kõik algas sellest, et mul oli juhe koos ja meel must selle napaka remondi pärast. hakkasime sis martiniga vermutit jooma. lihtsalt niisama. lambist.
alguses oli üks vermut. siis oli kunagisest alles jäänud poolik. siis üks viinapõhi -- finito.
millegipärast tuli irmus tahtmine kluppi minna.
ometigi kaabiti kapist kõige uhkemad hilbud kolmapäevase peo jaoks välja... mul kõrge konts, martinil värske king...
kui ometigi klubitallinnas tuli ikka veel kõik breezerid ära osta.
ja inimestele täielikku hobuseiba ajada. who ate april 9th, can throw it out.
siukest praaznikomi pole juba ammu olnud...
kõige tipuks on mul kulmus muhk. martinil on käemarrastus, kui ta lahkudes päksu takso taha kadus: oli martin, enam pole, on jälle... 8-)
ja kui ühelt poolt painajauned ära kaovad, siis tulevad nad kuskile mujale asemele...
ja ometigi läks vägaülipohmane neiu täna hommikul vara hambaarsti juurde. mõtlesin isegi visiidi känsellida, et arstitädi ei saaks mürgitust sellest pahnitist, mis mul suust väljub. no läksin ikkagi. kõik on elus. ja ma armastan oma ammbaarsti! ta ütleb õele:" marikene, anna seda täidet sealt!" kas saab veel midagi nunnumat olla?
võibolla käterätt hiina kase küljes?
neljapäev, veebruar 10, 2005
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
einoh, mission accomplished. ma näen, et chilliti ikka dotsendihärra eest ka :o))
ometigi just dotsendihärra auks sai ostetud punast vermutit. kui keegi juhtub mäletama, siis meie esimene ühine jook tutvumisepäeval: apelsiniviin punase vermutiga;) seekord tuli kõigepealt vermut, siis apelsin ja siis viin...
ja ometigi kui hea, et vimma enam pole...
:$
Postita kommentaar