tööpostil

minu esimene tööpäev sekretärina algas sellega ,et ajasin mööda maja meie posti taga. turvatöötaja oli selle estiko sahtlisse lükanud ja meie saime ainult armetud laupäevased postimeesekstrad. täna oli postkast pungil -- peale postimehe ja päevalehe oli seal ka jyski (küll vananenud pakkumistega)ja halensi kataloog. mõtleks! haaalennsssss! ma pole mitte kunagi halensist mitte midagi tellinud! :(
minu põhitööriist on suur telehvoooon, kus on palju nuppusid. algues katkestasin ma suunastes küll pooled kõned ära, aga nüüd pole enam viga. ja kui kellegil midagi tõesti tarvis on ,siis saab ta alati tagasi helistada. eile oli samal ajal ilge möll, praegu olen suhelnud vaid postivedaja ja ühe onuga, kes siia mingeid pabereid tõi. ja loomulikult kohvi keetnud ja seda viiendale korrusele viinud (mõistagi polnud ma seal varem käinud ja kõndisin hommikuses pooltühjas kontoris kohvikannu ja koorega ringi).
meie ukse tagant lahkusid just kaks kohtlast pensionäri (kilekotiga), kes küsisid prügi järele... prügi tähendas seda ,et neil oli vaja maksta prügiarvet... juhatasime cleanawaysse...
eile seisin ventika ees, sest eesti soojusprojektide loojad on omadega täiesti fakdfapp. kuigi me elame ekstreemumis ,siis arvestatakse kliimaseadmete loomisel, et meie ilm sarnaneb kõige rohkem vast britimaaga -- ei soe ega külm. issandjumal, praegu on 30 kraadi väljas ja talvel viskab teinekord ka 30 miinuskraadi... ja ikka on talvel kontorihoonetes külm ,nii et jalgade juurde peab tirima oma isikliku radika ja suvel nii soe, et ka mingi omaalgatuslik ventikas peab olemas olema. eilne tuulutus tekitas mulle täna hommikuks nohu ja peavalu. eile õhtuks kaelavalu ja soovimatuse krisiga jalgpalli taguma minna...