remont teise eesti moodi

kogu kamm sai alguse möödunud nädalavahetusel, kui ma pühapäeva hommikul suure peavaluga kunderi tänava residentsis voodis lamasin ja võimalikult vähe nii liigutada kui mõelda püüdsin. telefon. ema. "nii, me nüüd läheme onuga vetsu jaoks uut värvi ostma, mis värvi me ostame?" (eye-rolling smiley) mida ma oleks pidanud vastama? "osta seda sinakasrohekat hallikaspunase varjundiga " või " ma arvan, et S 3010-R40B võiks olla, ahh, tegelt, liiga morbiidne... teeks hoopis mingi S 1060-R30B? jajahh, sadolini värvid!" ometigi pole mul värvipassi voodi veeres ja pähe pole ka õppinud (võibolla peaks?) ja jällegi läksin vana head teed: sisistasin midagi telefoni ja viskasin selle käest. vastupidiselt mu ootustele oli värv ikkagi ära ostetud... ja tänu oma ignorantsusele seisin ma täna lõpuks valminud vetsumaja uksel... einohh, progress on märgatav... sinna "teise eesti" poole. justnimelt. et ma selle tulemuse nimel olen kannatanud omas kodus haisvat ja vahetpidamata suitsupause pidavat onu, kel pole värvidest suuremat aimu... kellel on eriti rumalad naljad ja piinlikud jutud... kes on valgusti värviga kokku läkerdanud... ja riiulid maitiamismehhanismidega seina pannud... ja veel natuke riiulivärviga läkerdanud... ehk olen ma jällegi liiga kompromissitu? ma nõustun, et on asju, kus tuleb järeleandmisi teha, aga oma kodu pole küll see koht... ma arvan, et kui järgmine kord vetsus remonti tehakse, siis regressina tuleb meile siia kuivkäimla (kolmas eesti). mõtle, kui kena oleks siis korterit müüa: kuulutusse kirjutaks: "olemas internet, kaabel tv, telefon, dush, kuivkäimla, kesklinna piirkonnas, ilus vaade, korteriühistu..." egas midagi, annabki pisut rustikaalset hõngu (just, hõngu!) paneelmaja korterisse... kui mu ema nii väga tahab heategevusega tegeleda, siis oleks võinud ju onule miski papi kohe üle kanda ja meile normaalse remondimehe tellida. ma usun, et oleks kokkugi hoidnud. ilmselt oleks remont ühe päevaga ära tehtud, ja poleks pidanud kuulama seda lõputut jada "bljääde" ning igisemist teemadel, et lae alla ei ulatu ja liiga pime ja lateksiga tehtud seina ei jõua liivapaberiga hõõruda... maivõimaivõimaivõi!