laupäev, jaanuar 27, 2007

Ma olen piinlik tegelane. Eile suutsin peale tööd Raivo ja Stuarti juures suurepärase tuna kõrvale nii palju punast veini kaanida, et ma kohe üldse ei saa aru, kuidas ma bussi peale sain. Ja telefonis olla ma Svenile lamisenud midagi...ja pooltest asjadest ei old ta aru saand... Ja siis millegipärast olin mingi hetk Ts. Ja ma tõesti ei mäleta sealt ka suurt midagi...
Et siis hommikul oli marupaha ja telefon oli millegipärast kõhu all voodis. Üldse olin ma end enne teki alla minekut ka vannilinasse mässinud, ka selle otstarbekusest ei saa ma päris hästi aru...
Võtsin siis ärgates painkilleri ja palju vitamiin Cd ja jõin vett ja kobisin tagasi magama. 3.00 pm ärkasin. Pea ei valutanud aga käed värisesid küll. See oli siis tänane päev. Voodis.

Saatsin sündroomiga misterile ikkagi eemaili. Ükskõik kui ebapersonaalne ja maitemida, aga ma ärkasin reede hommikul siukse vihaga üles, et pidin lihtsalt kõik endast välja saama. Ilmselt oli seda liiga palju, sest siiani pole härrast kippu ega kõppu. Mis muidu on tema puhul täiesti tavaline niikuinii...
No ja siis nagu julgustuseks mulle, et ma ikka üks ihaldusväärne naisterahvas olen, saabus sms Antoniolt. Nohh see itaalia arhitekt, kes näeb hea välja ja on üldse tore ja huvitav, aga kellega mul mittemingisugust sädet pole... Imelik... kui me viimati koos väljas olime, siis peale tema lahkumist peolt ajasin ma küüned taha (ei, ma alustasin sellega tegelt juba siis kui ta seal oli veel) ühele kabedale Ida-Londoni isendile... Quite rude of me... Ma arvan, et see on nüüd mu karma, mis mulle trikke tagasi teeb. No igatahes lähen ma homme kell 12.30 lõunale Antonio sõbra Itaalia restorani. Ja ma loodan, et ta teeb lõuna välja ja ei tee mingeid lähenemiskatseid.

Kommentaare ei ole: