aaresünnipäiv

kui aarele ja raivole külla minna ,võib seal lihtsalt uskumatute inimeste otsa komistada. ja mulle tundub ,et kui külalisi on kutustud ,siis mitte kunagi alla kümne. neid jätkub nii elutuppa telku ette lobisema või hoopis suitsusesse kööki mingeid põnevamaid teemasid lahkama.
ja nende korraldatud praaznikud on alati hiilanud oma eklektilise ,kuid sealjuures ikkagi klappiva külastajaskonnaga. ei tasu imeks panna siis minu pettumust ,kui eilsel sünnipäevapeol oligi vast nii enam-vähem kümme inimest, vastupidiselt minu ootustele... igatsus hiigelsuurte praaznikute järele kasvab.
lubasin sellele, keda ma viimasel ajal kohutavas pealsikaudsuses ja kultuurituses süüdistan, seal peol kõike nii shallow'lt võtta kui saan. õnnestus. 100%.
mingil hetkel, kui me olime juba teisel alkoringil feenoksis käinud, sattus mu kätte plaat lugudega hittesinejatelt bestb4 ja estin. minu põhikooliagsed tipud! seda enam ,et kohtusin antud peol noormehega ,kellega seitse aastat samas põhikoolis käisime ja igal hommikul sama bussiga kooli sõitsime. nõuka-aja-mälestusi minul enam niiväga suurt polegi, niet varase-krooni-aja-nostalgia would be fine! kirusime pedagooge ja vandusime ,et sellest koolist küll puudust ei tunta. ausalt, meil mõlemal tundub sealt "suurest valgest majast" tõsine trauma olevat. no ja estini "esimese lume" ajal suutsin krisi ja madisegi tantsupõrandale meelitada ja krisiga oma sõnadega kaasa laulda röökida ;).
ma loodan tõesti ,et dj zojapuhur ei solvunud meie isetegevuse peale...
ja kui ma pisut hiljem leidsin end kellegi silvia seltsis fotograafiast rääkimas, siis sain oma päevase kultuurilaksu ka kätte. hakkasin juba arvama, et ma olengi sellesama õhtuga maru pealiskaudseks läinud, sest pidev jutt orgastilisest tehnikast ja tapvalt teravast pildijoonest hakkas üsna kergesti tüütama. asja iva selles, et ma ju ei jaga tehnikast midagi... kui ma ka tegin kooliajal pilte ,siis vana zenidiga, mis oli minu jaoks super. ja mina vaatan pildi juures kompat (:P), värvi ja vormi ning ideed... ja joon ei pea silmipimestavalt terav olema. mulle hirmsasti meeldivad mu seebikarbidigikaga välguta tehtud öised pildid, kus harva on mõni objekt taltsaks ja paigalseisvaks sunnitud ja seeläbi mõnusaid koduseid soojade värvidega pilte saadud. siit moraal, ära tiku oma karjamaast kaugemale. või nohh ,ma sain ju tegelt palju kasulikku teada... võib tikkuda küll, aga seal ei tohi kuidagi perutama hakata.

suuremaid (pean ütlema ,et ka väiksemaid) piinlikke hetki ei toimunud. lahkusime juba peale kahte, tarvo eestvedamisel (ta hakkab vanaks jääma küll vist!). ja jumala õnn, kui mina olen otsustanud korra kolme aasta jooksul võtmed koju unustada, siis ma saabun koju täiesti adekvaatses seisus ja suht sirge pilguga. hästi!