Ega viikend ei saagi halvem kui fääb olla, kui ta algab juba kolmapäeval, kui külla tuleb Kris. Ja juuakse ära ohtralt punaveini koogi ja söögi kõrvale, aga keegi purju ei jää. Isegi ilgem kahepooletunnine teekond Tartust Tallinnasse polegi nii irmus, kui see läbitakse rongiga ja Krisiga.
Ja asi läheb aina paremaks, kui vastu tullakse ja öeldakse, et nüüd ongi õige aeg tähistada ja napsu võtta, viiakse tuluude elamisse, tutvustatakse kõige armsama peniga, kelle nimi on London, viiakse katusele korstna taha drinki imema ja Anusaagimi korteriakendest sisse vahtima (fääb 1).
Teisel päeva lõunaajal võetakse hr. R verikäkisüütus Raili kaasa kaunis Venetänavakorteris. Polnudki valus!
Kellegi Eesti ehtekunstniku Grand Old Lady 80 synnturi ja näituseavamine. Vein.
Mulle saab selgeks, et mingit keppi Londonis enne 31. oktoobrit tulemas pole. Ramadaan vist.
Linda tänav. Preili Anneli tuliuue ja pooliku appartemendi ülevaatus.
Saabuvad Raili väikeõde Sillu (14) ja ta sõbranna Kerli (14,5). Raili otsustab nad Vene tänavale kaasa kutsuda ja väikestele tüdrukutele juua pakkuda. Väiksed tüdrukud on muidu korralikud, aga kui ma meile juba kahte veini ostan, siis on nad ka suure kirsisiidriga nõus.
Fariin on vannis, kui saabub veel külalisi. Hr. R röögib ukse tagant: "Kule, kusse Poppstaars täpsemalt on, MK-l on vaja minna!" Selgitan nii hästi-halvasti kui oskan, täpselt nagu eelmiselgi päeval, kui oli vaja minna Discotequele The End´i. Lonelyplanetis võiks olla ju eraldi geibaare tutvustav osa...
Saabub Trainu ja Dotsent (3 veini). Pidu võtab tuure üles, eriti kui 2 viimast täiesti ühes tempos ja üsna kiiresti kummutavad. Räägitakse simpansh Larikust, Arnolt Rüütlist... arutatakse muid päevakajalisi teemasid... Tänaval üritavad serenaadi laulda 2 jõmmi. Raili otsustab nad sisse kutsuda. Millegipärast arvavad härrad, et mõistlik on end tutvustada Siimu ja (ei mäleta kellena) Kuopiost. Alguses on päris lõbus, aga lõpuks võtab Raili otsad kokku: "Kuulge, aga hakake nüüd minema!" Mille peale Siim pluss 1 lahkuvadki...(fääb 1,2 ja 3)
Hr. R-s mingi pederastiveri vist ikka keeb, sest ta tee ettepaneku minna klubisse Angel. Ja mina rumal nõustusin.
1. Väljas istub keegi täiskuu ja kakukese vahepealne tegelane, kaelas silt: "Täna ainult poisid!".
2. Trainu, kes svipsispäi kõiki silte, käske ja keelde eirama kipub, surub end vipsti, nagu kimalane suurte onude vahelt klubisse. Seest kostab karjeid.
3. Iksbaar. Trainu on ka tervelt tagasi, tahetud välja visata.
4. Ringi kakerdab pardilaskepükstes (taskutega kaitsevärvi püksid) Sirje. Sirje, hea inimene, tahaks et me ka klubisse saab. Sirje seletab Kakukesele: "Aga need mehed toovadki kõige õigemaid naisi!" ning viipab Dotsendi ja Rob'i poole, mõlemal purjus tibi kaenla all läperdamas.
5. Aega ta võttis aga asja sai. Juba oleme ülakorrusel daquirisid imemas, siis allkorrusel. Võimust võtab kahtlus, et tegu on ühe hirmus halva peoga.
6. Drink on aju peast minema uhanud, nii ei märka ma Dotsendi lahkumist, mind ähvardatakse 2 korda ukse taha saata, sest mu suhtumine pole klubile kohane, päästan hr. Pikkade Jalgadega Rõivakunstniku elu, sest see kaaberdab täispromillis trepi peal ja pole nõus maha istuma. Hoian teda siis püksivärvlist üleval. Vetslused imelike inimestega imelikel teemadel... Ja taipan, et se pole küll minu koht. Või vähemalt mitte see Angel, mis aasta tagasi.
7. Koduteel helistan Rob'ile ja küsin, kuidas ta nii normaalne on ja nii nõmedas nõmedate inimestega kohas tahab käia. Võibolla oli vastuseks hommikune SMS: "Igal pool on parem ,kui mittekusagil" aga võibolla ei käinud see Angeli kohta...
Terve laupäeva lebotan toas, välja arvatud käik kohalikku säästumarketisse, et Trainule tuua seljanka, hapukurgid, keefiir, mullivesi... Mõistate, ah?
Lugesin läbi Sass Henno raamatu.
Lakkisin küüsi.
Magasin.
Eesti sai uue presidendi.
Fääb.
Kuskil poole üheksaks siis dinee Dotsendiga.
Aed -- aga meil kahjuks kohti pole. Kuigi oleks seda kohta tahtnud proovida küll. Plaan B, vana hea Musi. Musi trepikoda oli pime... Uksed lukus. Mingist inertsist lõgistasin siiski lingiga. Varsti pistis pea ukse vahelt välja sõbraliku olemisega onu, kes mulle seal kunagi isegi kohvi välja tegi: "Jah, me oleme kahjuks suletud...OI, aga kas teie ei lähegi siis Bonnie and Clyde´i?!" Mõlema pikaks veninud näo ja arsaamatu mömina peale arvati, et me Rüütli poolehoidjad oleme: "Ahhaaa, te olete siis hoopis (misiganes see koht ka oli, kus Rüütli pralle toimus) sinna oodatud?!"
Kurvalt löntsisime Vene tänva söögikohti kammima. Chocolateries ei tehtud meist väljagi... Kahju, nende mark käib ikka minu jaoks varsti maani ära kahh....
Elevant. Söök oli hea, teenindus ka, mingi noor Superman ilma kostüümita töllerdas ka silmailuks ringi, ameeriklane vist...
Radissoni 24 korruse baaris ajas laudkond Norra onusid laudkonnale Soome tädidele külge... Üks onu sahmis kahese laua ümber neli tooli, istus seal korraks oma kaasaga ja lahkus 2 minuti pärast. Piparmündilatte ja vaade öötuledes Tallinnale oli küll fääb.
Pärast läksime vanalinna postriseina peale simpans Lariku ja sõprade postrit otsima. Olemas. Larikul kõik peenemat sorti päikseprill ees ja huuled (mokad pigem tema puhul) kõik seksikalt torru aetud.
Nüüd on Tartu jälle, kuni miski neljabani vast.
Ps. Kui eile koju tulin, oli WBH kõik seenepastad kokanud ja baklazaani juustuga grillinud. :P
esmaspäev, september 25, 2006
teisipäev, september 19, 2006
Fariin, sa oled gay-mees...
... ütles selle peale kunagi Karello.
| You Have Your PhD in Men |
 You understand men almost better than anyone. You accept that guys are very different, and you read signals well. Work what you know about men, and your relationships will be blissful. |
T%#¤ "!)/¤%!!!
Pühapäeva unine õhtupoolik, kell on tiksunud juba 10 kanti. Panges enam süüa ei anta. Fariin ja Triin maigutavad siidrite kallal ja Triin kurdab nälga. Triinu peig huvitub ainult piljardist, neiud tahavad süüa ka. Suundutakse katsele leida puhvet, mis pakub süüa peale kella kümmet pühapäeva õhtul.
1. Gruusia saatkond -- uksed kinni, mingeid silte lahtiolekuaegadega pole. Teise korruse akendest paistab ka ainult pimedus.
2. Maailm. See pannakse niikuinii pühaba vara kinni.
3. Catwalk -- pimedus.
4. Crepp -- lahti küll 12-ni ja söögid on maruhead, aga köök juba kinni.
5. Sviit -- uksel silt, mis teatab et esmaspäeviti ja teisipäeviti süüa ei saa, kuid seest teatatakse, et ka pühapäeviti mitte.
6. Edasi on ainult Zavood ja konditsioon sinna minekuks pole veel piisav. Tagasi... Poole kuuest kõnnitakse põlglikult mööda... Jääbki vana hea menukoht.
Telekas on TV3, divaaneesised lauad on tühjad, mõlemal trammipingil on seltskonnad. Üks seltskond on ilmselt dabldeidil. Kaks prisket eestimaa neidu ja kaks tavasiga. Üks siga on juba paras lällerdis ja tahab ära minna, temaga koos lahkub ka kuldsete prilliraamidega priske neidis. Kahupea ja lilla tuunikaga näitsik jääb pisut kobedama tüübiga kohvile.
Kõrvalistmetel väänlevad kolm koledamat sorti noormeest koos samuti tüsedama neidisega (Lucky day paksukestel). Sead rüüpavad teed ja mölisevad.
Triin ja Fariin tellivad kooki ja pannkooki ja Alekoki õlled, sest kui tellida kaks, siis saab pähklid kauba peale. Nositakse kooke ja pähkleid ja meenutatakse kauneid koos veedetud Londoni-päevi, kui kõrvallauda ilmuvad kaks seeniorsiga. Nahkjopedes asjalikud neljakümnele liginevad härrad. Üks on juba paras läperdis, teine üritab pähkleid mugivate neidudega juttu teha. Neiud pole ilmselgelt huvitet, härrad kolivad vabaks jäänud aknaaluse laua juurde. Purjakil onks üritab meeleheitlikult miskit smssi toksida ja kainem variant ei jäta sajatamist: "Tra kus on muusika!", "Raisk, see muusika ajab mul s*** keema!". Lõpuks lahkutakse sõnadega: "Tra, otsime uue koha see muusika ajab täitsa hulluks!" Vaat mis vaikne hauss võib teha, hirmus oleks küll, kui seal koleda nahkparka all mingi s*** keeks!
Ka kolm siga on oma kaaslannast ilma jäänud, teed joodud, lahkutakse kohvikust: "Tra, läheme naisi panema!" Pühadegavahe, kuhu nad neid naisi panevad ja kust nad neid naisi üldse saavad?!
Vastu ootusi suleti ka Kuum Tass südaööl ja siis on Tartus üle ainult 1 koht... Arvake, jahh...
Seal ei pane sead naisu, muusika meeldib kõigile ja telekat pole. Õlu voolab ojadena, sest tihtipeale on kolm kahe hinnaga pakkumised, boheemlased saavad teinekord isegi endale kellegilt tasuta õlle nuruda (kuumas tassis ignoreerisime küll prillidega tädi, kes tahtis et me ta tühja põltsamaa veini pudelisse natuke õlut valaksime -- liiga keerukas protseduu, peab ütlema). Kõige lõpus toimub ringmäng.
1. Gruusia saatkond -- uksed kinni, mingeid silte lahtiolekuaegadega pole. Teise korruse akendest paistab ka ainult pimedus.
2. Maailm. See pannakse niikuinii pühaba vara kinni.
3. Catwalk -- pimedus.
4. Crepp -- lahti küll 12-ni ja söögid on maruhead, aga köök juba kinni.
5. Sviit -- uksel silt, mis teatab et esmaspäeviti ja teisipäeviti süüa ei saa, kuid seest teatatakse, et ka pühapäeviti mitte.
6. Edasi on ainult Zavood ja konditsioon sinna minekuks pole veel piisav. Tagasi... Poole kuuest kõnnitakse põlglikult mööda... Jääbki vana hea menukoht.
Telekas on TV3, divaaneesised lauad on tühjad, mõlemal trammipingil on seltskonnad. Üks seltskond on ilmselt dabldeidil. Kaks prisket eestimaa neidu ja kaks tavasiga. Üks siga on juba paras lällerdis ja tahab ära minna, temaga koos lahkub ka kuldsete prilliraamidega priske neidis. Kahupea ja lilla tuunikaga näitsik jääb pisut kobedama tüübiga kohvile.
Kõrvalistmetel väänlevad kolm koledamat sorti noormeest koos samuti tüsedama neidisega (Lucky day paksukestel). Sead rüüpavad teed ja mölisevad.
Triin ja Fariin tellivad kooki ja pannkooki ja Alekoki õlled, sest kui tellida kaks, siis saab pähklid kauba peale. Nositakse kooke ja pähkleid ja meenutatakse kauneid koos veedetud Londoni-päevi, kui kõrvallauda ilmuvad kaks seeniorsiga. Nahkjopedes asjalikud neljakümnele liginevad härrad. Üks on juba paras läperdis, teine üritab pähkleid mugivate neidudega juttu teha. Neiud pole ilmselgelt huvitet, härrad kolivad vabaks jäänud aknaaluse laua juurde. Purjakil onks üritab meeleheitlikult miskit smssi toksida ja kainem variant ei jäta sajatamist: "Tra kus on muusika!", "Raisk, see muusika ajab mul s*** keema!". Lõpuks lahkutakse sõnadega: "Tra, otsime uue koha see muusika ajab täitsa hulluks!" Vaat mis vaikne hauss võib teha, hirmus oleks küll, kui seal koleda nahkparka all mingi s*** keeks!
Ka kolm siga on oma kaaslannast ilma jäänud, teed joodud, lahkutakse kohvikust: "Tra, läheme naisi panema!" Pühadegavahe, kuhu nad neid naisi panevad ja kust nad neid naisi üldse saavad?!
Vastu ootusi suleti ka Kuum Tass südaööl ja siis on Tartus üle ainult 1 koht... Arvake, jahh...
Seal ei pane sead naisu, muusika meeldib kõigile ja telekat pole. Õlu voolab ojadena, sest tihtipeale on kolm kahe hinnaga pakkumised, boheemlased saavad teinekord isegi endale kellegilt tasuta õlle nuruda (kuumas tassis ignoreerisime küll prillidega tädi, kes tahtis et me ta tühja põltsamaa veini pudelisse natuke õlut valaksime -- liiga keerukas protseduu, peab ütlema). Kõige lõpus toimub ringmäng.
laupäev, september 16, 2006
Ohh ma nii tahan Londonisse tagasi!
Eriti peale seda, kui Tartus sai ometigi korralikult lääberdatud. Ja taibatud, et ei taha niiviisi lääberdada kogu aeg. Ja et ma ei viitsi end isegi Tallinnasse vedada. Massa nirgipesas võib filmi vaadata ikka ja prouadega kohvil käia, aga see on ka kõik. Kõigele lisaks hakkab siin külmaks ka minema. :( Miinus kolm olla maal öösi old, ema teadis rääkida.
Ja, huhh, telefonikõned Suurbritanniasse... 6.95 minut. Ja mittesugugi ei taha kõnet lõpetada. Ja kui ma teatasin oma saabumiskuupäeva, kostis poole sekundiga vastu: "Wot, 25 days!?" Pärast läksin vaatasin kalendrist, oligi 25 päeva. Ja kuigi seisud on vägagi ebakindlad, siis lähen peale iga telefonikõnet või smssi nagu peast rumalaks.
Hirm on küll selle elupaigatuse ja töötuse ees, mis mind seal "uduses" linnas ees ootab... Aga mis siis ikka, proovime jälle otsast peale... Võibolla seekord õnnestub paremini.
Eriti peale seda, kui Tartus sai ometigi korralikult lääberdatud. Ja taibatud, et ei taha niiviisi lääberdada kogu aeg. Ja et ma ei viitsi end isegi Tallinnasse vedada. Massa nirgipesas võib filmi vaadata ikka ja prouadega kohvil käia, aga see on ka kõik. Kõigele lisaks hakkab siin külmaks ka minema. :( Miinus kolm olla maal öösi old, ema teadis rääkida.
Ja, huhh, telefonikõned Suurbritanniasse... 6.95 minut. Ja mittesugugi ei taha kõnet lõpetada. Ja kui ma teatasin oma saabumiskuupäeva, kostis poole sekundiga vastu: "Wot, 25 days!?" Pärast läksin vaatasin kalendrist, oligi 25 päeva. Ja kuigi seisud on vägagi ebakindlad, siis lähen peale iga telefonikõnet või smssi nagu peast rumalaks.
Hirm on küll selle elupaigatuse ja töötuse ees, mis mind seal "uduses" linnas ees ootab... Aga mis siis ikka, proovime jälle otsast peale... Võibolla seekord õnnestub paremini.
neljapäev, september 14, 2006
Mis siis minuga veel juhtunud on.
Kohe teisel päeval Eestimaal pidin auto alla jääma, sest vaatasin harjumuspäraselt esmalt mitte vasakule, vaid paremale, tundus küll pisut kahtlane, et autod teisel pool teed sõidavad, aga sellest hoolimata astusin sõiduteele. Vasakult kostis hirmus pidurite krigin ja oma kolm autot... Vähemalt esimesel autojuhil oli ehmunudvihane nägu peas.
Ja vaid peale kümmet kuud tundub mulle imelik, et inimesed ei naerata nii et purihammas helgib ja ei küsi, kuidas läheb, vaid vaatavad vaikselt kinganinasid ja löövad pilgu maha... Nohh, mis nüüd mina...
Ja siis on eestlastel veel üks irmus suur mure -- rääkida nad ei oska. Muidugi kui mitte arvestada ööklubides lällamist ja oma uute diilide, auto või naise tisside kiitmist. Või seda kui vinge kompuuter lastele liisiti, kui rääkida vanemast põlvkonnast. Nooremate teemaks on Stockmanni allahindlus ja juuksurihinnad.
Võõraste kõnetamisega on ka probleeme -- kui ma juba tiba vihkan seda mutanaiste nipsakat "IKS KJUUS MIIII'd" poodides, siis siin tunnen sellest puudust. Kui kellegile kogemata varbale astuda ja vabandada, siis vaadatakse, et midagi viga...
Asi päädis siis sellega, et oli vaja Massaga "vintagepoode" tuustima minna... Ja vahtisime siis toppi, kui tundsin, et keegi oma käe mulle väga vaikselt ja tasapisi kaenla alla libistab... Varas? Pervert? Keegi vana tuttav kes teeb omast arust nalja? Ei, loomulikult mitte! Lihtsalt keskealine tädi, kes pidas paljuks suud kulutada ja otsustas mu lihtsalt oma teelt sõna otseses mõttes eemale tõsta!
Minu suurimaks heameeleks magas flegmaatiline tädi maha oma riietuskabiini järjekorra kui ta korraks eemale vaatas ja peale meid järsku terve kamp teismelisi endale miljonit diskotoppi selga proovima tuhises. Ega ei saa ju õigust ka nõuda... Tagasihoidlikkus on voorus, jahh...
Ei teglikult, kui kõige algusesse tulla, siis ei tahetud mind üldse mu narmendava passi pärast maalegi lasta... Seiske siin, järjekorra kõrval ja oodake kuni keegi tuleb, ma töötan edasi!!! Ahah... Ja seisin nagu vaene kriminaal... Kuni pärast torgiti mind küsimustega nagu "No kas teil tõesti mingit teist pildiga dokumenti pole?!", "Mis oli teie reisi eesmärk?!" jne. Nagu see peaks selgust tooma, kas mu pass on ikka õige või mitte...
Õnneks pole mind sel korral veel tülitatud küsimustega: "Kas saad ikka iga kuu 15 tonni kõrvale panna?"
Täna tuleb vist suurem diskotiir Tartu "kuumimates" klubides... Ja ma tahan nähe neid kõõrdpilke kui ma täiega viina viskan. Ja homme, sitta ahh, Angelisse, seal võib ju ühe daquiri tellida ka ;P
Ja vaid peale kümmet kuud tundub mulle imelik, et inimesed ei naerata nii et purihammas helgib ja ei küsi, kuidas läheb, vaid vaatavad vaikselt kinganinasid ja löövad pilgu maha... Nohh, mis nüüd mina...
Ja siis on eestlastel veel üks irmus suur mure -- rääkida nad ei oska. Muidugi kui mitte arvestada ööklubides lällamist ja oma uute diilide, auto või naise tisside kiitmist. Või seda kui vinge kompuuter lastele liisiti, kui rääkida vanemast põlvkonnast. Nooremate teemaks on Stockmanni allahindlus ja juuksurihinnad.
Võõraste kõnetamisega on ka probleeme -- kui ma juba tiba vihkan seda mutanaiste nipsakat "IKS KJUUS MIIII'd" poodides, siis siin tunnen sellest puudust. Kui kellegile kogemata varbale astuda ja vabandada, siis vaadatakse, et midagi viga...
Asi päädis siis sellega, et oli vaja Massaga "vintagepoode" tuustima minna... Ja vahtisime siis toppi, kui tundsin, et keegi oma käe mulle väga vaikselt ja tasapisi kaenla alla libistab... Varas? Pervert? Keegi vana tuttav kes teeb omast arust nalja? Ei, loomulikult mitte! Lihtsalt keskealine tädi, kes pidas paljuks suud kulutada ja otsustas mu lihtsalt oma teelt sõna otseses mõttes eemale tõsta!
Minu suurimaks heameeleks magas flegmaatiline tädi maha oma riietuskabiini järjekorra kui ta korraks eemale vaatas ja peale meid järsku terve kamp teismelisi endale miljonit diskotoppi selga proovima tuhises. Ega ei saa ju õigust ka nõuda... Tagasihoidlikkus on voorus, jahh...
Ei teglikult, kui kõige algusesse tulla, siis ei tahetud mind üldse mu narmendava passi pärast maalegi lasta... Seiske siin, järjekorra kõrval ja oodake kuni keegi tuleb, ma töötan edasi!!! Ahah... Ja seisin nagu vaene kriminaal... Kuni pärast torgiti mind küsimustega nagu "No kas teil tõesti mingit teist pildiga dokumenti pole?!", "Mis oli teie reisi eesmärk?!" jne. Nagu see peaks selgust tooma, kas mu pass on ikka õige või mitte...
Õnneks pole mind sel korral veel tülitatud küsimustega: "Kas saad ikka iga kuu 15 tonni kõrvale panna?"
Täna tuleb vist suurem diskotiir Tartu "kuumimates" klubides... Ja ma tahan nähe neid kõõrdpilke kui ma täiega viina viskan. Ja homme, sitta ahh, Angelisse, seal võib ju ühe daquiri tellida ka ;P
pühapäev, september 10, 2006
Tar-Tuuu
Jah, Tartus...
Minu nostalgia ja ülikooli ja keskkooli ja maiteamislinn veel.
Ei leia mõtet enam siin. Kui kõik tegelased üle vaadatud ja soovitud, et nad ka Londonisse koliksid, võiks kaunis puust linn kasvõi maa alla vajuda.
Ja kahetsusega pean tunnistama, et ei fiti end siia enam kuidagi. Kui öösel on tänaval kõndides ikkagi hirm mingite lällerdavate rullnokside ees ja Londonis rahumeeli läbi tsimpirimpilinna ükskõik mis kell koju kõnnin...
Ja kas eksperimentaalmuusikast kunagi ka midagi head välja areneb või jäämegi eksperimenteerima... Ses suhtes, et inimese muusikamaitse areneb, ja ma ei usu, et see aastakümneteks sinna kuskile kõikuma jääb. Või kui asja psühhedeeliaks nimetatakse, siis on kõik õigustatud. Kiledat häält võin ma ka MTV uue saatejuhi suust kuulda ja ma ei pea selle eest 40 krooni maksma.
Vaid paar päeva ja juba räägib minus eestlaslik kibedus. Kui seda varem ise tähele pole pannud, siis igas mu sõnas on kõlanud sarkasm ja iroonianoot... Ja kui inimesed on sellele viimase aasta jooksul piisavalt tähelepanu pööranud, olen ma seda ka ohjama hakanud. Ma ei laida väikest nalja sõbra kulul, kui on teada, et mõlemad sellest aru saavad. Kui nali on minu kulul ja hea ja konstruktiivne, siis on kõik ok... Aga kõige kallal puurida ja iroonitseda ja mäletada aastatetaguseid piinlikkusi... Nagu keegi poleks 16 olnud. Või esimest korda kanepit suitsetanud. Või kellesegi meeletult armunud olnud. Get over it! Või vaadatagu Monty Pythonit või Benny Hilli või hoopis Little Britan'it, mis kelle maitsele, kui vaid meelt lahutab!
Eestis ei jõua mugava "I really don't care" suhtumisega kusagile. Kui sa ei hooli, mida sinust arvatakse, siis oled varsti nii kaugel, et ühiskond isoleerub sust niikuinii ja sind vaadatakse kahjutundega nagu marus koera, kes varsti mahalaskmisele läheb. Kui sa ei hooli teistest, siis hüppavad välja kuskilt kohustused seoses vanaema põetamise, kohalike omavalitsuste valimiste või naabrivalvega. Või naabri-Valvega.
Ja mingid arrogantsed junnid teavad suurepäraselt, kuidas peaksid oma elu elama ja kui palju peaksid vähem viina jooma ja et kokaiin on kahjulik. Ja ma olen enamasti manitsevaid ja kahjutundvaid pilke väärt. Ei, see oli see eestlasele omane suurepärane huumorimeel -- nali teiste kulul...
Ei pane siis rumalusi tegema?! Viimasel aastal olen ma oma rumaluste üle järgmisel päeval enamasti ainult kõhutäie naerda saanud... Mitte üksi, tunnistajad ei mõista mu üle kohut... Aga siin... OMG. Pean ausalt tunnistama, et näiteks neljapäevane pidu osutus lõppkokkuvõttes sigalõbusaks nende lõputute õllede pärast, mida me samuti üsna svipsis hr. V-ga järjest lahti korkisime ja kuidas me lõpuks kahekesi ühel rattal Zavoodi jõudsime. Vot praaznik, aga kõik algas ju alguses sellest, et ma tundsin end liiga kaine ja kaitsetuna...
Ja täna, näha kõiki neid kivinäoga eestlasi seismas, üritamas coolid välja näha, pooled ei saanud kindlasti muusikast sittagi aru... Ikkagi proovin cool ja sophisticated välja näha... No ma ei saanud sittagi aru ja ma ei proovinud ka oma rumalust varjata.
Ja veel üks asi. Kui ühele eestlasele meeldib teine eestlane... miks on seda siis nii raske välja näidata?! Kas on kohalikke tõesti nii palju pekstud, et kõik kardavad haiget saada?!
Minu nostalgia ja ülikooli ja keskkooli ja maiteamislinn veel.
Ei leia mõtet enam siin. Kui kõik tegelased üle vaadatud ja soovitud, et nad ka Londonisse koliksid, võiks kaunis puust linn kasvõi maa alla vajuda.
Ja kahetsusega pean tunnistama, et ei fiti end siia enam kuidagi. Kui öösel on tänaval kõndides ikkagi hirm mingite lällerdavate rullnokside ees ja Londonis rahumeeli läbi tsimpirimpilinna ükskõik mis kell koju kõnnin...
Ja kas eksperimentaalmuusikast kunagi ka midagi head välja areneb või jäämegi eksperimenteerima... Ses suhtes, et inimese muusikamaitse areneb, ja ma ei usu, et see aastakümneteks sinna kuskile kõikuma jääb. Või kui asja psühhedeeliaks nimetatakse, siis on kõik õigustatud. Kiledat häält võin ma ka MTV uue saatejuhi suust kuulda ja ma ei pea selle eest 40 krooni maksma.
Vaid paar päeva ja juba räägib minus eestlaslik kibedus. Kui seda varem ise tähele pole pannud, siis igas mu sõnas on kõlanud sarkasm ja iroonianoot... Ja kui inimesed on sellele viimase aasta jooksul piisavalt tähelepanu pööranud, olen ma seda ka ohjama hakanud. Ma ei laida väikest nalja sõbra kulul, kui on teada, et mõlemad sellest aru saavad. Kui nali on minu kulul ja hea ja konstruktiivne, siis on kõik ok... Aga kõige kallal puurida ja iroonitseda ja mäletada aastatetaguseid piinlikkusi... Nagu keegi poleks 16 olnud. Või esimest korda kanepit suitsetanud. Või kellesegi meeletult armunud olnud. Get over it! Või vaadatagu Monty Pythonit või Benny Hilli või hoopis Little Britan'it, mis kelle maitsele, kui vaid meelt lahutab!
Eestis ei jõua mugava "I really don't care" suhtumisega kusagile. Kui sa ei hooli, mida sinust arvatakse, siis oled varsti nii kaugel, et ühiskond isoleerub sust niikuinii ja sind vaadatakse kahjutundega nagu marus koera, kes varsti mahalaskmisele läheb. Kui sa ei hooli teistest, siis hüppavad välja kuskilt kohustused seoses vanaema põetamise, kohalike omavalitsuste valimiste või naabrivalvega. Või naabri-Valvega.
Ja mingid arrogantsed junnid teavad suurepäraselt, kuidas peaksid oma elu elama ja kui palju peaksid vähem viina jooma ja et kokaiin on kahjulik. Ja ma olen enamasti manitsevaid ja kahjutundvaid pilke väärt. Ei, see oli see eestlasele omane suurepärane huumorimeel -- nali teiste kulul...
Ei pane siis rumalusi tegema?! Viimasel aastal olen ma oma rumaluste üle järgmisel päeval enamasti ainult kõhutäie naerda saanud... Mitte üksi, tunnistajad ei mõista mu üle kohut... Aga siin... OMG. Pean ausalt tunnistama, et näiteks neljapäevane pidu osutus lõppkokkuvõttes sigalõbusaks nende lõputute õllede pärast, mida me samuti üsna svipsis hr. V-ga järjest lahti korkisime ja kuidas me lõpuks kahekesi ühel rattal Zavoodi jõudsime. Vot praaznik, aga kõik algas ju alguses sellest, et ma tundsin end liiga kaine ja kaitsetuna...
Ja täna, näha kõiki neid kivinäoga eestlasi seismas, üritamas coolid välja näha, pooled ei saanud kindlasti muusikast sittagi aru... Ikkagi proovin cool ja sophisticated välja näha... No ma ei saanud sittagi aru ja ma ei proovinud ka oma rumalust varjata.
Ja veel üks asi. Kui ühele eestlasele meeldib teine eestlane... miks on seda siis nii raske välja näidata?! Kas on kohalikke tõesti nii palju pekstud, et kõik kardavad haiget saada?!
laupäev, september 02, 2006
Kui Mari-Liis üksinda linna peale läks...
...siis oli mul deit. Selle ilusaga. Bussist.
See, et film umbes viimase aasta halvafilmirekordid purustab ja et mul kõhus keeras ei takistanud mind olemas viimase aja parimal deidil.
:P
See, et film umbes viimase aasta halvafilmirekordid purustab ja et mul kõhus keeras ei takistanud mind olemas viimase aja parimal deidil.
:P
reede, september 01, 2006
Mari-Liis Londonis vol.1
Kui ma Liverpool st. Stationisse jõudsin, oli Mari-Liis juba seal. Vihma ladistas ägedasti, nagu Londonis peabki. Kui me bussiga Whitechapelisse jõudsime, oli vihm juba läinud ja päikegi piilus pilve tagant... Samuti Londonile kohaselt.
Ja ega esimesel pärastlõunal viitsinudki kuskile kolama minna, chillisime vaikselt ja mõtlesime, et võiks õhtul The End'i minna... Mõeldud-tehtud! Reimo hädise "Aga teispäev on ju Ghetto-päev" laitsin maha, arvates, et Liisul hirmsad pederastid ja igal pool sibistavad lessssbid eluks ajaks Londoni isu ära võtavad. The End oli puupüsti... tühjust täis. Trash Palace siis first ja Ghetto.
Tulemused:
1. Mingi tiiviku ees tantsimisest sain mina nohu ja kurguvalu ja Mari-Liis palaviku.
2. Mari-Liis sai tunda erinevate lesbitüdrukute poolt piiratud olemise mõnusid.
3. Mina ajasin kergelt öeldes sita keema kellegil neiul, kelle igaldusobjektiga ma usinalt nuselesin. Fotosüüdistus Mari-Liisi punases kaameras.
4. Kasutegur indie-meestega moklemisel - nad jätavad sulle mälestuseks oma salli vms.
5. Koju jõudes võttis Mari-Liis ampsu õuna ja suikus seejärel kui Lumivalgeke.
Järgmine päev möödus trajektooril Tower Hill-City Hall-St. Pauls-Waterloo-Oxford st.-Provost St. Provost oli mu meelest kõige asjalikum, sest seal pakuti köögis ilusti kaetud TRIIKIMISlaua pealt süüa -- pasta ja punapeedisalati kombinatsioon väikese peterselliga oli uskumatult hea. Ja arusaamatused Kareliga said kenasti ära kallistatud.
Eilsest päevast võttis suure osa hommikusöök, voodis lebotamine ja chillimine. Pealelõunal siis Victoria ja Alberti muuseum. Kui nad oma rõivakollektsiooni laiendaksid, siis ma usun, et nad oleksid sunnitud koha Victoria ja Davidi muuseumiks ümber nimetama. Seejärel Harrods, Mari-Liis jäi ehmunult eneseupitajast omaniku vahakuju vahtima... Ma ei kujuta ette kedagi, et võiks lasta endast oma rahadega vahakuju teha ja selle oma kitsh-kaubamajja üles panna...
Siis muud poed, sest minu reaktsioon Harrodsile on enamasti paanikahoog või lihtsalt okserefleks... Hyde Park... Oxford St. Bond St. Tube. Kodu. Kõva kiirjoomine. Klubiotsingud West Endis. Madame Jo Jo ees oli päris trendikas ja noor indie crowd, aga me polnud kindlad, kuigi ma oleks mõnda Davidi sarnast rõngaste ja salliga poissi veel näha...
Ruby Blue. OMG. Mutad, tsimpirimpid, turistid. Koledad naised, veel koledamad mehed... Pole siis ime, et mulle keegi Anthony jooke välja käristas, Liisu kolme erineva tüübga erinevaid tantsu- ja nuselusstiile harrastas ja mul täna hommikul kõhus hirmsasti keerab.
Tulemused:
1.Mul on telefonis kolm uut numbrit: Anthony, Splifimuta ja Bussitsimpirimpi. Kahe viimase nimest ei suutnud ma aru saada vms.
2. Mari-Liis magab veel, tema eileõhtused ovatsioonid ja kiiduhüüded ei kandu ilmselt tänasesse päeva.
3. Anthonyga on esmaba deit, ehkki ta teab, et sõidan teisipäeval Eestisse oma BF vaatama. We can be friends! Yeah... right...
4. Tean, et bussis ei tohi silma teha isegi ka kõige kaunimatele tsimpirimpidele, sest nad on vipsti! su vastas pingil, siluvad su kätt ja vaatavad silma ja kõige tipuks on nad su värava taga, kui sa oma kotist võtmeid otsid. No tänks. Aga ta oli ausalt imeilus.
Kõhus keerab juba rohkem. See tee siis. Võibolla tahab välja tulla...
Ja ega esimesel pärastlõunal viitsinudki kuskile kolama minna, chillisime vaikselt ja mõtlesime, et võiks õhtul The End'i minna... Mõeldud-tehtud! Reimo hädise "Aga teispäev on ju Ghetto-päev" laitsin maha, arvates, et Liisul hirmsad pederastid ja igal pool sibistavad lessssbid eluks ajaks Londoni isu ära võtavad. The End oli puupüsti... tühjust täis. Trash Palace siis first ja Ghetto.
Tulemused:
1. Mingi tiiviku ees tantsimisest sain mina nohu ja kurguvalu ja Mari-Liis palaviku.
2. Mari-Liis sai tunda erinevate lesbitüdrukute poolt piiratud olemise mõnusid.
3. Mina ajasin kergelt öeldes sita keema kellegil neiul, kelle igaldusobjektiga ma usinalt nuselesin. Fotosüüdistus Mari-Liisi punases kaameras.
4. Kasutegur indie-meestega moklemisel - nad jätavad sulle mälestuseks oma salli vms.
5. Koju jõudes võttis Mari-Liis ampsu õuna ja suikus seejärel kui Lumivalgeke.
Järgmine päev möödus trajektooril Tower Hill-City Hall-St. Pauls-Waterloo-Oxford st.-Provost St. Provost oli mu meelest kõige asjalikum, sest seal pakuti köögis ilusti kaetud TRIIKIMISlaua pealt süüa -- pasta ja punapeedisalati kombinatsioon väikese peterselliga oli uskumatult hea. Ja arusaamatused Kareliga said kenasti ära kallistatud.
Eilsest päevast võttis suure osa hommikusöök, voodis lebotamine ja chillimine. Pealelõunal siis Victoria ja Alberti muuseum. Kui nad oma rõivakollektsiooni laiendaksid, siis ma usun, et nad oleksid sunnitud koha Victoria ja Davidi muuseumiks ümber nimetama. Seejärel Harrods, Mari-Liis jäi ehmunult eneseupitajast omaniku vahakuju vahtima... Ma ei kujuta ette kedagi, et võiks lasta endast oma rahadega vahakuju teha ja selle oma kitsh-kaubamajja üles panna...
Siis muud poed, sest minu reaktsioon Harrodsile on enamasti paanikahoog või lihtsalt okserefleks... Hyde Park... Oxford St. Bond St. Tube. Kodu. Kõva kiirjoomine. Klubiotsingud West Endis. Madame Jo Jo ees oli päris trendikas ja noor indie crowd, aga me polnud kindlad, kuigi ma oleks mõnda Davidi sarnast rõngaste ja salliga poissi veel näha...
Ruby Blue. OMG. Mutad, tsimpirimpid, turistid. Koledad naised, veel koledamad mehed... Pole siis ime, et mulle keegi Anthony jooke välja käristas, Liisu kolme erineva tüübga erinevaid tantsu- ja nuselusstiile harrastas ja mul täna hommikul kõhus hirmsasti keerab.
Tulemused:
1.Mul on telefonis kolm uut numbrit: Anthony, Splifimuta ja Bussitsimpirimpi. Kahe viimase nimest ei suutnud ma aru saada vms.
2. Mari-Liis magab veel, tema eileõhtused ovatsioonid ja kiiduhüüded ei kandu ilmselt tänasesse päeva.
3. Anthonyga on esmaba deit, ehkki ta teab, et sõidan teisipäeval Eestisse oma BF vaatama. We can be friends! Yeah... right...
4. Tean, et bussis ei tohi silma teha isegi ka kõige kaunimatele tsimpirimpidele, sest nad on vipsti! su vastas pingil, siluvad su kätt ja vaatavad silma ja kõige tipuks on nad su värava taga, kui sa oma kotist võtmeid otsid. No tänks. Aga ta oli ausalt imeilus.
Kõhus keerab juba rohkem. See tee siis. Võibolla tahab välja tulla...
Tellimine:
Postitused (Atom)
