Maril miski näitus avatud ja pidutseda vaja (kas me pidime Triinuga esmaspäeval seda näitust vaatama minema?). Arutasime Massaga tee peal, et kevadel olime sealsamas tänaval ka ühel praaznikul käinud, kus me ahhetasime imesuure ja üsna korraliku(et seal mingi kamp poissmehi elutseb) aia peale, et võibolla satume naaberaeda või midagi. Ei olnud midagi naaberaed, sama maja oli. Nojahh siis, selle vahega, et kevadel oli kaunis muru ning nüüd kubises maapind klaariubinatest, millel kõik peal tallasid ja kastan, mis kevadel õitses, oli endale väiksed kurjad pallid külge kasvatanud, mida me siiski massaga noppisime.
See, et me puhtjuhuslikult samasse aeda veini jooma satume, oli torenaljakas kokkusattumus, aga sellised kokkusattumused frustreerivad aeg-ajalt -- kas Tartu ongi siis see väike puust linn, heade mõtetega ka veel, kus nagu natuke liiga tihti komistad puhtjuhuslikult tuttavate otsa? Kas midagi uut ja erutavat ning ennekuulmatut on palju tahetud? Kas Tartus ongi 1 aed, kus kõik chillimas käivad?
Mitte et selles midagi halba oleks, aga emigreerumismõte hakkab mu peas üha kindlamat kuju võtma.
Veini, veini, siidrit, veini, veini, Kris saabus vermutiga, vermut, vein... Koduteel oli isegi Kris nõus lõpuks Zavoodist läbi astuma. Ime küll! Aga alkoholimüük lõpetatakse nüüd meil kell neli ära... Ma ei tea küll, mis oleks saanud, kui ma oleks seal tõepoolest õlle või paar ära joonud. Kainestusmaja? Kiirabi? Okseloik padjal, laua all või mõnes veelgi põnevamas kohas?
Kuskilt kakerdas välja nokatsiga Ailar, mingi hetk olime juba pooles kuues, aga ka seal ei müüdud enam õlut. Kuidagiviisi pressisime Ailarilt takso välja. Kui ma teda täna linnas nägin, siis mainis ta, et ma olla väga pahandanud, kui ta samuti meie maja ees taksost välja ronis ja edasi ei sõitnud.
Koduuksest sisse saanud, tormasime Massaga kohe kööki ja tegime praeleibu. Kasutades rohkelt Risso toiduõli. Ma olla veel küüslaukugi peale hõõrunud. 2 küünt. Omaette teema oli hapukoor, mis pidi külmkapis olema ning mida me mõlemad sealt 3 korda otsimas käisime, kõiki asju ümber paigutades ja tõstes, kuid mis kõigile ponnisustele vaatamata täpselt söömaaja lõpuks kuskilt valgetest avarustest välja ilmus. Müstika.
Hommikul avastasin, et olin oma ridiküli meie jalutsisse tekkide alla peitnud ja meie mõlema määrdunud roosad sokid olid toas laiali... nojahh siis.
Täna peale lõunast hommikusööki pugesime uuesti voodisse ja laulsime täiest kõrist: "Olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi, ei ma satu hätta, ei ükski... mmmmm-mmmhmmhhmmm, mind ei....mmmmmmm..."
Aga kuidas ma emigreerun, kui mul siin Massa on?!
Treisin täna suure pohmakaga eile alustatud kutset ja peokava Alole. Üks roosamanna, mis peo stiiliga "glamuursed naised ja nende mehhaanikutest armukesed" kokku läks. Peo programmi mahutasin virtuaalflaierile, mis esindas stiilipeo mehelikumat osa ning kus oli kujutatud õlut kulistavat lihastes maikaga meesterahvast. No tüpishe loll armuke, mõne rikkuri seksijänku. (Et ma selleks küll oma õppejõu fotot kasutasin;)). Eksabikaasa mainis, et kava sarnaneb oma esteetikalt 80' saksa pedepornoajakirjandusele. Okei. Pool päeva on möödas, aga ma ei saa ikka peast. Sel juhul, kui ma olen kunstnik ja olen midagi sellist valmis kujundanud, kes/mis mind inspireerib ja minu muusa on?! Ma EI TAHA sellele mõelda.
Pedeteema tuletas mulle meelde, et täna oli taevas hiigelsuur ja eriti selge vikerkaar. Natukese aja pärast tuli teine ka, natsa kahvatum ainult.
Täna oli siis viisakas õhtu, istusime Krisi ja Trainuga Caffe Truffe's, mina jõin veini ja Itaaliast tulnud ning veinist tüdinud näitsikud tellisid õlled. Pärast mindi edasi Krisi juurde, aga sellest ma loobusin, ma arvan, et eile jõin ma kahe, kui mitte kolme päeva eest ette ära...
Nagu ikka kombeks, kui keegi kuskilt kaugelt koju tuleb, on vaja end mudalakku täis võtta ja siis kuskil linna peal kakerdada. Mitte et see alati nii plaanis oleks, aga lihtsalt, juhtub.
Hommikul kell viis saabusid Itaalia tsikid, ja õhtul tuli Kärt Prantsusmaalt. Rõõmu kui palju, kui Tartus ei ole kedagi, siis nagu tõesti ei ole, ja kui on, siis on väga palju... see minu segane mõttekäik (kui on, siis on kohe palju ja kui pole, siis kohe mittemidagi) on pärit juba paari aasta tagant, iseloomustamaks minu äärmustes kõikuvat elu. Tookord lubas üks mu armuke(jajahh) selle endale üles kirjutada, pidada eriti huvitav lause olema minusuguse rumala kunstikooli plika kohta.
Enivei, sain Massaga oma maja ees kokku, haarasin veel plasttopsegi kaasa, sest lubati Itaalia veini. Ehh, allaeurone pakivein, mis maitses nagu õunamahl ja maitse järgi nagu ei saanudki aru, kas tegu on punase või valgega ja valge pudelivein, mis oli maru magus. Et ma nagu valge veini sõber üldse eriti ei olegi niikuinii. Kärdiga saime kokku Maailma välikohvikus, Kris helistas üheksa paiku Tallinnast ja ütles, et tuleb üheteistkümnese bussiga Tartusse, et kui me veel ärkvel oleme...
Seniks tehti ahvatlev ettepanek minna Jakobsoni tänavasse ühte aeda chillima. Neiu Maril miski näitus avatud ja pidutseda vaja (kas me pidime Triinuga esmaspäeval seda näitust vaatama minema?). Arutasime Massaga tee peal, et kevadel olime sealsamas tänaval ka ühel praaznikul käinud, kus me ahhetasime imesuure ja üsna korraliku(et seal mingi kamp poissmehi elutseb) aia peale, et võibolla satume naaberaeda või midagi. Ei olnud midagi naaberaed, sama maja oli. Nojahh siis, selle vahega, et kevadel oli kaunis muru ning nüüd kubises maapind klaariubinatest, millel kõik peal tallasid ja kastan, mis kevadel õitses, oli endale väiksed kurjad pallid külge kasvatanud, mida me siiski massaga noppisime.
See, et me puhtjuhuslikult samasse aeda veini jooma satume, oli torenaljakas kokkusattumus, aga sellised kokkusattumused frustreerivad aeg-ajalt -- kas Tartu ongi siis see väike puust linn, heade mõtetega ka veel, kus nagu natuke liiga tihti komistad puhtjuhuslikult tuttavate otsa? Kas midagi uut ja erutavat ning ennekuulmatut on palju tahetud? Kas Tartus ongi 1 aed, kus kõik chillimas käivad?
Mitte et selles midagi halba oleks, aga emigreerumismõte hakkab mu peas üha kindlamat kuju võtma.
Veini, veini, siidrit, veini, veini, Kris saabus vermutiga, vermut, vein... Koduteel oli isegi Kris nõus lõpuks Zavoodist läbi astuma. Ime küll! Aga alkoholimüük lõpetatakse nüüd meil kell neli ära... Ma ei tea küll, mis oleks saanud, kui ma oleks seal tõepoolest õlle või paar ära joonud. Kainestusmaja? Kiirabi? Okseloik padjal, laua all või mõnes veelgi põnevamas kohas?
Kuskilt kakerdas välja nokatsiga Ailar, mingi hetk olime juba pooles kuues, aga ka seal ei müüdud enam õlut. Kuidagiviisi pressisime Ailarilt takso välja. Kui ma teda täna linnas nägin, siis mainis ta, et ma olla väga pahandanud, kui ta samuti meie maja ees taksost välja ronis ja edasi ei sõitnud.
Koduuksest sisse saanud, tormasime Massaga kohe kööki ja tegime praeleibu. Kasutades rohkelt Risso toiduõli. Ma olla veel küüslaukugi peale hõõrunud. 2 küünt. Omaette teema oli hapukoor, mis pidi külmkapis olema ning mida me mõlemad sealt 3 korda otsimas käisime, kõiki asju ümber paigutades ja tõstes, kuid mis kõigile ponnisustele vaatamata täpselt söömaaja lõpuks kuskilt valgetest avarustest välja ilmus. Müstika.
Hommikul avastasin, et olin oma ridiküli meie jalutsisse tekkide alla peitnud ja meie mõlema määrdunud roosad sokid olid toas laiali... nojahh siis.
Täna peale lõunast hommikusööki pugesime uuesti voodisse ja laulsime täiest kõrist: "Olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi, ei ma satu hätta, ei ükski... mmmmm-mmmhmmhhmmm, mind ei....mmmmmmm..."
Aga kuidas ma emigreerun, kui mul siin Massa on?!
Treisin täna suure pohmakaga eile alustatud kutset ja peokava Alole. Üks roosamanna, mis peo stiiliga "glamuursed naised ja nende mehhaanikutest armukesed" kokku läks. Peo programmi mahutasin virtuaalflaierile, mis esindas stiilipeo mehelikumat osa ning kus oli kujutatud õlut kulistavat lihastes maikaga meesterahvast. No tüpishe loll armuke, mõne rikkuri seksijänku. (Et ma selleks küll oma õppejõu fotot kasutasin;)). Eksabikaasa mainis, et kava sarnaneb oma esteetikalt 80' saksa pedepornoajakirjandusele. Okei. Pool päeva on möödas, aga ma ei saa ikka peast. Sel juhul, kui ma olen kunstnik ja olen midagi sellist valmis kujundanud, kes/mis mind inspireerib ja minu muusa on?! Ma EI TAHA sellele mõelda.
Pedeteema tuletas mulle meelde, et täna oli taevas hiigelsuur ja eriti selge vikerkaar. Natukese aja pärast tuli teine ka, natsa kahvatum ainult.
kolmapäev, august 24, 2005
kole imeja
Pagan-Pagan-Pagan...
Mu telefon viskas pildi omale tasku. Paranduses läheb 2 nädalat. Asenduseks taheti anda mingit telliskivi, mis ilmselt ridiküligi ei mahu... Lootsin, et saan oma kaardi ema telefoni pannes ikkagi helistada ja smsse saata ja ajan kuidagi asja ära, kuni keegi laenab mulle mõne väiksemamõõdulise, kui see mis Tele2st pakuti. Minu kaart ema telefonis näitas ainult numbreid smsside taga ja telefoniraamat koosnes mõnest võõrast nimest... Ju sis telefoni telefoniraamat, ja minu sim-kaart oli kuidagi alamõõduline seal kõrval. Ma ei teagi nüüd, kunas need tegelased Itaaliast koju tulevad, ja ma ei tea midagi...:(
***
Ja siis veel -- Orkut on üks kõige imelisemaid asju siin maailmas, tõeline rahvaste sõpruse ja globaliseerumise sümbol!
Nimelt on keegi väike paks m****pea nimega Felipe Svensk teinud sinna kommuuni, kus ta väidab, et "Estonian girls are sluts". Ise teiselt poolt maakera, Brasiiliast, ja väidab, et tunneb eesti naiste paaritumisharjumusi. Kallis klassivend, kes üritas Felipega vaielda (edutult, loomulikult), rääkis mulle uuest vahvast kommuunist... Ütlesin ka paar sõna eesti naiste kaitseks ja Felipe solvamiseks, ning täna hommikuks oli mind selle brasiilia vannabii vändagängsteri poolt slutiks nimetatud ja ühtlasi olen ma nüüd ametlikult "ugly cocksucker". Ilu võib tõesti vaataja silmis olla ja maitse üle ei vaielda, aga et ma nii hirmsasti imeda armastaksin...? Ei paista see küll Orkutis mu profiilist kuidagi välja... Ons kuskile pildile mõni peenis ununenud..? Olgem ausad, lähemad tuttavad teavad väga hästi, kui valiv ma olen nende asjade suhtes ,mida ma suhu pistan...
Enivei, vastukaaluks kalli brasiilia Dicki kommuunile on tekkinud ühendused "Felipe!", kus üritatakse Felipega ka muudel teemadel vaielda ja argumenteerida, tulutult, ent. Ning "Felipe Svensk is an idiot", kus Felipele pole sõnaõigust antud, kuid kus eestlased arutavad (nüüd juba ka eesti keeles) Felipe ilmsete lapsepõlvetraumade, viletsa välimuse ja halva iseloomu ning huumorimeele üle.
Felipe murrab täiega sisse, kui enne olid minu ja klassivend I msnvestlustes esikolmikut jagamas filmid, raamatud ja tühine klatsh, siis viimasel ajal pole kaheks esimeseks aega. Kõigepealt kommenteeritakse, mida Felipe vahepeal öelnud on, siis siunatakse teda, arutatakse, mis taktika peaks valima, et Felipe veelgi enam ärrituks ja fantaseeritakse, mis juhtuks, kui satuks kokku päris elusa Felipega.
Kui kunagi oli mõnumänguasi tamagochhi, mida tuli kindlasti toita ja tema eest hoolitseda, siis nüüd on selle asemel Felipe, kelle vaidlusjanu ja rumalust tuleb kindlasti igal hommikul mõne lausega toita. Vastutasuks saab jälgida erilise ajukääbiku kasvu ja sirgumist. Kui Felipe oleks siin, saaks teda akvaariumis kasvatada ja talle väljastpoolt paljaste naiste pilte näidata...
Tegelikult ma kahtlustan, et kogu see felipe joga on üks väga halb aga järjekindel huumor. Keegi ei saa ju peast päriselt nii segi olla, kui see tüüp... Või saab?
Mu telefon viskas pildi omale tasku. Paranduses läheb 2 nädalat. Asenduseks taheti anda mingit telliskivi, mis ilmselt ridiküligi ei mahu... Lootsin, et saan oma kaardi ema telefoni pannes ikkagi helistada ja smsse saata ja ajan kuidagi asja ära, kuni keegi laenab mulle mõne väiksemamõõdulise, kui see mis Tele2st pakuti. Minu kaart ema telefonis näitas ainult numbreid smsside taga ja telefoniraamat koosnes mõnest võõrast nimest... Ju sis telefoni telefoniraamat, ja minu sim-kaart oli kuidagi alamõõduline seal kõrval. Ma ei teagi nüüd, kunas need tegelased Itaaliast koju tulevad, ja ma ei tea midagi...:(
***
Ja siis veel -- Orkut on üks kõige imelisemaid asju siin maailmas, tõeline rahvaste sõpruse ja globaliseerumise sümbol!
Nimelt on keegi väike paks m****pea nimega Felipe Svensk teinud sinna kommuuni, kus ta väidab, et "Estonian girls are sluts". Ise teiselt poolt maakera, Brasiiliast, ja väidab, et tunneb eesti naiste paaritumisharjumusi. Kallis klassivend, kes üritas Felipega vaielda (edutult, loomulikult), rääkis mulle uuest vahvast kommuunist... Ütlesin ka paar sõna eesti naiste kaitseks ja Felipe solvamiseks, ning täna hommikuks oli mind selle brasiilia vannabii vändagängsteri poolt slutiks nimetatud ja ühtlasi olen ma nüüd ametlikult "ugly cocksucker". Ilu võib tõesti vaataja silmis olla ja maitse üle ei vaielda, aga et ma nii hirmsasti imeda armastaksin...? Ei paista see küll Orkutis mu profiilist kuidagi välja... Ons kuskile pildile mõni peenis ununenud..? Olgem ausad, lähemad tuttavad teavad väga hästi, kui valiv ma olen nende asjade suhtes ,mida ma suhu pistan...
Enivei, vastukaaluks kalli brasiilia Dicki kommuunile on tekkinud ühendused "Felipe!", kus üritatakse Felipega ka muudel teemadel vaielda ja argumenteerida, tulutult, ent. Ning "Felipe Svensk is an idiot", kus Felipele pole sõnaõigust antud, kuid kus eestlased arutavad (nüüd juba ka eesti keeles) Felipe ilmsete lapsepõlvetraumade, viletsa välimuse ja halva iseloomu ning huumorimeele üle.
Felipe murrab täiega sisse, kui enne olid minu ja klassivend I msnvestlustes esikolmikut jagamas filmid, raamatud ja tühine klatsh, siis viimasel ajal pole kaheks esimeseks aega. Kõigepealt kommenteeritakse, mida Felipe vahepeal öelnud on, siis siunatakse teda, arutatakse, mis taktika peaks valima, et Felipe veelgi enam ärrituks ja fantaseeritakse, mis juhtuks, kui satuks kokku päris elusa Felipega.
Kui kunagi oli mõnumänguasi tamagochhi, mida tuli kindlasti toita ja tema eest hoolitseda, siis nüüd on selle asemel Felipe, kelle vaidlusjanu ja rumalust tuleb kindlasti igal hommikul mõne lausega toita. Vastutasuks saab jälgida erilise ajukääbiku kasvu ja sirgumist. Kui Felipe oleks siin, saaks teda akvaariumis kasvatada ja talle väljastpoolt paljaste naiste pilte näidata...
Tegelikult ma kahtlustan, et kogu see felipe joga on üks väga halb aga järjekindel huumor. Keegi ei saa ju peast päriselt nii segi olla, kui see tüüp... Või saab?
esmaspäev, august 22, 2005
laupäev, august 20, 2005
Hehee, Ahti käskis eile telekat vaadata, et arva, kes on laupäeva hommikul kell pool üksteist...
No mudugi, noorte ja värskete sisekujundajate saade, mida juhib Baari-Annika... Eelmisel korral tegid Tallinna tibid eriti ägeda graafilise paneelkardina... Aga Ahtil ja Margusel oli lastetuba, mis otsast lõpuni koledat sektsioonimööblit täis laotud...
Ehituspoes haaras Ahti loomulikult kõigepealt miski silmakaitse-kiivri vahepealse asja ("et tapeet silma ei tuleks" nagu ta ise tabavalt väljendus). Lokk kräuksustas seinalampi. Võtame siit mingi 5-6 plaati... ei, 8... kle, pane veel 2 juurde...
tulemus jäi kuidagi kahvatu... Suured soome papi plaadid seinal oli küll äge idee ja kraabitud kapp ka, aga ikkagi jäi kõik maru luitunuks... kahju kohe, selle koha pealt ,kus nad pooleli jäid, oleks võinud keegi Orni ja minu taoline tulla ja pool tuba erksa värviga üle plätserdada :p
Kõige lõpuks joonistas McLokk kuskile serva peale miski mehe, kelle suust tuli välja jutumull sõnaga: "YO!"
inafffff...
No mudugi, noorte ja värskete sisekujundajate saade, mida juhib Baari-Annika... Eelmisel korral tegid Tallinna tibid eriti ägeda graafilise paneelkardina... Aga Ahtil ja Margusel oli lastetuba, mis otsast lõpuni koledat sektsioonimööblit täis laotud...
Ehituspoes haaras Ahti loomulikult kõigepealt miski silmakaitse-kiivri vahepealse asja ("et tapeet silma ei tuleks" nagu ta ise tabavalt väljendus). Lokk kräuksustas seinalampi. Võtame siit mingi 5-6 plaati... ei, 8... kle, pane veel 2 juurde...
tulemus jäi kuidagi kahvatu... Suured soome papi plaadid seinal oli küll äge idee ja kraabitud kapp ka, aga ikkagi jäi kõik maru luitunuks... kahju kohe, selle koha pealt ,kus nad pooleli jäid, oleks võinud keegi Orni ja minu taoline tulla ja pool tuba erksa värviga üle plätserdada :p
Kõige lõpuks joonistas McLokk kuskile serva peale miski mehe, kelle suust tuli välja jutumull sõnaga: "YO!"
inafffff...
kolmapäev, august 17, 2005
las kallab!
Esiteks, teadmiseks kõigile, kes peale mu eelmist post´i arvavad ,et ma nüüd kuhugi ära kolinud olen, või veel hullem, abiellunud, siis... eiei. Ikka sama koht ja sama perekonnaseis. Hetkel...
Mul oli eile õhtul mitu head pealkirja tänasele sissekandele, aga huge amount of red wine on kõik ideed mu peast kustutanud. Igatahes, Kerttu tuli külla, ja loobunud oma alkorohtudest, oli nõus kõigepealt poolt klaasikest veini mekkima. Aga meil oli kodus miski kolmeliitrine kraaniga karp. Siuksest pakivärgist pole ma kunagi pidanud ja kraanist eelistan lasta vett. Siiski oli tegu täiesti pandava märjukesega, kuivemapoolne, ent mitte väga tammine, samas ka mitte liialt marjane. Kergemate liharoogade ja juustu kõrvale (meie juustu ja singivõileibadega klappis igatahes imehästi).
Igatahes alustasime suurepäraste videotega aastast 1999, kus vaevalt 20 aastane kunstnikupreili Kerttu veel tutvumismänge harrastas. Kõigepealt mingi show Kersnaga, kus Kerttu valituks osutus natsa kutsikanäoga, kuid ka veidi kõõrdis silmade ja beezide laiade alt kitsenevate pükstega Kaspar. Kaspariga käidi Maltal. Siis Ice Dog M show, kus Kerttu ja Anvar said Viini reisi ja Kerttu tunnistas esimest korda televisioonis oma rästikufoobiat ja kõige lõpuks juba mustvalgeks muutunud Reisile Sinuga Maire Aunaste juhtimisel, kus meie oma tüdruk mängus polnud veel teap mis kunstnik ,vaid töötas päkapikuna ja kandis hüüdnime Täheke. Keegi sügavalt dõupis noormees viis neiu reisule Türki. Äärmiselt positiivne. Kui me tublisti peale kella kolme lõpuks oma punaveinist helelillaks muutunud hambaid pesema läksime, oli veinipakis kõvasti alla poole alles... Nojahh siis.
Ma küll meie teemasid väga hästi ei mäleta, aga Karelsoni-Mutt käis kindlasti läbi ja Tädi-Rutt (mitte ajada segamini legendaarse lastesaate juhiga) ja kõik tuttavad ja kunstikooli inimesed ja asjapulgad. Mingil hetkel tõstsime klaasi umbes aasta aega tagasi toimunud sündmuse terviseks, kus peale näituse avamist mindi missis T ja Kerttuga kusagile linna peale läpedama, käidi lugematu arv kordi Herne poes odavat veini ostmas, tehti sealsele müüjale kahtlaseid ettepanekuid ja vihjeid, söödi tänavanurgal hiiglesuurt ümmargust pihvi...
Krt, mis värk on, et selle kuu jooksul juba vähemalt teine kord laskun mälestustesse "täpselt aasta tagasi"?! Et kas siis praegu ei toimu midagi?!
Njah, naised kõik ilma peal laiali, suurem osa (nii mehi kui naisi) Itaaljas, hõljutavad seal mingit suurt vikerkaarevärvilist linikut ja tahavad piinlikke energizereid korraldada ja peavad seda kõike "Making Europeans'iks" :P Kadedus räägib minu sees, tahaks ka hõljutada:D. Tegelikult ma ei taha sugugi Itaalias hõljutada, vaid ma tahan KOOS TEIEGA hõljutada, lehvitada, puhutada ja nuhutada ja midaiganes teha ükskõik kus, aga peaasi, et koos!
Mul oli eile õhtul mitu head pealkirja tänasele sissekandele, aga huge amount of red wine on kõik ideed mu peast kustutanud. Igatahes, Kerttu tuli külla, ja loobunud oma alkorohtudest, oli nõus kõigepealt poolt klaasikest veini mekkima. Aga meil oli kodus miski kolmeliitrine kraaniga karp. Siuksest pakivärgist pole ma kunagi pidanud ja kraanist eelistan lasta vett. Siiski oli tegu täiesti pandava märjukesega, kuivemapoolne, ent mitte väga tammine, samas ka mitte liialt marjane. Kergemate liharoogade ja juustu kõrvale (meie juustu ja singivõileibadega klappis igatahes imehästi).
Igatahes alustasime suurepäraste videotega aastast 1999, kus vaevalt 20 aastane kunstnikupreili Kerttu veel tutvumismänge harrastas. Kõigepealt mingi show Kersnaga, kus Kerttu valituks osutus natsa kutsikanäoga, kuid ka veidi kõõrdis silmade ja beezide laiade alt kitsenevate pükstega Kaspar. Kaspariga käidi Maltal. Siis Ice Dog M show, kus Kerttu ja Anvar said Viini reisi ja Kerttu tunnistas esimest korda televisioonis oma rästikufoobiat ja kõige lõpuks juba mustvalgeks muutunud Reisile Sinuga Maire Aunaste juhtimisel, kus meie oma tüdruk mängus polnud veel teap mis kunstnik ,vaid töötas päkapikuna ja kandis hüüdnime Täheke. Keegi sügavalt dõupis noormees viis neiu reisule Türki. Äärmiselt positiivne. Kui me tublisti peale kella kolme lõpuks oma punaveinist helelillaks muutunud hambaid pesema läksime, oli veinipakis kõvasti alla poole alles... Nojahh siis.
Ma küll meie teemasid väga hästi ei mäleta, aga Karelsoni-Mutt käis kindlasti läbi ja Tädi-Rutt (mitte ajada segamini legendaarse lastesaate juhiga) ja kõik tuttavad ja kunstikooli inimesed ja asjapulgad. Mingil hetkel tõstsime klaasi umbes aasta aega tagasi toimunud sündmuse terviseks, kus peale näituse avamist mindi missis T ja Kerttuga kusagile linna peale läpedama, käidi lugematu arv kordi Herne poes odavat veini ostmas, tehti sealsele müüjale kahtlaseid ettepanekuid ja vihjeid, söödi tänavanurgal hiiglesuurt ümmargust pihvi...
Krt, mis värk on, et selle kuu jooksul juba vähemalt teine kord laskun mälestustesse "täpselt aasta tagasi"?! Et kas siis praegu ei toimu midagi?!
Njah, naised kõik ilma peal laiali, suurem osa (nii mehi kui naisi) Itaaljas, hõljutavad seal mingit suurt vikerkaarevärvilist linikut ja tahavad piinlikke energizereid korraldada ja peavad seda kõike "Making Europeans'iks" :P Kadedus räägib minu sees, tahaks ka hõljutada:D. Tegelikult ma ei taha sugugi Itaalias hõljutada, vaid ma tahan KOOS TEIEGA hõljutada, lehvitada, puhutada ja nuhutada ja midaiganes teha ükskõik kus, aga peaasi, et koos!
pühapäev, august 14, 2005
hõum-sviit-hõum
Tagasi Eestisse pääsesin läbi tohtute kannatuste kruiisilaeval Rosella. Nimelt on reede soomlaste poolt kuulutatud päevaks "kus võib end segamatult ülipurjuks juua ja lällata". Esimene näide tegelikult juba Lahti-Helsinki rongist (väljumine 9.20 hommikul), kus kõrvalreas keegi habemik järjekindlalt kuni Helsinkini Lapin Kulta pudeleid lahti korkis ja neid imekspandava kiirusega tühjaks imes. Eks purjus inimesel tuleb tihtipeale isu sotsialiseeruda, õnneks mörises ta suurema osa pooleteisest tunnist omaette, kuid mingi hetk otsustas sõbrale helistada. Kui telefon aku tühjenedes piuksuma hakkas, kuuldus vali sõim: "Perkälä-perkälä-või-vittu-perkälä!". Sukeldusin Kureishi "Gabrieli andi" ja lootsin, et raamat enne Tallinnat otsa ei saa.
Sai küll. Olin end mugavalt istuma sättinud ja näidates ülipüüdlikku soovi mitte ühegi svipsis soomlasega sõbrustada päiksekadki ette pannud. Sel ajal kui ma täksfriis uurimas käisin, kas neil vahest ajakirju pole (ei, ainult soome ja inglise keelsed raamatud), oli keegi mu koha pihta pannud ja ma pidin istuma baaris, kus onu kitarrega ja onu süntesaatoriga rõõmsaid umpa-umpa lugusid mängisid. Soome prouad lällasid ümber laua ja tellisid järjest roosasid kokteile. õõtsuval laevatekil käimisest keeras sees hirmsasti. Valisin kõige nurgasolevama laua ja hakkasin oma raamatut otsast peale lugema. Päris huvitav, nüansse tuli juurde... Võibolla peakski kõiki raamatuid kaks korda lugema, mitte läbi vuristama, nagu ma seda tavaliselt teen?
Enivei, olles väsinud Muumimamma välimusega Soome naistest (Pirka suurepärane eneseväljendus veelgi suurepärasema soome aktsendiga) ja täiesti silmapaistmatutest meestest, tahtsin ka Tallinnas miskit praaznikut saada. Nägin linnas Karinit ja lubasin tema ja Mooniga midagi ette võtta. Tarvo ka Tallinnas. Tema ka siis. Kell oli juba üsna hilja, kui minul hakkas millegipärast stress, et ma olen Tallinnas ja ei veeda aega selle inimesega, kelle juures ma parajasti ööbima pidin ja keda ma vast kord kvartalis näen, vaid lähen linnapeale Tarvoga, kellele saan Tartus iga kell helistada ja välja kutsuda. Närvirahustuseks nõudsin viint. Peale sai mingit mangojoga:P. Järgmine drink oli juba Cafe Angeli suurepärane maasikadaquiri, pealeseda allakäigutrepist otsejoones käsipuud mööda vuhinaga Valli baari, kus ma manustasin oma elu esimese millimallika (minu vürtsidega harjunud maitsemeel tundis teatavat mõnu, sealjuures), oma õhtu esimese tequila shoti ja mõnitasin sealsamas baari ees kedagi siga. Mu irriteerimisoskused on tunduvalt paranenud... siga ei osanud midagi öelda, võibolla ka seepärast ,et ta oli üsna purjakil. Siis Nokusse, kus leidis aset tohutu lingvistiline vestlus kellegi härraga... (päris täpselt teemat ei mäleta... midagi tõlkimiseteemadel), kes lõpetuseks küsis: " Sa oled ka siis filoloog, jah?"
Filoloog mai äss! Ma olin suht purjakil tsikk, kes oli oma pernod lõpuni imenud ja avastanud, et kell on juba 2 AM ja viimane aeg Bonbonni Soofja Rjuubinat (või oli see ikka see teine?) kuulama minna. Tehti hoopiski ettepanek võtta mu Club Angeli süütus! IIK! Ma olin just enne Massale lubanud, et hoian seda nii kaua kui klubi pankrotti läheb... Sry, beibi, aga kui pilet välja käristatakse, siis võib loobuda kõigest!
Angel on kirjeldamatult väike pedekoobas, kuhu mitte kõiki seksuaalvähemusi sisse ei taheta lasta, vaid geisid nende fääghäägidega. Tänu taevale, milline häg ma ikka olen! Ei saadetudki kõrvale iksbaari. Ometi ignoreerti mu karjeid baarileti ääres ja meie pöörati tähelepanu alles siis kui ma niigi pika Tarvo suisa peadpidi lae alla upitasin. Ometi andis väike shot, milleni tuli hirmsasti rüseleda, mulle jõudu juurde ja ma tantsisin ka kõige napakamate pedehümnide järgi :P Matugi oma uue BF-ga ja kõik Tallinna vipimad juuksurihärrad käisid mu kaaslast üksteise võidu huultele suudlemas.
Koju sis alles kella poole seitsme paiku. Mul tekkisid liiga võimsad kujutluspildid sellest, kuidas ma saan trepikoja uksest sisse, aga olen liiga purjus ,et korteri ust avada ja jään kuskile teise-kolmanda korruse vahele lilledega ülekuhjatud aknalaua alla magama. Ja kui siis keegi tsetseeni tädi valge ukse taha prõmmima läheb :"Vaashe zhenshena tagdaa, spaaat!" Sest kõik ju ometigi nägid, kuidas ma oma sumadaniga päeval sisse kolisin... Ainuke asi, et härra ise ilmus minust veel hiljem koju (st. keskhommik vms.) ja see ilmselt meie abielule põntsu panigi. Nats peale lõunat võisid kõik nii majas elavad tädikesed kui ka nende muulastest abikaasad näha, kuidas ma kohvriga bussijaama poole kõristasin. Ilus oli, aga otsa sai...
Ja nüüd sis kodus. Mis võibolla varsti pole niiväga kodu... Aga seda asja veel vaatab...
Sai küll. Olin end mugavalt istuma sättinud ja näidates ülipüüdlikku soovi mitte ühegi svipsis soomlasega sõbrustada päiksekadki ette pannud. Sel ajal kui ma täksfriis uurimas käisin, kas neil vahest ajakirju pole (ei, ainult soome ja inglise keelsed raamatud), oli keegi mu koha pihta pannud ja ma pidin istuma baaris, kus onu kitarrega ja onu süntesaatoriga rõõmsaid umpa-umpa lugusid mängisid. Soome prouad lällasid ümber laua ja tellisid järjest roosasid kokteile. õõtsuval laevatekil käimisest keeras sees hirmsasti. Valisin kõige nurgasolevama laua ja hakkasin oma raamatut otsast peale lugema. Päris huvitav, nüansse tuli juurde... Võibolla peakski kõiki raamatuid kaks korda lugema, mitte läbi vuristama, nagu ma seda tavaliselt teen?
Enivei, olles väsinud Muumimamma välimusega Soome naistest (Pirka suurepärane eneseväljendus veelgi suurepärasema soome aktsendiga) ja täiesti silmapaistmatutest meestest, tahtsin ka Tallinnas miskit praaznikut saada. Nägin linnas Karinit ja lubasin tema ja Mooniga midagi ette võtta. Tarvo ka Tallinnas. Tema ka siis. Kell oli juba üsna hilja, kui minul hakkas millegipärast stress, et ma olen Tallinnas ja ei veeda aega selle inimesega, kelle juures ma parajasti ööbima pidin ja keda ma vast kord kvartalis näen, vaid lähen linnapeale Tarvoga, kellele saan Tartus iga kell helistada ja välja kutsuda. Närvirahustuseks nõudsin viint. Peale sai mingit mangojoga:P. Järgmine drink oli juba Cafe Angeli suurepärane maasikadaquiri, pealeseda allakäigutrepist otsejoones käsipuud mööda vuhinaga Valli baari, kus ma manustasin oma elu esimese millimallika (minu vürtsidega harjunud maitsemeel tundis teatavat mõnu, sealjuures), oma õhtu esimese tequila shoti ja mõnitasin sealsamas baari ees kedagi siga. Mu irriteerimisoskused on tunduvalt paranenud... siga ei osanud midagi öelda, võibolla ka seepärast ,et ta oli üsna purjakil. Siis Nokusse, kus leidis aset tohutu lingvistiline vestlus kellegi härraga... (päris täpselt teemat ei mäleta... midagi tõlkimiseteemadel), kes lõpetuseks küsis: " Sa oled ka siis filoloog, jah?"
Filoloog mai äss! Ma olin suht purjakil tsikk, kes oli oma pernod lõpuni imenud ja avastanud, et kell on juba 2 AM ja viimane aeg Bonbonni Soofja Rjuubinat (või oli see ikka see teine?) kuulama minna. Tehti hoopiski ettepanek võtta mu Club Angeli süütus! IIK! Ma olin just enne Massale lubanud, et hoian seda nii kaua kui klubi pankrotti läheb... Sry, beibi, aga kui pilet välja käristatakse, siis võib loobuda kõigest!
Angel on kirjeldamatult väike pedekoobas, kuhu mitte kõiki seksuaalvähemusi sisse ei taheta lasta, vaid geisid nende fääghäägidega. Tänu taevale, milline häg ma ikka olen! Ei saadetudki kõrvale iksbaari. Ometi ignoreerti mu karjeid baarileti ääres ja meie pöörati tähelepanu alles siis kui ma niigi pika Tarvo suisa peadpidi lae alla upitasin. Ometi andis väike shot, milleni tuli hirmsasti rüseleda, mulle jõudu juurde ja ma tantsisin ka kõige napakamate pedehümnide järgi :P Matugi oma uue BF-ga ja kõik Tallinna vipimad juuksurihärrad käisid mu kaaslast üksteise võidu huultele suudlemas.
Koju sis alles kella poole seitsme paiku. Mul tekkisid liiga võimsad kujutluspildid sellest, kuidas ma saan trepikoja uksest sisse, aga olen liiga purjus ,et korteri ust avada ja jään kuskile teise-kolmanda korruse vahele lilledega ülekuhjatud aknalaua alla magama. Ja kui siis keegi tsetseeni tädi valge ukse taha prõmmima läheb :"Vaashe zhenshena tagdaa, spaaat!" Sest kõik ju ometigi nägid, kuidas ma oma sumadaniga päeval sisse kolisin... Ainuke asi, et härra ise ilmus minust veel hiljem koju (st. keskhommik vms.) ja see ilmselt meie abielule põntsu panigi. Nats peale lõunat võisid kõik nii majas elavad tädikesed kui ka nende muulastest abikaasad näha, kuidas ma kohvriga bussijaama poole kõristasin. Ilus oli, aga otsa sai...
Ja nüüd sis kodus. Mis võibolla varsti pole niiväga kodu... Aga seda asja veel vaatab...
neljapäev, august 11, 2005
Õnnela-Õnnemaa
Lahtist võib lahti saada küll. Kui ma homme hommikul end mingi varasema rongi peale suudan vinnata ja kui laevad ikka käivad.
Käisin just Egonit pildistamas, ta pohmab ja on päev läbi häbenematult kõiksugu sitanalju teinud. Peale naljade sai ta enne valmis ka ühe parmatest parima wokroaga üldse (nämnäm).
Eile käisime siis kohalikus diskoteegis. Onnela nimi. Enne jõime kahepeale Egoniga Priscillat vaadates pudeli eestimaist pirniviina, Pirka oli meie isiklik kodune DJ, mängides parimaid palu oma 80' vinüülidelt. Terve eilse päeva oli vihma sadanud, õhtul ka, püksisääred olid täitsa ligased, kui me lõpuks punasele vaibale kahe potipalmi vahele jõudsime. Riidehoid 2 eurot per feiss. Õlu 4.50. Mitu õlut tegi kokku mingi summa, mida ma päris hästi ei tea... Pearuumis mängiti r'n'b-d, siis oli mingi baari moodi väiksem ruum, kus mängiti soomekeelset muusikat (meenutas liialt Meie Meest). Kogu asja ideeks ja positiivseks küljeks oli see, et laudade kohal olid torud, nii et võis end vabalt laua peale tantsima vinnata ja sealt haarates säilis ka purjumatel inimestel võimalus kasvõi kankaani tantsida. Lõpus tegime meie ka ühe lühikese toruseti. Kolmas, rokiruum oli täitsa tantsuvaba ja meenutas Tartu Zavoodi. Kõige suurem rüselemine ja õõtustamine käiski siis suures r'n'b ruumis. Eestlase temperament käib loomulikult soomase omast tiba üle ja läperdavaid hullumeelseid eestlasi vaadati suhtelsiselt imeliku pilguga. Ilmselt ka meie tantsustiili pärast ei tulnud keegi meiega flirtima, me olime üldiselt keskmisest pettunumad...
Tänane ainuke õueskäik oli siis nurga peale poodi apelsinimahla tooma. Pluss vaniljajäätelo, kummikommid ja nektariinid. Minu puuviljaõpetus hakkab siin peres juba tööle, sügiseks plaanin väikese õunaõpetuse kursusegi. :P
Veetsin ennist kena pooltunni arvuti ees, uurides mingit uut tutvustesüsteemi. Hi5 on selle Orkuti-sarnase portaali nimi. Ma olen oma salasõna ja parooli ammu ära unustanud, aga oma profiili vaatama pääsen, kui keegi on mind sõbraks lisanud. Minu esimesed viis sõpra on tegelt täiesti mittenagu päris sõbrad, vaid suht-koht tuttavad, kellest ma suurt midagi ei tea. Ja siis kui ma kuskilt leidsin ühe sõbra ja tema networki uurisin, siis leidsin sealt uskumatuid tuttavaid (ja uskumatute piltidega. Kenasti piiratud, kullake :P).
Kõige point on aga, et mind on hakanud enda sõbraks lisama lihtsalt uskumatud mutad, tsimpi-rimpid ja kährikud. Üks araablane arvas, et mul on uskumatult seksikas pilt.. on-on, see on Kareli retusheeritud foto Londonist, kus mu nahale on kullajume antud ja lõualott eemaldet... Siis viimane vallutus on keegi härra David, 44, USA. Kole halli habemega veidi rasvunud onu, kelle huvialadeks oli peale kõige muu "visiting Western and Eastern Europe". Teadagi, mis, onule hirmsasti meeldib, kuidas Poola kurwad suhu võtavad... Ma rejectisin ja blokkisin ta igatepidi...
Niih... Homme sis Eestimaale.
Käisin just Egonit pildistamas, ta pohmab ja on päev läbi häbenematult kõiksugu sitanalju teinud. Peale naljade sai ta enne valmis ka ühe parmatest parima wokroaga üldse (nämnäm).
Eile käisime siis kohalikus diskoteegis. Onnela nimi. Enne jõime kahepeale Egoniga Priscillat vaadates pudeli eestimaist pirniviina, Pirka oli meie isiklik kodune DJ, mängides parimaid palu oma 80' vinüülidelt. Terve eilse päeva oli vihma sadanud, õhtul ka, püksisääred olid täitsa ligased, kui me lõpuks punasele vaibale kahe potipalmi vahele jõudsime. Riidehoid 2 eurot per feiss. Õlu 4.50. Mitu õlut tegi kokku mingi summa, mida ma päris hästi ei tea... Pearuumis mängiti r'n'b-d, siis oli mingi baari moodi väiksem ruum, kus mängiti soomekeelset muusikat (meenutas liialt Meie Meest). Kogu asja ideeks ja positiivseks küljeks oli see, et laudade kohal olid torud, nii et võis end vabalt laua peale tantsima vinnata ja sealt haarates säilis ka purjumatel inimestel võimalus kasvõi kankaani tantsida. Lõpus tegime meie ka ühe lühikese toruseti. Kolmas, rokiruum oli täitsa tantsuvaba ja meenutas Tartu Zavoodi. Kõige suurem rüselemine ja õõtustamine käiski siis suures r'n'b ruumis. Eestlase temperament käib loomulikult soomase omast tiba üle ja läperdavaid hullumeelseid eestlasi vaadati suhtelsiselt imeliku pilguga. Ilmselt ka meie tantsustiili pärast ei tulnud keegi meiega flirtima, me olime üldiselt keskmisest pettunumad...
Tänane ainuke õueskäik oli siis nurga peale poodi apelsinimahla tooma. Pluss vaniljajäätelo, kummikommid ja nektariinid. Minu puuviljaõpetus hakkab siin peres juba tööle, sügiseks plaanin väikese õunaõpetuse kursusegi. :P
Veetsin ennist kena pooltunni arvuti ees, uurides mingit uut tutvustesüsteemi. Hi5 on selle Orkuti-sarnase portaali nimi. Ma olen oma salasõna ja parooli ammu ära unustanud, aga oma profiili vaatama pääsen, kui keegi on mind sõbraks lisanud. Minu esimesed viis sõpra on tegelt täiesti mittenagu päris sõbrad, vaid suht-koht tuttavad, kellest ma suurt midagi ei tea. Ja siis kui ma kuskilt leidsin ühe sõbra ja tema networki uurisin, siis leidsin sealt uskumatuid tuttavaid (ja uskumatute piltidega. Kenasti piiratud, kullake :P).
Kõige point on aga, et mind on hakanud enda sõbraks lisama lihtsalt uskumatud mutad, tsimpi-rimpid ja kährikud. Üks araablane arvas, et mul on uskumatult seksikas pilt.. on-on, see on Kareli retusheeritud foto Londonist, kus mu nahale on kullajume antud ja lõualott eemaldet... Siis viimane vallutus on keegi härra David, 44, USA. Kole halli habemega veidi rasvunud onu, kelle huvialadeks oli peale kõige muu "visiting Western and Eastern Europe". Teadagi, mis, onule hirmsasti meeldib, kuidas Poola kurwad suhu võtavad... Ma rejectisin ja blokkisin ta igatepidi...
Niih... Homme sis Eestimaale.
teisipäev, august 09, 2005
Lahti
...siin ma siis nüüd olen. Egon peseb nõusid ja minul ei luba. Ma olen külaline. OK. Sobib.
Täna on siis plaanis linna vaadata, aknast paistavad eriti suured suusahüppetornid, neid peaks lähemalt vaatama. Maja lähedal on järv, seda peab vaatama ja kohvi jooma seal ääres. Sis ilmselt ikkagi minnakse seenele ka :P (võibolla homme). Homme diskole ka õhtul. Ja kooli näidatakse. Planeedi parimat. Ja kõrvalmajas elavad pensionärid, krt, neil on ikka igelt suured rõdud ja head elamistingimused siin, meie rõdu on ka loomulikult suur ja hommikusöök venib seal eriti pikaks.
Mõnus. Kui ainult seda pikka laevasõitu ei oleks vahel. ja kallist rongi.
Täna on siis plaanis linna vaadata, aknast paistavad eriti suured suusahüppetornid, neid peaks lähemalt vaatama. Maja lähedal on järv, seda peab vaatama ja kohvi jooma seal ääres. Sis ilmselt ikkagi minnakse seenele ka :P (võibolla homme). Homme diskole ka õhtul. Ja kooli näidatakse. Planeedi parimat. Ja kõrvalmajas elavad pensionärid, krt, neil on ikka igelt suured rõdud ja head elamistingimused siin, meie rõdu on ka loomulikult suur ja hommikusöök venib seal eriti pikaks.
Mõnus. Kui ainult seda pikka laevasõitu ei oleks vahel. ja kallist rongi.
esmaspäev, august 08, 2005
suomi
Ju ma siis ikka selle tiiru sinna Lahtisse pean ette võtma. Egoni Eestis ärajoodud hääl võttis küll erutusest hingeldavaid keskmisest kõrgemaid noote kui ma talle enne helistasin. Piletid on nüüd igatahes kinni pandud. Üritan homme Helsingis, kus ma varem napilt 2 korda olen viibinud, leida tee Katjanokkalt kesklinna raudteejaama ja sealt Lahtisse. Lahtis lubati metsa seenele viia, piknikku pidada ja komapäeva öösel isegi diskole viia... :P ÄGE! Mina omalt poolt lubasin kaasa võtta viint ja hapukoort.
Reedel olen pealelõunast jällegi Tallinnas, olles avatud kõigile huvitavatele pakkumistele.
***
Eile sattusime dotsendihärraga botaanikaaeda suurepärasele kontserdile. Miski jazzband Piiterist. Koleda Gavroche'i-mütsi ja rohelise kombineega lauljatar suutis esiteks kuuldavale tuua hääle, mis sarnanes hämmastavalt Tina Turneri omale. Või kui otsida jazzi ja soulilikumat võrdlust, siis võib öelda, et proua plekine kähisev vokaal oli pisut Macy Gray moodi. Bändi bassimees olla viisaprobleemide tõttu piiril vene poolele jäänud, see-eest trummar tagus mitme eest ja klahvpillimängijal olid ilusad lokid. :D
Kahjuks-kahjuks, ilm na halb. Tudisesime peaaegu terve kontserdi vihmavarju all, mis lõpuks hakkas läbi tilkuma, sallile sadas vihma, kaaslase põlved olid märjad, nagu oleks ta sealsamas muru peal härdalt põlvili meieisapalvet lugenud või hoopis midagi muud jumalavallatut...
Niipea kui laulja sai suust välja sõnad: "Cry me a river!", suhises tema selja tagant kilekatuselt alla terve jõgi vihmvett...
Kui ilm oleks ilus olnud ,siis oleks kogu rahvas vast mitu lisalugu välja plaksutanud ,ent niipea kui esinejatele olid nende kollased kobarroosid kätte jagatud ,pani kogu külastajaskond läbi pori ja lompide värava poole ajama. Meie siis Cafe Truffe'sse tagasi. Kelner soovitas vihmast ja külmast lõdisevatele soojenduseks teed või kohvi, meie aga (tegelt olin mina seekord beibe, kes kõige peale noogutas ja nõus oli ja ise arvamust ei avaldanud) otsustasime kahe pitsi Viru Valge kasuks. Ei tea, kas ta nüüd aperatiiviks õige on ja järgneva veiniga kokku sobis, aga soojaks tegi olemise küll:P
Edasine õhtu oli väga mõnus ja soe, keegi seekord siiski alkoholiga ei liialdanud (ehkki täpselt aastatagused eksimused võeti läbi küll)... mõnus.
Reedel olen pealelõunast jällegi Tallinnas, olles avatud kõigile huvitavatele pakkumistele.
***
Eile sattusime dotsendihärraga botaanikaaeda suurepärasele kontserdile. Miski jazzband Piiterist. Koleda Gavroche'i-mütsi ja rohelise kombineega lauljatar suutis esiteks kuuldavale tuua hääle, mis sarnanes hämmastavalt Tina Turneri omale. Või kui otsida jazzi ja soulilikumat võrdlust, siis võib öelda, et proua plekine kähisev vokaal oli pisut Macy Gray moodi. Bändi bassimees olla viisaprobleemide tõttu piiril vene poolele jäänud, see-eest trummar tagus mitme eest ja klahvpillimängijal olid ilusad lokid. :D
Kahjuks-kahjuks, ilm na halb. Tudisesime peaaegu terve kontserdi vihmavarju all, mis lõpuks hakkas läbi tilkuma, sallile sadas vihma, kaaslase põlved olid märjad, nagu oleks ta sealsamas muru peal härdalt põlvili meieisapalvet lugenud või hoopis midagi muud jumalavallatut...
Niipea kui laulja sai suust välja sõnad: "Cry me a river!", suhises tema selja tagant kilekatuselt alla terve jõgi vihmvett...
Kui ilm oleks ilus olnud ,siis oleks kogu rahvas vast mitu lisalugu välja plaksutanud ,ent niipea kui esinejatele olid nende kollased kobarroosid kätte jagatud ,pani kogu külastajaskond läbi pori ja lompide värava poole ajama. Meie siis Cafe Truffe'sse tagasi. Kelner soovitas vihmast ja külmast lõdisevatele soojenduseks teed või kohvi, meie aga (tegelt olin mina seekord beibe, kes kõige peale noogutas ja nõus oli ja ise arvamust ei avaldanud) otsustasime kahe pitsi Viru Valge kasuks. Ei tea, kas ta nüüd aperatiiviks õige on ja järgneva veiniga kokku sobis, aga soojaks tegi olemise küll:P
Edasine õhtu oli väga mõnus ja soe, keegi seekord siiski alkoholiga ei liialdanud (ehkki täpselt aastatagused eksimused võeti läbi küll)... mõnus.
laupäev, august 06, 2005
EKLEKTIKA2
Oioioi ,eilne õhtu oli jällegi kõige eklektilisem üldsegi.
Kõik algas viisakalt (nagu alati) Caffe Truffe's. Tartu parim latte, ütleks, ehkki frappe asemel tuuakse ka lahkesti latte... Käsitsitehtud sokulaaditrühvlid on ka head, kook ka. Tekkis tahtmine muidki asju proovida. Kujundus kah ilus, ja kui meeldiva seltskonnaga just baarileti juures nurgalauas istuda on meeldiv elamus garanteeritud. Ja vetsuseinavärv on ülimalt meeldiv ning see kuldraamiga peegel viltusti viltuse laua kohal. Minu meelest ikkagi õigustab end...
Vot ja siis kaunidusest niiviisi vaja edasi oma kallite klassivendade juurde Kassitorru (:P ehk Kassitoome) murule õlut jooma minna. Uus eestlaste harrastussport: minge lageda koha peale seltskonnaga jooma ja siis kui kellegil pissihäda tuleb, peab ta leidma kõige lähema varjatud koha. Sorin võib kuulda olla. Väga lõbus oli, Trainu ütles täna hommikulgi, et meie klassivennad on ikka üsna toredad poisid. :) Mr. T lahkus küll kahetsusväärselt vara. Mrs. T seevastu rokkis hommikuni ja lahkus Pika tänava hostelist vast pool tundi tagasi.
Igatahes, loodus on küll tore ja puha, aga külm poeb ikkagi lõpuks tagumikku ja nii säeti sammud legendaarsesse Zavoodi. Enamus klassivendi hajus küll kohe (no nii snoob ei saa ju olla?!), varsti täitsid nende aset Egon ja Pirkka. Mingi hetk sai ka Zavoodist kõrini ja nii liiguti edasi minu juurde. Suht-koht lahe afterparty, tohutud paralleelid mingi maikuise olenguga, kus mul sai elamine järsku võõrast rahvast täis. Seekord oli meil Lauaviinale siiski üks Coca Cola peale võtta. Hommikune deja vu: mul on kapis JÄLLE poolik pudel viint. Seekord andsin pudeli Egonile kaasa, kes teab, kas Ailar oleks selle mult jälle 100 eegu eest ära ostnud. Laua viina ma oma elamisse ei taha küll...:S
Egon kutsus Lahtisse. Vist lähen ka... Pidime seenele minema:P
Kõik algas viisakalt (nagu alati) Caffe Truffe's. Tartu parim latte, ütleks, ehkki frappe asemel tuuakse ka lahkesti latte... Käsitsitehtud sokulaaditrühvlid on ka head, kook ka. Tekkis tahtmine muidki asju proovida. Kujundus kah ilus, ja kui meeldiva seltskonnaga just baarileti juures nurgalauas istuda on meeldiv elamus garanteeritud. Ja vetsuseinavärv on ülimalt meeldiv ning see kuldraamiga peegel viltusti viltuse laua kohal. Minu meelest ikkagi õigustab end...
Vot ja siis kaunidusest niiviisi vaja edasi oma kallite klassivendade juurde Kassitorru (:P ehk Kassitoome) murule õlut jooma minna. Uus eestlaste harrastussport: minge lageda koha peale seltskonnaga jooma ja siis kui kellegil pissihäda tuleb, peab ta leidma kõige lähema varjatud koha. Sorin võib kuulda olla. Väga lõbus oli, Trainu ütles täna hommikulgi, et meie klassivennad on ikka üsna toredad poisid. :) Mr. T lahkus küll kahetsusväärselt vara. Mrs. T seevastu rokkis hommikuni ja lahkus Pika tänava hostelist vast pool tundi tagasi.
Igatahes, loodus on küll tore ja puha, aga külm poeb ikkagi lõpuks tagumikku ja nii säeti sammud legendaarsesse Zavoodi. Enamus klassivendi hajus küll kohe (no nii snoob ei saa ju olla?!), varsti täitsid nende aset Egon ja Pirkka. Mingi hetk sai ka Zavoodist kõrini ja nii liiguti edasi minu juurde. Suht-koht lahe afterparty, tohutud paralleelid mingi maikuise olenguga, kus mul sai elamine järsku võõrast rahvast täis. Seekord oli meil Lauaviinale siiski üks Coca Cola peale võtta. Hommikune deja vu: mul on kapis JÄLLE poolik pudel viint. Seekord andsin pudeli Egonile kaasa, kes teab, kas Ailar oleks selle mult jälle 100 eegu eest ära ostnud. Laua viina ma oma elamisse ei taha küll...:S
Egon kutsus Lahtisse. Vist lähen ka... Pidime seenele minema:P
neljapäev, august 04, 2005
***
"Palun üks LATEKS!" ütleb minu tädi Tiina, kes on veetnud just kahenädalase puhkuse Lätis, sundimatu rahuga Ülikooli Kohviku Terrassil ettekandjale.
Ettekandja võbeleb korraks, krimpsutab nägu ja küsib: "K-kuidas, palun...?"
"Latte, noh!"
***
Eelneva päeva õhtupoolik Anne kanali ääres olevate kiikede juures.
"Kle, anna telefoni!"
"Mkmm"
"No, kamoon, anna ikka, hästi korraks!"
"Ei, ma ei saa, mul saab muidu kaart kohe tühjaks..."
"Kurat! Mul on vaja oma muskale helistada!"
"Mis sa talle räägid?"
"Ma ütlen, et armastan teda!"
Vestluse osapoolteks olid poiss ja tüdruk, vast nii 10-11-12, kes oma kambaga kanali ääres hängisid ja kiikusid.
***
3. august, 2005
Tartu Postimees.
Keegi Kunstimuuseumi teadussekretär Reet Pulk-Piatkowska on mu lõputöö kõige pealiskaudsemalt ja lühemalt kokku võtnud järgmise lausega:
"Abstraktne vormimäng ja ladinakeelsed pealkirjad on omased ja ühised Peeter Krossmannile ja Mariin Luhtile."
Krossmanniga sis ühte patta säetud! Kui tema vist hoopis meediakunstnik on... Aga tuli tahtmine ta töö üle vaadata.
***
Eesti Ekspressi nädala sõnaks on "nuhtluskaru". Ehk siis "pahandust tegev pruunkaru Eestimaal, keda võib mesipuude lõhkumise ja koduloomade murdmise karistuseks küttida."
Selline sis.
Ja ma proovin hakata korralikult suuri ja väikseid tähti ja kirjavahemärke kasutama.
Ettekandja võbeleb korraks, krimpsutab nägu ja küsib: "K-kuidas, palun...?"
"Latte, noh!"
***
Eelneva päeva õhtupoolik Anne kanali ääres olevate kiikede juures.
"Kle, anna telefoni!"
"Mkmm"
"No, kamoon, anna ikka, hästi korraks!"
"Ei, ma ei saa, mul saab muidu kaart kohe tühjaks..."
"Kurat! Mul on vaja oma muskale helistada!"
"Mis sa talle räägid?"
"Ma ütlen, et armastan teda!"
Vestluse osapoolteks olid poiss ja tüdruk, vast nii 10-11-12, kes oma kambaga kanali ääres hängisid ja kiikusid.
***
3. august, 2005
Tartu Postimees.
Keegi Kunstimuuseumi teadussekretär Reet Pulk-Piatkowska on mu lõputöö kõige pealiskaudsemalt ja lühemalt kokku võtnud järgmise lausega:
"Abstraktne vormimäng ja ladinakeelsed pealkirjad on omased ja ühised Peeter Krossmannile ja Mariin Luhtile."
Krossmanniga sis ühte patta säetud! Kui tema vist hoopis meediakunstnik on... Aga tuli tahtmine ta töö üle vaadata.
***
Eesti Ekspressi nädala sõnaks on "nuhtluskaru". Ehk siis "pahandust tegev pruunkaru Eestimaal, keda võib mesipuude lõhkumise ja koduloomade murdmise karistuseks küttida."
Selline sis.
Ja ma proovin hakata korralikult suuri ja väikseid tähti ja kirjavahemärke kasutama.
teisipäev, august 02, 2005
alkohoolik?
olin eda näituse avamisel ja üks mitte nii hea, kuid väga tore tuttav valas meile veini juurde sõnadega: "ma tean küll, et teile alkohol meeldib, ma olen näinud küll, kuidas te olete liiga palju tarbinud..." ma tean jahh ,et ta on mind igasugustes olekutes näinud, põhiliselt näemegi ju siis kui midagi tähistamist vajab.
ja siis kui teised läksid edasi kuskile rohelusse jooma ja meidki kutsusid (minu kallal oli juba küllalt joomise pärast keelt teritatud), siis olin alguses nõus. pidin aga trainuga minema tema mapkat cargobussi peale panema ja siis seal bussijaamas istudes tuli siuke masendus peale, et polnud enam mingit tahtmist kuskile chillima minna.
kas ma olengi siis hirmussuur läperdaja?! olen jah, pagan teab mitu korda ma end mäluauku olen joonud. mitu korda olen peolt koju nii saabunud, et tulekut eriti või üldse mitte ei mäleta? kord olen võõras kohas ärganud, arvates ,et ma olen kusagil puiestee tänaval, tegelikult aga tähtveres. mu head sõbrad on istunud ringis minu ja kausi ümber ja ergutanud mind just joodud soojavõitu klaasitäit vett välja oksendama ja nii mitu korda järjest. või olen ma purjuspäi mingi metsiku skandaaliga hakkama saanud. viimase aasta jooksul on seda eriti tihti juhtunud.
milleks see kõik?!
kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis pean ütlema ,et mingit füüsilist sõltuvust siin loomulikult pole. küll aga midagi psühholoogilist... kui lausa tundub ,et vähemalt kord kuus on vaja nii palju napsu võtta, et katus täiega sõidab ja jutt voolab ja sul on kõigest poogen. enamasti juhtub seda tiheminigi... kui koolis olid rasked ajad, siis sai vähemalt kord nädalas auru välja laskmas käidud. alati kuulus sinna juurde suur kogus alkoholi ja järgmise päeva võis maha matta. kui hästi läks ,sai juba kella ühe ajal voodist välja, halvemal juhul...
ja siis... milleks minna toredate inimestega kuskile, kui niikuinii jood lõppudelõpuks piinlikult palju, kõigi ees on mark täis ja niikuinii ei mäleta sisukaid jutte, vaid ainult mõnda eriti kõrvakriipivat gossipit...
jajahh, õigus, ma ei läinudki sinna chillingule. igas seltskonnas on niikuinii midagi nii piinlikku tehtud ,et kõik kaardid on otsas...
ja siis kui teised läksid edasi kuskile rohelusse jooma ja meidki kutsusid (minu kallal oli juba küllalt joomise pärast keelt teritatud), siis olin alguses nõus. pidin aga trainuga minema tema mapkat cargobussi peale panema ja siis seal bussijaamas istudes tuli siuke masendus peale, et polnud enam mingit tahtmist kuskile chillima minna.
kas ma olengi siis hirmussuur läperdaja?! olen jah, pagan teab mitu korda ma end mäluauku olen joonud. mitu korda olen peolt koju nii saabunud, et tulekut eriti või üldse mitte ei mäleta? kord olen võõras kohas ärganud, arvates ,et ma olen kusagil puiestee tänaval, tegelikult aga tähtveres. mu head sõbrad on istunud ringis minu ja kausi ümber ja ergutanud mind just joodud soojavõitu klaasitäit vett välja oksendama ja nii mitu korda järjest. või olen ma purjuspäi mingi metsiku skandaaliga hakkama saanud. viimase aasta jooksul on seda eriti tihti juhtunud.
milleks see kõik?!
kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis pean ütlema ,et mingit füüsilist sõltuvust siin loomulikult pole. küll aga midagi psühholoogilist... kui lausa tundub ,et vähemalt kord kuus on vaja nii palju napsu võtta, et katus täiega sõidab ja jutt voolab ja sul on kõigest poogen. enamasti juhtub seda tiheminigi... kui koolis olid rasked ajad, siis sai vähemalt kord nädalas auru välja laskmas käidud. alati kuulus sinna juurde suur kogus alkoholi ja järgmise päeva võis maha matta. kui hästi läks ,sai juba kella ühe ajal voodist välja, halvemal juhul...
ja siis... milleks minna toredate inimestega kuskile, kui niikuinii jood lõppudelõpuks piinlikult palju, kõigi ees on mark täis ja niikuinii ei mäleta sisukaid jutte, vaid ainult mõnda eriti kõrvakriipivat gossipit...
jajahh, õigus, ma ei läinudki sinna chillingule. igas seltskonnas on niikuinii midagi nii piinlikku tehtud ,et kõik kaardid on otsas...
esmaspäev, august 01, 2005
juba esimene august
ISSANDJEESUSKRISTUS!
ma tulen just õuest ,kus ma olen koos tarvoga pool annelinna läbi kooserdanud ,otsides maju, kus kunagi elatud ja aknaid ja rõdusid. okei, selle saab veel igapäevaste meelelahutuste hulka lugeda, aga enne...
minul läks siis täna kasiinosüütus... seal poe tänava nurgapealses kasiinos käisime, sest meil olid miskid kupongid ,mille eest sai drinki ja mõned mündidki. algaja õnn või kehvad masinad, aga see aparaat ,mille taga mina pokkerit mängisin ,sai kogu aeg tühjaks ja keegi casino staffist käis seda kogu aeg täitmas... einohh, kena ajaviide ,vaatamata sellele, et me mängule suurt pihta ei saanud ja ilma esihambata noormees oli vist oma kannatlikkuse viimse piirini viidud minu rumalate küsimuste (a la "aga miks ma just sellele nupule pean vajutama?" ja "aga miks teil siin kõik nupud ei põle?") ja totaalse mittearusaamisega mõistetest "maja", "rida", "duubelda"...
muidu oli tore, äärmiselt kahju on vaid tõigast ,et masin ,millel ahvatlev merineitsi pilt ja igast teokarbikujusid ja huvitavaid asju, oli vaid paberrahaga laetav. meil vaid siuke kohupiimatopsikutäis ühekrooniseid münte... järgmine kord nõuan kümpaseid sedeleid!
mingis kuulutustelehes pakutakse "annan üürile" rubriigis ühetoalist korterit kesklinnas tasuta. konks selles, et ainult tütarlastele, aga elamispinda on just eelkõige tarvole vaja.
samas, tasuta korter ja sponsolus lahendaks praegu kõik minu mured...
ma tulen just õuest ,kus ma olen koos tarvoga pool annelinna läbi kooserdanud ,otsides maju, kus kunagi elatud ja aknaid ja rõdusid. okei, selle saab veel igapäevaste meelelahutuste hulka lugeda, aga enne...
minul läks siis täna kasiinosüütus... seal poe tänava nurgapealses kasiinos käisime, sest meil olid miskid kupongid ,mille eest sai drinki ja mõned mündidki. algaja õnn või kehvad masinad, aga see aparaat ,mille taga mina pokkerit mängisin ,sai kogu aeg tühjaks ja keegi casino staffist käis seda kogu aeg täitmas... einohh, kena ajaviide ,vaatamata sellele, et me mängule suurt pihta ei saanud ja ilma esihambata noormees oli vist oma kannatlikkuse viimse piirini viidud minu rumalate küsimuste (a la "aga miks ma just sellele nupule pean vajutama?" ja "aga miks teil siin kõik nupud ei põle?") ja totaalse mittearusaamisega mõistetest "maja", "rida", "duubelda"...
muidu oli tore, äärmiselt kahju on vaid tõigast ,et masin ,millel ahvatlev merineitsi pilt ja igast teokarbikujusid ja huvitavaid asju, oli vaid paberrahaga laetav. meil vaid siuke kohupiimatopsikutäis ühekrooniseid münte... järgmine kord nõuan kümpaseid sedeleid!
mingis kuulutustelehes pakutakse "annan üürile" rubriigis ühetoalist korterit kesklinnas tasuta. konks selles, et ainult tütarlastele, aga elamispinda on just eelkõige tarvole vaja.
samas, tasuta korter ja sponsolus lahendaks praegu kõik minu mured...
Tellimine:
Postitused (Atom)
