... siis minu viimsed mõtted ja tegemised on saadaval minu maispeissis:
www.myspace.com/variin
ja seal siis kuskil paremal on lingid blogile.
pühapäev, august 12, 2007
teisipäev, juuni 05, 2007
Haaahhh.
Teate kui nüüd Eestis olles on tuld välja, kes kõik mu blogi loevad ja sellest puudust tunnevad... No ja nüüd ei saa enam räiget klatshi panna eksole! Mudu ma võin ju kellegi tundeid aavata või midagi. Ei saa rääkida, et näe nõmedad rekkarid või vahi kus pederast oli seal või näe kus see oli endale nii ebaõnnestunud kostjüümi selga ajand või et kuidas see Ekspress oma moekeisri nii viltusti valis. Kõik nad loevad ju. Peaaegu.
Ma hakkan nüüd poliitikast kirjutama. Blairist ja Savisaarest ja spekuleerin teemadel, kas Posh tuleb ka Becksiga kaasa Eestisse jalkat vahtima või mitte. Maiusu et ta tuleb, muideks. Maiusu, et ta mu bloogi ka loeb ja ma saan öelda, et mumeelest on tal eriti loll nägu ees, veab suu irvakile ilmselt kohe kui votuaparaati näeb, et ikka fab välja näha. Ja siis Briti kollastes paberites olid artiklid, et Posh peab kõigepealt klaasi veini enne sööki jooma, sest tal on magu na väikseks kuivand, et ei hakka neelud mittemillegi peale käima. Et siis see vein paneb nõred tööle. Vaeseke, mina ei saa aru, kuidas siuksest kerest need poisid veel välja tulid. Misiganes nende nimed on.
Gwyneth Paltrow ja Chris Martini tütre nimi on Õun näiteks. Apple sis. Väga õnnelik väike tüdruk, tal on omanimeline kampjuuter ja puha. Aga muideks ma arvan, et Õun on ikkagi parem nimi kui Rosin näiteks. Õun on ilus ja mahlane, võibolla siuke erkroheline või ka punapõskne, aga rosin on ikka üks ja sama krimps.
Lastenimed on üldse tore teema, kui mul need vanaisa peied olid, siis ma kuulsin kuidas maalt naabritädi küsis üle laua kellegilt 40 aastaselt härralt, kes oli enesele veel noore naise krahmand paar aastat tagasi ja tite saand taga: "No ütle mis sul latse nimi on kah?" ja siis kui vanemad silmad maha lõid (ma arvan, lapsel oli mingi piinlik nimi nagu Kyrsalea ja vanemad olid oma veast alles hiljuti aru saanud), siis utsitas tädi takka: "No ütle-ütle nüid, või sa ei oska välja öeldagi, nii peen nimi on teine?!"
Teate kui nüüd Eestis olles on tuld välja, kes kõik mu blogi loevad ja sellest puudust tunnevad... No ja nüüd ei saa enam räiget klatshi panna eksole! Mudu ma võin ju kellegi tundeid aavata või midagi. Ei saa rääkida, et näe nõmedad rekkarid või vahi kus pederast oli seal või näe kus see oli endale nii ebaõnnestunud kostjüümi selga ajand või et kuidas see Ekspress oma moekeisri nii viltusti valis. Kõik nad loevad ju. Peaaegu.
Ma hakkan nüüd poliitikast kirjutama. Blairist ja Savisaarest ja spekuleerin teemadel, kas Posh tuleb ka Becksiga kaasa Eestisse jalkat vahtima või mitte. Maiusu et ta tuleb, muideks. Maiusu, et ta mu bloogi ka loeb ja ma saan öelda, et mumeelest on tal eriti loll nägu ees, veab suu irvakile ilmselt kohe kui votuaparaati näeb, et ikka fab välja näha. Ja siis Briti kollastes paberites olid artiklid, et Posh peab kõigepealt klaasi veini enne sööki jooma, sest tal on magu na väikseks kuivand, et ei hakka neelud mittemillegi peale käima. Et siis see vein paneb nõred tööle. Vaeseke, mina ei saa aru, kuidas siuksest kerest need poisid veel välja tulid. Misiganes nende nimed on.
Gwyneth Paltrow ja Chris Martini tütre nimi on Õun näiteks. Apple sis. Väga õnnelik väike tüdruk, tal on omanimeline kampjuuter ja puha. Aga muideks ma arvan, et Õun on ikkagi parem nimi kui Rosin näiteks. Õun on ilus ja mahlane, võibolla siuke erkroheline või ka punapõskne, aga rosin on ikka üks ja sama krimps.
Lastenimed on üldse tore teema, kui mul need vanaisa peied olid, siis ma kuulsin kuidas maalt naabritädi küsis üle laua kellegilt 40 aastaselt härralt, kes oli enesele veel noore naise krahmand paar aastat tagasi ja tite saand taga: "No ütle mis sul latse nimi on kah?" ja siis kui vanemad silmad maha lõid (ma arvan, lapsel oli mingi piinlik nimi nagu Kyrsalea ja vanemad olid oma veast alles hiljuti aru saanud), siis utsitas tädi takka: "No ütle-ütle nüid, või sa ei oska välja öeldagi, nii peen nimi on teine?!"
reede, aprill 13, 2007
teisipäev, veebruar 20, 2007
varblane
Eile siis käsime jazziklubis Ronnie Scotts. Raivo ja Stu sõpradega. Hea oli. Eriti hea oli üks väike must tsikk, lühike nagu nirk aga kumbki rind oli kaks korda suurem kui ta pea. Aga ta oli siuke rõemus kakuke. Ja laulis "Loving you......" Minnie Ripertoni repertuaarist. Ja Minniel oli siuke helge hääl ning selsamusel näitsikul ka. Ja keegi väga sügava häälega naisterahvas, Heidi nimi. Atmosfäär ja venue ja kõik oli mudugi superb. Kaasa aitasid sinna ka muidugi pudelitäied valget veini...
Ja pärast ma ju PIDIN mitte võtma bussi nr 55 koju, vaid 73 Kings Cross'i ja minema Mr. J juurde, kes elusalt Afganistaanist tagasi. Habetunum kui varem, mulle tundub, et hullumeelsem kui varem... Ja ma tean väga hästi kui vale see on ja see suhe ei hakka kunagi töötama nii, nagu ma tahaks ning see oleks üks suur järeleandmine minu poolt for rest of my life... Aga ma olen siiski 23 ja mul on omad vajadused. Jaaph.
Aga mul vist kaine mõistus saab jällegi kuidagi võidule. Või on asi selles, et ma tüdinen väga kergesti inimestest???
Oh, see, do I really care at the moment?!
Ja pärast ma ju PIDIN mitte võtma bussi nr 55 koju, vaid 73 Kings Cross'i ja minema Mr. J juurde, kes elusalt Afganistaanist tagasi. Habetunum kui varem, mulle tundub, et hullumeelsem kui varem... Ja ma tean väga hästi kui vale see on ja see suhe ei hakka kunagi töötama nii, nagu ma tahaks ning see oleks üks suur järeleandmine minu poolt for rest of my life... Aga ma olen siiski 23 ja mul on omad vajadused. Jaaph.
Aga mul vist kaine mõistus saab jällegi kuidagi võidule. Või on asi selles, et ma tüdinen väga kergesti inimestest???
Oh, see, do I really care at the moment?!
pühapäev, veebruar 18, 2007
keeping up appearances...
Tegin seal Blogthingsis mingit testi, kus tuli vastata imelikele küsimustele, et kui ma vanas majas trepist alla lähen siis mitu astet seal on ja et kui ma olen oma armastusega õues ja hakkab vihma kallama, siis kas ma:
a. püüan leida koha, kust osta vihmavari
b. avan oma suure sirmi ja jagan seda temaga
c. jookseme nii ruttu kui saame oma sihtpunkti poole
d. leian varjualuse ja me jääme sinna seniks, kuni vihm lõppeb
Muid küsimusi oli ka, aga lõpptulemuses oli siuke lause, et mulle on väga tähtis, kuidas see teine pool välja näeb, et hea temaga tuttavate ees keksida. No õige ta on, mingit tuusti ma ei aktsepteeri, aga kuidas see küll mu trepi ja vihmavastustest välja tuli? Kas vastusevariant D tähendab vihmaküsimuses, et mulle ei meeldi oma kallimat avalikkusele näidata kui ta on täielikult läbi vettinud ja peidan teda seni kuni päike välja tuleb ja karva kuivaks paistab?
See selleks. Viimased appdeidid:
Rudolf on ikka ahjus
Esmaspäeval kolib sisse Eric
Mul on üle kolme päeva jällegi nohu
Eile oli väljas juba siuke aprilliilm...
Täna on kihtpilv
etc.
PS. Mr. W B Heroe on oodatud võtma osa meie ilmselgetest kolimispidustustest, mis suure tõenäosusega leiavad aset aprilli lõpus.
a. püüan leida koha, kust osta vihmavari
b. avan oma suure sirmi ja jagan seda temaga
c. jookseme nii ruttu kui saame oma sihtpunkti poole
d. leian varjualuse ja me jääme sinna seniks, kuni vihm lõppeb
Muid küsimusi oli ka, aga lõpptulemuses oli siuke lause, et mulle on väga tähtis, kuidas see teine pool välja näeb, et hea temaga tuttavate ees keksida. No õige ta on, mingit tuusti ma ei aktsepteeri, aga kuidas see küll mu trepi ja vihmavastustest välja tuli? Kas vastusevariant D tähendab vihmaküsimuses, et mulle ei meeldi oma kallimat avalikkusele näidata kui ta on täielikult läbi vettinud ja peidan teda seni kuni päike välja tuleb ja karva kuivaks paistab?
See selleks. Viimased appdeidid:
Rudolf on ikka ahjus
Esmaspäeval kolib sisse Eric
Mul on üle kolme päeva jällegi nohu
Eile oli väljas juba siuke aprilliilm...
Täna on kihtpilv
etc.
PS. Mr. W B Heroe on oodatud võtma osa meie ilmselgetest kolimispidustustest, mis suure tõenäosusega leiavad aset aprilli lõpus.
reede, veebruar 16, 2007
nahhaaaa
Dotsent on Londonis tagasi!
Korjasin ta London Bridgest üles, tulime koju, pakkisime Eestiekspressid ja hüppenöörid lahti (Eestis on koos Kelloggsitega võimalik osta ka hüppenöör, mis targasti kaloreid loeb) ja asusime kokkama. Mina, st.
Lõpetanud oma suurepärase pasta (display until 07.02, use by 09.02) kana, (use by 15.02), paprika ja koriandriga, asusime mangolisandiga jäätise kallale. Samal ajal langes Dotsendi pilk meie praeahjule: "Kuule sul on seal mingi kala vä?"
Tõmbasime üllatunult ahjuukse valla. Panniplaadil lebas õnnetu struudel, moos kõik loiguna külje alla välja voolanud. Eestpoolt oli ka moos väljas, näis nagu oleks õnnetu loomake kiirteel alla aetud ja laibal keel pikalt suust välja rippumas. Ta on vist eile õhtust saati seal ahjus kükitand ja keegi pole teda süüa tahtnud. Mõtlesime, kas me peaks ta sinna jätma, ootama oma peremeest, välja võtma või hoopis miskit kolmandat moodi toimima. Lõppude lõpuks jätsime ta lamama sinnasamma, kust me ta leidnud olime, enne ahjuukse kinni löömist ristsin ta veel ilusa Tiroolipärase nimega: Adolf.
Homme tuleb Adolfiga küll midagi ette võtta. Võibolla saadame ta kooli või midagi...
Korjasin ta London Bridgest üles, tulime koju, pakkisime Eestiekspressid ja hüppenöörid lahti (Eestis on koos Kelloggsitega võimalik osta ka hüppenöör, mis targasti kaloreid loeb) ja asusime kokkama. Mina, st.
Lõpetanud oma suurepärase pasta (display until 07.02, use by 09.02) kana, (use by 15.02), paprika ja koriandriga, asusime mangolisandiga jäätise kallale. Samal ajal langes Dotsendi pilk meie praeahjule: "Kuule sul on seal mingi kala vä?"
Tõmbasime üllatunult ahjuukse valla. Panniplaadil lebas õnnetu struudel, moos kõik loiguna külje alla välja voolanud. Eestpoolt oli ka moos väljas, näis nagu oleks õnnetu loomake kiirteel alla aetud ja laibal keel pikalt suust välja rippumas. Ta on vist eile õhtust saati seal ahjus kükitand ja keegi pole teda süüa tahtnud. Mõtlesime, kas me peaks ta sinna jätma, ootama oma peremeest, välja võtma või hoopis miskit kolmandat moodi toimima. Lõppude lõpuks jätsime ta lamama sinnasamma, kust me ta leidnud olime, enne ahjuukse kinni löömist ristsin ta veel ilusa Tiroolipärase nimega: Adolf.
Homme tuleb Adolfiga küll midagi ette võtta. Võibolla saadame ta kooli või midagi...
kolmapäev, jaanuar 31, 2007
Täna ma tulin koju, käes läbipaistev väike kilekott kirjaga "Criterion Tiles" ja seal sees oli suur pakk salatit punase sildiga "2 for 2 pounds". Maitea, aga ma kujutan ette, et see võis quite bizarre välja näha.
Siis käisin Kristinaga õlledel. See nurgabaar Shoreditch High Streetil ja mingi teine nurgapealne. Curtain ja Great Eastern. Siuke pub, aga väga indie. Ja Kristina kõige suurem rõem oli, et poistel on tukad ees!!!
Enivei. Varblased ei ole siiani elektriliinidele lennanud, vaid on kuskil seal peopesaläheduses. Ma mõtlen, et ma pole nii rõõmus, kui hr. J nüüd lõpuks kuskile Itta läheb seda lugu tegema. Oopiumikasvatajatest. Ja seletas rõemsalt pühaba õhtul, kuidas tuleb kõigepealt Pakistani lennata ja sealt siis kuni piirini minna, kust tuleb relv osta... sest ta ei taha viimane mees olla, kellel relva pole, kui lahinguks läheb... Ja ta pole butch ega mingi sõdalane üldsegi... Irmus. Elukindlustus kuuks ajaks maksab 3000 naela, katab ka inimröövi. Noh, vähemalt selle pärast ei pea muretsema... aga kes teda ikka tahab... peale minu??? Uhh...
Midagi muud huvitavat??? NO!
Siis käisin Kristinaga õlledel. See nurgabaar Shoreditch High Streetil ja mingi teine nurgapealne. Curtain ja Great Eastern. Siuke pub, aga väga indie. Ja Kristina kõige suurem rõem oli, et poistel on tukad ees!!!
Enivei. Varblased ei ole siiani elektriliinidele lennanud, vaid on kuskil seal peopesaläheduses. Ma mõtlen, et ma pole nii rõõmus, kui hr. J nüüd lõpuks kuskile Itta läheb seda lugu tegema. Oopiumikasvatajatest. Ja seletas rõemsalt pühaba õhtul, kuidas tuleb kõigepealt Pakistani lennata ja sealt siis kuni piirini minna, kust tuleb relv osta... sest ta ei taha viimane mees olla, kellel relva pole, kui lahinguks läheb... Ja ta pole butch ega mingi sõdalane üldsegi... Irmus. Elukindlustus kuuks ajaks maksab 3000 naela, katab ka inimröövi. Noh, vähemalt selle pärast ei pea muretsema... aga kes teda ikka tahab... peale minu??? Uhh...
Midagi muud huvitavat??? NO!
pühapäev, jaanuar 28, 2007
unforgettable
| You're an Expert Kisser |
 You're a kissing pro, but it's all about quality and not quantity You've perfected your kissing technique and can knock anyone's socks off And you're adaptable, giving each partner what they crave When it comes down to it, your kisses are truly unforgettable |
laupäev, jaanuar 27, 2007
Ma olen piinlik tegelane. Eile suutsin peale tööd Raivo ja Stuarti juures suurepärase tuna kõrvale nii palju punast veini kaanida, et ma kohe üldse ei saa aru, kuidas ma bussi peale sain. Ja telefonis olla ma Svenile lamisenud midagi...ja pooltest asjadest ei old ta aru saand... Ja siis millegipärast olin mingi hetk Ts. Ja ma tõesti ei mäleta sealt ka suurt midagi...
Et siis hommikul oli marupaha ja telefon oli millegipärast kõhu all voodis. Üldse olin ma end enne teki alla minekut ka vannilinasse mässinud, ka selle otstarbekusest ei saa ma päris hästi aru...
Võtsin siis ärgates painkilleri ja palju vitamiin Cd ja jõin vett ja kobisin tagasi magama. 3.00 pm ärkasin. Pea ei valutanud aga käed värisesid küll. See oli siis tänane päev. Voodis.
Saatsin sündroomiga misterile ikkagi eemaili. Ükskõik kui ebapersonaalne ja maitemida, aga ma ärkasin reede hommikul siukse vihaga üles, et pidin lihtsalt kõik endast välja saama. Ilmselt oli seda liiga palju, sest siiani pole härrast kippu ega kõppu. Mis muidu on tema puhul täiesti tavaline niikuinii...
No ja siis nagu julgustuseks mulle, et ma ikka üks ihaldusväärne naisterahvas olen, saabus sms Antoniolt. Nohh see itaalia arhitekt, kes näeb hea välja ja on üldse tore ja huvitav, aga kellega mul mittemingisugust sädet pole... Imelik... kui me viimati koos väljas olime, siis peale tema lahkumist peolt ajasin ma küüned taha (ei, ma alustasin sellega tegelt juba siis kui ta seal oli veel) ühele kabedale Ida-Londoni isendile... Quite rude of me... Ma arvan, et see on nüüd mu karma, mis mulle trikke tagasi teeb. No igatahes lähen ma homme kell 12.30 lõunale Antonio sõbra Itaalia restorani. Ja ma loodan, et ta teeb lõuna välja ja ei tee mingeid lähenemiskatseid.
Et siis hommikul oli marupaha ja telefon oli millegipärast kõhu all voodis. Üldse olin ma end enne teki alla minekut ka vannilinasse mässinud, ka selle otstarbekusest ei saa ma päris hästi aru...
Võtsin siis ärgates painkilleri ja palju vitamiin Cd ja jõin vett ja kobisin tagasi magama. 3.00 pm ärkasin. Pea ei valutanud aga käed värisesid küll. See oli siis tänane päev. Voodis.
Saatsin sündroomiga misterile ikkagi eemaili. Ükskõik kui ebapersonaalne ja maitemida, aga ma ärkasin reede hommikul siukse vihaga üles, et pidin lihtsalt kõik endast välja saama. Ilmselt oli seda liiga palju, sest siiani pole härrast kippu ega kõppu. Mis muidu on tema puhul täiesti tavaline niikuinii...
No ja siis nagu julgustuseks mulle, et ma ikka üks ihaldusväärne naisterahvas olen, saabus sms Antoniolt. Nohh see itaalia arhitekt, kes näeb hea välja ja on üldse tore ja huvitav, aga kellega mul mittemingisugust sädet pole... Imelik... kui me viimati koos väljas olime, siis peale tema lahkumist peolt ajasin ma küüned taha (ei, ma alustasin sellega tegelt juba siis kui ta seal oli veel) ühele kabedale Ida-Londoni isendile... Quite rude of me... Ma arvan, et see on nüüd mu karma, mis mulle trikke tagasi teeb. No igatahes lähen ma homme kell 12.30 lõunale Antonio sõbra Itaalia restorani. Ja ma loodan, et ta teeb lõuna välja ja ei tee mingeid lähenemiskatseid.
reede, jaanuar 26, 2007
Tui või varblane?
Ma smssisin Karelile täna nii poolretoorilise küsimuse: "Kas varblane peos on ikka parem kui tuvi katusel?" Või tuleb selleks, et tuvi sealt katuselt kätte saada, ohverdada varblane? Et siis mõlemad käed vabad ilusale linnukesele lingu panema??? Karel arvas, et ega käega lindu püüa, kui püss oleks, siis oleks ikka teine asi... Millega minu retoorika kaldus reaalsusesse tagasi: tarvis on ikkagi elusat lindu.
Hissand ma ei saa sugugi aru, kuidas mul ei õnnestu... Alex küsis täna, miks ma normaalsed maha jätan ja siis mingeid häirega tegelasi pean. Ma arvasin, et mul challengit vaja...
Samas, ma pean nüüd ausalt ütlema, enne selle suurepärase isendiga kohtumist ei mõlenud ma mingitele suhetele, vaid lasin niisama ringi... ja temaga välja minnes polnud tegelikult mõtteski midagi arendama hakata. Inime mõtleb, jumal juhib. Nüüd ma tahan.
Persse... Ja ma ei saa aru, kas ma peaks kaardid lauale panema ja ta käest küsima, kas ta ka midagi tahab, sest ta on võibolla algusest peale asjadest valesti aru saanud ja arvab, et mulle suhted ei meeldi, nagu ma talle alguses kuidagi vihjasin... Ja võibolla ta ei julge... Aga võibolla tema hoopis ei taha midagi ja ma raiskan praegu siin oma aega ja energiat selle varblase ehk mitterahuldava "suhtega" (st. suhtearendusega, sest suhtehaisugi pole majas). Mul on tegelt igast huvitavaid poisse küll, kellega kord nädalas dringil käia, mitte ainult seesamunegi... sündroomiga...
Aga võibolla peaks külma kala tegema ja vaatama, kas ta ka midagi ette võtab. Ta raibe läheb ju Iraaki võimaitiakuhu oma lolle fotosid neist oopiumikasvatajatest tegema ja kust mina tean, kas ta sealt üldse tagasi tuleb... Võibolla kui tuleb, siis on mingi oopiumivarmeri tütar, mingi must pamp kaasas hoopis!
Aga tegelikult pole me nendest asjadest üldse rääkinud ja ma ei saa talt mingit commitementi nõuda... Ja mul pole sellise vabaduse vastu midagi, kui ainult... Kui ma arvestan sellega, et täna ma veedan taga aega ja siis tuleb sms... Rehearsal, missed the plane, friend is having bad time in Coventry... le force majeur, bloody fuckin temast mitteolenevad tegemised...
Mis ma tegema pean? Nõuanded? Kommentaarid? Selgepiirilised vastused ülaltoodud probleemile?
Hissand ma ei saa sugugi aru, kuidas mul ei õnnestu... Alex küsis täna, miks ma normaalsed maha jätan ja siis mingeid häirega tegelasi pean. Ma arvasin, et mul challengit vaja...
Samas, ma pean nüüd ausalt ütlema, enne selle suurepärase isendiga kohtumist ei mõlenud ma mingitele suhetele, vaid lasin niisama ringi... ja temaga välja minnes polnud tegelikult mõtteski midagi arendama hakata. Inime mõtleb, jumal juhib. Nüüd ma tahan.
Persse... Ja ma ei saa aru, kas ma peaks kaardid lauale panema ja ta käest küsima, kas ta ka midagi tahab, sest ta on võibolla algusest peale asjadest valesti aru saanud ja arvab, et mulle suhted ei meeldi, nagu ma talle alguses kuidagi vihjasin... Ja võibolla ta ei julge... Aga võibolla tema hoopis ei taha midagi ja ma raiskan praegu siin oma aega ja energiat selle varblase ehk mitterahuldava "suhtega" (st. suhtearendusega, sest suhtehaisugi pole majas). Mul on tegelt igast huvitavaid poisse küll, kellega kord nädalas dringil käia, mitte ainult seesamunegi... sündroomiga...
Aga võibolla peaks külma kala tegema ja vaatama, kas ta ka midagi ette võtab. Ta raibe läheb ju Iraaki võimaitiakuhu oma lolle fotosid neist oopiumikasvatajatest tegema ja kust mina tean, kas ta sealt üldse tagasi tuleb... Võibolla kui tuleb, siis on mingi oopiumivarmeri tütar, mingi must pamp kaasas hoopis!
Aga tegelikult pole me nendest asjadest üldse rääkinud ja ma ei saa talt mingit commitementi nõuda... Ja mul pole sellise vabaduse vastu midagi, kui ainult... Kui ma arvestan sellega, et täna ma veedan taga aega ja siis tuleb sms... Rehearsal, missed the plane, friend is having bad time in Coventry... le force majeur, bloody fuckin temast mitteolenevad tegemised...
Mis ma tegema pean? Nõuanded? Kommentaarid? Selgepiirilised vastused ülaltoodud probleemile?
kolmapäev, jaanuar 24, 2007
Ma nüüd ei kirjuta vist 31-ni, sest Dotsent võtab selle looma Eestisse kaasa, et sinna igast asju sisse panna, kaasa arvatud muusikat. Võibolla ma külastan kedagi ja blogin. Aga võibolla mitte.
Üldse on see blogimine... antagu andeks... ammendamas??? Võibolla on see lihtsalt hetketuju, aga et poldaks siis üllatet liialt, kui ma miski hetk otsustan lõpetada ja siirduda muude eneseväljendustehnikate poole. Mis, seda ei tea ma isegi.
Mudu on kõik ok, täna sai palka ka, peale seda seitsmenaelast gamburgerit järatud ja siis veine ostetud. Ma homme ostan võibolla teksapüksid ka. Maitea veel, tegelt tahaks kingi hoopis.
Üldse on see blogimine... antagu andeks... ammendamas??? Võibolla on see lihtsalt hetketuju, aga et poldaks siis üllatet liialt, kui ma miski hetk otsustan lõpetada ja siirduda muude eneseväljendustehnikate poole. Mis, seda ei tea ma isegi.
Mudu on kõik ok, täna sai palka ka, peale seda seitsmenaelast gamburgerit järatud ja siis veine ostetud. Ma homme ostan võibolla teksapüksid ka. Maitea veel, tegelt tahaks kingi hoopis.
pühapäev, jaanuar 21, 2007
kastid
Eile läksime Covent Gardeni Mujisse ja Dotsent ostis seal suurema hulga karpe. Suuri plastmassist. Ma ostsin ka ühe tillukese aga siukse banaanilehest punutud, aint viis naela oli. Ja kreeme ka.
Mingi simpirimpi hirmsasti puges meile ja me siis korraldasime ka delivery karpidele, Täna kl 12ks. Muudkui ootasime, aga kui pool tundi oli läbi, siis ma helistasin neile ja nõudsin Dotsendi kaste. Mille peale mind loomulikult Mrs. T. K-ks peeti. Morjendmata missiseseisusest nõudsin manageri ja siis lasti mingi simpirimpi jällegi telefoni otsa. Oma lolli India aktsendiga, nagu helistaks kuskile panka verifitseerimistelefonile ja need keskused on neil ju odavuse mõttes Indias.
Igatahes, keegi polnud tellimusega midagi ette võtnud, kojutoimetus kõik korraldamata! Simpi lubas tagasi helistada, mida ta ka poole tunni pärast tegi ja lubas et kohe on deliverimehed seal ja kohe tuuakse ära. In total siis veel tund aega ootamist. Maitea, mis meil pole oma pühapäevaga midagi paremat peale hakata, kui kodus passida ja kaste oodata?!
Et siis uus arrangement kella viieks.
Vahepeal käisime lilleturul, kust tõme nartsisse, tulpe ja ühed hüatsindisibulad. Kohvi jõime ja viilu kooki sõime kah koduteel ühes organic food shopis. Kook oli viimase poole aasta parim. Ei valeta.
Natuke enne viit helistas veelgi hullema aktsendiga simpirimpi ja ütles, et ta on praegu E. court'i ees ja kas me elame seal. Me ei ela seal, me elame hoopis C. courtis... Ja siis ta ei saanud sugugi aru, kui ma püüdsin selgitada, et meie sissekäik on "off from P. street". Tiirutas vaeseke oma punase Muhviaotoga ringi ja ei suutnud meid üles leida. Lõpuks sai ta asjaga hakkama, ehkki läks kõigepealt neljandale korrusele. Nüüd on palju valgeid kaste. Oma korvimoodi kastiga ei oska midagi peale hakata, las ta olla siin voodi kõrval esialgu.
Vot ma nüüd lähen kööki.
Mingi simpirimpi hirmsasti puges meile ja me siis korraldasime ka delivery karpidele, Täna kl 12ks. Muudkui ootasime, aga kui pool tundi oli läbi, siis ma helistasin neile ja nõudsin Dotsendi kaste. Mille peale mind loomulikult Mrs. T. K-ks peeti. Morjendmata missiseseisusest nõudsin manageri ja siis lasti mingi simpirimpi jällegi telefoni otsa. Oma lolli India aktsendiga, nagu helistaks kuskile panka verifitseerimistelefonile ja need keskused on neil ju odavuse mõttes Indias.
Igatahes, keegi polnud tellimusega midagi ette võtnud, kojutoimetus kõik korraldamata! Simpi lubas tagasi helistada, mida ta ka poole tunni pärast tegi ja lubas et kohe on deliverimehed seal ja kohe tuuakse ära. In total siis veel tund aega ootamist. Maitea, mis meil pole oma pühapäevaga midagi paremat peale hakata, kui kodus passida ja kaste oodata?!
Et siis uus arrangement kella viieks.
Vahepeal käisime lilleturul, kust tõme nartsisse, tulpe ja ühed hüatsindisibulad. Kohvi jõime ja viilu kooki sõime kah koduteel ühes organic food shopis. Kook oli viimase poole aasta parim. Ei valeta.
Natuke enne viit helistas veelgi hullema aktsendiga simpirimpi ja ütles, et ta on praegu E. court'i ees ja kas me elame seal. Me ei ela seal, me elame hoopis C. courtis... Ja siis ta ei saanud sugugi aru, kui ma püüdsin selgitada, et meie sissekäik on "off from P. street". Tiirutas vaeseke oma punase Muhviaotoga ringi ja ei suutnud meid üles leida. Lõpuks sai ta asjaga hakkama, ehkki läks kõigepealt neljandale korrusele. Nüüd on palju valgeid kaste. Oma korvimoodi kastiga ei oska midagi peale hakata, las ta olla siin voodi kõrval esialgu.
Vot ma nüüd lähen kööki.
laupäev, jaanuar 20, 2007
Põhjusmõtteliselt...
...ei ole tarvis mulle komme kirjutada, kui promille liiga palju või liiga palju kanepisuitsu rindu tõmmatud. Pärast ei saa keegi aru, mida öelda taheti... Millest on muidugi kahju...kellel neid arusaamatusi vaja on.
Meil elab nüüd Sven jälle. Ma loodan küll, et mitte liiga pikka aega, aga tegelikult, häid pederaste mahub ühte korterisse palju. Neljaba käisid ka kaks. Teel NYCsse. Üks loodab seal hirmsasti musta noksi näha saada (katsuda ja kõike muud ilmselt ka), teine läks niisama tuuritama. Londonis on vist musta gay-meest üsna raske tabada, meil aint 1 käis Kareli sünnal, sest kogu Londoni scsene on üleuputatud tegelastega Vulgaariast, Slatviast, Balkanimaadest ja Poolast.
Teisiba või kolmaba, ma täpselt ei mäleta, liigutasime mööblit. Suur viltuste ustega Ikea kapp kolis dotsendi tuppa, sealt kus see ära liikus, sinna jäi kole kivine triip seina ja põrmandu vahele. No hirmus kohe. Ma pidin oma kummuti sinna nihutama, mudu tuleb öösel sealt kivi seest koll või midagist. Kivinõid.
Ja siis pold enam kuhugi telefoni panna, sest kummutit pold, ma suskasin ta padja alla, kui ta hommikul pirisema hakkab siis on vibratsiooni kohe täiega tunda. Aga kuskil 1.30 ärkasin selle peale üles, et Alex kuskil väga minu kõrva lähedal "ellõu, ellõuuuuu, elllllõu!" ütles. Mul on see Samsung, mis pikemaks libiseb, teate ja klahvid on seal libistuse all peidus. Sliding phone -- kuidas see Eestimaal kirjas on, ma ei tea. No kui ma olin öösel oma peaga jehverdand piisavalt, siis libises phone lahti ja helistas kohe Alexile, sest temale olin helistanud õhtul ka. Viimane valitud number siis. Ja ma üldse ei saanud aru, miks mulle Alex padja alt "Ellõu" hüüab... Kui ma aru sain, siis ma ei vastand ka, maru häbi oli.
Üleeile oli hirmus torm. Sel tormil oli nimi ka, Kirill vist, või midagi. Liikus Venemaa poole.
Eile õhtal tuli suurepärane uudis Eestist, ma mõtsin, et ma kohe jooksen välja Drinkers Paradise'i ja toon pudeli mullidega. Ja mitte siidrit. Aga kuna allikad ütlesid, et asjad pole veel ametlikud, siis ootan oma dringiga teisipäevani, kui kõik peaks olema selge. ;) Hehee, siis ma kirjutan pikemalt ka.
Meil elab nüüd Sven jälle. Ma loodan küll, et mitte liiga pikka aega, aga tegelikult, häid pederaste mahub ühte korterisse palju. Neljaba käisid ka kaks. Teel NYCsse. Üks loodab seal hirmsasti musta noksi näha saada (katsuda ja kõike muud ilmselt ka), teine läks niisama tuuritama. Londonis on vist musta gay-meest üsna raske tabada, meil aint 1 käis Kareli sünnal, sest kogu Londoni scsene on üleuputatud tegelastega Vulgaariast, Slatviast, Balkanimaadest ja Poolast.
Teisiba või kolmaba, ma täpselt ei mäleta, liigutasime mööblit. Suur viltuste ustega Ikea kapp kolis dotsendi tuppa, sealt kus see ära liikus, sinna jäi kole kivine triip seina ja põrmandu vahele. No hirmus kohe. Ma pidin oma kummuti sinna nihutama, mudu tuleb öösel sealt kivi seest koll või midagist. Kivinõid.
Ja siis pold enam kuhugi telefoni panna, sest kummutit pold, ma suskasin ta padja alla, kui ta hommikul pirisema hakkab siis on vibratsiooni kohe täiega tunda. Aga kuskil 1.30 ärkasin selle peale üles, et Alex kuskil väga minu kõrva lähedal "ellõu, ellõuuuuu, elllllõu!" ütles. Mul on see Samsung, mis pikemaks libiseb, teate ja klahvid on seal libistuse all peidus. Sliding phone -- kuidas see Eestimaal kirjas on, ma ei tea. No kui ma olin öösel oma peaga jehverdand piisavalt, siis libises phone lahti ja helistas kohe Alexile, sest temale olin helistanud õhtul ka. Viimane valitud number siis. Ja ma üldse ei saanud aru, miks mulle Alex padja alt "Ellõu" hüüab... Kui ma aru sain, siis ma ei vastand ka, maru häbi oli.
Üleeile oli hirmus torm. Sel tormil oli nimi ka, Kirill vist, või midagi. Liikus Venemaa poole.
Eile õhtal tuli suurepärane uudis Eestist, ma mõtsin, et ma kohe jooksen välja Drinkers Paradise'i ja toon pudeli mullidega. Ja mitte siidrit. Aga kuna allikad ütlesid, et asjad pole veel ametlikud, siis ootan oma dringiga teisipäevani, kui kõik peaks olema selge. ;) Hehee, siis ma kirjutan pikemalt ka.
teisipäev, jaanuar 16, 2007
Puffy
A me ostsime Ikeast siukese väikese triikimislaua, millel on tillukesed jalad aint all ja seda saab teise laua peale panna.
Kodus avastasime, et teda saab väga kasulikult ka voodikandikuna kasutada, hommikul kohvi tuua linade vahele, siis tuli uus ja veel parem -- arvutilaud. Saab voodis põlve peale võtta ja siis häkkida, hiir jookseb ka maru hästi selle kanga peal, Dotsendil on lausa lust oma jooniseid teha.
Tal on veel väike konksukujuline saba taga, mida pidi saab teda riidekappi riputada.
Sis me panime talle nime ka -- Puffy, tugeva P-ga.
Pühaba oli aint mure, et ta ei piserdaks kappi täis, sest me panime ta sinna kinni. Näiteks triikraud hakkas küll hirmsasti piserdama, kui ta noor oli ja me ta karbist välja võtsime ja juua andsime... Trainu käes piserdas kohe hirmsasti, küllap polnud võõrastega harjunud...
Kodus avastasime, et teda saab väga kasulikult ka voodikandikuna kasutada, hommikul kohvi tuua linade vahele, siis tuli uus ja veel parem -- arvutilaud. Saab voodis põlve peale võtta ja siis häkkida, hiir jookseb ka maru hästi selle kanga peal, Dotsendil on lausa lust oma jooniseid teha.
Tal on veel väike konksukujuline saba taga, mida pidi saab teda riidekappi riputada.
Sis me panime talle nime ka -- Puffy, tugeva P-ga.
Pühaba oli aint mure, et ta ei piserdaks kappi täis, sest me panime ta sinna kinni. Näiteks triikraud hakkas küll hirmsasti piserdama, kui ta noor oli ja me ta karbist välja võtsime ja juua andsime... Trainu käes piserdas kohe hirmsasti, küllap polnud võõrastega harjunud...
neljapäev, jaanuar 11, 2007
:)
Kui keegi nägi täna musta seelikuga neiukest täna mööda Wandsworth Bridge Road'i SW6-s kahe kohvi täis kruusiga jalutamas, siis olin see mina. Kõndisin Criterion nr.2st (minu uus ja imetore ja imetoredate töökaaslastega töökoht) Criterion 1te. Ja kuna Jenniel seal vist kohvitegemisevõimalus on kehv, siis viisin endaga kruusitäie kaasa. Teine oli mulle endale.
Täna nägin esimest korda BOSSI. Tudisev, ma pakun, et vast 80 tuuris onks. Managing Director Tom on juba mitmendat päeva "kodust töötanud".
Ja nii edasi.
:)
Täna nägin esimest korda BOSSI. Tudisev, ma pakun, et vast 80 tuuris onks. Managing Director Tom on juba mitmendat päeva "kodust töötanud".
Ja nii edasi.
:)
pühapäev, jaanuar 07, 2007
jeesukene
... minu viimasel leiul, keda ma ideaalilähedaseks pidasin, on sündroom. Kui kedagi huvitab, siis kutsutakse seda Aspergeri sündroomiks. Pmst paberitega suhtevõimetu siga-mees.
Konkreetne eksemplar on mudu kõik see mida vaja. Välja arvatud see tilluke disorder. Mitte nii tilluke, kui arvestada toetusgruppide kodulehekülgede arvukust...
Tegelikult, ma arvan, et asjad pole nii hullud, vähemalt on näha, et ma teda kuidagiviisigi erutan, nii vaimselt kui füüsiliselt, näiteks Alexi ideaalpeig osutus gay'ks. Ma vaatan ma olen päris õnnistatud... Proovi sa leppida faktiga, et su bf on pederast.
Sealjuures arutasime Alexiga, et kindlasti on minu järgmine bf puujalgadega ja temal preester. Aga puujalad on lihtsad. Puised küll, aga peas on kõik korras, pealegi tehakse tänapäeval kvaliteetseid titaanjalgu. Heather Millsil on ka aint 1 jalg aga sai Paulile naiseks. Noh nüüd enam mitte, mudugi...
Konkreetne eksemplar on mudu kõik see mida vaja. Välja arvatud see tilluke disorder. Mitte nii tilluke, kui arvestada toetusgruppide kodulehekülgede arvukust...
Tegelikult, ma arvan, et asjad pole nii hullud, vähemalt on näha, et ma teda kuidagiviisigi erutan, nii vaimselt kui füüsiliselt, näiteks Alexi ideaalpeig osutus gay'ks. Ma vaatan ma olen päris õnnistatud... Proovi sa leppida faktiga, et su bf on pederast.
Sealjuures arutasime Alexiga, et kindlasti on minu järgmine bf puujalgadega ja temal preester. Aga puujalad on lihtsad. Puised küll, aga peas on kõik korras, pealegi tehakse tänapäeval kvaliteetseid titaanjalgu. Heather Millsil on ka aint 1 jalg aga sai Paulile naiseks. Noh nüüd enam mitte, mudugi...
Kareli sünnipäev
... oli äge. Mõnusalt palju rahvast, kõik laabus ilma suuremate draamadeta, kõik leidsid kellegi, kellega suhelda ja suhestuda, kõigil oli piisavalt silmarõõme... Ilmselt ;)
Kareli enda blogis saab ilmselt lähemal ajal näha ka fotosüüdistusi, ei tegelikult on 275 pilti rõõmsatest ja natuke vähem või rohkem purjakil inimestest. Karel ise fotosid ei teinud, kõigil külalistel oli võimalus kordamööda kätt proovida. Ma arvan, et ma tegin paar päris kena shotti.
Err... Jah, kõik voolas kenasti ja mõnusalt, võibolla ei pööranud ma lihtsalt tähelepanu...
Jälgige siis uudiseid kanalilt karello.blogspot.com!
Kareli enda blogis saab ilmselt lähemal ajal näha ka fotosüüdistusi, ei tegelikult on 275 pilti rõõmsatest ja natuke vähem või rohkem purjakil inimestest. Karel ise fotosid ei teinud, kõigil külalistel oli võimalus kordamööda kätt proovida. Ma arvan, et ma tegin paar päris kena shotti.
Err... Jah, kõik voolas kenasti ja mõnusalt, võibolla ei pööranud ma lihtsalt tähelepanu...
Jälgige siis uudiseid kanalilt karello.blogspot.com!
laupäev, jaanuar 06, 2007
Seega
...astusin mina täna umbes 10 mintsi hiljem kokkulepitust kuskile väiksesse poekesesse Lääne Londonis sisse... Müüb see poeke vannitoakraami ja on spetsialiseerunud vannitoaplaatidele... astusin sisse ja manageri poldki kohal.
Kui ta tuli, siis umbes veerand tunni möödudes hakkasin tajuma, et miski pole korras, mu meelest oli onksil kas pohmakas või oli ta juba 11 ajal hommikul kuskil pindi võtnud. Pigem küll konjakit...
Et siis... kui ma olin seal umbes tunnikese veetnud ja absoluutselt kõigiga, kes seal poes töötasid juttu pidanud ajama, Raivoga kinos käinud "Paani Laburünti" vaatamas ja juba Sohos kanavõileibu valmistamas, siis helistas onu Tom mulle tagasi ja küsis, et kas ma saan esmaba tööle tulla. Mudugi ma saan. Haahhh. Inimesed on seal poes maru toredad, ma pean ütlema... Rõem kohe!
Enivei. See Paanilugu. Irrmus. Pidin vahepeal kahe käega silmi katma. Et verd lendas ja näkku löödi pudeliga ühtedele meestele kes jäniseid käisid püüdmas. Aia.
Miski hirmus muinasjutu ja korraga võikusebuum on tulnud kinotandrile. Muidugi, ei saaks ju puhtalt võikust ekraanile lasta... Või ainult muinasjuttu.
No ja siis oli juba kõik irmus läbi ja meie Raivo juures kanavõikul. Ja telefonikõne. Ja siis arvas Raivo, et tähistuss... Karel tahtis juba eile tähistada, nii et maandusime miskis väikses maa-aluses baaris, mille olemasolust mul pold aimugi. Daquiri pold siiski nii hea kui klubis Angel Tallinnas Sauna tänaval. Ausalt, müts maha selle dakiiri ees, kuskil pole nii head. Eks siis läksin õlle peale üle. Meiega joinisd ka Stuart ja keegi Reno, kellel on kuldne visiitkaart. Tore. Ma küll ei tea, palju ma poiste kulul kaanisin, aga lõbu oli laialt, kuni ma oma õlle lauale ümber lõin ja Reno suur koleda lapi tõi kuskilt. Meie viisakas laud muutus "soviet diner'iks" haises ka. Miskit muud nalja sai ka, aga kus haisuteemad sees on, need jäävad ju jube hästi meelde. Kõik jäid kenasti purjakile, aga meie Kareli ja Renoga leidsime veel ruumi ühtede naelaste blowjobide jaoks KU baaris. Klasna.
Kui ma siis purjupäi Sainsburisse tuikusin, kell oli alles 22.30, vara, siis pidin ma lisaks muudele mõttetustele viskama korvi mingi imeliku naisteajakirja, mille peal pilt tädist, kes järsku 12 suurusesse saand ja 2 stõuni kaotand. Et siis kuskil 15 kilo kanti. Cool. Ma hommikul proovin lugeda, kui silme ees enam väga ei virvenda.
Kui ta tuli, siis umbes veerand tunni möödudes hakkasin tajuma, et miski pole korras, mu meelest oli onksil kas pohmakas või oli ta juba 11 ajal hommikul kuskil pindi võtnud. Pigem küll konjakit...
Et siis... kui ma olin seal umbes tunnikese veetnud ja absoluutselt kõigiga, kes seal poes töötasid juttu pidanud ajama, Raivoga kinos käinud "Paani Laburünti" vaatamas ja juba Sohos kanavõileibu valmistamas, siis helistas onu Tom mulle tagasi ja küsis, et kas ma saan esmaba tööle tulla. Mudugi ma saan. Haahhh. Inimesed on seal poes maru toredad, ma pean ütlema... Rõem kohe!
Enivei. See Paanilugu. Irrmus. Pidin vahepeal kahe käega silmi katma. Et verd lendas ja näkku löödi pudeliga ühtedele meestele kes jäniseid käisid püüdmas. Aia.
Miski hirmus muinasjutu ja korraga võikusebuum on tulnud kinotandrile. Muidugi, ei saaks ju puhtalt võikust ekraanile lasta... Või ainult muinasjuttu.
No ja siis oli juba kõik irmus läbi ja meie Raivo juures kanavõikul. Ja telefonikõne. Ja siis arvas Raivo, et tähistuss... Karel tahtis juba eile tähistada, nii et maandusime miskis väikses maa-aluses baaris, mille olemasolust mul pold aimugi. Daquiri pold siiski nii hea kui klubis Angel Tallinnas Sauna tänaval. Ausalt, müts maha selle dakiiri ees, kuskil pole nii head. Eks siis läksin õlle peale üle. Meiega joinisd ka Stuart ja keegi Reno, kellel on kuldne visiitkaart. Tore. Ma küll ei tea, palju ma poiste kulul kaanisin, aga lõbu oli laialt, kuni ma oma õlle lauale ümber lõin ja Reno suur koleda lapi tõi kuskilt. Meie viisakas laud muutus "soviet diner'iks" haises ka. Miskit muud nalja sai ka, aga kus haisuteemad sees on, need jäävad ju jube hästi meelde. Kõik jäid kenasti purjakile, aga meie Kareli ja Renoga leidsime veel ruumi ühtede naelaste blowjobide jaoks KU baaris. Klasna.
Kui ma siis purjupäi Sainsburisse tuikusin, kell oli alles 22.30, vara, siis pidin ma lisaks muudele mõttetustele viskama korvi mingi imeliku naisteajakirja, mille peal pilt tädist, kes järsku 12 suurusesse saand ja 2 stõuni kaotand. Et siis kuskil 15 kilo kanti. Cool. Ma hommikul proovin lugeda, kui silme ees enam väga ei virvenda.
kolmapäev, jaanuar 03, 2007
Viimased päevad...
... on olnud suurepärased ja meeleolukad, mul on külas olnud kaks nupsu, kelle jaoks ma olen saanud kokata, vuntsieemaldust ja meigiasjandust teha ja üldse.
Aga kuna mul on nohu ja natuke külm olla, siis ma teen hästi lühidalt:
28.12 Tüdrukud saabusid, ma jõin nii palju Vana Tallinnat, et ma ei mäleta, mis kell ma voodisse sain.
29.12 Hommik oli allllbbb. Kella seitsme ajal oli siuke tunne, et okse tuleb. Tegelt ta ei tuld.
Õhtu oli hea, maru hea.
Tüdrukud olla Kommibaaris käinud ja seal kirveste nägudega kili-kilisid üles noppinud.
30.12 Trainul sünnipäev. Hommikul oli väljas ilusilusilm, mis õhtuks vihmaks läks. Teel Sainsburysse ostsin lõpuks Woolworthsist viienaelase triikraua. Töötab isegi ja vett saab ka sisse panna.
Õhtul oli dinner-party. Kena.
31.12 See viimane, noh. Tegin tsikkidele "Total Makeover'it" ma olen uhke enese üle ka, ma arvan, et ühel päeval olen ma väga hea ema teismelisele tütrele. :)
Uus aasta tuli kuskil Strandil, majade vahel. Ilustulestikku ei näinud, ainult sinine kuma majaseintel. Õnneks oli poistel säraküünlaid kaasas ja pauku sai ka sampusekorgiga. Järgmine kord on parem, ma tean küll.
1.1 Lebotuss. T-Bar. Noorimat liiget õpetatakse Long Islandeid jooma.
2.1 Lahkutakse hommikul vara vaikse krabinaga, võttes kaasa ka mu hambapasta.
Mul on kurk nii valus nagu ammu juba pole old.
Käisin Mr. J.R.P.C'ga teed joomas ja ta rääkis, et Inglismaal on siuke komme, et kui platsenta tuleb sünnituse ajal välja siis sellest tehakse kook. Ja seda süüakse. IIIIKKK. Iga sünnitusmaja juurde pagariäri!!! Need britid on ikka imelikud.
Ahjaa. See Eesti asi. Ma olen küll tropp, et ma sedasi otsustada ei oska, aga suure tõenäosusega ma ei tule. Not yet.
Aga kuna mul on nohu ja natuke külm olla, siis ma teen hästi lühidalt:
28.12 Tüdrukud saabusid, ma jõin nii palju Vana Tallinnat, et ma ei mäleta, mis kell ma voodisse sain.
29.12 Hommik oli allllbbb. Kella seitsme ajal oli siuke tunne, et okse tuleb. Tegelt ta ei tuld.
Õhtu oli hea, maru hea.
Tüdrukud olla Kommibaaris käinud ja seal kirveste nägudega kili-kilisid üles noppinud.
30.12 Trainul sünnipäev. Hommikul oli väljas ilusilusilm, mis õhtuks vihmaks läks. Teel Sainsburysse ostsin lõpuks Woolworthsist viienaelase triikraua. Töötab isegi ja vett saab ka sisse panna.
Õhtul oli dinner-party. Kena.
31.12 See viimane, noh. Tegin tsikkidele "Total Makeover'it" ma olen uhke enese üle ka, ma arvan, et ühel päeval olen ma väga hea ema teismelisele tütrele. :)
Uus aasta tuli kuskil Strandil, majade vahel. Ilustulestikku ei näinud, ainult sinine kuma majaseintel. Õnneks oli poistel säraküünlaid kaasas ja pauku sai ka sampusekorgiga. Järgmine kord on parem, ma tean küll.
1.1 Lebotuss. T-Bar. Noorimat liiget õpetatakse Long Islandeid jooma.
2.1 Lahkutakse hommikul vara vaikse krabinaga, võttes kaasa ka mu hambapasta.
Mul on kurk nii valus nagu ammu juba pole old.
Käisin Mr. J.R.P.C'ga teed joomas ja ta rääkis, et Inglismaal on siuke komme, et kui platsenta tuleb sünnituse ajal välja siis sellest tehakse kook. Ja seda süüakse. IIIIKKK. Iga sünnitusmaja juurde pagariäri!!! Need britid on ikka imelikud.
Ahjaa. See Eesti asi. Ma olen küll tropp, et ma sedasi otsustada ei oska, aga suure tõenäosusega ma ei tule. Not yet.
häppinjuujeer
Meil oli nets ära. Terve paganama jõuluaja. Et selle ma siis kirjutasin kuskil kui jõul lõpukorral oli.
Kui siin natuke palju söögijuttu on, siis sorry, ma olin nii vaimustatud!
Ja Eesti jutt... khm...
Niisiis, olen juba alates 23. detsembrist internetita olnud. Ma ei tea, kas kõik need wirelessid, mida me siin varastasime, on ka jõulupuhkusele läinud või midagi....
Aga mis teha, eks siis tuleb aega veeta muuga...
1. 24. detsembril tuleb käia Flowermarketil ja sealt endale ikkagi kuusk koju tuua. Ma pole vist juba aastat paar kuusega jõulu saand. Ja seda enam pakkusid rõõmu mustad matid kuuseehted. 25 penni tükk, ja ostsime 4 naela eest. Ning pähkleid ja mandariine... ja kimp, pigem küll viht peterselli, mille kohta ma tegelikult päris hästi aru ei saanud, et mille jaoks...
Ja kõik see kraam koju tuua, ahjaa, teine viht oli iileksioksadest ja need lehed ju torgivad... Et siis kõik see koju tuua, kuus nurka panna, sellele ehted ja tuled külge... Ja siis piparkoogid küpsema, niipea kui ahjust välja , siis triibud peale ja nii.
Ahjaa, enne kui me kodust välja läksime, siis istus all trepikojas trepi peal genuine Vicky Pollard (siuke kohutav teise briti ghettogirl, kui keegi pole näinud Little Britain’it) ja küsis, kas me suitsetame. Ehkki me mõlemad vastasime eitavalt ja veel hirmunult päid raputasime, siis pakkus Vicky meile ikkagi oma mõlemat sigaretti. Huvitav... gave up smoking for Christmas or what?
Niipea kui piparkoogid said triibtatud, minu välja lõigatud jänes jalgpallikohtunikuks tehtud ja kassist öökull ning eeslist tulnud sebra, läks ahju sia küljest lõigatud viilustik. Ja siis vorstid ning need lihapallid ja kardulas. Ja kapsad panni peale. Kartulisalat oli juba ammu valmis, aga hapukurk oli veel vaja viilutada vaagnale ja tomatid... Hahaaa, kui keegi mõtles, et vanama juures nuumatakse pühade puhul, siis meil oli kõik üsna võrdne. Ma tean, et minu vanama ei mässaks nii palju... ja tegelt on natuke kurb, kui kõik räägivad, mis pipstükke nende memmed kokku keedavad ja minu oma... Ahh, isegi käpikusse ei viitsind ta seda vinget tähte teha, vaid mingid ebamäärased träpsud...
Aga kuna need jõulud olid täpselt minu enda teha... Karel mudugi ka... Siis olid need tegelikult ägedad. Ja kui mul oleks ilged papihunnikud mu NatWesti konto peal, siis küllap ma oleks Harvei Nicksist ja Selfridgesist ka ilmatuma hulge kinke toonud, mitte Harrodsist, seda ma ei kannata. Kuna pole, siis ei jää midagi muud üle, kui tunda rõõmu heast seltskonnast, veinist, kümnetest küünaldest ja toidust.
2. Jõulu esimesel pühal sai vaadatatud brunchi kõrvale miski film. Hissand ma ei mäleta milline isegi... siis edasi voodis vedeletud, siis veel vedeletud, natuke näksitud...Ja siis veel miskeid rumalusi vaadatud telekast. Nagu näiteks „Evolution” Mitte just suurepärane linateos, aga kui magu juba aju peale pressib, siis on see ilmselt üks nendest mõnusatest mõttetutest variantidest. Ehkki, mulle tundub, et me mõtlesime siiski liiga palju, sest pidevalt leidsime filmist vasturääkivusi.. Aga nohh, vaatajal peab ju huvitav olema, ja pilt silma ees vonklema, ja mudu ei saa filmi huvitavaks, kui ei pane dinosaurusemoodi elukat suures kaubanduskeskuses lae all lendama.
3. Tänane päev oli suurepärane hetkeni, kui palusin oma ema, et ta mulle kunagi jaanuari keskpaigaks pileti Eestisse ostaks. Yeah, right, U got it, I’m comin back. Kui nüüd muidugi imet ei juhtu ja ma endale tasuvat ja head töökohta ei leia. Iga töö sobiks präegu tegelikult, sest ma avastasin jällegi, kui hea siin on. Niipea kui Dotsent saabus üleelmine nädal või midagi, tekkis mingi võltsarusaam ja udusmudu, et kõik saab korda ja on tegelikult ja ma ei peaks muretsema. Yeah, babe, it just feels so safe with U... Mis ta tegelikult ei ole ja ma pean ise oma asju ajama... Mida ma vist tegelikult kunagi korralikult teinud pole, vaid oodanud, et keegi mu eest sõna võtaks või kostaks. Kui ma eelmisel kevadel mõtlesin, et nii, nüüd on see siis käes, ma olen lõpuks suureks kasvanud, siis... ullalaaa, aasta lõpul olen jälle lapsuke tagasi, ei tea miks...
Kiddo’s goin’ home to her mum...
Siis läks jälle jubeheaks kui me õhtaspoole „Parfüümi” vaatama läksime. Karel on raamatut lugenud ja kuna film oli nii hea (proovi sa filmis lõhna näidata?!), siis küsisin, mis ta arvab, kas raamat oli nii hea, et rezhizööril oli tarvis vaid näpuga järge ajada, või oligi see ainult tema dela, et me siukest meistriteost saime näha. Raamat olla hea olnud. Patrick Süsking „Parfüüm”, soovitan, ehkki pole lugenud.
Aga film iseenesest oli naturalistlikult võigas, imeilus, reaalne ja muinasjutuline.
Ahjaa, tänase hommikusöögi kõrvale oli 1979 aasta „Nosferatu”, milles oli lihtsalt hulluksajavalt imeilusaid ja huvitavaid kaadreid, kuid mis oma aegluse, mõttepauside ja lünkadega samamoodi hulluks ajas. Ja Krahv Dracula, väike kõhn konksutaoline pikkade küüntega mees, kes üksi kirste laeva tassib... Naera puruks.
Peale „Parfüümi” läksime mingisse imelikku Itaalia söögikohta Sohos, kus naaber istub täpselt su kõrval ja laudade vahel on 15 cm. Aga toit oli hea ja jõulukaunistused lihtsalt hullumeelselt kitshid. Kõik mida ma lõpuks oskasin Karelilt küsida, oli: „Darling, shall we piss off?!”
Siis Sainsburysse, bottle of bubbly, shokolaad ja jogurt hommikuks. Shokolaadi hakkasime juba bussis lahendama, mullid kulistasime alla koos preili Hepburni ja „Brekafast at Tiffaniys’ga” .
Ja nüüd on jällegi siuke kurbdus... Ma ükspäev mõtlesin selle Eesti asja enda jaoks jube heaks, aga ma üldse ei saa aru, kuhu see idee kadus. Ma peaaegu tean, et kui ma olen seal olnud kuu või nii, ma hakkan seda absoluutselt armastama, aga ma ei kujuta isegi ette, et ma lähen panka ja ütlen „Tere hommikust!”, või et ... ahh, miljon väikest asja, värsket rocketit pole poes kui himu tuleb või midagi...
Kui siin natuke palju söögijuttu on, siis sorry, ma olin nii vaimustatud!
Ja Eesti jutt... khm...
Niisiis, olen juba alates 23. detsembrist internetita olnud. Ma ei tea, kas kõik need wirelessid, mida me siin varastasime, on ka jõulupuhkusele läinud või midagi....
Aga mis teha, eks siis tuleb aega veeta muuga...
1. 24. detsembril tuleb käia Flowermarketil ja sealt endale ikkagi kuusk koju tuua. Ma pole vist juba aastat paar kuusega jõulu saand. Ja seda enam pakkusid rõõmu mustad matid kuuseehted. 25 penni tükk, ja ostsime 4 naela eest. Ning pähkleid ja mandariine... ja kimp, pigem küll viht peterselli, mille kohta ma tegelikult päris hästi aru ei saanud, et mille jaoks...
Ja kõik see kraam koju tuua, ahjaa, teine viht oli iileksioksadest ja need lehed ju torgivad... Et siis kõik see koju tuua, kuus nurka panna, sellele ehted ja tuled külge... Ja siis piparkoogid küpsema, niipea kui ahjust välja , siis triibud peale ja nii.
Ahjaa, enne kui me kodust välja läksime, siis istus all trepikojas trepi peal genuine Vicky Pollard (siuke kohutav teise briti ghettogirl, kui keegi pole näinud Little Britain’it) ja küsis, kas me suitsetame. Ehkki me mõlemad vastasime eitavalt ja veel hirmunult päid raputasime, siis pakkus Vicky meile ikkagi oma mõlemat sigaretti. Huvitav... gave up smoking for Christmas or what?
Niipea kui piparkoogid said triibtatud, minu välja lõigatud jänes jalgpallikohtunikuks tehtud ja kassist öökull ning eeslist tulnud sebra, läks ahju sia küljest lõigatud viilustik. Ja siis vorstid ning need lihapallid ja kardulas. Ja kapsad panni peale. Kartulisalat oli juba ammu valmis, aga hapukurk oli veel vaja viilutada vaagnale ja tomatid... Hahaaa, kui keegi mõtles, et vanama juures nuumatakse pühade puhul, siis meil oli kõik üsna võrdne. Ma tean, et minu vanama ei mässaks nii palju... ja tegelt on natuke kurb, kui kõik räägivad, mis pipstükke nende memmed kokku keedavad ja minu oma... Ahh, isegi käpikusse ei viitsind ta seda vinget tähte teha, vaid mingid ebamäärased träpsud...
Aga kuna need jõulud olid täpselt minu enda teha... Karel mudugi ka... Siis olid need tegelikult ägedad. Ja kui mul oleks ilged papihunnikud mu NatWesti konto peal, siis küllap ma oleks Harvei Nicksist ja Selfridgesist ka ilmatuma hulge kinke toonud, mitte Harrodsist, seda ma ei kannata. Kuna pole, siis ei jää midagi muud üle, kui tunda rõõmu heast seltskonnast, veinist, kümnetest küünaldest ja toidust.
2. Jõulu esimesel pühal sai vaadatatud brunchi kõrvale miski film. Hissand ma ei mäleta milline isegi... siis edasi voodis vedeletud, siis veel vedeletud, natuke näksitud...Ja siis veel miskeid rumalusi vaadatud telekast. Nagu näiteks „Evolution” Mitte just suurepärane linateos, aga kui magu juba aju peale pressib, siis on see ilmselt üks nendest mõnusatest mõttetutest variantidest. Ehkki, mulle tundub, et me mõtlesime siiski liiga palju, sest pidevalt leidsime filmist vasturääkivusi.. Aga nohh, vaatajal peab ju huvitav olema, ja pilt silma ees vonklema, ja mudu ei saa filmi huvitavaks, kui ei pane dinosaurusemoodi elukat suures kaubanduskeskuses lae all lendama.
3. Tänane päev oli suurepärane hetkeni, kui palusin oma ema, et ta mulle kunagi jaanuari keskpaigaks pileti Eestisse ostaks. Yeah, right, U got it, I’m comin back. Kui nüüd muidugi imet ei juhtu ja ma endale tasuvat ja head töökohta ei leia. Iga töö sobiks präegu tegelikult, sest ma avastasin jällegi, kui hea siin on. Niipea kui Dotsent saabus üleelmine nädal või midagi, tekkis mingi võltsarusaam ja udusmudu, et kõik saab korda ja on tegelikult ja ma ei peaks muretsema. Yeah, babe, it just feels so safe with U... Mis ta tegelikult ei ole ja ma pean ise oma asju ajama... Mida ma vist tegelikult kunagi korralikult teinud pole, vaid oodanud, et keegi mu eest sõna võtaks või kostaks. Kui ma eelmisel kevadel mõtlesin, et nii, nüüd on see siis käes, ma olen lõpuks suureks kasvanud, siis... ullalaaa, aasta lõpul olen jälle lapsuke tagasi, ei tea miks...
Kiddo’s goin’ home to her mum...
Siis läks jälle jubeheaks kui me õhtaspoole „Parfüümi” vaatama läksime. Karel on raamatut lugenud ja kuna film oli nii hea (proovi sa filmis lõhna näidata?!), siis küsisin, mis ta arvab, kas raamat oli nii hea, et rezhizööril oli tarvis vaid näpuga järge ajada, või oligi see ainult tema dela, et me siukest meistriteost saime näha. Raamat olla hea olnud. Patrick Süsking „Parfüüm”, soovitan, ehkki pole lugenud.
Aga film iseenesest oli naturalistlikult võigas, imeilus, reaalne ja muinasjutuline.
Ahjaa, tänase hommikusöögi kõrvale oli 1979 aasta „Nosferatu”, milles oli lihtsalt hulluksajavalt imeilusaid ja huvitavaid kaadreid, kuid mis oma aegluse, mõttepauside ja lünkadega samamoodi hulluks ajas. Ja Krahv Dracula, väike kõhn konksutaoline pikkade küüntega mees, kes üksi kirste laeva tassib... Naera puruks.
Peale „Parfüümi” läksime mingisse imelikku Itaalia söögikohta Sohos, kus naaber istub täpselt su kõrval ja laudade vahel on 15 cm. Aga toit oli hea ja jõulukaunistused lihtsalt hullumeelselt kitshid. Kõik mida ma lõpuks oskasin Karelilt küsida, oli: „Darling, shall we piss off?!”
Siis Sainsburysse, bottle of bubbly, shokolaad ja jogurt hommikuks. Shokolaadi hakkasime juba bussis lahendama, mullid kulistasime alla koos preili Hepburni ja „Brekafast at Tiffaniys’ga” .
Ja nüüd on jällegi siuke kurbdus... Ma ükspäev mõtlesin selle Eesti asja enda jaoks jube heaks, aga ma üldse ei saa aru, kuhu see idee kadus. Ma peaaegu tean, et kui ma olen seal olnud kuu või nii, ma hakkan seda absoluutselt armastama, aga ma ei kujuta isegi ette, et ma lähen panka ja ütlen „Tere hommikust!”, või et ... ahh, miljon väikest asja, värsket rocketit pole poes kui himu tuleb või midagi...
Tellimine:
Postitused (Atom)
