full moon

Eile polnudki tööl nii masendav, kui ma arvasin. Peamiselt seepärast, et PeaBitch'il oli day off ja teda asendav manager võtab oma alluvaid kui täiskasvanuid ja inimesi.
Pean jälle bussiga sõitma, sest kõiki arveid ära makstes jäi mu konto miinusesse. Või nohh, olen siis võlgu. Kui Sven ka oma konto täitsa tühjaks teeb, siis saab ta järgmisel nädalal jälle raha, aga kui mina, siis alles kuu lõpus... Raske.
Koju jõudes olin mase-masendunud.
Ja ma tahaks ka hoopis õnnelik olla. Kuidas saada??? Ma olin hetkeks väga häppi, kui ma eile Tea's tantsisin ja muss oli lihtsalt suuuuuuuurepärane ja mu ümber olid just seda tüüpi inimesed nagu vaja. Ja siis tuli kurbdus, kui ma mõtlesin, kuidas näiteks Massa kõigest sellest vaimustuks... Ja olla üksi heal peol... on seepärast tõsine piin. Kui ainuke sõber on baarmen, kes su lõbustamiseks ülikangeid kokse valab... Nii et koduteed jälle väga ei mäleta. Aga ju ma siis selle nädala keskmisest õnnelikum olin.
Ja kui inimesed su ümber on mures või neil on miskid probleemid, siis on see peaaegu sama hull kui oleks ise hädas. Pean ma niivõrd teiste pärast muretsema? Võiks ju asju pohhuilt võtta ja hoolida ainult endast. Sry, can't be bothered... Aga see jääb ka kuidagi mu loomusest välja.

Aga täna tulin koju sünnipäevalt. Ei joonud end segimajaks, sest teadsin, et pean kuidagi üksi Peckhamist koju saama. Imelik, kui ma joon kellegiga koos, siis lasen end nii lihtsalt lõdvaks, sest tean, et ma pole üksi ja see teine/teised on võimelised mind kuskile turvalisse paika lohistama ja juukseid hoidma...
See selleks. Tulin siis tuubist välja, nii ilus öö. Väljas oli sadanud ja tänav läikis veel märjalt, aga taevas oli juba peaaegu selge ja peaaegu täiskuu säras õrna pilvesiilu vahelt. Ja ilm on siin praegu umbes nagu karge aprilli algus Eestis. Ja kõik see kokku oli nii hea. Kui ainult poleks koduteel olnud kampa jubedaid kergete muta ja tsimpirimpitunnustega kutte, kelle iga teine sõna oli "fuck" ja keda ma kahtlustasin oma koti himustamises. Õnneks küll midagi peale sõnalise solvamise ei juhtunud ja ma isegi ei viitsinud kuulata, mis olid need muud sõnad peale "fucki", millega mind kostitati.
Põgenesin üle tee, seal tuli vastu umbes kuuene kamp tõsiste moslemitunnustega noormehi, kes tõsiselt läperdasid. Nojahh, meie nali läperdavast mosleminaisest... ei olnud enam nii naljakas. Lärmavad kahtlased mehed öistel tänavatel ja üksik mina pole just minu tüüpi lõbustus. Õnneks ei pannud nad mind tähelegi, ilmselt jätkub neil silmi vaid ringi tatsavate riidetompude jaoks, kes oma juukseid peidavad. Minu omad olid ebasündsalt valla.
No ja kas see oligi see London, mida ma tahtsin?
Kas mul on lihtsalt PMS, või ongi midagi viltu?