jehhu.

Istun siin inernetipunktis, vaid paari minuti jalutsuk'igu kaugusel kuldsest Vredimerkurist. Ma hakkan Vredit iga p'ev v'hemalt 2 korda n'gema, sest kui temast m;;duda ja Tottenham Court rdi m;;da minna, siis j]uab igast m;;blipoodideni, millest [hes ma n[[d ametlikult palgal olen. Pole teap mis f''nsi, aga avaldus on sees j'rgmises, ja see juba on f''nsi.
J'lle on mingi perverse briti klaviatuuriga arvuti, ]nneks peaks j'rgneva 4-6 ndla jooksul koju ka neti saama. Ma [tleks, et Eesti on nagu erikiire maa, meil v]tab neti saamine aega paarist tunnist m]ne p'evani ja panga[lekanne netis v]tab aega 2 sekundit. Siin tuleb arvestada kolme p'evaga.
Ja j'rjekordne kuuseke Trafalgaril, mille Oslo anetanud on. Kuradi kitsid on need norrakd, siukse niru on saatnud, nagu oleks kuusk k]igepealt mingist v'iksest torust l'bi t]mmatud (korstnast ntx), et veel viimasedki oksad ja okkad riisuda. H'bilugu igtahes.
ok.
n'eb siis kui Santa neti koju toob!
HoHoHOO!

X

meil [lisuurep'rane elukoht. t;;d pole. netti ka pole. ja kuradi tsimpirimpid tr[givad bussis! maitea, kas see on n[[d hea, halb v]i v'ga halb.

näädsa!

Eile saime Trakaga linnas kokku, lubasin teda ja Sveni tutvustada, et nohh, tulevased korterinaabrid. Tuli välja, et Traka on Sveni varem näinud klubis Tallinn seina ääres kõikumas ja mind otsimas. Maailm on väike.
Hulkusime siis pärast Edge-baari ja Sveni ülevaatust Sohos ringi ja kujutasime ette, kui vahva oleks, kui Ailar ja Ander parajasti tänaval vastu tuleks.
Külmavõitu oli ilm ja pimedaks hakkas ka minema.
Triinuga on tore, ta on peaaegu sama vaene kui mina ja seepärast ei võimalda meie budget kuskil baaris hängida ja kokteile sisse kallata. Ostime siis Starbucksist kohvi ja poest väikse lapiku pudeli miskit 35 kraadist piiritusjooki. Kohvi ja konjaki odavam variant sai manustatud Lecester Squareil. Siis veel ühed kohvid Burger Kingist. Tühjendasin pudeli juba üsna avalikult meie papptopsidesse, seekord isegi salliga varjamata. Täitsa lõbusaks hakkas minema.
Aga et me niiviisi pargipingil istusime, siis jäime silma miskitele mööduvatele sitsiillastele. Tulid juttu ajama, et kas me ei tahaks nendega baari minna. Joogid olid just paar minutit tagasi otsa saanud ja topsidki litterikasti visatud. Vahetevahel ma lihtsalt teen imelikke ja liiga easygoing otsuseid. Mõtlesime, et lähme jahh baari, varsti hakkab niikuinii külm.
Baar oli sealsamas Lesteri platsil, sees ootas meid juba üks sitsiliaanode sõps, kes kohe ka meile joogid ostis. Okei. Imelik baar, 90 prossa tegelastest kas värvilised või ilmselgelt vahemeremaalased, põliseid britte peaaegu ei olnudki.
Ja võibolla oli seal tutvumis või vallalisteõhtu, sest ükskõik mis tüübile sa korraks otsa ei vaadanud, arvas ta, et võib kohe end su kõrvale libistada ja käe külge panna, või veel parem, end su vastu hõõrutada. Nomaitea.
Üks sitsiliaanodest väitis end olevat minust nii hirmsasti sisse võetud olevat. Meenutas väikest koerarakatsit, kes iga viie minuti järel end käppadega jala ümber klammerdab ja siis runkama kukub. No inimeste maailmas tähendas see seda, et tal oli himu mind emmata ja lahti ta lasta ei tahtnud. Kehakeelepõhist suhtlust ilmestasid ka mõned laused: "I can kiss you all over!", "I would like to kiss you all night long!" Kiss mai ässs...
Mind tuli "päästma" sitsiljaano sõber, kes ennist meile dringid tegi. Uuris ja päris, rääkis, et ta on Hammersmithis ühe baari manager. Küsisin, kas ta meile tööd ei saaks hankida... Kohe küsiti, kus ma elan ja kellega. Mainisin, et ma elan koos oma 28-aastse boyfriendiga, aga tal on väga palju tööd ja nii käin ma ikkagi sõbrannaga vahetevahel niisama väljas baaris. Nojahh, aga kui mul on hästi teenv elukaaslane, milleks mul siis raha vaja, kas ta siis üüri ei maksa...? Ütlesin, et olen iseseisev ja tahan ise ka üüri maksta... Sitsiiljaano läks õhku täis ja seletas kui väärt köölfrend ma olen ja ta on mu boihvrendi peale väga kade...
Õnneks läks ta koos runkaja-sitsiillasega ära järgmisse baari.
Traka oli vahepeal suhelnud kolmanda sitsiillase ja kellegi india noormehega ja vahetanud kümme smssi oma eestlasest austajaga Iirimaal.
Keksisin tantsupõrandal, tõeline imede õu, mu kõrval hüples pallikese kombel väike paks ülikonnas hiinlane. Ta oli isegi Triinust lühem. Veel täna hommikul mõtlesime tema peale ja arutasime, et ta võiks isegi kasulikuks osutuda, kui talle miski kandiline ja kõva peakate valmistada -- hea õllepudelit peale toetada või sibulat hakkida, kui lauda käepärast pole...
Loomulikult pidime me ka laua alla ronima ja seal tühja klaasi Triinu juhuslikult kaasas olnud purgiõlle ümber valama. Saab siinmaal ka minimaalsete kulutustega pidutseda...
Aga nüüd on jälle pill käes, sest korterit ei taheta meile üürida. Kuna ainult Sven töötab, siis pole me küllat usaldusväärsed korterit üürima, mis siis, et deposiit on tervelt kuus nädalat pluss kuu üür ette. Paganama idaeurooplased.
Ja meie lettings negotiator nimega Muhammed Ali ei helistanudki mulle ega teatanud ootamatust takistusest, vaid lasi mul terve päeva arvata, et me kolime juba homme Whitechappelisse...
urr.
Magavaks.

lookin for job

Mu olematus rahakotis on 15 naela. Ja ma pean sellega välja tulema...? Järgmist raha laekumise tärminit pole, sest pole tööd. Ma ei tea, kas minust oli ikkagi liiga vastutustundetu korter üürida, kui endal töödki pole? Juu siis, aga olgem ausad, siin Peckenhami Palees on täielik ülerahvastus. Arvutasime ühel õhtul huvi pärast, palju me üür siis kroonides oleks. Tuleb välja, et aastas maksame siin kahe peale korteri eest üüri 300 000 eeku. Mille eest saaks Tartusse juba mingi väiksemat sorti korteri soetada. Ma tõmbasin endal teki üle pea, kui Sven mulle summa teatas. Õnneks hakkame uues pleisis ikkagi kolmekesi elama (100 000 nägu?), confirmation tuli Trakalt, kellega täna kohtusime ja Soho Square'il Nerost ostetud kohvi sisse väikesest lapikust Vana Tallinnast juurde valasime. Kamakommi ka peale.
Ja kui keegi viloloog asja loeb... onju eesti keeles olemas sõna "iileks"? See peaks tähistama taime, mida ka puuvõõrikuks kutsutakse ja mis alati anglojõulupostkaartidel ilutseb. Ja mida siin kultuuriruumis millegipärast lakke riputatakse, et siis selle all suudelda.
See selleks, mul on üks iileksioks jaki küljes ja ma kutsun seda kangekaelselt iileksiks.:)
Eile sattusin Hackneysse. Lihtsalt otsustasin Harrodist tuubiga edasi veel lääne poole sõita, omaaruga läksin miskit Kings Road'i otsima. No ma ei leidnud, aga see-eest sattusin ühele nendest suurepärastest Londoni turgudest, kus kausitäis puuvilju maksab vaid £1. Nüüd on meil kodus liiga palju banaane. Ja suur kausitäis õunu osutus minu lemmiksordiks. Ma pakun, et Eestis ei saa Selverist ka seda va Red Delicioust nii odavalt. Et kus raha kõige vähem, seal toit kõige odavam. Ma loodan, et Stepneys on ka mingeid turkasid, kus mina kui algaja tööotsija ja proffessionaalne desperate housewife kolistamas saan käia.

Ohh ja britid ajavad lihtsalt hulluks oma Teise Maailmasõja armastusega. Praegu on ju see aeg, kui sa oled kohustatud endale pabermooni rinda ostma. Sõjaveteranide heaks. Ma olen võibolla julm, aga mingid seniilsed taadid vanadekodudes ei pane mind kuidagi naelast koledat pabermärki ostma. Pagan, meid mõjutas Teine Maailmasõda kordi rohkem ja kardinaalselt ja me läheme oma eluga edasi, aga need siin peavad seda ikka ja jälle meelde tuletama. Ei lähe mööda nädalavahetust, kus mõni kohalik telekanal ei laseks eetrisse mõnda suurepärast dokfilmi, et lühikese mäluga brittidel neile 60 aastat tagasi valmistatud kannatused meelest ei läheks.
Ja loomulikult müüvad kõik baarid ja kohvikud ja klubid ka moone. Ja ometgi, kui me eile Fictionisse tahtsime minna, siis oli seal ka karp nende koledustega. Ja keegi meist ei kavatsenud seda osta. Aga ehkki meil kõigil olid vabapääsmed, sundis müüja Sveni ometigi seda mooni ostma. Või vähemalt annetama ühte naela. Ja kuna ANNETAMINE peaks olema vabatahtlik, siis küsis Sven, miks ta peab ikkagi ühe naela andma, kuigi meil on tasuta pääsmed. Soostudes lõpuks ANNETUSEGA, ulatas ta kahenaelase ja nõudis sealt ühte naela tagasi, sest poppy maksis vaid ühe naela. Sellega meie klubiskäik lõppeski, sest rekkalesbarist piletimüüja sellist ülbust ja vanainimeste mittetoetamist ei kannatanud. Ta teatas, et "ei vaja sellist suhutumist klubisse" ja juhatas Sveni uksest välja. Mille peale meie kolmekesi ka minema läksime. Mulle jääb nagu selle inimese moraal selgusetuks... Et kui ta on nii kena inimene ja väga hoolib sõjaveteranidest, nii et võtab nõuks kohe väga vihastada, kui keegi neile annetamast keeldub... ja samas laseb uksest sisse kõik narkodiilerid ja pimpijad, kes selle lille ostavad? Ja 90% klubi külastajatest on niikuinii high? Maisaaaaaru? Kas ainult ostetud moraal ja heategu loevad?!
Kolm kena meest said siis meie 15 naela väärt olevad vabapääsmed. Loodan et nad nautisid pidu, moon rinnas.

Welcome!

Niisiss, tundub, et meil Sveniga on nüüd kodu. E1. Benthal Green. Kui Stepney Greeni tuubist väljudes pöörata Mile End Roadil paremale, umbes kaks minutit kõndida ja seejärel tee ületada, jõuate mustaks värvitud fassaadiga ja vikerkaarevärviliste lippudega ehitud baari "Black Horse" ette (selles baaris olla isegi drag queenie õhtud). Sellest kõnnite vaid paar sammu mööda, varsti märkate imeväikest tänavat. Hayfields Passage. Pöörate tänavasse, veel mõned sammud ja tundub, et suure tänava kära on jäänud miile selja taha. Justkui oleks tegemist suburbiaga. Vasakule jääb telliskividest maja, kuhu pääseb raudväravast. Majja astudes jääb mulje, et tegemist on tavalise kortermajaga, kuid kui läbite veel ühe ukse, avaneb teie ees kena sisehoov. Ja kui te kutsutud külalised olete, küllap te siis juba õige ukse ka üles leiate.

back on track

Homne päev mahutab enda sisse kolm korterivaatamist ja ühe töövestluse. Plus siis kui keegi on nõus õhtul Ghettosse tulema (Nääägnäägnäääg, Massa!)tuleb tiba tantsu ka lõpuks...
Täna sammusin oma korteriotsimisega sammu hulluse poole, kaheksa korterit kümnest olid juba välja üüritud. Kuradi lohakad inglased, võiks siis ju netist maha võtta, kui välja üüritud. Helistasin nii paljudesse büroodesse ja jätsin nii paljudesse kohtadesse kontakte, et kui õhtupoole keegi härra tagasi helistas ja homseks ühte appartementi vaatama kutsus, polnud mul aimugi, kus ja mis nii korter kui büroo võiksid olla.
Njah, kõige rohkem oli kahju sest 22-korrusel asuvast. kaaddämmit!

DIY

Jeesuke. Pesin täna põrandaid ja avastasin, et külmkapi nurga alla on kõikumise vastu torgatud punases pakendis kondoom!
Mis järgmiseks? Õlitame kiiksuvaid uksehingi lubrikandiga?

okei

Linn pole mind veel neelanud. Hakkan temaga hoopis sõbraks saama. Või, siiski mitte. Vaikne kooseksisteerimine hakkab tekkima. Mu kallis Oyster, millele ma paigutasin 21.40 naela ja mis võimaldab mul nädala jooksul kõiki Londoni kahe esimese tsooni transpordivahendeid kasutada. Ja tundub, et tube on ikkagi kõige kiirem ja loogilisem transpordivahend. Bussi tasub kasutada ainult öösel, kui muu ei sõida ja ummikuid pole.
Võibolla tegi mu tuju heaks eilne kena appartement Shoreditchis. Väike, aga valge ja pärastlõunast päikest täis. Vaikses tänavas, magamistubadest avaneb vaade laste mänguplatsile, kuid kui majast välja astuda, võib nii vasakule kui paremale vaadates näha tiheda liiklusega tänavaid, kus iga sekundi järel mõni punane buss vilksatab. Lähim metroo on Whitechapel, sealt saaks eriti kiiresti siia New Cross gate'i külla sõita.
Mul on uus suur unistus: tahan panna oma riided oma kappi riidepuudele rippuma, paigutada pesu sahtlitesse, panna oma kosmets ülemisse sahtlisse karpide sisse ja voltida suur kosmetsikott kokku ja panna kuskile alumisse sahtlisse peitu. Kreemid asetada riiulitele. Panna seinale Krisi kaasa antud joonistus. Teha mõnele seinale väike kollaaz-ülevaade oma kalliste inimeste fotodega. Panna külmakpiuksele magnetiga narkoorava foto...
Hea on, kui sul on olemas unistused, mis peaksid lähema aja jooksul ka täituma. :) Kõigi eelduste kohaselt.
Ja kui üleeile oli Kareliga väga pikk ja mõnus vestlus (mul ju on vaja rääkida), siis eile kohtusin ühe väga enesekindla eestlasega. Kes on ka niisama siin, aga on oma CVd juba kuskile Guccidesse ja Burberrydesse toppinud, lihtsalt poodi sisse hüpates ja öeldes, et tahab manageriga rääkida. Mul on tunne, et minu kümned saadetud CVd ei aita mind küll kuskile, pean ka samamoodi poodnikke tüütama ja pommima minema. Gucci pole küll minu unistus, midagi rohkem sinna Conrani poole...
Ja seda ütles see eestlane, et kui tahad siin mõnusalt elada, siis peab vanast lahti laskma. Nad jäävad sinna eestisse ju ikkagi alles, ja kui sõbrad on tõelised, siis ka aasta möödudes on tunne, nagu oleks paari minuti eest uksest välja astunud. Ma tean seda väga hästi, aga harjumine võtab aega...
Enivei, minooria läks eile üle. See korter ja kui me pärast mingisse T-bari läksime, kus keegi eestlane töötab, nii, et mu long island tea, mis oli ülikange, maksis seekord 6.50 asemel 2.50. :)
Aga heterobaarides on ikkagi koledate ja ebastiilsete inimeste hulk suurem. Kahju muidugi. Ja geibaaris ei tule sulle kunagi külge lööma pannkooginäoga triibulise teesärgiga tsuktsivälimusega mees. Fuu. Aga muss oli päris deep house ja koht mõnus ning avar ja kui ma pärast diivanitel nuselevaid paarikesi nägin, siis tulid meelde kunstikooli peod.
Ok, Sven-Siilike ronis oma sahvrist välja ja tahab ka internetsi.

:'(

Täna õhtul on kuidagi eriti minoorne tuju. Kui tead, et su niihead inimesed on Eestis ja kuidas nad parajasti pidutsevad ühes su lemmikkohas, kus sa isegi oled varem kordi ja kordi... No ausalt... Lähen siia üksi alternatiivklubisid kammima? Kui saaks ainult selle elamise ja Traka siia toimetada, siis võibolla läheb lõbusamaks. Veronts kutsub China White'i. Nojahh, kallis klubi ja võibolla ei peaks isegi 20 naelast piletit maksma, aga... Ma vahetaks iga kell selle peo Maailma 25 kroonise Indisita vastu, kus ma tean 90% inimesi ja tunnen nii 50%...
Siuke tunne, et isegi blogi ei viisti kirjutada, sest mis mõnu on Eesti sõpradel kuulda , kuidas ma mingites neile täiesti tundmatutes baarides hängin, kui neil on ainult hägune ettekujutus sellest, milline on see linnajagu, kus me täna kortereid käsisime vaatamas ja kui naljakas see mulle tundub, et ma juba londonlase kombel metroos püstijalu lehte või raamatut loen ja iga asja peale "ikskjuusmii!" ütlen... Sest neil on seal hoopis teine maailm, millest ma kuidagi lahti lasta ei taha ja kuidagi endale siia uut korraldada ei oska.
Kas on ikka väga mõttekas elada lahedas kohas, sest koht iseenesest on lahe?
Linn versus sõbrad?!
Sõbrad peaksid ju peale jääma?
Samas, ma tean, kuidas ma Eestis olles siia tagasi igatseksin, ja ma mäletan küll seda rahutust, mis mind seal valdas... Justkui midagi ootaks mind kuskil mujal. Nojah, pragmaatiline põhjus ka... Kui ma seal shop assistant või client advisor oleksin, siis ei suudaks ma endale midagi lubada... Selleks, et Eestis ära elada, peab ikka tõeline tegija olema. Kas siis suurepärane väikesepalgaline majandaja või kõrgepalgaline priiskaja. Mina olen isiklikult väiksepalgaline priiskaja. Raha tuleb ja läheb. Aga siinkohal ja praegusel ajahetkel ei tule seda üldse. Maisaaaru, employerid, mida te jokutate, mul on vaja KOHE üüriraha saada!
*Müün oma juuksed maha... on juba päris pikaks kasvanud ja siledad ka ja siuksed väga sirged... Kindlasti minev kaup.
*Müün oma neeru maha... mul peaks kaks olema, teist pole vaja.
*Hakkan ka kotijooksu tegema. Kui mult võeti, siis võin mina teistelt ka...?
Maitea.
Ok, lähen magama, homme lõunaajal kohtun Ed Lilleystonega Foxtonist tema Curtain Roadi büroos. Ma loodan, et ta näitab seda Islingtoni korterit. (kui see kellegile peale minu ka midagi ütleks!). Bye, the city swollowed me.

ego boost

No minu meelest on päris hea tulemus, kui kohe geikluppi astudes tekib sulle alustuseks naissoost austaja (ja mitte mingi kole rekkar!), kes juua pakub ja puha ja siis natuke hiljem, kui lesbik on oma teed läinud, leiab koha sinu kõrval vist klubi ainuke bimees.
Tüüp oli siuke täitsa minu maitse, aga kurat, geiklubist on ikkagi maru kahtlane endale meest lantida...
Ja siis tuli keegi muta, isegi Sveni väga geid sõbrad ei osanud öelda, kas ta on streit või viltu. Igatahes kablutasin selle tüübi haardest ära Sveni juurde tantsima. Sveni kollektsiooni kuulusid tol öö keegi kurttumm noormees ja keegi üsna kananäoga noormees... Ma kohe ei mäletagi, palju tal neid oli...
Pärast kohtusime McDonaldsi ees kellegi Johniga, kes tutvustas end sõnadega: "Hi, my name is John and I'm an alcoholic! Feel free to taste my nuggets!" ja ta sirutas oma nuggetsiportsu lahkelt meie poole.
Okei. Ma leian, et mul oli lõbus õhtu.

pühapäev

Niisiis, eile saime lõpuks hilisõhtul kodust välja. Tiger Tigerisse ei saanud, seal oli meeletu järjekord, niisiis läksime hoopis kinno. "Broken Flowers" by Jim Jarmusch. Maitea, mingi neli koma kuus punkti viiest paneks. Ja kui varasemaid Jarmuschi asju olen vaadanud ikka rohkem pildikeele pärast, siis see oli selline täitsa üle võlli keeratud lugu, mis kubises Ameerikamaa sümboolikast ja irooniast. Kusjuures, lugu Jimilt endalt.
Ja siis miskisse pedekluppi, 2Much vms. Päris cool. Kui ainult need Long Island Tea'd 6,5 naela ei maksaks...
Jaaahh, aga ma pean ütlema, et tahaks ikka, et mu siinsetest rõõmudest keegi veel osa saaks. Et tahaks Massaga Ghettosse minna ja seal hommikuni pidutseda ja juua. Kasvõi pargipingil Sohos või bussis. Kuratvõtaks. :D
Ja tahan, et oleks veel keegi, kes oleks meiega koos seda filmi vaatamas käinud ja oskaks asja hinnata. ;)12:21
Ja pagan küll, see kohvri otsas elamine tüütab hirmsasti, some storagespace needed. Badly!

Ukraadinaaaa!

Vägisi tuli eile õhtul meelde isand Kiir, kes hea elu ja tuleviku nimel Teelega Venemaale valitsejaks otsustas minna. Ja kes juba reisi alguses paljaks varastati. Ka kaunis kuldnupuga spatzierstock oli läinud!!!
Niisiis, marssisin mina eile vaksalisse, et sõita CharingX jaama ja sealt üles Oxfordile kõndida ja Verontsiga kokku saada. Mul oli kange himu mõne naisolevusega juttu puhuda. Kooselu nelja mehega pole naljaasi...
Maandusime siis miskis baaris, mis meenutas väheke Tartu Püssirohukeldrit. Kah siuksed kõrged kaarjad laed ja väga suur. Okei, kokteile on võimalik ka kannuga osta. Sel ajal, kui mina lauda otsisin, otsustas Veronika meile kannu White Russiani tellida. Selline suur mõnus piimakann. Hakkasime siis seda kulistama ja tellisime süüagi. Rääkisin Veronikale juba lõbusaks muutunud loo sellest, kuidas ma Ameerikas ühes diskoteegis liiga palju White Russiane jõin ja mille tagajärjel ma oma uhiuuest digikast ilma jäin. Oli juba naljakas küll. Siis võtsime kannu Mai taid. MMMM...
Siis läks Veronts vetsu, ma võtsin oma tooli seljatoelt koti ja võtsin sealt mobiili välja, viskasin hooletu liigutusega koti tagasi seljatoele. Veronts tuli tagasi ja meil oli hiiglama lõbus. Mis tema vahepeal on teinud, et ta tunneb samu koledaid kiimaseid onusid, keda minagi jne.
Siis hakkasid joogid mullegi mõjuma ja otsustasin vetsu lipata, enne kui õnnetus juhtub. Kobasin oma ridiküli järgi... Hm... Kas see on maha kukkunud? Ei... ja otsi ja vaata nii palju kui tahad, aga ridiküli netu... Veronikale tuli meelde keegi tsimpi-rimpi, kes enne pikalt mu selja taga oli seisnud... Ju siis tema.
Kirjutasin baarile avalduse, mis ja kus ja mida ja kellelt varastet ja siis otsustasime politseisse minna.
Regent st-l tuli meile vastu keegi onu, kes küsis kena söögikoha järgi, rääkisime, tema olevat Dubaist, ja minul on kott kadunud. Küsis, palju raha läks, ja tahtis mulle oma põuest ilmunud rullist paari kahekümnenaelast anda. Kurat, miks ma nii tagasihoidlik ja kena inimene olen... Temal poleks tõepoolest midagi olnud, kui ta oleks mulle paarkümmend naela andnud, nagu ta kinnitas, sest raha ei tähenda midagi. No mulle praegu tähendab. Siis tahtis ta mulle oma mobiili anda... No ei...
Asi jõudis siis nii kaugele, et "ai vanna teik ju tu tsaina vait tunait, sam dääns" Ohmujumal.
"We really need to go to the police now! Bye!" Kuskilt eemalt hakkasid lähenema ka tema kaks sõpra, sama koledad kui ta ise...
Politseis võttis meie tunnistuse ja avalduse vastu tõeline siilipeaga paks prillidega rekkalesbar. Ma kujutasin teda väljaspool tööaega nagu eriti elavalt ette nahkvestis ja suure sangaga õllekannu taga.
Votnii. Õnneks oli mu rongikaart mul taskus, nii et vähemalt koju sain sõita. Ja telefon ka. Ja võtmeid pole keegi mulle siin õnneks usaldanud...