varblane

Eile siis käsime jazziklubis Ronnie Scotts. Raivo ja Stu sõpradega. Hea oli. Eriti hea oli üks väike must tsikk, lühike nagu nirk aga kumbki rind oli kaks korda suurem kui ta pea. Aga ta oli siuke rõemus kakuke. Ja laulis "Loving you......" Minnie Ripertoni repertuaarist. Ja Minniel oli siuke helge hääl ning selsamusel näitsikul ka. Ja keegi väga sügava häälega naisterahvas, Heidi nimi. Atmosfäär ja venue ja kõik oli mudugi superb. Kaasa aitasid sinna ka muidugi pudelitäied valget veini...
Ja pärast ma ju PIDIN mitte võtma bussi nr 55 koju, vaid 73 Kings Cross'i ja minema Mr. J juurde, kes elusalt Afganistaanist tagasi. Habetunum kui varem, mulle tundub, et hullumeelsem kui varem... Ja ma tean väga hästi kui vale see on ja see suhe ei hakka kunagi töötama nii, nagu ma tahaks ning see oleks üks suur järeleandmine minu poolt for rest of my life... Aga ma olen siiski 23 ja mul on omad vajadused. Jaaph.
Aga mul vist kaine mõistus saab jällegi kuidagi võidule. Või on asi selles, et ma tüdinen väga kergesti inimestest???
Oh, see, do I really care at the moment?!