teisipäev, jaanuar 31, 2006
pühapäev, jaanuar 29, 2006
reede, jaanuar 27, 2006
Nii, maha on peetud esimene töökohapidu. Ühe manageri lahkumise puhul. Mind on ristitud siiani küll igasuguste nimedega, aga "Kinky Secretary" jääb küll igasuguse mõistlikkuse piiride taha... Mu line manager (naine) arvas, et ma tahaksin kindlasti minna "through my files"... OO mai kaad. Ja mu töökaaslase boifrend oli liiga huvitet mu failidest...
Ja sis see tüüp, kes peaks homme lahkuma, arvas nende failide peale, et "IN MY OFFICE, TOMORROW!!!"
Ja sis pidime kindlasti astridega Ghettot väisama ja kõik mu käshh on boozei peale kulund...
Issand kui shallow...
Ja sis see tüüp, kes peaks homme lahkuma, arvas nende failide peale, et "IN MY OFFICE, TOMORROW!!!"
Ja sis pidime kindlasti astridega Ghettot väisama ja kõik mu käshh on boozei peale kulund...
Issand kui shallow...
neljapäev, jaanuar 26, 2006
ajapuudus? ajupuudus.
Peale nii diipi posti kui see eelmine, on suisa raske midagi sobivat kirjutada...
Eriti veel kui ise pole selle liivatera autor...
Mingit suurt filosoofiat pole endale ka pähe tulnud, sest töö juures on kiire ja mul on isegi natuke mõtlemist nõudvaid ülesandeid. Täna anti kätte raamat, mis tuli läbi lugeda ja siis oli iga peatüki lõpus test... Pagan, unustasin selle raamatu töö juurde... Seal olid näiteks variandid toodud, millised õnnetused on poes kõige kergemad tulema. Eriti meeldejäävad olid redeliga kukkumine, libastumine märjal põrandal, papercut, ja kastidega vastu pead saamine. Ja siis testis küsiti kolme kõige tavalisema injury järgi shopflooril. Minu vastused:
1. Falling from a ladder (pole kunagi õnneks kogenud, aga iga kord on hirm)
2. Papercut (korduvalt kogenud, sõrme ülbe kliendi ees pakkimispaberiga kinni sidunud...)
3. Sliping on a wet floor. (Märga põrandat olen ma kahe kuu jooksul üks kord näinud)
Märja põranda kohta nii palju, et kui eile bussi ootasin, siis voolas ühe ukse alt Oxford Streetile väga palju sooja sidrunilõhnalist vahutavat vett. Nagu kellegi põrandapesuvesi vms... Dzentelmeide klubi oli see muideks, mille ukse alt see välja pahises... Võta nüüd kinni... Aga kindlasti oli see väga ohtlik ja seal oleks võinud libiseda...
Ahjaa, täna käisin kinos magamas. Underworld. OO mai kaad. Ma ei saanud asjale absoluutselt pihta. Naisstaar oli lateksis beib, kusjuures, kabe ja brünett ja huuled olid õnneks poole väiksemad kui Angelina Joliel.. Meesstaar oli see nunnu, kes pole mullle kunagi nunnu tundunud, sealt "Felicytist", tema puhul oli huultega liiale mindud, neid polnud tal üldse. Ja sis oli mingi teema sellega, et naine oli vampiir ja mees libaunt. Ja sis oli terve see vampiiripere. Ja kõik tapsid üksteist. Ja tegevus oli lumises Ida-Euroopas. Ja siis seda verd ikka lendas ja naelutati postide külge üksteist kinni, aga ega see kellegile suurt midagi häda ei teinud... Ja siis loomulikult see unt ja vamps nussisid (see oli vist ainuke visuaalselt nauditav osa filmist), sest missa ikka teed terve päeva toas, kui väljas päike paistab ja vampiir selle peale kõrbema hakkab.
Ja kõige selle peale jäin mina 2 korda tukkuma, vaatasin ainult poolt filmi, seda sõna otseses mõttes, sest pusserdasin end nii sügavale tooli, et ekraani alumist poolt ma ei näinudki...
Üleeile oli Brokeback Mountain. Päris hea teine, aga kui ikka alustatakse puhta ja eurooplasele üldse mitte nii meeldiva teksase aktsendiga, mille peale sina oma kinokaaslasele otsa vaatad, kulmu kortsutad ja küsid: "Kas sa midagi aru ka saad?" Ja seepeale vastab ta miimiliselt midagi sarnast... raputab pead...
Igatahes selles filmis olid seksistseenid alla igasugust arvestust... Visuaalselt nauditavaimad olid hiiglaslikud lambakarjad (kuldgloobus nr. 1).
Ja peale filmi vaatamist on hea teada, et elad 21. sajandis, kus keegi su geisõpradel noksi nende seksuaalsete eelistuste pärast otsast ära ei rebi. Ja kui õnnelik ma olen tänapäeva infoühiskonnas (ja meie igapäevase MSN-i eest täname sind...)
Ja kuidas tahaks, et vanana ikkagi oleks keegi... Mitte ainult mälestused ja kellegi vana särk... Tahaks, et oleks keegi, kellega neid mälestusi jagada.
Igatahes, kurb oli see film.
Aga kui ma kohe praegu magama ei lähe, siis imestavad kõik jällegi homme tööl, et ma näen nii surnd välja. Ma arvan, et täna oli peapõhjuseks mu ajapuudus ja karpi jäänud põsepuna. Ilma selleta näen ma vist tõesti haiglane välja...
ööd!
Eriti veel kui ise pole selle liivatera autor...
Mingit suurt filosoofiat pole endale ka pähe tulnud, sest töö juures on kiire ja mul on isegi natuke mõtlemist nõudvaid ülesandeid. Täna anti kätte raamat, mis tuli läbi lugeda ja siis oli iga peatüki lõpus test... Pagan, unustasin selle raamatu töö juurde... Seal olid näiteks variandid toodud, millised õnnetused on poes kõige kergemad tulema. Eriti meeldejäävad olid redeliga kukkumine, libastumine märjal põrandal, papercut, ja kastidega vastu pead saamine. Ja siis testis küsiti kolme kõige tavalisema injury järgi shopflooril. Minu vastused:
1. Falling from a ladder (pole kunagi õnneks kogenud, aga iga kord on hirm)
2. Papercut (korduvalt kogenud, sõrme ülbe kliendi ees pakkimispaberiga kinni sidunud...)
3. Sliping on a wet floor. (Märga põrandat olen ma kahe kuu jooksul üks kord näinud)
Märja põranda kohta nii palju, et kui eile bussi ootasin, siis voolas ühe ukse alt Oxford Streetile väga palju sooja sidrunilõhnalist vahutavat vett. Nagu kellegi põrandapesuvesi vms... Dzentelmeide klubi oli see muideks, mille ukse alt see välja pahises... Võta nüüd kinni... Aga kindlasti oli see väga ohtlik ja seal oleks võinud libiseda...
Ahjaa, täna käisin kinos magamas. Underworld. OO mai kaad. Ma ei saanud asjale absoluutselt pihta. Naisstaar oli lateksis beib, kusjuures, kabe ja brünett ja huuled olid õnneks poole väiksemad kui Angelina Joliel.. Meesstaar oli see nunnu, kes pole mullle kunagi nunnu tundunud, sealt "Felicytist", tema puhul oli huultega liiale mindud, neid polnud tal üldse. Ja sis oli mingi teema sellega, et naine oli vampiir ja mees libaunt. Ja sis oli terve see vampiiripere. Ja kõik tapsid üksteist. Ja tegevus oli lumises Ida-Euroopas. Ja siis seda verd ikka lendas ja naelutati postide külge üksteist kinni, aga ega see kellegile suurt midagi häda ei teinud... Ja siis loomulikult see unt ja vamps nussisid (see oli vist ainuke visuaalselt nauditav osa filmist), sest missa ikka teed terve päeva toas, kui väljas päike paistab ja vampiir selle peale kõrbema hakkab.
Ja kõige selle peale jäin mina 2 korda tukkuma, vaatasin ainult poolt filmi, seda sõna otseses mõttes, sest pusserdasin end nii sügavale tooli, et ekraani alumist poolt ma ei näinudki...
Üleeile oli Brokeback Mountain. Päris hea teine, aga kui ikka alustatakse puhta ja eurooplasele üldse mitte nii meeldiva teksase aktsendiga, mille peale sina oma kinokaaslasele otsa vaatad, kulmu kortsutad ja küsid: "Kas sa midagi aru ka saad?" Ja seepeale vastab ta miimiliselt midagi sarnast... raputab pead...
Igatahes selles filmis olid seksistseenid alla igasugust arvestust... Visuaalselt nauditavaimad olid hiiglaslikud lambakarjad (kuldgloobus nr. 1).
Ja peale filmi vaatamist on hea teada, et elad 21. sajandis, kus keegi su geisõpradel noksi nende seksuaalsete eelistuste pärast otsast ära ei rebi. Ja kui õnnelik ma olen tänapäeva infoühiskonnas (ja meie igapäevase MSN-i eest täname sind...)
Ja kuidas tahaks, et vanana ikkagi oleks keegi... Mitte ainult mälestused ja kellegi vana särk... Tahaks, et oleks keegi, kellega neid mälestusi jagada.
Igatahes, kurb oli see film.
Aga kui ma kohe praegu magama ei lähe, siis imestavad kõik jällegi homme tööl, et ma näen nii surnd välja. Ma arvan, et täna oli peapõhjuseks mu ajapuudus ja karpi jäänud põsepuna. Ilma selleta näen ma vist tõesti haiglane välja...
ööd!
esmaspäev, jaanuar 23, 2006
pühapäev, jaanuar 22, 2006
Single mom of two
Kesse kraamib kööki ja vannituba? Ja muretseb, et piima oleks kohvi peale panna? Kesse äratab lapsed kella 8 ajal hommikul, siis ise dushi alla läheb, köögis nõud peseb, tee tassidesse valab ja pudru keedab? Ja sis lapsed sööma hüüab, ehmatades kella vaatab, seepeale viimase teelonksu neelab ja vannituppa pühib, et midagi oma pooltühjast maskaaratuubist ripsme peale urgitseda?
Ja kes õhtul koju jõudes pesemata nõud puhtaks nühib ja lapsed peole saadab?
Emakene, hellakene...
Ja siis kui raha päris otsas ja palgapäevani veel nädal aega, siis teeb ema endale ühel õhtul ilusa tumeda silmameigi ja puuderdab nina. Paneb huultele läiget ja rippuvad kõlinad kõrva. Pihustab kõrva taha ja põlveõndlasse parfüümi, haarab oma ridiküli ja läheb välja.
Tagasi jõuab ema järgmisel pärastlõunal, kaasas kilekotid lõhnavate mandariinide ja maitsvate tomatitega. Rahakotis on veel natuke alla 40 naela, mille eet saab terve nädala süüa osta ja bussipiletigi.
Prostitutsioon? Ei, emaarmastus...
Ja kes õhtul koju jõudes pesemata nõud puhtaks nühib ja lapsed peole saadab?
Emakene, hellakene...
Ja siis kui raha päris otsas ja palgapäevani veel nädal aega, siis teeb ema endale ühel õhtul ilusa tumeda silmameigi ja puuderdab nina. Paneb huultele läiget ja rippuvad kõlinad kõrva. Pihustab kõrva taha ja põlveõndlasse parfüümi, haarab oma ridiküli ja läheb välja.
Tagasi jõuab ema järgmisel pärastlõunal, kaasas kilekotid lõhnavate mandariinide ja maitsvate tomatitega. Rahakotis on veel natuke alla 40 naela, mille eet saab terve nädala süüa osta ja bussipiletigi.
Prostitutsioon? Ei, emaarmastus...
:S
Mul on nii siiber oma kahekümnest kilost riietest. Ja kuna midagi suurt ostnud pole, siis ei jõudnudki ma eile Popstarzi. Sven kinnitas, et olla maruäge olnud. Astrid jõudis kella 10 ajal hommikul koju.
Ja et mul riideid veel vähem oleks (ja sellest tingitud masendust rohkem), kaotasin ma täna Bristish Museumis oma kõige parema, ilusama ja tähtsama salli ära. Olin just selle järgi vaadanud ja katsunud, kas ta ikka mul varrukas alles on kui juba paari minuti pärast seda polnud. Briti bürokraatia sundis mind täitma aanelja suuruse lehe kaotatud asjade kohta ja ilmselt pean homme jälle minema ja vaatama, kas on leitud. Ehkki asjad ei loe midagi, sis mulle tegelikult ilusad asjad loevad ju. Eriti kui asju on vähe.
Ja et mul riideid veel vähem oleks (ja sellest tingitud masendust rohkem), kaotasin ma täna Bristish Museumis oma kõige parema, ilusama ja tähtsama salli ära. Olin just selle järgi vaadanud ja katsunud, kas ta ikka mul varrukas alles on kui juba paari minuti pärast seda polnud. Briti bürokraatia sundis mind täitma aanelja suuruse lehe kaotatud asjade kohta ja ilmselt pean homme jälle minema ja vaatama, kas on leitud. Ehkki asjad ei loe midagi, sis mulle tegelikult ilusad asjad loevad ju. Eriti kui asju on vähe.
reede, jaanuar 20, 2006
järjest lähemale
Olen astunud juba järgmised sammud saamaks tõeliseks londoneriks:
1. Loen metroos lehte ja kui minu peatus tuleb, siis ei tõsta ma pilku lehelt ja astun, pea paberis, rongist välja.
2. Asi mida ma arvasin mitte kunagi tegevat: magan bussis, rongis, metroos töölt koju. Oma kogemusest võin öelda, et need nokkivad tegelased bussis tegelikult päris ei maga, vaid ainult hoiavad silmi kinni ja on väga väsinud ja mõtlevad omi mõtteid. Ja mul on jumalast pohhui kui suu peaks lahti vajuma!!!
3. Panen selga mingi suvalise liraka. Eestis oleks sellise ilmaga kaks kampsunit selga ladunud, siin viskan jaki selga ja lidun bussi peale. It's all about Transport of London!
4. Friikartuleid PEAB ÄÄDIKAGA sööma.
5. Ma naeratan lollakalt nina kirtsutades ja küsin: "aar juu oolraitt???" või "hauaarjutudei?" ja vuhisen vastust ootamata minema.
Hetkel on see vist kõik, aga edasiminek kolme kuu peale on märgatav!
1. Loen metroos lehte ja kui minu peatus tuleb, siis ei tõsta ma pilku lehelt ja astun, pea paberis, rongist välja.
2. Asi mida ma arvasin mitte kunagi tegevat: magan bussis, rongis, metroos töölt koju. Oma kogemusest võin öelda, et need nokkivad tegelased bussis tegelikult päris ei maga, vaid ainult hoiavad silmi kinni ja on väga väsinud ja mõtlevad omi mõtteid. Ja mul on jumalast pohhui kui suu peaks lahti vajuma!!!
3. Panen selga mingi suvalise liraka. Eestis oleks sellise ilmaga kaks kampsunit selga ladunud, siin viskan jaki selga ja lidun bussi peale. It's all about Transport of London!
4. Friikartuleid PEAB ÄÄDIKAGA sööma.
5. Ma naeratan lollakalt nina kirtsutades ja küsin: "aar juu oolraitt???" või "hauaarjutudei?" ja vuhisen vastust ootamata minema.
Hetkel on see vist kõik, aga edasiminek kolme kuu peale on märgatav!
cheap woman
Ailar sainis end just msn-i sisse nimega "20. jaanuar Maailma peole". Ei ma polnud kade. Mul oli lihtsalt siuke tunne, et huvitav kas ma saaks selleks nädalavahetuseks lennukipileti veel:D
ilmselt saaks, aga miljonite eest, mida mul praegu pole. Ja Eesti peale mõtlen ma ainult siis, kui on sõbraigatsus, tahaks kellegi väga omaga ntks Maailma peole minna või Sovetskoje Sampanskojet juua. A Le Coq kõlab veel paremini. Üks baar Sohos pidi seda müüma, aga minu meelest maitseb õluti kõige paremini Krisi juures koos rumalate eurovisioonilauludega enne pidu. Enne sellist pedepidu, kus saab hirmsasti keerutada ja puha:P. Siinsed inimesed midagi siukest ei mõistaks...
Oehh, ja midagi väga suurepärast polegi juhtunud. Täna tegime Debbiega käterätiriiuli korda. Ja Debs jätkab mu mõnitamist... Mina olen maalija ja tema on disainer. Ja kui me koos arutame, kuidas tuleks võrgust punutud kanakujuline munakorv riiulile panna, siis minu kompatunne on hoopis muu kui tal. Ma ütlen, et pane see sinine jurakas leivakast taha, sinna on kenasti graafiliselt "BREAD" peale kirjutatud ja see läheb kanavõrguga hästi kokku, aga tema arvab, et kõik peab sirgetes ridades olema. Tegelt olen ka ridade poolt, aga missa teed kui ruumi pole.
Superbitch Karenale on lisandunud Veel Suurem Bitch Laura. Blond Briti Laura on supertore, aga uus neiu, Kosovost... Oo mai kaad. Poshimat bitchijat pole Tottenham Court Roadil nähtud. Ma ei saa aru, miks ta siis meie poes töötab, oma suhtumise poolest arvab ta vist, et on Bond Streetil... Ja see, et ta Kosovost on, ei tule just kasuks. Igatahes, täna kukkus kellegil mingi vidin maha tükkideks, ja neiuke, selle asemel, et see kõik kokku pühkida, koos üles kirjutada ja asi unustada, tuli ekstra läbi poe, Debbie juurde, et talle teatada: " Ees kukkus midagi maha," Mille peale Deb talle prügikühvli ja harja otsis. "Kas MA pean selle kokku pühkima? Miks ma seda tegema pean?" "Sest see on sinu töö!"
Tibi ei saa vist ikka veel aru, et ta EI tööta Guccis ja pole manager...
Eile kolisme Reimot uude kohta. Tal on uus korterinaaber, kellest ei saa aru, kas ta räägib telefoni, iseenda või Reimoga. Igastahes, omas toas ta eile midagi väga pikalt ja valjult jutustas...
Reimo, saanud uue kodu, arvas, et on õige aeg oma ridikül haarata ja töölt ära tulla. Rääkisin sellest Martinile. Martin esitas seepeale kolme küsimärgiga küsimuse: "Issand, aga mis siis sinust saab???" MHH???
Ma ei saanud aru, kas ta oli millegist valesti aru saanud, ega mina töölt ära tuld... Aga siis tuli välja, mida ta mõtles. Et kuidas ma siis enam tasuta juua saan.
Ohjumal, mul läks ju meelest, ainult tasuta killerite kokside pärast ma ju siin inimestega sõbrustan ja aitan neil suuri musti kilekotte tassida ja võtan neid oma mati peale... oehhh... Loomulikult... sel juhul olen ma odav naine. Sry
ilmselt saaks, aga miljonite eest, mida mul praegu pole. Ja Eesti peale mõtlen ma ainult siis, kui on sõbraigatsus, tahaks kellegi väga omaga ntks Maailma peole minna või Sovetskoje Sampanskojet juua. A Le Coq kõlab veel paremini. Üks baar Sohos pidi seda müüma, aga minu meelest maitseb õluti kõige paremini Krisi juures koos rumalate eurovisioonilauludega enne pidu. Enne sellist pedepidu, kus saab hirmsasti keerutada ja puha:P. Siinsed inimesed midagi siukest ei mõistaks...
Oehh, ja midagi väga suurepärast polegi juhtunud. Täna tegime Debbiega käterätiriiuli korda. Ja Debs jätkab mu mõnitamist... Mina olen maalija ja tema on disainer. Ja kui me koos arutame, kuidas tuleks võrgust punutud kanakujuline munakorv riiulile panna, siis minu kompatunne on hoopis muu kui tal. Ma ütlen, et pane see sinine jurakas leivakast taha, sinna on kenasti graafiliselt "BREAD" peale kirjutatud ja see läheb kanavõrguga hästi kokku, aga tema arvab, et kõik peab sirgetes ridades olema. Tegelt olen ka ridade poolt, aga missa teed kui ruumi pole.
Superbitch Karenale on lisandunud Veel Suurem Bitch Laura. Blond Briti Laura on supertore, aga uus neiu, Kosovost... Oo mai kaad. Poshimat bitchijat pole Tottenham Court Roadil nähtud. Ma ei saa aru, miks ta siis meie poes töötab, oma suhtumise poolest arvab ta vist, et on Bond Streetil... Ja see, et ta Kosovost on, ei tule just kasuks. Igatahes, täna kukkus kellegil mingi vidin maha tükkideks, ja neiuke, selle asemel, et see kõik kokku pühkida, koos üles kirjutada ja asi unustada, tuli ekstra läbi poe, Debbie juurde, et talle teatada: " Ees kukkus midagi maha," Mille peale Deb talle prügikühvli ja harja otsis. "Kas MA pean selle kokku pühkima? Miks ma seda tegema pean?" "Sest see on sinu töö!"
Tibi ei saa vist ikka veel aru, et ta EI tööta Guccis ja pole manager...
Eile kolisme Reimot uude kohta. Tal on uus korterinaaber, kellest ei saa aru, kas ta räägib telefoni, iseenda või Reimoga. Igastahes, omas toas ta eile midagi väga pikalt ja valjult jutustas...
Reimo, saanud uue kodu, arvas, et on õige aeg oma ridikül haarata ja töölt ära tulla. Rääkisin sellest Martinile. Martin esitas seepeale kolme küsimärgiga küsimuse: "Issand, aga mis siis sinust saab???" MHH???
Ma ei saanud aru, kas ta oli millegist valesti aru saanud, ega mina töölt ära tuld... Aga siis tuli välja, mida ta mõtles. Et kuidas ma siis enam tasuta juua saan.
Ohjumal, mul läks ju meelest, ainult tasuta killerite kokside pärast ma ju siin inimestega sõbrustan ja aitan neil suuri musti kilekotte tassida ja võtan neid oma mati peale... oehhh... Loomulikult... sel juhul olen ma odav naine. Sry
kolmapäev, jaanuar 18, 2006
Täna toimus siis selline huvitav asi, et vist küll esimest korda elus võitsin mina ümbermaailmareisimängu!!! Läksin Peckhami oma laenatud üüriraha tagasi viima, olles enne töllerdanud Asdas ja sealt kõige odavamad pakisupid ja riisi välja valinud, sest ohjummel, jällegi on raha otsas... Ja kusjuures, pole midagi niisama maha lääberdatud, vaid on korralikult arveid tasutud.
Vot ja niipea kui uksest sisse sain, suruti veiniklaas pihku ja divaanele istuma ja juba ma kulistasin esimest pokaali head punast. Kui see otsa sai, siis ilmus kuskilt mingi hirmus imeliku keemiamaitsega (vist kirss) Lambrini ja peale seda otse Sitsiiliast pärit piimavärviline märjuke. Ja oh seda õnne, kui seal kõikuva käega kõik järsku kuusi hakkasid viskama. Kuus! Kuus! KUUS! Viis! Järgmine! Kuus! Kuus! Kolm! Mariin! Kuus! Kuus! Üks! Pagan! Tuli meelde Kunksmoori multikas, kus moorikene nii mängulusti täis läks, et kapten Trummi täringuvisked ära võlus ja endale muudkui kuusi nõidus. Ja kui siis vähemalt raamatus Trumm solvunult metsa lume sisse kõndima läks ja jalad ära külmetas. Multikas lõppes see kuidagi teistmoodi...
Keegi seekord lume puudumisel välja kõnidma ei läinud. Aga hirmus lõbus oli meil küll.
Eile oli ka vein. Astrid kolis sisse, ja siis tema BF tõi miski veini.
Üleeile oli kino. See Woody Alleni uus asi, mille lõpp on Dostojevski "Kuritöö ja Karistuse" alguse pealt maha vehitud. Aga hea vilm oli.
Mul on nüüd kuuajaline kinokaart, pildiga ja puha, aga minu nime asemel on seal mu kaaslase nimi... Ja siis noormehele oli minu nimest kuidagiviisi jälle "Martin" sinna peale väänatud. Ohhmaivõi, tegelikult olime me ju mures hoopis selle pärast, kuidas meie juuksed pildile jäävad...
Aaahhh, haigutus...
Ps. Istusin täna bussis ja märkaisn, et keegi oli pingi ette põrandale munakoori puistanud... Täitsaimelik, huvitav, kas nad olid pärit värske muna ümbert või oli keegi näiteks hommikusöögiga hilja peale jäänud ja siis bussis keedumuna nosinud?
:)
Vot ja niipea kui uksest sisse sain, suruti veiniklaas pihku ja divaanele istuma ja juba ma kulistasin esimest pokaali head punast. Kui see otsa sai, siis ilmus kuskilt mingi hirmus imeliku keemiamaitsega (vist kirss) Lambrini ja peale seda otse Sitsiiliast pärit piimavärviline märjuke. Ja oh seda õnne, kui seal kõikuva käega kõik järsku kuusi hakkasid viskama. Kuus! Kuus! KUUS! Viis! Järgmine! Kuus! Kuus! Kolm! Mariin! Kuus! Kuus! Üks! Pagan! Tuli meelde Kunksmoori multikas, kus moorikene nii mängulusti täis läks, et kapten Trummi täringuvisked ära võlus ja endale muudkui kuusi nõidus. Ja kui siis vähemalt raamatus Trumm solvunult metsa lume sisse kõndima läks ja jalad ära külmetas. Multikas lõppes see kuidagi teistmoodi...
Keegi seekord lume puudumisel välja kõnidma ei läinud. Aga hirmus lõbus oli meil küll.
Eile oli ka vein. Astrid kolis sisse, ja siis tema BF tõi miski veini.
Üleeile oli kino. See Woody Alleni uus asi, mille lõpp on Dostojevski "Kuritöö ja Karistuse" alguse pealt maha vehitud. Aga hea vilm oli.
Mul on nüüd kuuajaline kinokaart, pildiga ja puha, aga minu nime asemel on seal mu kaaslase nimi... Ja siis noormehele oli minu nimest kuidagiviisi jälle "Martin" sinna peale väänatud. Ohhmaivõi, tegelikult olime me ju mures hoopis selle pärast, kuidas meie juuksed pildile jäävad...
Aaahhh, haigutus...
Ps. Istusin täna bussis ja märkaisn, et keegi oli pingi ette põrandale munakoori puistanud... Täitsaimelik, huvitav, kas nad olid pärit värske muna ümbert või oli keegi näiteks hommikusöögiga hilja peale jäänud ja siis bussis keedumuna nosinud?
:)
pühapäev, jaanuar 15, 2006
full moon
Eile polnudki tööl nii masendav, kui ma arvasin. Peamiselt seepärast, et PeaBitch'il oli day off ja teda asendav manager võtab oma alluvaid kui täiskasvanuid ja inimesi.
Pean jälle bussiga sõitma, sest kõiki arveid ära makstes jäi mu konto miinusesse. Või nohh, olen siis võlgu. Kui Sven ka oma konto täitsa tühjaks teeb, siis saab ta järgmisel nädalal jälle raha, aga kui mina, siis alles kuu lõpus... Raske.
Koju jõudes olin mase-masendunud.
Ja ma tahaks ka hoopis õnnelik olla. Kuidas saada??? Ma olin hetkeks väga häppi, kui ma eile Tea's tantsisin ja muss oli lihtsalt suuuuuuuurepärane ja mu ümber olid just seda tüüpi inimesed nagu vaja. Ja siis tuli kurbdus, kui ma mõtlesin, kuidas näiteks Massa kõigest sellest vaimustuks... Ja olla üksi heal peol... on seepärast tõsine piin. Kui ainuke sõber on baarmen, kes su lõbustamiseks ülikangeid kokse valab... Nii et koduteed jälle väga ei mäleta. Aga ju ma siis selle nädala keskmisest õnnelikum olin.
Ja kui inimesed su ümber on mures või neil on miskid probleemid, siis on see peaaegu sama hull kui oleks ise hädas. Pean ma niivõrd teiste pärast muretsema? Võiks ju asju pohhuilt võtta ja hoolida ainult endast. Sry, can't be bothered... Aga see jääb ka kuidagi mu loomusest välja.
Aga täna tulin koju sünnipäevalt. Ei joonud end segimajaks, sest teadsin, et pean kuidagi üksi Peckhamist koju saama. Imelik, kui ma joon kellegiga koos, siis lasen end nii lihtsalt lõdvaks, sest tean, et ma pole üksi ja see teine/teised on võimelised mind kuskile turvalisse paika lohistama ja juukseid hoidma...
See selleks. Tulin siis tuubist välja, nii ilus öö. Väljas oli sadanud ja tänav läikis veel märjalt, aga taevas oli juba peaaegu selge ja peaaegu täiskuu säras õrna pilvesiilu vahelt. Ja ilm on siin praegu umbes nagu karge aprilli algus Eestis. Ja kõik see kokku oli nii hea. Kui ainult poleks koduteel olnud kampa jubedaid kergete muta ja tsimpirimpitunnustega kutte, kelle iga teine sõna oli "fuck" ja keda ma kahtlustasin oma koti himustamises. Õnneks küll midagi peale sõnalise solvamise ei juhtunud ja ma isegi ei viitsinud kuulata, mis olid need muud sõnad peale "fucki", millega mind kostitati.
Põgenesin üle tee, seal tuli vastu umbes kuuene kamp tõsiste moslemitunnustega noormehi, kes tõsiselt läperdasid. Nojahh, meie nali läperdavast mosleminaisest... ei olnud enam nii naljakas. Lärmavad kahtlased mehed öistel tänavatel ja üksik mina pole just minu tüüpi lõbustus. Õnneks ei pannud nad mind tähelegi, ilmselt jätkub neil silmi vaid ringi tatsavate riidetompude jaoks, kes oma juukseid peidavad. Minu omad olid ebasündsalt valla.
No ja kas see oligi see London, mida ma tahtsin?
Kas mul on lihtsalt PMS, või ongi midagi viltu?
Pean jälle bussiga sõitma, sest kõiki arveid ära makstes jäi mu konto miinusesse. Või nohh, olen siis võlgu. Kui Sven ka oma konto täitsa tühjaks teeb, siis saab ta järgmisel nädalal jälle raha, aga kui mina, siis alles kuu lõpus... Raske.
Koju jõudes olin mase-masendunud.
Ja ma tahaks ka hoopis õnnelik olla. Kuidas saada??? Ma olin hetkeks väga häppi, kui ma eile Tea's tantsisin ja muss oli lihtsalt suuuuuuuurepärane ja mu ümber olid just seda tüüpi inimesed nagu vaja. Ja siis tuli kurbdus, kui ma mõtlesin, kuidas näiteks Massa kõigest sellest vaimustuks... Ja olla üksi heal peol... on seepärast tõsine piin. Kui ainuke sõber on baarmen, kes su lõbustamiseks ülikangeid kokse valab... Nii et koduteed jälle väga ei mäleta. Aga ju ma siis selle nädala keskmisest õnnelikum olin.
Ja kui inimesed su ümber on mures või neil on miskid probleemid, siis on see peaaegu sama hull kui oleks ise hädas. Pean ma niivõrd teiste pärast muretsema? Võiks ju asju pohhuilt võtta ja hoolida ainult endast. Sry, can't be bothered... Aga see jääb ka kuidagi mu loomusest välja.
Aga täna tulin koju sünnipäevalt. Ei joonud end segimajaks, sest teadsin, et pean kuidagi üksi Peckhamist koju saama. Imelik, kui ma joon kellegiga koos, siis lasen end nii lihtsalt lõdvaks, sest tean, et ma pole üksi ja see teine/teised on võimelised mind kuskile turvalisse paika lohistama ja juukseid hoidma...
See selleks. Tulin siis tuubist välja, nii ilus öö. Väljas oli sadanud ja tänav läikis veel märjalt, aga taevas oli juba peaaegu selge ja peaaegu täiskuu säras õrna pilvesiilu vahelt. Ja ilm on siin praegu umbes nagu karge aprilli algus Eestis. Ja kõik see kokku oli nii hea. Kui ainult poleks koduteel olnud kampa jubedaid kergete muta ja tsimpirimpitunnustega kutte, kelle iga teine sõna oli "fuck" ja keda ma kahtlustasin oma koti himustamises. Õnneks küll midagi peale sõnalise solvamise ei juhtunud ja ma isegi ei viitsinud kuulata, mis olid need muud sõnad peale "fucki", millega mind kostitati.
Põgenesin üle tee, seal tuli vastu umbes kuuene kamp tõsiste moslemitunnustega noormehi, kes tõsiselt läperdasid. Nojahh, meie nali läperdavast mosleminaisest... ei olnud enam nii naljakas. Lärmavad kahtlased mehed öistel tänavatel ja üksik mina pole just minu tüüpi lõbustus. Õnneks ei pannud nad mind tähelegi, ilmselt jätkub neil silmi vaid ringi tatsavate riidetompude jaoks, kes oma juukseid peidavad. Minu omad olid ebasündsalt valla.
No ja kas see oligi see London, mida ma tahtsin?
Kas mul on lihtsalt PMS, või ongi midagi viltu?
neljapäev, jaanuar 12, 2006
must be full moon
Kas on see nüüd PMS või täiskuu, aga tuju on täna kuidagi eriti kõikuv olnud. Alates peaaegu nutmapuhkemisest tööl kuni... Hm, tegelikult on kogu tänane päev alla nulli olnud. Välja arvatud vanama üllatunud hääl, kui ta aru sai, et see ikkagi mina olen, kes talle sünnipäeva puhul helistab.
Et siis: rong seisis tuubis 10 minutit, olin niigi hilinemas, jäingi hiljaks. Pmst, ma jään üle päeva hiljaks. Ei saa sinna midagi parata... Tõesti. Töö juures bitcatakse ja üritatakse kõiki inimesi paika panna ja näidata, kes tõesti manager on... Kui sa siis samaga vastad, siis pakutakse su ättituudi eest välja võimalus staffroomist oma ridikül tuua ja jäädavalt lahkuda. Wihich would be perfect... Kui mul oleks uus ja eksaiting töökoht ootamas.
Viimasel nädalal on elu juba natuke siukse väsinud keskealise kaubamaja müüja moodi olnud. Kodu, kus ootab ainult kraanikauss nõudega, öösel lebab su kõrval keegi mees, kelle ainuke funktsioon näib olevat norskamine, hommikul üles, kuskilt on musti nõusid juurde tulnud, tööle, lõunapaus, kahlutades läbi poodide, otsides kõige odavamat saadaval olevat panni, tööle tagasi, lõõpimine, ülemuste taga rääkimine, kirumine... Koju. Ei, enne Tescosse, kust ostad liiga palju, nii et raha läheb liiga palju ja sul on mõlema käe otsas pungil kott. Stepney Green Station on streigi tõttu suletud. Surud end niigi täis bussi, kus taskuvaras su ridiküli noolib, surud selle kaenla alla ja vahid varganäole vihaselt otsa. Su peatuse ees on teetööd, buss kimab täiega mööda, andku inimesed kella palju tahavad, päeva boonusträkk ongi see, et buss peatub seekord su kodust mitte 50, vaid 30 meetri kaugusel.
Must be full moon.
Et siis: rong seisis tuubis 10 minutit, olin niigi hilinemas, jäingi hiljaks. Pmst, ma jään üle päeva hiljaks. Ei saa sinna midagi parata... Tõesti. Töö juures bitcatakse ja üritatakse kõiki inimesi paika panna ja näidata, kes tõesti manager on... Kui sa siis samaga vastad, siis pakutakse su ättituudi eest välja võimalus staffroomist oma ridikül tuua ja jäädavalt lahkuda. Wihich would be perfect... Kui mul oleks uus ja eksaiting töökoht ootamas.
Viimasel nädalal on elu juba natuke siukse väsinud keskealise kaubamaja müüja moodi olnud. Kodu, kus ootab ainult kraanikauss nõudega, öösel lebab su kõrval keegi mees, kelle ainuke funktsioon näib olevat norskamine, hommikul üles, kuskilt on musti nõusid juurde tulnud, tööle, lõunapaus, kahlutades läbi poodide, otsides kõige odavamat saadaval olevat panni, tööle tagasi, lõõpimine, ülemuste taga rääkimine, kirumine... Koju. Ei, enne Tescosse, kust ostad liiga palju, nii et raha läheb liiga palju ja sul on mõlema käe otsas pungil kott. Stepney Green Station on streigi tõttu suletud. Surud end niigi täis bussi, kus taskuvaras su ridiküli noolib, surud selle kaenla alla ja vahid varganäole vihaselt otsa. Su peatuse ees on teetööd, buss kimab täiega mööda, andku inimesed kella palju tahavad, päeva boonusträkk ongi see, et buss peatub seekord su kodust mitte 50, vaid 30 meetri kaugusel.
Must be full moon.
pühapäev, jaanuar 08, 2006
turka
Kui ma bussi läksin, siis istus seal mees punase mootorratturikiivriga. Siuke üsna kulunud oli, umbes seitsmekümnendates, mehe nooruspõlvest... Maiteanüüd, kas bussiga sõitmine on tõesti nii ohtlik?
Hoolimata vihmast ja novembrikuuilmast kahlutasin Brick Lane kaudu Old Spitalfieldsi Marketile. Ilm on siin üldse imelik. Kui ma kunagi Londonis käinud polnud ja teiste käest küsisin, et kas see talv seal on rohkem nagu sügise või kevade moodi, siis ei oasnud keegi kuidagi vastata. Ma ei oskaks ise ka vastata. Üleeile hommikul, kui ma tööle läksin, oli nagu karge aprillihommik, pargis mingi roosade õitega puu õlmitses ja linnud karjusid. Tõeliselt mõnus. Ja täna oli järsku november: vihm ja külm tuul ja kui veel pimedaks ka läks, oli päris hull...
Igatahes, oli veel valge ja ma seadsin oma sammud otse Spitalfieldsi marketile. Ostsin sõela (£5, enne £7.99), sellise kreemja, kuhu saab puuvilju ka sisse panna, mõeldes eelseisvale puuviljashopingule Brick Lanel. Siis lilla ja kollasega pluus jaapani disainerihaktiselt Kym'ilt.
Keegi preili oli tulnud idee peale õmmelda ümmargusi ridiküle, kuhu peale plastiku alla kaunistuseks õmmelnud igasuguseid mustvalgeid fotosid. Audrey Hepburn näis ta lemmik olevat. Ja siis igausgused svingiva Londoni pildid 60'ndatest. Väiksem ridikül oli 15 ja suurem 25. Kui mul raha kunagi üle on, siis ostan ka.
Igast huvitavaid inimesi huvitavaid asju ostmas ja müümas...
Järgmine oli Sunday Up Market. Sealt ostsin siukse sinepikollase ridiküli. Sobib selle lillakollase pluusiga, on igati hea ja käepärane pamp ja mulle tundub, et kevadel valdab Londonit niikuinii kanapasakollasehullustus.
Ruttasin Brick Lane poole ja jätsin vahele ühe suurepärase hiiglasliku vintage-poe. Sellele vaatamata jäin puuviljaturule hiljaks. Jälle!!! Nägin ainult, kuidas onud kraami kokku korjasid ja tänaval laiali pillutud parikad vedelesid. Pisut eemal oli puruks litsutud lichisid ja paar pooleks tallatud apelsini. Tühjad pihud...
Avastasin iigelsuure vintagekeldri, mis oli külm ja rõske nagu garaazh, aga kus oli igast kabedat kraami. Ühtäkki oli mu maru kahju, et ma seal üksi olen ja mul pole kaasas Massat, kes kõike seda tõeliselt hinnata oskaks... Ja kui keegi siia linna tõepoolest sobiks, siis oleks see tema...
Ahjaa, ühel turul müüs keegi japs mingeid puhtast kummist asju. Näiteks siuksed jalaga lauakellad. Ainult ei ei tirise. Ja kummist kausid ja mis tal seal veel kõik oli...
Ja siis jäin ka Whitechapeli turule hiljaks. Võtsin Tescost pindi piima kohvi peale ja pätsi leiba. :)
Ja kui ma bussist maha tulin, nii et vihmavari oli veel bussi tagasosas ja mina otsapidi uste vahel ja mutaprouad ei suvatsenudki eest ära astuda, ehkki ma "ikskjuusmiii!!!" karjusin, siis mõtlesin, et küll on hea homme tuubiga tööle minna.
:)
Aga täna sööme vist leiba ja piima.
Hoolimata vihmast ja novembrikuuilmast kahlutasin Brick Lane kaudu Old Spitalfieldsi Marketile. Ilm on siin üldse imelik. Kui ma kunagi Londonis käinud polnud ja teiste käest küsisin, et kas see talv seal on rohkem nagu sügise või kevade moodi, siis ei oasnud keegi kuidagi vastata. Ma ei oskaks ise ka vastata. Üleeile hommikul, kui ma tööle läksin, oli nagu karge aprillihommik, pargis mingi roosade õitega puu õlmitses ja linnud karjusid. Tõeliselt mõnus. Ja täna oli järsku november: vihm ja külm tuul ja kui veel pimedaks ka läks, oli päris hull...
Igatahes, oli veel valge ja ma seadsin oma sammud otse Spitalfieldsi marketile. Ostsin sõela (£5, enne £7.99), sellise kreemja, kuhu saab puuvilju ka sisse panna, mõeldes eelseisvale puuviljashopingule Brick Lanel. Siis lilla ja kollasega pluus jaapani disainerihaktiselt Kym'ilt.
Keegi preili oli tulnud idee peale õmmelda ümmargusi ridiküle, kuhu peale plastiku alla kaunistuseks õmmelnud igasuguseid mustvalgeid fotosid. Audrey Hepburn näis ta lemmik olevat. Ja siis igausgused svingiva Londoni pildid 60'ndatest. Väiksem ridikül oli 15 ja suurem 25. Kui mul raha kunagi üle on, siis ostan ka.
Igast huvitavaid inimesi huvitavaid asju ostmas ja müümas...
Järgmine oli Sunday Up Market. Sealt ostsin siukse sinepikollase ridiküli. Sobib selle lillakollase pluusiga, on igati hea ja käepärane pamp ja mulle tundub, et kevadel valdab Londonit niikuinii kanapasakollasehullustus.
Ruttasin Brick Lane poole ja jätsin vahele ühe suurepärase hiiglasliku vintage-poe. Sellele vaatamata jäin puuviljaturule hiljaks. Jälle!!! Nägin ainult, kuidas onud kraami kokku korjasid ja tänaval laiali pillutud parikad vedelesid. Pisut eemal oli puruks litsutud lichisid ja paar pooleks tallatud apelsini. Tühjad pihud...
Avastasin iigelsuure vintagekeldri, mis oli külm ja rõske nagu garaazh, aga kus oli igast kabedat kraami. Ühtäkki oli mu maru kahju, et ma seal üksi olen ja mul pole kaasas Massat, kes kõike seda tõeliselt hinnata oskaks... Ja kui keegi siia linna tõepoolest sobiks, siis oleks see tema...
Ahjaa, ühel turul müüs keegi japs mingeid puhtast kummist asju. Näiteks siuksed jalaga lauakellad. Ainult ei ei tirise. Ja kummist kausid ja mis tal seal veel kõik oli...
Ja siis jäin ka Whitechapeli turule hiljaks. Võtsin Tescost pindi piima kohvi peale ja pätsi leiba. :)
Ja kui ma bussist maha tulin, nii et vihmavari oli veel bussi tagasosas ja mina otsapidi uste vahel ja mutaprouad ei suvatsenudki eest ära astuda, ehkki ma "ikskjuusmiii!!!" karjusin, siis mõtlesin, et küll on hea homme tuubiga tööle minna.
:)
Aga täna sööme vist leiba ja piima.
sigadus
Ma mõtsin täna ilgema suure turutiiru teha, alates Shoreditchist ja Brick Lanest ja lõpetades Sunday Marketiga. Aga väljas on siuke VIHHHMMM....
laupäev, jaanuar 07, 2006
Lessss-Biiii
Vaatasin oma Orkuti konto skräpbuuki. Midagi oli juurde tekkinud. Nimelt keegi Priscilla oli sinna jätnud teate oma kommuuni aadressiga ja et ma peaks ühinema, et seda kommuuni veelgi paremaks teha.
No lõin mina siis kommuuni lahti.London Lesbians!!! Loomulikult oli tegu modereeritud kommuunitiga, ja esimeseks tutvustavaks lauseks oli: "Lesbian only!:)". Kommmuunis seitse liiget, vähemalt üks neist Eesti tüdruk ,keda ma tean tema lesbipäevilt, aga kes olla siinmaal endale mehearmatuse leidnud. Uurisin siis moderaatori ehk Priscilla profiili. Üsna kole, tugevate ülekilodega latiinolesbi (23). Oli vähemasti viis pilti oma suurest armastusest Susanist üles riputanud. Sue (33) näeb välja nagu nelikümmend. Ja kuna Priskillakene oli oma saavutuse üle luua Londoni Lesbikommuun hirmus uhke, siis oli ta foorumisse koguni kolm küsimust kohe üles pannud. Üks neist käis Londoni parimate lesbiklubide kohta. Ta ise arvas, et Candy Bar ja Vespa. Candy Bar'i ma netist ei leidnud, mingi imelik leht tuli, kus Marsisokulaad oli pooleks lõigatud koos veel mõne teise mulle tundmatuga ja siis oli küsimus, et kassa tunned ära. Marsi tundsin küll. Vespalounge aga asub koguni Centar Pointis. Ja neil mängivad mingid Lemonigrupi DJd (kui stiilipuhas!). Ja siis vaatasin galeriid. Ühes on vasakul nurgas kole paks neegritädi mingite imelike põkkidega (keda küll vastaval kodukal lady'deks kutsutakse) ja siis on näha pandud ka suur grupipilt, kus paaril lesbil on piljardikiid käes ja mõned naeratavad lihtsalt niisama totralt ja siis kõige tipus on kaks koledavõitu tomboyd oma rinnad vastastikku paljaks kiskunud.
Kõik see tõmbas mu lesbiideedele järsu paksu joone peale.
Peab vist Ann Summersist ikka mingi jubesuure kunstdildo alede ajal ära tooma...
No lõin mina siis kommuuni lahti.London Lesbians!!! Loomulikult oli tegu modereeritud kommuunitiga, ja esimeseks tutvustavaks lauseks oli: "Lesbian only!:)". Kommmuunis seitse liiget, vähemalt üks neist Eesti tüdruk ,keda ma tean tema lesbipäevilt, aga kes olla siinmaal endale mehearmatuse leidnud. Uurisin siis moderaatori ehk Priscilla profiili. Üsna kole, tugevate ülekilodega latiinolesbi (23). Oli vähemasti viis pilti oma suurest armastusest Susanist üles riputanud. Sue (33) näeb välja nagu nelikümmend. Ja kuna Priskillakene oli oma saavutuse üle luua Londoni Lesbikommuun hirmus uhke, siis oli ta foorumisse koguni kolm küsimust kohe üles pannud. Üks neist käis Londoni parimate lesbiklubide kohta. Ta ise arvas, et Candy Bar ja Vespa. Candy Bar'i ma netist ei leidnud, mingi imelik leht tuli, kus Marsisokulaad oli pooleks lõigatud koos veel mõne teise mulle tundmatuga ja siis oli küsimus, et kassa tunned ära. Marsi tundsin küll. Vespalounge aga asub koguni Centar Pointis. Ja neil mängivad mingid Lemonigrupi DJd (kui stiilipuhas!). Ja siis vaatasin galeriid. Ühes on vasakul nurgas kole paks neegritädi mingite imelike põkkidega (keda küll vastaval kodukal lady'deks kutsutakse) ja siis on näha pandud ka suur grupipilt, kus paaril lesbil on piljardikiid käes ja mõned naeratavad lihtsalt niisama totralt ja siis kõige tipus on kaks koledavõitu tomboyd oma rinnad vastastikku paljaks kiskunud.
Kõik see tõmbas mu lesbiideedele järsu paksu joone peale.
Peab vist Ann Summersist ikka mingi jubesuure kunstdildo alede ajal ära tooma...
kotiunnik
Nii, minu tuba on ametlikult siis pakihoid. Esiteks tõi juba nädal aega tagasi oma pakid siia Astrid. Et kui Pariisist eksamitelt tagasi tuleb, sis ei pea end kolimisega vaevama. Tal on iigelsuur kott raamatutega, nii raske, et ma tõsta ei jõua ja siis väiksem kott ja kitarr ja kummuti alumine sahtel on riideid täis...
Siis kolmapäeval kõristas oma punase meeter korda meeter sumadaniga sisse Renaldo. Et Eestis paar päeva ja siis Londoni kaudu Hispaanjasse. Maru kahju, et ta sinna ära läheb, temaga oli tõesti lõbus.
Eile kolis Reimo oma vanast kodus välja. Et tema ka vahepeal Berliini väisab, siis tõi ta mulle toanurka umbes riidekapisuuruse kohvri. Ja siis veel ühe väiksema. Pluss kõik voodialused sahtlid on tema tekke täis. Ja ma sain ilmselt sellest Arieliga pestud pesust allergia... Hüüühhh...
Ja tundub, et sel nädalalavahetusel pole kellegiga välja minna... Jeesukene. Istun nende kohvrite keskel?:D
Siis kolmapäeval kõristas oma punase meeter korda meeter sumadaniga sisse Renaldo. Et Eestis paar päeva ja siis Londoni kaudu Hispaanjasse. Maru kahju, et ta sinna ära läheb, temaga oli tõesti lõbus.
Eile kolis Reimo oma vanast kodus välja. Et tema ka vahepeal Berliini väisab, siis tõi ta mulle toanurka umbes riidekapisuuruse kohvri. Ja siis veel ühe väiksema. Pluss kõik voodialused sahtlid on tema tekke täis. Ja ma sain ilmselt sellest Arieliga pestud pesust allergia... Hüüühhh...
Ja tundub, et sel nädalalavahetusel pole kellegiga välja minna... Jeesukene. Istun nende kohvrite keskel?:D
esmaspäev, jaanuar 02, 2006
head uut aastat!!!
Kõik algas sellega, kui Martin oma kohvrikesega Centar Pointis üle tee kuldse Vredimerkuri alla kõristas. Läksime 25 peale, aga kuskil poole tee peal teatas bussijuht, et "ät vaittshäppel is veeri bääd äksident" ja et buss teeb tiiru ja naaseb normaalsele teele Mile End stationi juures. Okei. Ajasin oma erutet ajus midagi sassi ja arvasin, et Mile End on seal kus on Bethnal Green... Ja sis me sõitsime rahulikult bussiga kuskile tagaperse, juba Canary Wharf paistis kahtlaselt hästi kätte ja meie omast ja kallist Türajeerummajast polnud märkigi. Kobisime siis bussist maha ja läksime teisele poole teed, et ikkagi tagasi Mile End Stationisse sõita ja siis sealt koju kõristada.
Juuksevärvi ja lõikuse plaan jäi loomulikult ära, sest teise eesti pesasse jõudsime alles üheteistküne paiku. Seal käis juba rõõmus trall ja läperdamine.
Nii, esialgne plaan, Popstarz jäi ära, sest see oli lihtsalt kinni. Fictionis oli pilet 15 naela ja higiste pedekatega ma selle raha eest hõõruma ei kavatsenud minna. Käisime küll klubi juures ära, vaatamata minu protestimisele ja kojuminemisehimule. Nimelt ei võetud mu juttu kuuldagi, ja kui ma tahtsin tagasi pöörata, siis võeti mul lihtsalt kummagilt poolt õlgadest kinni, keegi haaras jalgadest ja juba ma rippusingi abitult kuskil kuusepuu kohal, mille okstega mind ähvardati kohe hõõrutada, kui ma mõistust pähe ei võta...
Mingi hetk tehti kollektiivpissimine silla all. Siis mindi koos mingite prantslastega otsima klubi Holbornis. See oli ka kinni. Ja kuigi tegu oli kahe prantsuse heteromehe ja kahe prantsuse tsikiga, siis väisasid nad suurima rõõmuga geikohti. Ja Laurent teadis rääkida, et "Nono, GAY is not good tonight, let's go to Ghetto!" OK. Eesti seltskond lagunes küll pisut, aga mina, Martin ja Renaldo sheikisime Ghettos rõõmsalt kella kolmeni.
Kui me bussi peale läksime, siis tulid järsku kontrollid peale. Küsisid minult kaks korda piletit. Ja teised jäid üldse bussist maha, sest sahmerdasid nii kaua piletiautomaadi juures.
Laupäev möödus Brick Lanel ja Commercialil mööda vintage-shoppe kolades ja Ida-Lodnoniga tutvudes. Pluss siis puuviljad turult ja mingid muud söögiasjad Sainsburyst. Ja lõpuks oli siin mingi 12 inimest ja tohutu praaznik koos rohke alkoholi ja killerite kokteilidega. Suures peohoos lükati Martin näiteks voodist maha, ja ta pidi oma tulitavat sabakonti vanni jahutama minema. Täna olla juba täitsa talutav. Kindlasti toimus veel igasugu draamasid ja jama, aga peo tipphetk oli see, kui mina, formally known as Dramakvin, leidsin omale väärilise vastase. Kui ma selle uuega pahandasin ,et mis ta mossitab ja mandariinikoori pillub ning laua äärest püsti tõusin, ajasin kogemata ühe koksi ümber. Talle sülle loomulikult. Tema arvas loomulikult, et tegemist oli planeeritud märjutusega ja lajatas mulle oma pokaalist shampust. Mu kleit oli läbimärg ja shampust nirises põrandale. Pikemalt mõtlemata võtsin oma shampuse ja lähetasin selle tema suunas. Tabas märki. Tema, järjest vihasem, haaras seepeale laualt ühe tühja klaasi (minu tuliuued esimese palga eest ostetud) ja virutas selle põrandale kildudeks. Õudsalt hästi visatud, sest killud on imepeened ja ma leian neid meie elutoast siiamaani.
Siis mäletan ma veel mingit kohutavat sõimu ja vastastikust süüdistuste esitamist. Mispeale ma oma tilkuva kleidiga vannituppa jooksin. Ja millele järgnes veel siuke väiksemat sorti draamatsemine vannitoas, seekord ilma publikuta.
Hommik tervitas mind kahe geinoormehe vahel. Kell oli 9 am. Kell 10 pidi Teabaris hakkama ametlik afterparty, magasime veel paar tundi, siis tõusime. Üks noormees oli hirmsasti sparki täis ja nõudis eilset shampust, et ta olla ise korgi peale pannud ja selle külmkappi hommikut ootama jätnud. Teine läks elutuppa kilde kokku korjama ja kleepuvat põrandat pesema. Sis nõud masinasse ja võileib ja diplom 2006 aasta dramakuiinile. Ja meik näkku ja kerge dush ja minekit. Jõudsime vist kuueks Teabari, kus oli käimas viimase pari nädala kõige gruuvim pidu. Kell kuus pärastlõunal, mõtelge!!! Aerutasime siis Martini ja Renaldoga kohe baarileti juurde. Toimus aukirja pidulik üleandmine.
Minul oli veel hirmus pohmakas, aga ime küll jah, kokteil nagu isegi värskendas mu olekut. Siis järgmiseks Benthal Green Ice Tea. Koosisosad nagu Long Island Ice Teal, aga tee asemel on shampus. Huuh, peale kahte sellist jaurasime loungenurgas laua taga kõva häälega Eesti Eurovisiooni hitte laulda, kohalikust muusikast üle ikkagi. Keegi punase kleidiga korpulentne tädi, kes meie vastas istus, ütles et ta "enjoyed it very much". Hahaa. Mingi hetk käisime Martiniga väljas mingit söögikohta otsimas, aga seesamune vriikartulikoht oli kinni. Ja siis tuli tänaval keegi võõras vana ja kole pederast, kes tahtis Martini numbrit. Martin andis talle Liina numbri. Sees tagasi, tegime ilmselt veel ühed koksid. Ma väga hästi ei mäleta, mis me veel tegime, aga natuke enne lõppu tuli mu juurde mingi Kosovo mees, pakkus mulle kokat. Ja siis arvas, et ta tahaks vetsus mu rindasid näha... Millegipärast ma läksin ka temaga vetsu ja ta seletas mulle, et mu greit buubsid on siuke varandus, et ma ei tohiks neid endale hoida, vaid teistega jagada. Mis ajast on minu buubid maailma ühisomand??? Aga huvitav pakkumine oli see igal juhul. Rinnad koka vastu...
Ja siis oli juba kõik ja Tead suleti, teised läksid veel Orangesse afterpaarti afterpaarti afterpaartile. Higised palja ülakehaga peded mind kahekümne naela eest ei eruta, nii et sinna ma ei viitsind...
Ometigi läperdas Martin hommikul koju ja oli kõik ukse lahti jätnud. Samas võisin see ka mina olla, kui ma teda sisse lasin. Aga et mõlemad inimsed ei märka lahtist ust... Nõmelugu. Ja nüme lugu on sellega, et peo käigus lendas klaasikilde ka Sveni kampjuutrisse... Ja sellega on nüd mingi jama lahti, osad klahvid ei tööta... Hedonisminädalavahetus sai väärilise lõpu. Ja laud on kuidagi vildakas... Ma EI SAA ARU, kuidas see klaas seal peal kõikuda saab!!!
No ja loomulikult on mul hirmsad süümekad ja tunne ,et ma olen kõige suurem pidutseja ja laamendaja üldse... Tõsi ta on, olen alles viimasel ajal asju hindama hakanud... Tunnen rõõmu oma praepannist. Martin ütles, et ma olen ilusate asjade ori, kui ma hommikul voodist välja hüppasin ja kööki lidusin, et talle oma uusi klaase näidata. No on jah ilusad. Praepann on lihtsalt praktiline... Järelikult, aktsepteerin ainult ilusaid või väga vajalikke asju, kõige parem kui oleks 2in1. Ilus ja vajalik.
Aga mis ma saan sinna teha, kui tõesti juhtub. Viimati oli siuke jama ja tüli ja blamaaz siis, kui ma oma 19. sünnipäeva kodus pidasin ja siis rahvas vannitoas dushivooliku kuidagi välja oli väänanud, nii et kõik need metallist keerud olid lahti ja plastik paistis.
Njah...
Oijahh, oleks pidanud kuskile getosse kolima... Seal lõhu palju tahad.
Juuksevärvi ja lõikuse plaan jäi loomulikult ära, sest teise eesti pesasse jõudsime alles üheteistküne paiku. Seal käis juba rõõmus trall ja läperdamine.
Nii, esialgne plaan, Popstarz jäi ära, sest see oli lihtsalt kinni. Fictionis oli pilet 15 naela ja higiste pedekatega ma selle raha eest hõõruma ei kavatsenud minna. Käisime küll klubi juures ära, vaatamata minu protestimisele ja kojuminemisehimule. Nimelt ei võetud mu juttu kuuldagi, ja kui ma tahtsin tagasi pöörata, siis võeti mul lihtsalt kummagilt poolt õlgadest kinni, keegi haaras jalgadest ja juba ma rippusingi abitult kuskil kuusepuu kohal, mille okstega mind ähvardati kohe hõõrutada, kui ma mõistust pähe ei võta...
Mingi hetk tehti kollektiivpissimine silla all. Siis mindi koos mingite prantslastega otsima klubi Holbornis. See oli ka kinni. Ja kuigi tegu oli kahe prantsuse heteromehe ja kahe prantsuse tsikiga, siis väisasid nad suurima rõõmuga geikohti. Ja Laurent teadis rääkida, et "Nono, GAY is not good tonight, let's go to Ghetto!" OK. Eesti seltskond lagunes küll pisut, aga mina, Martin ja Renaldo sheikisime Ghettos rõõmsalt kella kolmeni.
Kui me bussi peale läksime, siis tulid järsku kontrollid peale. Küsisid minult kaks korda piletit. Ja teised jäid üldse bussist maha, sest sahmerdasid nii kaua piletiautomaadi juures.
Laupäev möödus Brick Lanel ja Commercialil mööda vintage-shoppe kolades ja Ida-Lodnoniga tutvudes. Pluss siis puuviljad turult ja mingid muud söögiasjad Sainsburyst. Ja lõpuks oli siin mingi 12 inimest ja tohutu praaznik koos rohke alkoholi ja killerite kokteilidega. Suures peohoos lükati Martin näiteks voodist maha, ja ta pidi oma tulitavat sabakonti vanni jahutama minema. Täna olla juba täitsa talutav. Kindlasti toimus veel igasugu draamasid ja jama, aga peo tipphetk oli see, kui mina, formally known as Dramakvin, leidsin omale väärilise vastase. Kui ma selle uuega pahandasin ,et mis ta mossitab ja mandariinikoori pillub ning laua äärest püsti tõusin, ajasin kogemata ühe koksi ümber. Talle sülle loomulikult. Tema arvas loomulikult, et tegemist oli planeeritud märjutusega ja lajatas mulle oma pokaalist shampust. Mu kleit oli läbimärg ja shampust nirises põrandale. Pikemalt mõtlemata võtsin oma shampuse ja lähetasin selle tema suunas. Tabas märki. Tema, järjest vihasem, haaras seepeale laualt ühe tühja klaasi (minu tuliuued esimese palga eest ostetud) ja virutas selle põrandale kildudeks. Õudsalt hästi visatud, sest killud on imepeened ja ma leian neid meie elutoast siiamaani.
Siis mäletan ma veel mingit kohutavat sõimu ja vastastikust süüdistuste esitamist. Mispeale ma oma tilkuva kleidiga vannituppa jooksin. Ja millele järgnes veel siuke väiksemat sorti draamatsemine vannitoas, seekord ilma publikuta.
Hommik tervitas mind kahe geinoormehe vahel. Kell oli 9 am. Kell 10 pidi Teabaris hakkama ametlik afterparty, magasime veel paar tundi, siis tõusime. Üks noormees oli hirmsasti sparki täis ja nõudis eilset shampust, et ta olla ise korgi peale pannud ja selle külmkappi hommikut ootama jätnud. Teine läks elutuppa kilde kokku korjama ja kleepuvat põrandat pesema. Sis nõud masinasse ja võileib ja diplom 2006 aasta dramakuiinile. Ja meik näkku ja kerge dush ja minekit. Jõudsime vist kuueks Teabari, kus oli käimas viimase pari nädala kõige gruuvim pidu. Kell kuus pärastlõunal, mõtelge!!! Aerutasime siis Martini ja Renaldoga kohe baarileti juurde. Toimus aukirja pidulik üleandmine.
Minul oli veel hirmus pohmakas, aga ime küll jah, kokteil nagu isegi värskendas mu olekut. Siis järgmiseks Benthal Green Ice Tea. Koosisosad nagu Long Island Ice Teal, aga tee asemel on shampus. Huuh, peale kahte sellist jaurasime loungenurgas laua taga kõva häälega Eesti Eurovisiooni hitte laulda, kohalikust muusikast üle ikkagi. Keegi punase kleidiga korpulentne tädi, kes meie vastas istus, ütles et ta "enjoyed it very much". Hahaa. Mingi hetk käisime Martiniga väljas mingit söögikohta otsimas, aga seesamune vriikartulikoht oli kinni. Ja siis tuli tänaval keegi võõras vana ja kole pederast, kes tahtis Martini numbrit. Martin andis talle Liina numbri. Sees tagasi, tegime ilmselt veel ühed koksid. Ma väga hästi ei mäleta, mis me veel tegime, aga natuke enne lõppu tuli mu juurde mingi Kosovo mees, pakkus mulle kokat. Ja siis arvas, et ta tahaks vetsus mu rindasid näha... Millegipärast ma läksin ka temaga vetsu ja ta seletas mulle, et mu greit buubsid on siuke varandus, et ma ei tohiks neid endale hoida, vaid teistega jagada. Mis ajast on minu buubid maailma ühisomand??? Aga huvitav pakkumine oli see igal juhul. Rinnad koka vastu...
Ja siis oli juba kõik ja Tead suleti, teised läksid veel Orangesse afterpaarti afterpaarti afterpaartile. Higised palja ülakehaga peded mind kahekümne naela eest ei eruta, nii et sinna ma ei viitsind...
Ometigi läperdas Martin hommikul koju ja oli kõik ukse lahti jätnud. Samas võisin see ka mina olla, kui ma teda sisse lasin. Aga et mõlemad inimsed ei märka lahtist ust... Nõmelugu. Ja nüme lugu on sellega, et peo käigus lendas klaasikilde ka Sveni kampjuutrisse... Ja sellega on nüd mingi jama lahti, osad klahvid ei tööta... Hedonisminädalavahetus sai väärilise lõpu. Ja laud on kuidagi vildakas... Ma EI SAA ARU, kuidas see klaas seal peal kõikuda saab!!!
No ja loomulikult on mul hirmsad süümekad ja tunne ,et ma olen kõige suurem pidutseja ja laamendaja üldse... Tõsi ta on, olen alles viimasel ajal asju hindama hakanud... Tunnen rõõmu oma praepannist. Martin ütles, et ma olen ilusate asjade ori, kui ma hommikul voodist välja hüppasin ja kööki lidusin, et talle oma uusi klaase näidata. No on jah ilusad. Praepann on lihtsalt praktiline... Järelikult, aktsepteerin ainult ilusaid või väga vajalikke asju, kõige parem kui oleks 2in1. Ilus ja vajalik.
Aga mis ma saan sinna teha, kui tõesti juhtub. Viimati oli siuke jama ja tüli ja blamaaz siis, kui ma oma 19. sünnipäeva kodus pidasin ja siis rahvas vannitoas dushivooliku kuidagi välja oli väänanud, nii et kõik need metallist keerud olid lahti ja plastik paistis.
Njah...
Oijahh, oleks pidanud kuskile getosse kolima... Seal lõhu palju tahad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
