Kõik algas sellega, kui Martin oma kohvrikesega Centar Pointis üle tee kuldse Vredimerkuri alla kõristas. Läksime 25 peale, aga kuskil poole tee peal teatas bussijuht, et "ät vaittshäppel is veeri bääd äksident" ja et buss teeb tiiru ja naaseb normaalsele teele Mile End stationi juures. Okei. Ajasin oma erutet ajus midagi sassi ja arvasin, et Mile End on seal kus on Bethnal Green... Ja sis me sõitsime rahulikult bussiga kuskile tagaperse, juba Canary Wharf paistis kahtlaselt hästi kätte ja meie omast ja kallist Türajeerummajast polnud märkigi. Kobisime siis bussist maha ja läksime teisele poole teed, et ikkagi tagasi Mile End Stationisse sõita ja siis sealt koju kõristada.
Juuksevärvi ja lõikuse plaan jäi loomulikult ära, sest teise eesti pesasse jõudsime alles üheteistküne paiku. Seal käis juba rõõmus trall ja läperdamine.
Nii, esialgne plaan, Popstarz jäi ära, sest see oli lihtsalt kinni. Fictionis oli pilet 15 naela ja higiste pedekatega ma selle raha eest hõõruma ei kavatsenud minna. Käisime küll klubi juures ära, vaatamata minu protestimisele ja kojuminemisehimule. Nimelt ei võetud mu juttu kuuldagi, ja kui ma tahtsin tagasi pöörata, siis võeti mul lihtsalt kummagilt poolt õlgadest kinni, keegi haaras jalgadest ja juba ma rippusingi abitult kuskil kuusepuu kohal, mille okstega mind ähvardati kohe hõõrutada, kui ma mõistust pähe ei võta...
Mingi hetk tehti kollektiivpissimine silla all. Siis mindi koos mingite prantslastega otsima klubi Holbornis. See oli ka kinni. Ja kuigi tegu oli kahe prantsuse heteromehe ja kahe prantsuse tsikiga, siis väisasid nad suurima rõõmuga geikohti. Ja Laurent teadis rääkida, et "Nono, GAY is not good tonight, let's go to Ghetto!" OK. Eesti seltskond lagunes küll pisut, aga mina, Martin ja Renaldo sheikisime Ghettos rõõmsalt kella kolmeni.
Kui me bussi peale läksime, siis tulid järsku kontrollid peale. Küsisid minult kaks korda piletit. Ja teised jäid üldse bussist maha, sest sahmerdasid nii kaua piletiautomaadi juures.
Laupäev möödus Brick Lanel ja Commercialil mööda vintage-shoppe kolades ja Ida-Lodnoniga tutvudes. Pluss siis puuviljad turult ja mingid muud söögiasjad Sainsburyst. Ja lõpuks oli siin mingi 12 inimest ja tohutu praaznik koos rohke alkoholi ja killerite kokteilidega. Suures peohoos lükati Martin näiteks voodist maha, ja ta pidi oma tulitavat sabakonti vanni jahutama minema. Täna olla juba täitsa talutav. Kindlasti toimus veel igasugu draamasid ja jama, aga peo tipphetk oli see, kui mina, formally known as Dramakvin, leidsin omale väärilise vastase. Kui ma selle uuega pahandasin ,et mis ta mossitab ja mandariinikoori pillub ning laua äärest püsti tõusin, ajasin kogemata ühe koksi ümber. Talle sülle loomulikult. Tema arvas loomulikult, et tegemist oli planeeritud märjutusega ja lajatas mulle oma pokaalist shampust. Mu kleit oli läbimärg ja shampust nirises põrandale. Pikemalt mõtlemata võtsin oma shampuse ja lähetasin selle tema suunas. Tabas märki. Tema, järjest vihasem, haaras seepeale laualt ühe tühja klaasi (minu tuliuued esimese palga eest ostetud) ja virutas selle põrandale kildudeks. Õudsalt hästi visatud, sest killud on imepeened ja ma leian neid meie elutoast siiamaani.
Siis mäletan ma veel mingit kohutavat sõimu ja vastastikust süüdistuste esitamist. Mispeale ma oma tilkuva kleidiga vannituppa jooksin. Ja millele järgnes veel siuke väiksemat sorti draamatsemine vannitoas, seekord ilma publikuta.
Hommik tervitas mind kahe geinoormehe vahel. Kell oli 9 am. Kell 10 pidi Teabaris hakkama ametlik afterparty, magasime veel paar tundi, siis tõusime. Üks noormees oli hirmsasti sparki täis ja nõudis eilset shampust, et ta olla ise korgi peale pannud ja selle külmkappi hommikut ootama jätnud. Teine läks elutuppa kilde kokku korjama ja kleepuvat põrandat pesema. Sis nõud masinasse ja võileib ja diplom 2006 aasta dramakuiinile. Ja meik näkku ja kerge dush ja minekit. Jõudsime vist kuueks Teabari, kus oli käimas viimase pari nädala kõige gruuvim pidu. Kell kuus pärastlõunal, mõtelge!!! Aerutasime siis Martini ja Renaldoga kohe baarileti juurde. Toimus aukirja pidulik üleandmine.
Minul oli veel hirmus pohmakas, aga ime küll jah, kokteil nagu isegi värskendas mu olekut. Siis järgmiseks Benthal Green Ice Tea. Koosisosad nagu Long Island Ice Teal, aga tee asemel on shampus. Huuh, peale kahte sellist jaurasime loungenurgas laua taga kõva häälega Eesti Eurovisiooni hitte laulda, kohalikust muusikast üle ikkagi. Keegi punase kleidiga korpulentne tädi, kes meie vastas istus, ütles et ta "enjoyed it very much". Hahaa. Mingi hetk käisime Martiniga väljas mingit söögikohta otsimas, aga seesamune vriikartulikoht oli kinni. Ja siis tuli tänaval keegi võõras vana ja kole pederast, kes tahtis Martini numbrit. Martin andis talle Liina numbri. Sees tagasi, tegime ilmselt veel ühed koksid. Ma väga hästi ei mäleta, mis me veel tegime, aga natuke enne lõppu tuli mu juurde mingi Kosovo mees, pakkus mulle kokat. Ja siis arvas, et ta tahaks vetsus mu rindasid näha... Millegipärast ma läksin ka temaga vetsu ja ta seletas mulle, et mu greit buubsid on siuke varandus, et ma ei tohiks neid endale hoida, vaid teistega jagada. Mis ajast on minu buubid maailma ühisomand??? Aga huvitav pakkumine oli see igal juhul. Rinnad koka vastu...
Ja siis oli juba kõik ja Tead suleti, teised läksid veel Orangesse afterpaarti afterpaarti afterpaartile. Higised palja ülakehaga peded mind kahekümne naela eest ei eruta, nii et sinna ma ei viitsind...
Ometigi läperdas Martin hommikul koju ja oli kõik ukse lahti jätnud. Samas võisin see ka mina olla, kui ma teda sisse lasin. Aga et mõlemad inimsed ei märka lahtist ust... Nõmelugu. Ja nüme lugu on sellega, et peo käigus lendas klaasikilde ka Sveni kampjuutrisse... Ja sellega on nüd mingi jama lahti, osad klahvid ei tööta... Hedonisminädalavahetus sai väärilise lõpu. Ja laud on kuidagi vildakas... Ma EI SAA ARU, kuidas see klaas seal peal kõikuda saab!!!
No ja loomulikult on mul hirmsad süümekad ja tunne ,et ma olen kõige suurem pidutseja ja laamendaja üldse... Tõsi ta on, olen alles viimasel ajal asju hindama hakanud... Tunnen rõõmu oma praepannist. Martin ütles, et ma olen ilusate asjade ori, kui ma hommikul voodist välja hüppasin ja kööki lidusin, et talle oma uusi klaase näidata. No on jah ilusad. Praepann on lihtsalt praktiline... Järelikult, aktsepteerin ainult ilusaid või väga vajalikke asju, kõige parem kui oleks 2in1. Ilus ja vajalik.
Aga mis ma saan sinna teha, kui tõesti juhtub. Viimati oli siuke jama ja tüli ja blamaaz siis, kui ma oma 19. sünnipäeva kodus pidasin ja siis rahvas vannitoas dushivooliku kuidagi välja oli väänanud, nii et kõik need metallist keerud olid lahti ja plastik paistis.
Njah...
Oijahh, oleks pidanud kuskile getosse kolima... Seal lõhu palju tahad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar