See Hi5 on ikka pervopunkt. Tänahommikusse hotmaili posti oli tulnud lõbus sõbrakutse kellegilt noormehelt, kes oma profiilipildil palja ülakehaga uhkeldas: "U make me wanna come to Estonia right now...
Kisses from Italia ;) "
Dsiisaskraist. Kupeldamine.
Vana klassiõde teatab oma blogis, et hakkab ostma maamaja või talu.
Jummeljuuli.
Ja täna hommikul külastas mind stress, sest kolmekesi väga väikses katusekorteris elades (kui üks elanikest kannab vist õigustatult hüüdnime UFO, ja see pole ei mina ega Raili...) kõik asjad lihtsalt kaovad. Ja kuigi igal õhtul tundub, et elu on kabaree, siis hommikuti bordell, kus kõik asjad sassis. Minul on sinine sall kadunud, Railil ka kindlasti midagi ja Anneli portfell vist jäigi leidmata. Äudne. Ja eile vaevas mind kibe joomahimu. Viimane tilk seda porterit sai Railiga kahasse manustet. Hästi.
Täna peaks lõnga ostma, et uus sall heegeldada, jumal teab, kunas see sinine välja tuleb, ja ega ta mu muude asjadega sobigi...
neljapäev, september 29, 2005
kolmapäev, september 28, 2005
kolmapäev
Näikse nii, et kui plaanid on juba kõige kindlamad, siis saabub ikkagi miski määramatu jõud ja keerab midagi ümber (ma ei mõtle SEDA ainukest määramatut jõudu). Justnagu rong sõidaks rahulikult teatud suunas ja keegi rööpaseadja on otsustanud siga keerata, nii et Tallinna asemel satume Tapa depoosse.
Kas ma siis hüppan rongilt maha ja võtan ikkagi õige rongi ja jätakn plaanitud trippi, või võtan vastu, mis saatusl pakkuda on ja teen natsa tööd Tapal? Panen liipreid, näiteks...
Njah, eks reede sis näitab täpsemalt asjade seisu.
Ps. Siis peaks ka palka saama.
Ps. Mul on kogu kosmeetikavaru ühe hetkega otsa saanud. Palk läheb otseteed Kaubamaja kreemiosakonda.
Ps. Kerttu Lätt avab oma näituse. Laura Kõivuga kahasse. Kõik huvilised on oodatud EKA fuajeesse (vist oli) kl 17.00
Kõik see toimub reedel. Aga täna on alles kolmapäev.
PS. Kujutage ette tihast, seljakott seljas ja nokats peas Tallinna bussijaama kassa juures: "Üks pilet linnule! Kiievisse, palun!"
Ja ka kärbsed kogunevad traatidele parvedesse, et koos lõunasse lennata. Kuhu nad muidu talveks kaovad?
Kas ma siis hüppan rongilt maha ja võtan ikkagi õige rongi ja jätakn plaanitud trippi, või võtan vastu, mis saatusl pakkuda on ja teen natsa tööd Tapal? Panen liipreid, näiteks...
Njah, eks reede sis näitab täpsemalt asjade seisu.
Ps. Siis peaks ka palka saama.
Ps. Mul on kogu kosmeetikavaru ühe hetkega otsa saanud. Palk läheb otseteed Kaubamaja kreemiosakonda.
Ps. Kerttu Lätt avab oma näituse. Laura Kõivuga kahasse. Kõik huvilised on oodatud EKA fuajeesse (vist oli) kl 17.00
Kõik see toimub reedel. Aga täna on alles kolmapäev.
PS. Kujutage ette tihast, seljakott seljas ja nokats peas Tallinna bussijaama kassa juures: "Üks pilet linnule! Kiievisse, palun!"
Ja ka kärbsed kogunevad traatidele parvedesse, et koos lõunasse lennata. Kuhu nad muidu talveks kaovad?
esmaspäev, september 26, 2005
Comment my blog, dear!
Issakene! Mida teha nende troppidega, kes reklaamimaks oma napakat saiti, kasutavad selleks minu bloogi kommentaariruumi?!
Ma olen sigavihane, leides peaaegu iga oma sissekande järel kommentaari: "Oh, what a great blog! (though YOU, Dear Mister Website Owner don't give a shit and understand nothing I wrote here) Check my website also ... ja siis on link antud. Ükskord ma isegi vaatasin ühte, mõtlesin, et vaatan kellega tegu ja kirjutan ühe koleda vigases inglise keeles sõimukirja, mis teeks spämmijale selgeks, et keegi niikuinii ei taha ta koleda kujunudsega lehte vaadata ja et ta on Absolut Prick (visualiseerige seda kui Absoluti reklaami nüüd:P). Aga see leht oli nii jube, et ma ei suutnud sealt midagi üles leida ja loobusin...
Ahh, kui ma ei oska nendele kommidele mingit blokki peale panna... Tipp, abista!
Ma olen sigavihane, leides peaaegu iga oma sissekande järel kommentaari: "Oh, what a great blog! (though YOU, Dear Mister Website Owner don't give a shit and understand nothing I wrote here) Check my website also ... ja siis on link antud. Ükskord ma isegi vaatasin ühte, mõtlesin, et vaatan kellega tegu ja kirjutan ühe koleda vigases inglise keeles sõimukirja, mis teeks spämmijale selgeks, et keegi niikuinii ei taha ta koleda kujunudsega lehte vaadata ja et ta on Absolut Prick (visualiseerige seda kui Absoluti reklaami nüüd:P). Aga see leht oli nii jube, et ma ei suutnud sealt midagi üles leida ja loobusin...
Ahh, kui ma ei oska nendele kommidele mingit blokki peale panna... Tipp, abista!
pühapäev, september 25, 2005
chill. no bang.
Elu on jälle kuidagi kahtlaselt ilus. Asjad, mis varem oleks häirinud ja vinguma pannud tunduvad nüüd lihtsalt nii tühised. Jah, elu võlu seisnebki selles, et see on alatises muutumises. Nii et -- heade asjadega ei tohi ära harjuda. Pessimist? Hm... Loodan, et mitte. Loodan olla see, kes võtab asju nii, nagu nad tegelikult on.
Lihtsalt veider, et sel aastal ei vaevagi mind mu kummaline sügisvihkamine, mis sai alguse juba kuue aastaselt. Siis kui ma esimesse klassi läksin. Ja kui nüüd koolikohustust pole, siis tahaks õudsalt õppida...
Melan-hool-jaaa
:D
Lihtsalt veider, et sel aastal ei vaevagi mind mu kummaline sügisvihkamine, mis sai alguse juba kuue aastaselt. Siis kui ma esimesse klassi läksin. Ja kui nüüd koolikohustust pole, siis tahaks õudsalt õppida...
Melan-hool-jaaa
:D
laupäev, september 24, 2005
tartutartutartu
Tundub, et tõsine alkoholismitõbi hakkab kätte jõudma. Et ei saa kuidagi pidama. Ja vedama saab ka kahtlaselt kergesti. Ja hommikul ärgatakse, sokid jalas, sest öösel lihtsalt polnud jaksu neid jalast sikutada.
Aga noh, kui nüüd kergemakoelised blamaazid, nagu näiteks järjekordne maailmas kiigult maha kukkumine ja kiigu katki kiikumine ja niisama ringi läperdamine ja kõik rumalad laused kõrvale jätta, siis oli eile suurepärane õhtu.
Juba esimene veinilonks jooksis otse jalga ja pähe. Ja mis siis, et suur seltskond Krisi juures chillis, meil oli Massaga kahekesi ka tore.
Ja kui Maailma uksel purjus Ailar vastu läperdas... Siis tuli eriti soe ja kodune tunne...
Triin. Uus hip naisdj eesti klubimaastikul:D
Ja niiiiiiiiiiipalju häid ja toredaid ja omasid inimsi. Meie oma fabuloosne viisik. Ma arvan, et seda pole juba Kärdi sünnipäevast saati juhtunud. Ja järgmine kord juhtub...? Kõigi eelduste kohaselt siiski vast sel sügisel.
Ja minu uus avastus: ka Harilik Eesti Heteromees võib tore olla. :) . Kuigi ma varem sellesse väga ei uskunud, ehkki näiteid leidus. Ja ongi nagu võimalik itsitatda maailma asjade üle ja lihtsalt olla, ilma et peaks pingsalt flirtima, endast võimalikult head muljet jätma või halvemal juhul mõistatama kaaslase rumalaid nalju ja nende peale piinlikult naeratama. Ja kui siis niisama sportlikust huvist testida, kas sina või kamp tüübist sisse võetud tibisid ja Hetero peab paremaks sinuga edasi tsättida, siis tundub, et lootus on ilmas alles.
Ja küll ma tulen Eestisse tagasi ja kosin siit ühe tubli talupoja! :)
Aga siis mingil hetkel sammuti Maailmast heterote ja mitteheterotega Zavoodi. Kus enam süüa ei saanud. Ja seepärast tuli minna ka Herne poodi ja osta sealt pelmeene. Ja neid Taara pst. köögis prepareerida. Ja ma istusin seal köögilaua taga käsipõsakil ja hirmus purju oli peal ja uni ja mõtlesin sellele, kuidas ma oma vanaisaga sarnanen. Prillid ainult puuduvad. Kui tema purjutab, siis istub ta samamoodi köögilaua taga, lõug peos ja vahepeal nõksatab pea allapoole, sest käsi on lõua alt ära libisenud.
Söödeti siis tüdrukutel kõhud täis ja minu nõudmise peale anti taksoraha ka. Ilusad zhestid...:)
Oeh.
Aga eluvaim hakkab juba sisse tulema.
Aga noh, kui nüüd kergemakoelised blamaazid, nagu näiteks järjekordne maailmas kiigult maha kukkumine ja kiigu katki kiikumine ja niisama ringi läperdamine ja kõik rumalad laused kõrvale jätta, siis oli eile suurepärane õhtu.
Juba esimene veinilonks jooksis otse jalga ja pähe. Ja mis siis, et suur seltskond Krisi juures chillis, meil oli Massaga kahekesi ka tore.
Ja kui Maailma uksel purjus Ailar vastu läperdas... Siis tuli eriti soe ja kodune tunne...
Triin. Uus hip naisdj eesti klubimaastikul:D
Ja niiiiiiiiiiipalju häid ja toredaid ja omasid inimsi. Meie oma fabuloosne viisik. Ma arvan, et seda pole juba Kärdi sünnipäevast saati juhtunud. Ja järgmine kord juhtub...? Kõigi eelduste kohaselt siiski vast sel sügisel.
Ja minu uus avastus: ka Harilik Eesti Heteromees võib tore olla. :) . Kuigi ma varem sellesse väga ei uskunud, ehkki näiteid leidus. Ja ongi nagu võimalik itsitatda maailma asjade üle ja lihtsalt olla, ilma et peaks pingsalt flirtima, endast võimalikult head muljet jätma või halvemal juhul mõistatama kaaslase rumalaid nalju ja nende peale piinlikult naeratama. Ja kui siis niisama sportlikust huvist testida, kas sina või kamp tüübist sisse võetud tibisid ja Hetero peab paremaks sinuga edasi tsättida, siis tundub, et lootus on ilmas alles.
Ja küll ma tulen Eestisse tagasi ja kosin siit ühe tubli talupoja! :)
Aga siis mingil hetkel sammuti Maailmast heterote ja mitteheterotega Zavoodi. Kus enam süüa ei saanud. Ja seepärast tuli minna ka Herne poodi ja osta sealt pelmeene. Ja neid Taara pst. köögis prepareerida. Ja ma istusin seal köögilaua taga käsipõsakil ja hirmus purju oli peal ja uni ja mõtlesin sellele, kuidas ma oma vanaisaga sarnanen. Prillid ainult puuduvad. Kui tema purjutab, siis istub ta samamoodi köögilaua taga, lõug peos ja vahepeal nõksatab pea allapoole, sest käsi on lõua alt ära libisenud.
Söödeti siis tüdrukutel kõhud täis ja minu nõudmise peale anti taksoraha ka. Ilusad zhestid...:)
Oeh.
Aga eluvaim hakkab juba sisse tulema.
reede, september 23, 2005
Soofjarjuubina
Sofia Rubina võitis eile mu südame, sest ilmus lavale samasuguse mütsiga nagu minul. Minu oma oli ainult riidehoius jaki käise sees, täidiseks sall ja kindad, et ta oma vormi ei kaotaks. Teise südame sai Sofia, sest laulis "Livin' my life like it's golden".
Tore. Ainuke trikk, et kui kunagi oli Prive's ukse peal kontroll, kes igasuguseid kahtlasi tegelasi sisse ei lasknud, siis nüüd näikse see kadunud olevat. Muidugi -- muidu oleks klubi ju tühi ka olnud. Kõige markantsem näide oli lüheldane, kuid kena ja prink (mitte segi ajada priskega!) tumedapäine neiu, kes näis oma tantsuliigutuste järgi vist küll viinale lisaks ka hispaania kärbest manustanud. Raili oskas asja oma kauni hiiu aktsendiga kommenteerida: "Näe, tüdruk nii seksu täis!"
Keskealised pleikarid, suure mürkapersega sakslane (ent -- kotkas uhkeldas selle taguotsa peal!), kes seda meie vahele suutis toppida, kahe patsi ja maitsetu kleidiga eksmiss, kaks näitsikut, kes kui "Lihtsast elust" välja hüpanud. Ma ei ole toda suurepärast eestimaist produtseeringut näinud, aga kuulutused näikse linna vallutavat...
Kõige tipuks näitas Raili mulle kedagi loppis Lauri Leesi moodi onklit. Kui me ära hakkasime minema, siis järgnes Liba-Leesi Railile ja sel ajal kui mina oma rjubinakübarat pähe passisin, üritas onu Railit ära rääkida. Et kui täna afterpartyks ei lähe, siis võibolla teinekord lunchile või brunchile. Ja et tema olevat lawyer. Ja nimi olevat tal Armuke. Jeesus. Viimane mida ma veel kuulsin, enne kui trepi poole siirdusin, oli Raili: "Actually I don't want to give you my phonenumber..."
Täna saab kõigi eelduste kohaselt Tartusse. Loodan, et vanu pervareid seal vähem on.
Tore. Ainuke trikk, et kui kunagi oli Prive's ukse peal kontroll, kes igasuguseid kahtlasi tegelasi sisse ei lasknud, siis nüüd näikse see kadunud olevat. Muidugi -- muidu oleks klubi ju tühi ka olnud. Kõige markantsem näide oli lüheldane, kuid kena ja prink (mitte segi ajada priskega!) tumedapäine neiu, kes näis oma tantsuliigutuste järgi vist küll viinale lisaks ka hispaania kärbest manustanud. Raili oskas asja oma kauni hiiu aktsendiga kommenteerida: "Näe, tüdruk nii seksu täis!"
Keskealised pleikarid, suure mürkapersega sakslane (ent -- kotkas uhkeldas selle taguotsa peal!), kes seda meie vahele suutis toppida, kahe patsi ja maitsetu kleidiga eksmiss, kaks näitsikut, kes kui "Lihtsast elust" välja hüpanud. Ma ei ole toda suurepärast eestimaist produtseeringut näinud, aga kuulutused näikse linna vallutavat...
Kõige tipuks näitas Raili mulle kedagi loppis Lauri Leesi moodi onklit. Kui me ära hakkasime minema, siis järgnes Liba-Leesi Railile ja sel ajal kui mina oma rjubinakübarat pähe passisin, üritas onu Railit ära rääkida. Et kui täna afterpartyks ei lähe, siis võibolla teinekord lunchile või brunchile. Ja et tema olevat lawyer. Ja nimi olevat tal Armuke. Jeesus. Viimane mida ma veel kuulsin, enne kui trepi poole siirdusin, oli Raili: "Actually I don't want to give you my phonenumber..."
Täna saab kõigi eelduste kohaselt Tartusse. Loodan, et vanu pervareid seal vähem on.
neljapäev, september 22, 2005
luivitoon
Ärkasin täna tervelt pool tundi enne äratuskella smssi peale. Pagan! "Ainult hulludele; Smsid hommikul kl 7.47" Mess pajatas sellest, kuidas keegi varahommikuses number 18 bussis kedagi vanamutti olla kohanud, kel valge põhja ja tumedate monogrammidega Louis Vuittoni ridikül. Et nii hästi siis pensionärid Eesti Vabariigis elavadki...
Absoluutselt nõus. Ma ei saa aru, kui ma näen Chaneli ridiküli ja DG prillidega prouat trammis. Eile hommikul vinnas Jobujaama peatusest end Tondi trammile neiu, kel hiigelsuur Vuittoni kohver ja seal otsas pisem ridikül, ka LV...
Ainuke variant, mis mulle pähe turgatas, oli see, et niiviisi hoitaksegi raha kokku ja saadakse LV asju osta. Raudselt polnud sel tsikil piletit ka!
ps. tee sis oma blog ometigi. kui sa niiviisi jätkad, ei saa sinust kunagi ei patty diphusat ega pedro almadovari!
Absoluutselt nõus. Ma ei saa aru, kui ma näen Chaneli ridiküli ja DG prillidega prouat trammis. Eile hommikul vinnas Jobujaama peatusest end Tondi trammile neiu, kel hiigelsuur Vuittoni kohver ja seal otsas pisem ridikül, ka LV...
Ainuke variant, mis mulle pähe turgatas, oli see, et niiviisi hoitaksegi raha kokku ja saadakse LV asju osta. Raudselt polnud sel tsikil piletit ka!
ps. tee sis oma blog ometigi. kui sa niiviisi jätkad, ei saa sinust kunagi ei patty diphusat ega pedro almadovari!
kolmapäev, september 21, 2005
Sünnipäiv
Hakkan järjest enam oma ema moodi minema. Kahlutasin eile töölt apteeki ja ostsin sealt kõiksugu ravumeid kokku. Varem kahtlustasin oma ema mingis ravimisõltuvuses, et ta peale iga mu köhatust apteeki tormas ja tagasi tulles mind ravimteede, salvide ja rämeda Goldrexiga üle külvas. Vot neid Theraflu ja Goldrexi lahustuvaid teesid ma ei salli. Sisikond hüppab sees üles-alla, kui neid magusaid jälkusi manustama pean... sõstramaitsega, maiässs... Olen ikka tabletisõber:P
Läksin siis koju, võtsin kõigest ostetust killukese ja tegin endale küüslauguvõiku (!). Ja siis magama. Mingi hetk helistas ema. Tundis huvi, kuis lapsel tervis ja kas ma mütsi ostsin. Jaa. Jätke nüd palun rahule, ma magasin. Vaevalt sain teise külje keerata, kui telefonil Dotsent. Kas meil ei pidanud täna õhtusöök olema. Küll on kena, et tal alati nii palju tööd on ja ta põhiliselt enda vabandamiseks helistab, sest kuna meil on maja hetkel üle rahvastatud ja minul polnud eile õhtul mingit soovi vaaritada... Nii. Peale seda ajasin end püsti, hmm, päris mõnna juba. Tegin pliidi alla tule ja pidasin just aru, kas peaks ikkagi ming supi valmis keetma ja mis kell teised tulla võivad. Telefon. Alo. Lääme Edwardi sünnipäevale, ta lubas suppi pakkuda ja... OOlraidi! Sitta see nohu! Uus kõne. Raili. Tema minevat külla ja olevat mures, kas mul on piisavalt hea ja kas ma end haige ja üksikuna ei tunne. Kõik korras.
Nii. See sünnipäev siis. Viisime kingiks ühe valgehallitusjuustu, mille Alo Prantsusmaalt tõi, päris siidrit ja ühe kapsa. No siukse lilla ja dekoratiivse, haakus meie mõlema outfittidega.
Ja pakutigi suppi! Lihapallidega. Kuna me olime viimased tulijad, siis saime mõlemad võrdselt 2 lihapalli. :P.
Laua taga, kus meie istusime, oli ka keegi pedagoogihariduse/kalduvustega proua. Sünnipäevalapse tädi. Lokkidega. Puurmannist. Kui see veel kõike ei ütle, siis täpsustuseks: juttu juhtis tema ja mul ei tekkinud tahtmistki tema mõnusat äraolemist rikkuda... teemadeks:
1. Meie toodud juust haiseb. Kõik mis on hallitanud, on halb. Niisamuti ka mereannid, koorikloomad. Kogu gurmaanitoit sakib sajaga, põhjenduseks, et ta pole lapsest peale sellega harjunud. Kui keegi mainis, et inimese maitsemeel areneb aastatega ja puhtfüüsiliselt pole võimalik paarikuist titte hallitusjuustuga sööta, siis sellest libises proua mängleva kergusega üle.
2. Suitsuvorstiteema. Salaamivorstiteema.
3. Tema suurepärane majoraaniga ja suhkruga 1-päeva hapukurk.
4. Kuidas nad Rootsis käisid ja kuidas mehed konservi pähe närimistubakat ostsid. Kui halvasti käituvad ka välismaalased Rootsi laeva rootsi lauas.
5. KAS NEED TOIDUJUTUD EI LÕPEGI?!
6. Nagu igale tänapäevasele vestlusele kohane, tuleb sisse tuua ka narkoteema. Jutt käib nuusktubakast, mida maalapsed olid avalikult koolidiskol nuhutanud ja Puurmanni Proua neil ilma pikema jututa näo täis oli sõimanud. Mäletan ise kooli ajast, kui mõnus oli õpetajaid irriteerida asjadega, millest nood midagi ei teadnud... hehh.
7. Narkoteema jätkub. Ka Puurmani koolis olevat narkoprobleemid. Amf, speed, just name it! Kõike saab. Ja Põltsamaal olla asi täitsa hull!
8. Joomine. Neil pole kodus kunagi viina. Kui poistel on palavik, tuleb naabri käest küsida. Ja laps peab ikka väikesest peale harjuma, et külmkapis pole õlu ja piim ja viin kõrvuti. Minu isiklik arvamus, mida ma sugugi välja ei julgenud/poleks ilmselt võimalustki olnud öelda: maapiirkondades on ainult alkoradikaalid: Kas juuakse nii et maa must ja elatakse palgapäevast palgapäevani või ei juua üldse. Pits vanaisa matustel on lubatud. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Ja kui õhtul lihtsalt pudel õlut juua, siis oled automaatselt jota...
9. Alkoteema jätkub. Proua mainib, et on erakordselt tolerantne, kuid näitab kõige kiuste end kõige halvemast küljest ja näib väga kitsarinnalise inimsena (btw, ka füüsiliselt:D).
10. Tema näitering. Praegusaja põrsastest teismelised (võibolla on isegi iva sees, aga ka mina ei saa 16-aastastest aru, samas, võibolla ei saa neist keegi peale nende endi aru...). Tema tublid pojad, kes oskavad arvutiasjandust. Neil on kodus võimas liisitud arvuti, mitte mingi vuhvel.
11. Nurjub minu katse pärida emakeeleõpetajast sünnipäevalapselt, mis rolli täidab Sass Henno noorte kohustuslikus nüüdiskirjanduses. St. tahtsin teada, mida lapsed siis Hennost arvavad, kui nad seda lugema peavad, kuid jutt suudeti juba kuskile mujale tüürida... Kahju.
12. Kellegil teisel emakeeleõpetajast külalisel on mõned kirjandid parnadamata. Tõi need välja. Ja sis Proua Puurmannist hakkas midagist ette lugema ja napakaid vigu tsiteerima. Mida mina leidsin vägagi mitte-eetilise olevat. Okei, keegi laps oli vist hiljuti miskit tulnukavilmi vaadand ja sellest meeletult inspiratsiooni ammutanud, nii et kirjandi teema "Tuleviku Tallinn" oli ta hõlpsalt muutunud millekski nagu "Tulnukad vallutavad maa".
Oeh. Siis sai mul siiber. Ja Alogi silmad hakkasid vidukile vajuma...
Head nägemist, oli meeldiv tutvuda /loodan, et me ei kohtu enam iial/!
Läksin siis koju, võtsin kõigest ostetust killukese ja tegin endale küüslauguvõiku (!). Ja siis magama. Mingi hetk helistas ema. Tundis huvi, kuis lapsel tervis ja kas ma mütsi ostsin. Jaa. Jätke nüd palun rahule, ma magasin. Vaevalt sain teise külje keerata, kui telefonil Dotsent. Kas meil ei pidanud täna õhtusöök olema. Küll on kena, et tal alati nii palju tööd on ja ta põhiliselt enda vabandamiseks helistab, sest kuna meil on maja hetkel üle rahvastatud ja minul polnud eile õhtul mingit soovi vaaritada... Nii. Peale seda ajasin end püsti, hmm, päris mõnna juba. Tegin pliidi alla tule ja pidasin just aru, kas peaks ikkagi ming supi valmis keetma ja mis kell teised tulla võivad. Telefon. Alo. Lääme Edwardi sünnipäevale, ta lubas suppi pakkuda ja... OOlraidi! Sitta see nohu! Uus kõne. Raili. Tema minevat külla ja olevat mures, kas mul on piisavalt hea ja kas ma end haige ja üksikuna ei tunne. Kõik korras.
Nii. See sünnipäev siis. Viisime kingiks ühe valgehallitusjuustu, mille Alo Prantsusmaalt tõi, päris siidrit ja ühe kapsa. No siukse lilla ja dekoratiivse, haakus meie mõlema outfittidega.
Ja pakutigi suppi! Lihapallidega. Kuna me olime viimased tulijad, siis saime mõlemad võrdselt 2 lihapalli. :P.
Laua taga, kus meie istusime, oli ka keegi pedagoogihariduse/kalduvustega proua. Sünnipäevalapse tädi. Lokkidega. Puurmannist. Kui see veel kõike ei ütle, siis täpsustuseks: juttu juhtis tema ja mul ei tekkinud tahtmistki tema mõnusat äraolemist rikkuda... teemadeks:
1. Meie toodud juust haiseb. Kõik mis on hallitanud, on halb. Niisamuti ka mereannid, koorikloomad. Kogu gurmaanitoit sakib sajaga, põhjenduseks, et ta pole lapsest peale sellega harjunud. Kui keegi mainis, et inimese maitsemeel areneb aastatega ja puhtfüüsiliselt pole võimalik paarikuist titte hallitusjuustuga sööta, siis sellest libises proua mängleva kergusega üle.
2. Suitsuvorstiteema. Salaamivorstiteema.
3. Tema suurepärane majoraaniga ja suhkruga 1-päeva hapukurk.
4. Kuidas nad Rootsis käisid ja kuidas mehed konservi pähe närimistubakat ostsid. Kui halvasti käituvad ka välismaalased Rootsi laeva rootsi lauas.
5. KAS NEED TOIDUJUTUD EI LÕPEGI?!
6. Nagu igale tänapäevasele vestlusele kohane, tuleb sisse tuua ka narkoteema. Jutt käib nuusktubakast, mida maalapsed olid avalikult koolidiskol nuhutanud ja Puurmanni Proua neil ilma pikema jututa näo täis oli sõimanud. Mäletan ise kooli ajast, kui mõnus oli õpetajaid irriteerida asjadega, millest nood midagi ei teadnud... hehh.
7. Narkoteema jätkub. Ka Puurmani koolis olevat narkoprobleemid. Amf, speed, just name it! Kõike saab. Ja Põltsamaal olla asi täitsa hull!
8. Joomine. Neil pole kodus kunagi viina. Kui poistel on palavik, tuleb naabri käest küsida. Ja laps peab ikka väikesest peale harjuma, et külmkapis pole õlu ja piim ja viin kõrvuti. Minu isiklik arvamus, mida ma sugugi välja ei julgenud/poleks ilmselt võimalustki olnud öelda: maapiirkondades on ainult alkoradikaalid: Kas juuakse nii et maa must ja elatakse palgapäevast palgapäevani või ei juua üldse. Pits vanaisa matustel on lubatud. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Ja kui õhtul lihtsalt pudel õlut juua, siis oled automaatselt jota...
9. Alkoteema jätkub. Proua mainib, et on erakordselt tolerantne, kuid näitab kõige kiuste end kõige halvemast küljest ja näib väga kitsarinnalise inimsena (btw, ka füüsiliselt:D).
10. Tema näitering. Praegusaja põrsastest teismelised (võibolla on isegi iva sees, aga ka mina ei saa 16-aastastest aru, samas, võibolla ei saa neist keegi peale nende endi aru...). Tema tublid pojad, kes oskavad arvutiasjandust. Neil on kodus võimas liisitud arvuti, mitte mingi vuhvel.
11. Nurjub minu katse pärida emakeeleõpetajast sünnipäevalapselt, mis rolli täidab Sass Henno noorte kohustuslikus nüüdiskirjanduses. St. tahtsin teada, mida lapsed siis Hennost arvavad, kui nad seda lugema peavad, kuid jutt suudeti juba kuskile mujale tüürida... Kahju.
12. Kellegil teisel emakeeleõpetajast külalisel on mõned kirjandid parnadamata. Tõi need välja. Ja sis Proua Puurmannist hakkas midagist ette lugema ja napakaid vigu tsiteerima. Mida mina leidsin vägagi mitte-eetilise olevat. Okei, keegi laps oli vist hiljuti miskit tulnukavilmi vaadand ja sellest meeletult inspiratsiooni ammutanud, nii et kirjandi teema "Tuleviku Tallinn" oli ta hõlpsalt muutunud millekski nagu "Tulnukad vallutavad maa".
Oeh. Siis sai mul siiber. Ja Alogi silmad hakkasid vidukile vajuma...
Head nägemist, oli meeldiv tutvuda /loodan, et me ei kohtu enam iial/!
teisipäev, september 20, 2005
Jeerum, kui mõttetu lugu, ma olen üsna haige ja mul on täna poolik päev... Mõtlesin "Tühja maja" vaatama minna, aga ju see siis sinnapaika jääbki -- kinos ninaga luristamine pole lissalt my style. Koju divaanele sooja teed luristama ja "Lolitat" lugema. Meie üürikorteri raamaturiiul on sõna otseses mõttes lookas huvitavate raamatute all. Seal on suur osa neid valgeid Europeia sarja raamatukesi, hulk Tascheni asju, suur klantsraamat Philippe Starckist jne. Mõnna. Ja Tartu Lutsu raamatukogu on mulle saatnud kirja, et pikendamist vajaks Lotmani "Filmisemiootika" ja Maurieri "Linnud"... Pagan, need vedelevad mul kindlasti Tartus voodi kõrval tolmurullide sees...
Ja ilm on ka nii imelik. Nagu sügis või midagi? Vaher meie köögiakna all hakkab kahtlaselt punakaks tõmbuma... Ja õues on nii hall-hall-hall. Ja see meri, mis eile Äripäevamaja söökla aknast paistis ja täna Linnahalli juurest -- see on ju suisa hülgehall...
Kui tahaks psühhedeelilisse Tartusse, kus rohekas Emajõgi vaikselt voolab. Kus 90 % naistest ei näe anorektilised välja. Kus Baltijaama tunnelis pole kahtlasi narkomaane. Kus on see paganama Crepp (hullusin vaikselt, kui lugesin Joeli bloogi), kus teenindus eriti kõikuva tasemega ja kus Sofiale peale võib astuda-istuda, aga kus on parimad salatid ja õudselt head krepid. Ja Truffe maailmaparim latte, mis ainult 22 eeku maksab. Ja sealne kookosega kook. Mmm. Ja see aeg, mis seal näib lihtsalt voolavat... nagu jõgigi... Ja, see, et peod on ka laupäeviti, mitte nagu Tallinnas, kus ületöötanud ja stressis inimesed reede õhtuti peole kahlutavad ja siis terve laupäeva pohmata saavad ning keegi laupäeva õhtul välja ei viitsi minna...
Tegelt on Tallinn tore, aga mul on kurk valus ja nohu ja miski sügisspliin... Ja siis tahaks siit ära küll...
Ja ilm on ka nii imelik. Nagu sügis või midagi? Vaher meie köögiakna all hakkab kahtlaselt punakaks tõmbuma... Ja õues on nii hall-hall-hall. Ja see meri, mis eile Äripäevamaja söökla aknast paistis ja täna Linnahalli juurest -- see on ju suisa hülgehall...
Kui tahaks psühhedeelilisse Tartusse, kus rohekas Emajõgi vaikselt voolab. Kus 90 % naistest ei näe anorektilised välja. Kus Baltijaama tunnelis pole kahtlasi narkomaane. Kus on see paganama Crepp (hullusin vaikselt, kui lugesin Joeli bloogi), kus teenindus eriti kõikuva tasemega ja kus Sofiale peale võib astuda-istuda, aga kus on parimad salatid ja õudselt head krepid. Ja Truffe maailmaparim latte, mis ainult 22 eeku maksab. Ja sealne kookosega kook. Mmm. Ja see aeg, mis seal näib lihtsalt voolavat... nagu jõgigi... Ja, see, et peod on ka laupäeviti, mitte nagu Tallinnas, kus ületöötanud ja stressis inimesed reede õhtuti peole kahlutavad ja siis terve laupäeva pohmata saavad ning keegi laupäeva õhtul välja ei viitsi minna...
Tegelt on Tallinn tore, aga mul on kurk valus ja nohu ja miski sügisspliin... Ja siis tahaks siit ära küll...
esmaspäev, september 19, 2005
ikkagi, should drink less
Tippis siis Mannu-Täpike reede pärastlõunal tipp-tipp-tipp Tipiga kokku saama. Ja helistas Kris, kes palus endale vaarikaviin osta. Ja siis läksivad Tipp ja Täpp hoopiski Viru tänavale Y2K poodi ja Täpp ostis sealt 2 vaarikaviint. Tk. 63,-. Ja siis sööma. Ja siis Railiga Stokki ja siis Rimisse ja siis koju.
Aga Raili tervis pold kõige parem, nii et ta otsustas, et kokteile täna ei tule, vaid võtame kohe niisama pitsist ühe klähvi. Ning teine ja kolmaski klähv. Siis sai minul klähvidest villand ja ma tegin ikkagi ühe koksi. Klähvid ja koksid seoti omavahel kenasti õunatubakaga, mida läbi vesipiibu tõmmati.
Ja Mutant hakkas meile äkki järsku maru kallina tunduma. Ja et Polymeris polnud kumbki käinud ja Madara tänav Linda tänavast teps mitte kaugel pole, siis otsustasime hoopis sinna minna.
Eriti palju vanu tuttavaid oli... Süda läks kohe soojaks, ehkki ta olgi juba üsnagi kuum tänu sellele vaarikaviinale... Igatahes võeti peale veel kurgijooki... Mis päädis sellega, et Täpike koduteel niiviisi vastu puud oksendas. Mitte puu kõrvale... Ja kodus kahte eri sorti ollust produtseeris. Kuidas saab nii väikeste vahedega oksendada tumepruuni ja siis kohe varsti erkrohelist?!
Hommik oli tõeline... Eriti ammu pole siukest pomarellot olnud. Ja Tartu plaangi jäi seepärast katki. Ja ma nägin välja nagu Frankensteini pruta... Sellest veel miskid fotosüüdistusedki...
Laupäeva magasin niisama õhtusse ja lugesin Oscar Wilde'i. Järgmisel päeval oli ikkagi kahtlaselt paha (see võis ka häbitunne olla) ja kõik mu kino ja näituselkäimiseplaanid läksid sinnasamma... vett vedama. Musjöö Tipp astus korra läbi ja köhis natuke teleka ees, ja juba oli läinud temagi. Üsna minoorne lugu... Loodame, et järgmine nädalavahetus tuleb pisut lõbusam...
Aga Raili tervis pold kõige parem, nii et ta otsustas, et kokteile täna ei tule, vaid võtame kohe niisama pitsist ühe klähvi. Ning teine ja kolmaski klähv. Siis sai minul klähvidest villand ja ma tegin ikkagi ühe koksi. Klähvid ja koksid seoti omavahel kenasti õunatubakaga, mida läbi vesipiibu tõmmati.
Ja Mutant hakkas meile äkki järsku maru kallina tunduma. Ja et Polymeris polnud kumbki käinud ja Madara tänav Linda tänavast teps mitte kaugel pole, siis otsustasime hoopis sinna minna.
Eriti palju vanu tuttavaid oli... Süda läks kohe soojaks, ehkki ta olgi juba üsnagi kuum tänu sellele vaarikaviinale... Igatahes võeti peale veel kurgijooki... Mis päädis sellega, et Täpike koduteel niiviisi vastu puud oksendas. Mitte puu kõrvale... Ja kodus kahte eri sorti ollust produtseeris. Kuidas saab nii väikeste vahedega oksendada tumepruuni ja siis kohe varsti erkrohelist?!
Hommik oli tõeline... Eriti ammu pole siukest pomarellot olnud. Ja Tartu plaangi jäi seepärast katki. Ja ma nägin välja nagu Frankensteini pruta... Sellest veel miskid fotosüüdistusedki...
Laupäeva magasin niisama õhtusse ja lugesin Oscar Wilde'i. Järgmisel päeval oli ikkagi kahtlaselt paha (see võis ka häbitunne olla) ja kõik mu kino ja näituselkäimiseplaanid läksid sinnasamma... vett vedama. Musjöö Tipp astus korra läbi ja köhis natuke teleka ees, ja juba oli läinud temagi. Üsna minoorne lugu... Loodame, et järgmine nädalavahetus tuleb pisut lõbusam...
reede, september 16, 2005
drink more!
Olen vist leidnud ühe sugulashingblogija. Kui liiga tuttavad tulevad ette kahetsusväärsed (või ka mitte nii kahetsusväärsed vaid pigem lõbusad) peo ja joomakirjeldused, lubadused hakata korralikuks naiseks, lesbibaarides ringi luusimine, feministidest mittearusaamine, igasuguste kalmõkkide mittesallimine ja nördimus, et Tallinna ööelu täisväärtuslikuks nautimiseks vajad sa vähemalt kümmet kuld- ja viit hõbekaarti. Ja need pole teps mitte ID-kaart ja bussipilet...
http://shoulddrinkless.blogspot.com/
Blogi nimi räägib juba enda eest.
Tegelikult on hirmus joomahimu... Pärispraaznikut pole juba ammu olnud, eelmisel nädalavahetusel Massaga Tartus kolme õlle joomine... see pole see...
Siuke tunne on, et niipea kui mu tänane tööpäev lõpeb (sinna on vähem kui 2 tundi), jooksen kohe trammi peale ja sõidan Jobujaama (kas ainult mulle tundub, või ütlevadki kõik trammijuhid nii? Või on see selline Fightclubi fenomen... Et kõik kuulevad, aga ei usu?) ja siis kappan sinnasamma Narva mnt. Liviko poodi... Ma võin ju Tallinnas uus olla, aga odavamad viinaostukohad on juba keskkooliajast teada. Aga enne tuleb ikkagi teha väike tiir Maskvaasse, loodan, et seal pakutakse täna maksakastet... Deit mr. Tulevase Urmasotiga... Keda pole vist juba... Jummel, 2 nädalat näinud... Kes oleks arvanud, et meie Tipi ja Täpi suhe selliseks kujuneb?
Aga täna õhtul siis vist mutant ja enne seda võibolla viintki manustada, sinna kõrvale sheeshat... Pidime proovima, kuidas on roositubakas läbi viina (ilmselt nagu miski odekas?!). Ja kas see viin peab olema esmaklassiline või sobib seks tarbeks Lauaviin ka? Oh häbi, mina lauaviina ostmas... Ehkki, meie kodupoest, Telliskivi Saastamarketist julgeks vist Obolon õlut ka osta. Ja niikuinii pean ma oma blamaazitegemisfoobiatest üle saama, see oleks siis kena algus. Osta Saastakast pudel Lauaviint. Hulga hullem oleks küsida Stockmannist "Kosmose" veini...
"Midagi eestmaist palun, mitte liiga magusat... Aga keeratava korgiga!"
http://shoulddrinkless.blogspot.com/
Blogi nimi räägib juba enda eest.
Tegelikult on hirmus joomahimu... Pärispraaznikut pole juba ammu olnud, eelmisel nädalavahetusel Massaga Tartus kolme õlle joomine... see pole see...
Siuke tunne on, et niipea kui mu tänane tööpäev lõpeb (sinna on vähem kui 2 tundi), jooksen kohe trammi peale ja sõidan Jobujaama (kas ainult mulle tundub, või ütlevadki kõik trammijuhid nii? Või on see selline Fightclubi fenomen... Et kõik kuulevad, aga ei usu?) ja siis kappan sinnasamma Narva mnt. Liviko poodi... Ma võin ju Tallinnas uus olla, aga odavamad viinaostukohad on juba keskkooliajast teada. Aga enne tuleb ikkagi teha väike tiir Maskvaasse, loodan, et seal pakutakse täna maksakastet... Deit mr. Tulevase Urmasotiga... Keda pole vist juba... Jummel, 2 nädalat näinud... Kes oleks arvanud, et meie Tipi ja Täpi suhe selliseks kujuneb?
Aga täna õhtul siis vist mutant ja enne seda võibolla viintki manustada, sinna kõrvale sheeshat... Pidime proovima, kuidas on roositubakas läbi viina (ilmselt nagu miski odekas?!). Ja kas see viin peab olema esmaklassiline või sobib seks tarbeks Lauaviin ka? Oh häbi, mina lauaviina ostmas... Ehkki, meie kodupoest, Telliskivi Saastamarketist julgeks vist Obolon õlut ka osta. Ja niikuinii pean ma oma blamaazitegemisfoobiatest üle saama, see oleks siis kena algus. Osta Saastakast pudel Lauaviint. Hulga hullem oleks küsida Stockmannist "Kosmose" veini...
"Midagi eestmaist palun, mitte liiga magusat... Aga keeratava korgiga!"
kolmapäev, september 14, 2005
Hambateema ruulib
Ma ei ole nagu eriti rahul sellega, et igasuguste kampaaniate korraldajatel on eriliselt stamplikud mõtteviisid... Nt: Rimis saab kaks hambaharja ühe hinnaga, on nii Colgate kui ka Jordani harju. Soodus ost koos elavale paarile ja seepärast on ühte pakendisse enamasti kokku sätitud punane-sinine, punane-roheline, roosa-sinine jne. Colgate pakis on olemas ka roheline-sinine variant (Machogaykit). Suure tuulamise peale ja peale seda kui pool riiulit mulle pähe oli sadanud, leidsin Jordani harjaduo, kus oli koos kollane ja roosa. Kena, peale oli soft ka kirjutatud -- tõeline lesbikomplekt! Aga kuna ma eelistan mediumit, siis jäi komplekt ostmata ja ma ostisin endale egoistlikult väga ilusa ja kümme krooni maksva meekollase blend-a-med'i harja. Täpselt sellise, nagu ma Tartusse unustasin.
pühapäev, september 11, 2005
internet saagu inimõiguseks!
Retspuublika on seekordsete valimiste eel õige vaga lubadusega välja ilmunud...
"Tagame kõigile tallinlastele ligipääsu internetile, mis on muutumas üha olulisemaks infoallikaks, suhtluskanaliks ja õppevahendiks. Omavalitsus peab hea seisma selle eest, et see oleks kõigile kättesaadav." (PM, 10.09.2005)
Hühüü, täitsa nadi reklaam, kui võrrelda Utopiaaldemokraatliku Erakonnga, mis lubab tasuta ühistransporti. Huvitav, kas keegi moonisaiaerakonna lubadust ka tõe pähe võtab? Kes neist sellise ülla idee peale üldse tuli?
Peaaegu sama õilsana üritab end näidata Keskerakond. Pensionärid on neil juba tänu Savisaare uskumatute kulmude ja sharmi pärast käpa all, järgmiseks siis noored pered, kellele vist kuskile Tallinna linna tahasoppi mingeid imelikke koleda euroremondiga munitsipaalmaju ehitada lubatakse...
Võää, aga tänase pohmellihommikusöögi kõrvale oli seesamune Postimees mõnus lugemisvara... :D Eriti rõõmustasime selle interneti-asja üle. Kahju, et lubadus ainult Tallinnat puudutab.
ja kui me Massaga pisut hiljem läbi Tartu bussijaama Krisi juurde lõunale kõmpisime, nägime sealsel tühermaal kena noormeest äärekivil istumas, läpakas süles ja näpukesed midagi kiiresti masinasse toksimas. "Internet ka tühermaadele!" ütlesin ma Massale. Ta nõustus.
"Tagame kõigile tallinlastele ligipääsu internetile, mis on muutumas üha olulisemaks infoallikaks, suhtluskanaliks ja õppevahendiks. Omavalitsus peab hea seisma selle eest, et see oleks kõigile kättesaadav." (PM, 10.09.2005)
Hühüü, täitsa nadi reklaam, kui võrrelda Utopiaaldemokraatliku Erakonnga, mis lubab tasuta ühistransporti. Huvitav, kas keegi moonisaiaerakonna lubadust ka tõe pähe võtab? Kes neist sellise ülla idee peale üldse tuli?
Peaaegu sama õilsana üritab end näidata Keskerakond. Pensionärid on neil juba tänu Savisaare uskumatute kulmude ja sharmi pärast käpa all, järgmiseks siis noored pered, kellele vist kuskile Tallinna linna tahasoppi mingeid imelikke koleda euroremondiga munitsipaalmaju ehitada lubatakse...
Võää, aga tänase pohmellihommikusöögi kõrvale oli seesamune Postimees mõnus lugemisvara... :D Eriti rõõmustasime selle interneti-asja üle. Kahju, et lubadus ainult Tallinnat puudutab.
ja kui me Massaga pisut hiljem läbi Tartu bussijaama Krisi juurde lõunale kõmpisime, nägime sealsel tühermaal kena noormeest äärekivil istumas, läpakas süles ja näpukesed midagi kiiresti masinasse toksimas. "Internet ka tühermaadele!" ütlesin ma Massale. Ta nõustus.
neljapäev, september 08, 2005
Ahjaa!
Ja sellest läinudlaupäevasest glamuursete naiste ja mehhaanikute peost.
Ma ikka ei või, kui keegi arvab, et saab trauma, ja võib kellegi peo ära rikkuda, sest ta on kunagi varem saanud trauma ühe peokorraldaja õest. No pole tol õel ka midagist viga, ja ega õde süüdi ole... Õehh. Kui ma nagu teen suht tihkelt purjuspäi rumalusi, siis enamasti tekitan endale blamaazi ja vaenlasi juurde ei kogu... Sest ma plähmerdan lihtsalt ja tegelen omade asjadega... Nii ei tohi. Palun rohkem tolerantsi. Kui ei tolereeri teiste suhtes, siis miks peaksid teised vastu kenad ja viisakad olema?! URR!
Mudu oli väga tore. Amorpost. Fotograaf. Suupisted. Avavalss. Bool. Alo suurepärases ruudulises mehhaanikusärgis, Rein Piispää uksel külalistelt dokustaati küsimas ja nimesid listis vähemaks kriipsutamas. Trainu punane parukas. Kris nägi tõesti välja nagu keegi, kes võiks olla mu ema. Ja Alo idee, et kõik lähevad pärast samade riietega ööklubisse. Nojahh, kui ma oma kuldsed küünarnukkideni kindad eemaldasin, nägin ma välja täpselt nagu need briti poissmehi taga ajavad neiud Bonbonis -- üle keskmise õide löödud ja peavad kõrge kontsa pärast nurgas seistes lantima. Aga kuna hoopis Alol oli himu BonBonni väisata, sis pidi ta viisakd hilbud selga ajama, ma oleks tegelikult tahtnud näha teda seal keerutamas -- kiiver peas ja flanellsärk seljas. Ent mina oma beibevarustuse ja üle dekoltee ääre pudenevate rindadega tahtsin hoopiski Krahli minna. Ime küll, suurem osa seltskonda arvas seda sama... Kui aga Angelis kokteile imesime, väsis mu eksabikaasa ja ma pidin sealtsamast uued ja veelgi siredamad ja palju nooremad mehed kaasa rebima. Krahli. Kus ime küll, ma arvasin, et nemad Tallinna linnas ei käigi -- olid minu klassivennad. Palju jooki. Paljupaljupalju. Mäletan, et lubasin Ingmari sünnipäeva 100 eeku investeerida ja pahandasin teiste tüüpidega, et need oma head sõpra isegi 100 krooniga ei suuda toetada. 100 eeku - mis selle eest saab? 10 õlut. 3 õlut Von Krahlis. Natuke vähem kui 2 kokteili Angelis. Bussipileti täiskasvanule Tartust Tallinnasse. 4 majaveini mõnes Tartu suvalises söögikohas. 2 majaveini mõnes suvalises Tallinna söögikohas. Koogitüki Londoni kohvikus. Neljad suvalised chipsid kuskil Peckhami nurgataguses takeways. Ja bensukast saaks 99 eegu eest mingi plaadi, Eesti Suvehitt näiteks, 1 kroon jääks veel üle ka. Votnii, kallid klassivennad!
Kui ma järgmisel hommikul Gonsioris ärkasin, lõhkus pea valutada ja kerge oksehäda oli ka. Ei läinud küll proovima vetsupotti kallistada, inimeste shokeerimine on rohkem nagu Kerttu teema, eriti kui vannitoal pole ustki...
Ja siis vegetatsioon vanalinnas. Trainu töötuleib (mis küll osutus pärast Peetrikese leivaks) oli äärmiselt magus, veel paremad aga vürtsised nuudlid. Ja Moskva latte on siiski siiani üle prahi värk.
Ma ikka ei või, kui keegi arvab, et saab trauma, ja võib kellegi peo ära rikkuda, sest ta on kunagi varem saanud trauma ühe peokorraldaja õest. No pole tol õel ka midagist viga, ja ega õde süüdi ole... Õehh. Kui ma nagu teen suht tihkelt purjuspäi rumalusi, siis enamasti tekitan endale blamaazi ja vaenlasi juurde ei kogu... Sest ma plähmerdan lihtsalt ja tegelen omade asjadega... Nii ei tohi. Palun rohkem tolerantsi. Kui ei tolereeri teiste suhtes, siis miks peaksid teised vastu kenad ja viisakad olema?! URR!
Mudu oli väga tore. Amorpost. Fotograaf. Suupisted. Avavalss. Bool. Alo suurepärases ruudulises mehhaanikusärgis, Rein Piispää uksel külalistelt dokustaati küsimas ja nimesid listis vähemaks kriipsutamas. Trainu punane parukas. Kris nägi tõesti välja nagu keegi, kes võiks olla mu ema. Ja Alo idee, et kõik lähevad pärast samade riietega ööklubisse. Nojahh, kui ma oma kuldsed küünarnukkideni kindad eemaldasin, nägin ma välja täpselt nagu need briti poissmehi taga ajavad neiud Bonbonis -- üle keskmise õide löödud ja peavad kõrge kontsa pärast nurgas seistes lantima. Aga kuna hoopis Alol oli himu BonBonni väisata, sis pidi ta viisakd hilbud selga ajama, ma oleks tegelikult tahtnud näha teda seal keerutamas -- kiiver peas ja flanellsärk seljas. Ent mina oma beibevarustuse ja üle dekoltee ääre pudenevate rindadega tahtsin hoopiski Krahli minna. Ime küll, suurem osa seltskonda arvas seda sama... Kui aga Angelis kokteile imesime, väsis mu eksabikaasa ja ma pidin sealtsamast uued ja veelgi siredamad ja palju nooremad mehed kaasa rebima. Krahli. Kus ime küll, ma arvasin, et nemad Tallinna linnas ei käigi -- olid minu klassivennad. Palju jooki. Paljupaljupalju. Mäletan, et lubasin Ingmari sünnipäeva 100 eeku investeerida ja pahandasin teiste tüüpidega, et need oma head sõpra isegi 100 krooniga ei suuda toetada. 100 eeku - mis selle eest saab? 10 õlut. 3 õlut Von Krahlis. Natuke vähem kui 2 kokteili Angelis. Bussipileti täiskasvanule Tartust Tallinnasse. 4 majaveini mõnes Tartu suvalises söögikohas. 2 majaveini mõnes suvalises Tallinna söögikohas. Koogitüki Londoni kohvikus. Neljad suvalised chipsid kuskil Peckhami nurgataguses takeways. Ja bensukast saaks 99 eegu eest mingi plaadi, Eesti Suvehitt näiteks, 1 kroon jääks veel üle ka. Votnii, kallid klassivennad!
Kui ma järgmisel hommikul Gonsioris ärkasin, lõhkus pea valutada ja kerge oksehäda oli ka. Ei läinud küll proovima vetsupotti kallistada, inimeste shokeerimine on rohkem nagu Kerttu teema, eriti kui vannitoal pole ustki...
Ja siis vegetatsioon vanalinnas. Trainu töötuleib (mis küll osutus pärast Peetrikese leivaks) oli äärmiselt magus, veel paremad aga vürtsised nuudlid. Ja Moskva latte on siiski siiani üle prahi värk.
Didgeridoo
Tegelikult on hetkel täitsa tore elu siin agulis, isegi kui tead, et pead jummala ise hakkama saama ja abi pole kuskilt loota. Kui ainult ei peaks poes kogu aeg vaatama ja võrdlema, milline juust just odavaim on ja kust saaks kõige soodsamat paprikat...
Ja korterikaaslane on esimese päeva kohta väga talutav. Ta mudu ka ülimalt talutav ja harjunud suure pere eluga, niet ma hakkan arvama, et tegelikult oli mu ema küsimus, kas ma temaga koos hakkama saan ka õigustatud. Ent. Kui väga püüda, saab hakkama. Ma arvan, et Railiga korteri jagamine on kukepea võrreldes minu ja Orni püüdlustega hakkama saada kahekesi ühes toas, kui teistes tubades elas 2 kasahstanlast (sibulaomlett ja brõn praadis köögis ööpäevaringselt), kui igal hommikul tervitas meid Anjakese vinniline punnpõskne nägu: "Privetiki!" ja venelaste talumatu julmus meie esteedimaitse suhtes: supp toodi nimelt suure kastruliga keset lauda... Või uskumatu katsumus saada hakkama viiekesi 30 ruudusel elamispinnal, üsnagi võõraste inimestega, kes küll lõpmata toredateks inimesteks osutusid.
Kui mul ainult oleks praegu rohkem jalanõusid kui mu rohelised kingad ja kuldsed plätud ja sinakasrohelised tennised.
Ahjaa! Kas te teate, mis on Prada?
PRADA - Fine sheets of gold pressed into leaves used to apply on surfaces for traditional decorative purposes ("Bali Modern; The Art of Tropical Living" , text by Gianni Francione, photography by Luca Invernizzi Tettoni, Periplus Editions 2004)
votnii:D
Ja korterikaaslane on esimese päeva kohta väga talutav. Ta mudu ka ülimalt talutav ja harjunud suure pere eluga, niet ma hakkan arvama, et tegelikult oli mu ema küsimus, kas ma temaga koos hakkama saan ka õigustatud. Ent. Kui väga püüda, saab hakkama. Ma arvan, et Railiga korteri jagamine on kukepea võrreldes minu ja Orni püüdlustega hakkama saada kahekesi ühes toas, kui teistes tubades elas 2 kasahstanlast (sibulaomlett ja brõn praadis köögis ööpäevaringselt), kui igal hommikul tervitas meid Anjakese vinniline punnpõskne nägu: "Privetiki!" ja venelaste talumatu julmus meie esteedimaitse suhtes: supp toodi nimelt suure kastruliga keset lauda... Või uskumatu katsumus saada hakkama viiekesi 30 ruudusel elamispinnal, üsnagi võõraste inimestega, kes küll lõpmata toredateks inimesteks osutusid.
Kui mul ainult oleks praegu rohkem jalanõusid kui mu rohelised kingad ja kuldsed plätud ja sinakasrohelised tennised.
Ahjaa! Kas te teate, mis on Prada?
PRADA - Fine sheets of gold pressed into leaves used to apply on surfaces for traditional decorative purposes ("Bali Modern; The Art of Tropical Living" , text by Gianni Francione, photography by Luca Invernizzi Tettoni, Periplus Editions 2004)
votnii:D
Kui ma 22 aastaselt kodust põgenesin...
Üsna mitteerutav on mõte, et järgmine kord satun oma Tartu-koju ja ema silma alla ca 10 aasta pärast, kummagi käe otsas murjanist jõmpsikas, kes kumbki eesti keelt ei räägi. Ühel on isa järgi nimeks Tsimpi, teisel vanaisa järgi Rimpi. Peale inglise keele saab vanem natuke ka ühest Lõuna-India dialektist aru, mida ta vanavanemad nende Kagu-Londoni suburbis asuvas väikse poekese pealses korteris õpetanud on (ilmselge vihje Kureishile).
"Tsimpi, Rimpi! Sööööö-maaaaaa!"
/väikeste pruunide jalgade padin, tooli lohistamise hääled/
"Mis see on!?"
"See on must leib!"
"Ei taha must leib! Tahab kebab!"
"Tsimpi, Rimpi! Sööööö-maaaaaa!"
/väikeste pruunide jalgade padin, tooli lohistamise hääled/
"Mis see on!?"
"See on must leib!"
"Ei taha must leib! Tahab kebab!"
teisipäev, september 06, 2005
Palun! Laske mul lennata! Kui ma kukun, lendan kasvõi puruks, on see sügavalt minu enda asi...
Kas võib, et ma olen lõpuks õppust võtnud oma elu esimesest suurest õppetunnist: otsusta KÕIK ISE, sest siis on sul viltu vedamise puhul ainult ennast süüdistada. Mitte terve ülejäänud elu kedagi head nõuandjat kiruda.
Ja palun uskuge teistesse inimestesse, ehkki nad võivad väga eksinud välja näha, siis suur osa neist tegelikult kuskil sisimas teab, kuhu poole ta teel on.
Okei, ma ei kirjuta mitte kunagi enam siukseid asju oma bloogi. Just not my style.
Kas võib, et ma olen lõpuks õppust võtnud oma elu esimesest suurest õppetunnist: otsusta KÕIK ISE, sest siis on sul viltu vedamise puhul ainult ennast süüdistada. Mitte terve ülejäänud elu kedagi head nõuandjat kiruda.
Ja palun uskuge teistesse inimestesse, ehkki nad võivad väga eksinud välja näha, siis suur osa neist tegelikult kuskil sisimas teab, kuhu poole ta teel on.
Okei, ma ei kirjuta mitte kunagi enam siukseid asju oma bloogi. Just not my style.
laupäev, september 03, 2005
Krrrrrr-krrrrrr-krrrrrrrrrrrrrrrrrrrr
Nii. Nüüd ma siis tegin seda.
Võtsin välja selle väikse kurja kõrisevat häält tegeva masinakese ja lasin tal oma jalad sentimeeter sentimeetri järel puhatks kitkuda. Õudne. Olen seda juba vist kuu aega edasi lükanud ja säärtel oli ka mõnus augustikuine ädal vohamas... Aga kussa saad Tallinnas glamuuritseda ja prouatseda, kui sukapüksist karv läbi paistab? Häbiks kogu meeskonnale!
Kingadel, mida ma mõtsin jalga panna, pole muideks kontsaplekke... Maitea, panen vist kilekotid ümber jala. Või võtan ema kuldkingad. Kuldkingad vist siis...
Okei, lähen pakkima...
Võtsin välja selle väikse kurja kõrisevat häält tegeva masinakese ja lasin tal oma jalad sentimeeter sentimeetri järel puhatks kitkuda. Õudne. Olen seda juba vist kuu aega edasi lükanud ja säärtel oli ka mõnus augustikuine ädal vohamas... Aga kussa saad Tallinnas glamuuritseda ja prouatseda, kui sukapüksist karv läbi paistab? Häbiks kogu meeskonnale!
Kingadel, mida ma mõtsin jalga panna, pole muideks kontsaplekke... Maitea, panen vist kilekotid ümber jala. Või võtan ema kuldkingad. Kuldkingad vist siis...
Okei, lähen pakkima...
neljapäev, september 01, 2005
maisaamidagiaru
Kui ma nüüd olen selle pileti ikkagist ära ostnud, siis helistatakse ja nõutakse kohe tööle... teadsin seda... möörfiseadus...
Eiteamissaab :) Igatahes, SELLE töökoha pärast ma siia küll ei jääks.
Veel: eile oli praaznik. Palju õlut. Kohutavalt täis Club Tallinn, mille ees rüseles sadu noori. Kus toimus ka pöörfikt que jump, :D Massa Londonis ise õppis!
Klubis oli ÜKS tuttav. Ülejäänud kõik meist oma 4 aastat nooremad, st. esmakursuslased... Piinlik oli nagu natsa küll...
Kris oli nõus tulema Zavoodi. Ma arvan, et kolm aastat TKK-s hakkavad mõjuma. Maruäge. Palju piinlikke pilte tehti eile õhtul. Mitte et ma kõige piinlikuma pildi peal purjus oleks. Ohhei, kui ma näen kaamerat, siis lihtsalt kisub perversseid nägusid tegema, sest korralikult poseerida pole ma vist kunagi osanud.
Hommik oli ülimeeldiv, kummalgi pool mind magasid kaunid naised (kahju, et ma seda tõeliselt hinnata ei oska). Pakkusin hommikueineks suurepäraseid täidisega pannkooke.
Postimehes oli jällegi Tartu esimesse klassi astujate nimekirjad. Iga aastane mõnu -- vahtida, mis imenimesid vanemad oma võsukestele panevad. Üks tabavamaid oli Robin Lood (ei tea, kas seda poissi hakatakse koolis kuidagi teistmoodi hüüdma?) ning veel mitmed pärilid nagu: Carmelin-Hestia, Tonalt, Sixten Alex (iksifetishega vanemad ilmselt). Tamme Gümnaasiumisse lähevad õekesed Catarina ja Jacklin Kurg ning Forseliusesse Carina-Elisabeth ja Carmel-Henriette Hade. Tundub, et kaksikute saamine lööb vanemad tõepoolest õnnest segi. Laps, kellel pole vedanud ei ees- ega perenimega on šerif-Turan Gayibli. Angeli klubikaart on sellele (ilmselt poisile) küll tulevikus garanteeritud...
Peachy!
Eiteamissaab :) Igatahes, SELLE töökoha pärast ma siia küll ei jääks.
Veel: eile oli praaznik. Palju õlut. Kohutavalt täis Club Tallinn, mille ees rüseles sadu noori. Kus toimus ka pöörfikt que jump, :D Massa Londonis ise õppis!
Klubis oli ÜKS tuttav. Ülejäänud kõik meist oma 4 aastat nooremad, st. esmakursuslased... Piinlik oli nagu natsa küll...
Kris oli nõus tulema Zavoodi. Ma arvan, et kolm aastat TKK-s hakkavad mõjuma. Maruäge. Palju piinlikke pilte tehti eile õhtul. Mitte et ma kõige piinlikuma pildi peal purjus oleks. Ohhei, kui ma näen kaamerat, siis lihtsalt kisub perversseid nägusid tegema, sest korralikult poseerida pole ma vist kunagi osanud.
Hommik oli ülimeeldiv, kummalgi pool mind magasid kaunid naised (kahju, et ma seda tõeliselt hinnata ei oska). Pakkusin hommikueineks suurepäraseid täidisega pannkooke.
Postimehes oli jällegi Tartu esimesse klassi astujate nimekirjad. Iga aastane mõnu -- vahtida, mis imenimesid vanemad oma võsukestele panevad. Üks tabavamaid oli Robin Lood (ei tea, kas seda poissi hakatakse koolis kuidagi teistmoodi hüüdma?) ning veel mitmed pärilid nagu: Carmelin-Hestia, Tonalt, Sixten Alex (iksifetishega vanemad ilmselt). Tamme Gümnaasiumisse lähevad õekesed Catarina ja Jacklin Kurg ning Forseliusesse Carina-Elisabeth ja Carmel-Henriette Hade. Tundub, et kaksikute saamine lööb vanemad tõepoolest õnnest segi. Laps, kellel pole vedanud ei ees- ega perenimega on šerif-Turan Gayibli. Angeli klubikaart on sellele (ilmselt poisile) küll tulevikus garanteeritud...
Peachy!
Tellimine:
Postitused (Atom)
