häppinjuujeer

Meil oli nets ära. Terve paganama jõuluaja. Et selle ma siis kirjutasin kuskil kui jõul lõpukorral oli.
Kui siin natuke palju söögijuttu on, siis sorry, ma olin nii vaimustatud!
Ja Eesti jutt... khm...


Niisiis, olen juba alates 23. detsembrist internetita olnud. Ma ei tea, kas kõik need wirelessid, mida me siin varastasime, on ka jõulupuhkusele läinud või midagi....
Aga mis teha, eks siis tuleb aega veeta muuga...
1. 24. detsembril tuleb käia Flowermarketil ja sealt endale ikkagi kuusk koju tuua. Ma pole vist juba aastat paar kuusega jõulu saand. Ja seda enam pakkusid rõõmu mustad matid kuuseehted. 25 penni tükk, ja ostsime 4 naela eest. Ning pähkleid ja mandariine... ja kimp, pigem küll viht peterselli, mille kohta ma tegelikult päris hästi aru ei saanud, et mille jaoks...
Ja kõik see kraam koju tuua, ahjaa, teine viht oli iileksioksadest ja need lehed ju torgivad... Et siis kõik see koju tuua, kuus nurka panna, sellele ehted ja tuled külge... Ja siis piparkoogid küpsema, niipea kui ahjust välja , siis triibud peale ja nii.
Ahjaa, enne kui me kodust välja läksime, siis istus all trepikojas trepi peal genuine Vicky Pollard (siuke kohutav teise briti ghettogirl, kui keegi pole näinud Little Britain’it) ja küsis, kas me suitsetame. Ehkki me mõlemad vastasime eitavalt ja veel hirmunult päid raputasime, siis pakkus Vicky meile ikkagi oma mõlemat sigaretti. Huvitav... gave up smoking for Christmas or what?
Niipea kui piparkoogid said triibtatud, minu välja lõigatud jänes jalgpallikohtunikuks tehtud ja kassist öökull ning eeslist tulnud sebra, läks ahju sia küljest lõigatud viilustik. Ja siis vorstid ning need lihapallid ja kardulas. Ja kapsad panni peale. Kartulisalat oli juba ammu valmis, aga hapukurk oli veel vaja viilutada vaagnale ja tomatid... Hahaaa, kui keegi mõtles, et vanama juures nuumatakse pühade puhul, siis meil oli kõik üsna võrdne. Ma tean, et minu vanama ei mässaks nii palju... ja tegelt on natuke kurb, kui kõik räägivad, mis pipstükke nende memmed kokku keedavad ja minu oma... Ahh, isegi käpikusse ei viitsind ta seda vinget tähte teha, vaid mingid ebamäärased träpsud...
Aga kuna need jõulud olid täpselt minu enda teha... Karel mudugi ka... Siis olid need tegelikult ägedad. Ja kui mul oleks ilged papihunnikud mu NatWesti konto peal, siis küllap ma oleks Harvei Nicksist ja Selfridgesist ka ilmatuma hulge kinke toonud, mitte Harrodsist, seda ma ei kannata. Kuna pole, siis ei jää midagi muud üle, kui tunda rõõmu heast seltskonnast, veinist, kümnetest küünaldest ja toidust.
2. Jõulu esimesel pühal sai vaadatatud brunchi kõrvale miski film. Hissand ma ei mäleta milline isegi... siis edasi voodis vedeletud, siis veel vedeletud, natuke näksitud...Ja siis veel miskeid rumalusi vaadatud telekast. Nagu näiteks „Evolution” Mitte just suurepärane linateos, aga kui magu juba aju peale pressib, siis on see ilmselt üks nendest mõnusatest mõttetutest variantidest. Ehkki, mulle tundub, et me mõtlesime siiski liiga palju, sest pidevalt leidsime filmist vasturääkivusi.. Aga nohh, vaatajal peab ju huvitav olema, ja pilt silma ees vonklema, ja mudu ei saa filmi huvitavaks, kui ei pane dinosaurusemoodi elukat suures kaubanduskeskuses lae all lendama.
3. Tänane päev oli suurepärane hetkeni, kui palusin oma ema, et ta mulle kunagi jaanuari keskpaigaks pileti Eestisse ostaks. Yeah, right, U got it, I’m comin back. Kui nüüd muidugi imet ei juhtu ja ma endale tasuvat ja head töökohta ei leia. Iga töö sobiks präegu tegelikult, sest ma avastasin jällegi, kui hea siin on. Niipea kui Dotsent saabus üleelmine nädal või midagi, tekkis mingi võltsarusaam ja udusmudu, et kõik saab korda ja on tegelikult ja ma ei peaks muretsema. Yeah, babe, it just feels so safe with U... Mis ta tegelikult ei ole ja ma pean ise oma asju ajama... Mida ma vist tegelikult kunagi korralikult teinud pole, vaid oodanud, et keegi mu eest sõna võtaks või kostaks. Kui ma eelmisel kevadel mõtlesin, et nii, nüüd on see siis käes, ma olen lõpuks suureks kasvanud, siis... ullalaaa, aasta lõpul olen jälle lapsuke tagasi, ei tea miks...
Kiddo’s goin’ home to her mum...
Siis läks jälle jubeheaks kui me õhtaspoole „Parfüümi” vaatama läksime. Karel on raamatut lugenud ja kuna film oli nii hea (proovi sa filmis lõhna näidata?!), siis küsisin, mis ta arvab, kas raamat oli nii hea, et rezhizööril oli tarvis vaid näpuga järge ajada, või oligi see ainult tema dela, et me siukest meistriteost saime näha. Raamat olla hea olnud. Patrick Süsking „Parfüüm”, soovitan, ehkki pole lugenud.
Aga film iseenesest oli naturalistlikult võigas, imeilus, reaalne ja muinasjutuline.

Ahjaa, tänase hommikusöögi kõrvale oli 1979 aasta „Nosferatu”, milles oli lihtsalt hulluksajavalt imeilusaid ja huvitavaid kaadreid, kuid mis oma aegluse, mõttepauside ja lünkadega samamoodi hulluks ajas. Ja Krahv Dracula, väike kõhn konksutaoline pikkade küüntega mees, kes üksi kirste laeva tassib... Naera puruks.

Peale „Parfüümi” läksime mingisse imelikku Itaalia söögikohta Sohos, kus naaber istub täpselt su kõrval ja laudade vahel on 15 cm. Aga toit oli hea ja jõulukaunistused lihtsalt hullumeelselt kitshid. Kõik mida ma lõpuks oskasin Karelilt küsida, oli: „Darling, shall we piss off?!”

Siis Sainsburysse, bottle of bubbly, shokolaad ja jogurt hommikuks. Shokolaadi hakkasime juba bussis lahendama, mullid kulistasime alla koos preili Hepburni ja „Brekafast at Tiffaniys’ga” .

Ja nüüd on jällegi siuke kurbdus... Ma ükspäev mõtlesin selle Eesti asja enda jaoks jube heaks, aga ma üldse ei saa aru, kuhu see idee kadus. Ma peaaegu tean, et kui ma olen seal olnud kuu või nii, ma hakkan seda absoluutselt armastama, aga ma ei kujuta isegi ette, et ma lähen panka ja ütlen „Tere hommikust!”, või et ... ahh, miljon väikest asja, värsket rocketit pole poes kui himu tuleb või midagi...