no comments

"go with the flow, " ütles wbh
"see pole normaalne," ütles atmc
nii nad räägivad...
ja mina ise...?

piavalu

... oli täna päeval hullem kui... kui... nohh, ikka õudsalt halb oli. võibolla seepärast, et eelneval ööl ei maganud ma korralikult ja nägin igast õudukaid ja ema ütles hommikul et päris võikalt (tema enda sõnad) olin ka paar korda karjatanud ja kui ta vaatama tuli, milles asi, siis ripnesin pooleldi voodist välja. tekk on mul nii suur, et vist tekkisid raskused selle alt välja ronimisega ja sinna see jäigi...
kui ma lõuna ajal krisiga menukohas kohvitasin, siis ütles, et olin hommikul ikka päris plätu, ei jagand ööd ega mütsi, naeratasin vaid kohtlaselt, kui oli naerukoht...
tsillisin linnas paar tundi, sest pidin ikkagi matu tundi minema ja kui ma sinna oma hirmsa peavaluga kohale jõudsin, torkas ta mulle ja veel kahele tegelasele ühe paberilipaka numbri ja nimega nina alla ja ütles et ülesanne on valida juugendkardinad ja vannitoaplaadid. kogu moos. selle viie minuti pärast kooli minna?! urr! vähemalt on ülesanne huvitav ja suure õhinaga tegin kooli raamatukogu kõiksugu art nuvoo kirjandusest tühjaks.
ja kui ma trepikojas postkasti kallal pusserdasin, endal kõikse raamatupundar kohe maha libisemas, siis liugles põrandale kena värviline postkaart. kreeka postkaart tallinna templi ja eesti margi ja vabandustega, et kreekas ei jõudnud, aga nohh...
peavalust hoolimata kõlas mu ehe naer läbi kogu trepikoja kuni viiendale korrusele. miks ma ise pole kunagi selle peale tulnud? tuustin ennast võõrastes kohtades hulluks, otsides kohta, kust marke saaks osta ja kannan siis margistatud ja kirjastatud kaarte endaga kolm päeva kaasas, unustades nad iga kord postkasti lasta, kuni lõpuks teen seda tund enne lennukile astumist...
aga võibolla tahtis ta hoopis margiraha kokku hoida?

mis ma rääkisin?!

eile sai siis sellel "kuldsel ringil" rapla mõisates käidud. teadmatusest lootsin, et on saadaval ka palju korda tehtud häärbereid vingete interjööridega ja ainult mõned koppinud sarad. üks vinge mõis oli tõesti, aga majaprouaks on seal paparatsikute-hirmus elav natuke tuntud ja natuke kroonikas olnud proua, kes kohe kuskilt välja jooksis ja igasuguse pildistamise keelas. tänu sellele, et matu on seal aastaid tagasi miskeid mosaiike maha sättinud, saime siiski mõndasid esimese korruse tubasid näha.
siis oli üks eriti imposantne, kuid kinni löödud akendega mõis, millest tormas sõimeldes välja eriti kuri proua ja tuueks argumendiks "te ju näete, et auto on maja ees!!!" käskis meil tema eravaldusest kaduda ja kiiresti.
kuna mul said juba esimese peatusega läbi vihmaladina ja märja rohu kahlates tennised läbimärjaks, ei suutnud ma mõelda muule kui kojujõudmisele ja kuivadele sokkidele. seega, mäletan ainult kirna mõisa nime, seda ka seepärast, et olen seal varem käinud. kirna mõis aga oli iseenesest huvitav selle poolest, et perenaiseks oli seal miski wannabe nõid või ravitseja. okei. võibolla ta tegelikult oli ka... ma ei tea ju, aga minu skepsis sai ainult jõudu juurde ta jahvatustest, kui paluti rääkida mõisa ajaloost "see mõis on siin olnud juba 14. sajandil ja on andmeid, et varemgi ja siis oli siin mungaklooster ja see on üks viiest kohast kogu maailmas, kus teispoolsus on meie maailmale nii lähedal ja nagu öeldakse, mungad ehitasid oma kloostri sinna kus nad said jumalale kõige lähemale!" (oo mai kaad! nonsens? kas selline ongi religioon? piibli järgi pole teispoolsust, on ainult saatan, kes end deemoniteks moondab ja mingeid rändavaid ja reinkarneeruvaid hingi samuti mitte, kõik koolnud lebavad rahulikult hauas kuni viimsepäevani...) rõõmsalt teatas ta et neil on kogunisti siuke klubi, kuhu kuuluvad inimesed, kes on oma eelmistes eludes sealsamas kloostris munkadeks olnud. "Üks on koguni kaks korda munk olnud!"
puändiks osutus mõisa pildiga kaardike, mille tädi hiljem ühele õppejõule andis. ravivat hambavalu, pane ainult põse vastu. tegin siis ettepaneku panna kaardike kooli esmaabikappi, et kui häda käes, siis abi kõige lähem... ainuke asi, et sis peab kooli ka esmaabikapikese muretsema...
kehtnas oli kohvik, mil nimeks CAFE OLEE ja sildi alumisse serva oli veel kirjutatud olee-olee-olee, sisekujundus 80´ lõpp...
tegelikult oli täitsa lõbus, ehkki eksursjuunile eelneval ööl olin maganud ainult 3 tundi ja siis ma bussis tahtsin ka hirmsasti tukkuda ja üldse mitte välja vihma kätte varemetesse kakerdama minna.
see tähendas ka seda, et koju jõudes olin nii väsinud, et sõin koos emaga ühe võiku, rääkisime ta suome tripist, rääkisin oma teise emaga msn-s ja siis vajusin magama. laupäeva õhtul! mingit diskot pole juba nädalaid toimunud! järgmine nädalavahetus, ausalt...

kuupäevadest ei tea ma enam tuhkagi, ilmselt on mingi 20-midagi, sest magasin maha viimase võimaluse osa võtta semiootikaloengust. lektor küll erkki luuk (kes mu varasemaid kirjutisi vaatavad, siis teavad, et ma ei fänna teda eriti), aga asi seegi. nüüd ma ei teagi, kust ma oma valikained saaks, sest kõik natukesegi huvitavam on juba 3 aasta jooskul läbi võetud, järel on ainult vabajoonistus perversse ambaalivälimusega kasemaaga ja midagi mille nimi oli "ehe kui talisman" (eye rolling smiley)...

ahjaa, ja täna olla eestis maavärisemine olnud. mina loomulikult magasin sel ajal ja ärgates mõtlesin, kurat, mis toimub, et mu voodi imelikult väriseb. kas portugaallased on ka allkorrusel niiviisi keppima hakanud, nagu filmides, kus kus ühe paari jõulistest tõmmetest kogu maja väriseb, või teevad hoopis remontsi ja on kohale toonud maailma suurima drellpuuri... vale! ema teatas mulle hiljem, et neil olla öffisis kellgi seina pealt maha kukkunud.

no moskva for you, dear!

nüüd olen ma siis ametlikult vihane kõigi kunstikooli boheemide peale, kes kevadel vaimustusega kiljusid moskva-reisi idee peale ja end kevadel hurraaga kirja panid, aga kui sügisel rahamaksmise aeg käes, lihtsalt haihtusid... niisiis, sorriii, liiga vähe rahvast ja ei tule rahaga välja... pakuti, et võib teha ju odavama reisi soome või riiga. mai äässsss! sinna võin ma iga hetk omapäi minna, aga moskvasse niisama lihtsalt ei satu!
alvasti-alvasti-alvasti
ja laupäevaks on planeeritud kohustuslik mõisa-tuur kuskil rapla kandis. mind on ennegi snoobiks kutsutud, aga ma pean ausalt ütlema, et need vanad koitanud mõisad ei koti mind enam üldse... hellitatud suurlinnade arhitektuuri poolt? võibolla, aga ma ei leia midagi vaimustavat koledates talamaalingutes ega papjeemasheest feik-juugendis. kas see teeb mind ennast väiklaseks, kui leian, et balti aadelkonda lahutas talupoegadest ainult korsten katusel ja klaasist aknad, kogu euroopa kultuurist oldi pika puuga maas? ja kogu kodukootud kribu-krabu mida me välja kraabime on tegelikult väärtusetu?
võibolla on mul homme parem tuju ja ma võtan selle post'i maha, aga võibolla jätan ta mälestuseks...

miljonimäng

issandissand, ants juske vabises (mingi muu tegusõna lihtsalt EI sobi) just miljonimängus. eelmise nädala ekspressist võisid kõik ise tema muljeid lugeda, ja põhipoint oli minu meelest selles, et vananevad kunstiteadlased ja kultuuripeerud (ei võta nüüd keegi isiklikult!) ei pruugi teada, et madonna michigani ülikoolis tantsimist õppis (kusjuures, ainuke mõeldav variant, mille juske siiski kohe välistas).
aga millest tulenes tema iseäralik võbelus? parkinsoni tõbi? või on ta hommikuse konjakijoomise maha jätnud? või oli suurest auditooriumist erutet? loengutes pole juske tõepoolest kunagi enesekindlusega hiilanud, ikka sosistas ta pärleid päris enda ette, nii et ainult esimeste ridade põrsad neid nosida said.
enivei, härra juske kaotas just oma viimased punktid...

21 grammi eestit

mõnus pärastlõuna, väljas paistab isegi mingi päike, pea valutab pühapäevaselt ja varvastel on külm nagu igal teiselgi nädalapäeval...
piduloomast on saanud koduloom. ei viitsind minna neljapäeval sõbramajja (ehkki hea muss oleks garanteeritud olnud), reedesest pangeüritusest ja klassivendadega pidutamisest loobusin kerttu atekas veinijoomise kasuks. no regrets, btw! eile õhtul ei viitsind isegi ülenädalasele suurele pederullalaale minna...
istusin siis elutoas, ja siiani selle vastu juba nädalaid huvi tundmata, lõin lahti telekakava. ja mis mina näen? kl 19.00 näitas tv1000 21 grammi. kell oli juba siiski paar minutit üle üheksa tiksunud... deem-deem-deem! tahtsin kevadel seda vilmi kinno vaatama minna, aga ei jõudnudki ära oodata...
lappasin siis ärevalt järgmise nädala telekava, et kas hakkab veel kuskil silma, teen pastakaga ringi ümber ja külmkapile meeldetuletuse. aga mida pole, on 21 grammi. siiski, pühapäeva varahommikul kl 5.00 on film siiski kavas! 8 more hours to go! oma üllatuseks leidsin end juba arutlemas, et kas suudaksin kl 5-ni üleval olla või peaksin magama minema ja endale kella enne viit tirisema panema.
eieiei, vahet pole, saab ju mujalt ka, ronisin voodisse, lõin lahti sirbi, lugesin huviga artiklit uuest homoraamatust, mingit spuukit viljakolli-juttu (millegipärast tuli meelde kunagine noorteajakiri põhjanael, võibolla kõrvalleheküljel ilutsevate luuletuste pärast, mis siiski mingit lugemisnaudingut ei pakkunud) ja erkki luugi nägemust nosferatust kui "absurdsete detailide komöödiast" (milleks?!). vähemalt täitis ta suurepäraselt unejutu aset...
ärkasin mobiilihelina peale. vattafakk!!! väljas on jummala pime kuratvõtaks, miks ma küll telefoni välja ei lülitand!!! vihaselt krabasin piiksumasina järele, et vaadata, kes end minu unenägude vahele pressida üritab. helistaja nimi ei kutsunud mus esile mingit positiivset erutust, siiani arvasin, et ta on oma huvi suunanud jäädavalt trainule. ma ei tahtnud isegi vastata, seepärast vajutasin telefoni ruttu kinni. alles siis tuli mulle pähe kella vaadata. kell oli viis. ja järsku tundsin sulnist poolehoidu tüütu tegelase vastu, kes mulle kl. 5 hommikul helistas! kerisin endale teki ümber ja tatsasin helesinisetriibulise inimrullbiskviidina teleka ette.
ma ei hakka väitmagi, et kell viis hommikul kõik mulle automaatselt kohale jõudis. aga kogu rusutud meeleolu (jah, tõesti, morbiidne on üsna õige sõna filmi iseloomustama) anti liigagi hästi edasi. ängi peitus juba koloriidis, isegi kollased nokkmütsid paistsid määrdunutena ja ega tegevus ilmaasjata sügisesse toodud polnud. päris kole.
ja siis veel mõtlesin, kuidas näitlejad võtteplatsil võisid käituda. kui tehakse sellise süzheega filmi, kas nad johtuvalt filmi meeleolust on ka vabal ajal pisut teisisugused? ja grand opening? vaatame filmi ära ja siis hakkame rõõmsalt lõkerdades shampust kulistama?
ei tea...
nüüd päeval vaatasin etv pealt mingit itaalia filmi ja mu soov roomat külastada kasvas veelgi. ahh, kust küll pappi saada?
ja nüüd siis veel see budapesti-idee...
ja trainu plaanib trippi londonisse, aga ma plaanisin selleks ajaks juba moskva...
ja kurat võtaks, tüdruk, mingit patriotismi ega kodumaa-armastust sinu südames küll ei leidu!

kuidas me proua ornil lennujaamas vastas käisime ja mis sellest lõpuks sai

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama juunikuust, kui orni ära küprosele tööle läks. töötas seal rõõmsasti (ja vahel mitte nii rõõmsasti) septembrikuu keskpaigani. kojusõit planeeritud 14. septembriks. samal päeval on sünnipäev nii raivo kittusel kui ka carmen kassil. kuna carmenil oli njuujorgis asjatoimetusi, aga raivol oli aega londonist oma sünnipäevaks eestisse tulla, siis otsustasin ühendada 2 asja: minna ornile lennujaama vastu ja ühtlasi õnnitleda raivot ning koos temaga natuke viint juua. (2in1 tooted pole mulle kunagi meeldinud, aga eelmainit sündmuste ühendamine tundus lausa geniaalsena)
eeltööna uurisin välja orni saabumise aja. stsehh äärlainsi lennuk pragast saabub TLL ülemistele kl 14.40.
ometigi pidime veel hommikul minema raivoga kristiinesse kohvrit otsima, siis viru keskusesse sööma ja õhupallidele tiimarist punast paela (eek 3.50, vedeleb vist siiani poolikult kunderi esikukapi peal) ostma. trainuga pidime kokku saama lennujaamas.
otsustasime akadeemia juurest minna nr. 2 peale, millega oleks umbes-täpselt õigeks ajaks kohale jõudnud. jooksime veel kiiresti-kiiresti läbi viru keskuse, minul veel viimane kahvlitäis võrratut õunakooki hambus, keefir jäigi lõpetamata...
aga keda ei ilmunud, oli bussijuht. koos bussiga, loomulikult.
tammusime närviliselt jalalt jalale, minul täispuhumata õhupallid kotis sügelemas. tuleb neiu, ühelt poolt, emaga. neiu raivo endine töökaaslane, lennujaamast. otsustasime siis neljakesi takso tellida.
ma ei tea, kas on normaalne, et tellitakse takso bussipeatusesse, öeldakse juhile: "lennujaama, kiiresti!" ja siis hakkab üks tüdruk tagaistmel õhupalle täis puhuma. teine tüdruk aitab nööre õige pikkusega juppideks lõikuda (korraliku kunstikooliinimesena on mul paberinuga igal pool kaasas)...
kuskil sikupilli keskuse juures puhus pisut närviline mariin ühte punast õhupalli liiga intensiivselt ja tulemusks oli sama intensiivne kärgatus ning õige pisut ehmatusest õhku kerkinud juht. "shry," susistasin ma juba läbi uue õhupalli.
keerasime juba lennujaama, kui helistas trainu. et lennuk olevat juba 14.20 maandunud ja ornist pole ei kippu ega kõppu. süda aimas halba, küsisin raivolt, kas üldse ongi mõtet taksost välja minna, võiks ju trainu peale võtta ja kogu kupatusega (10 täispuhutud õhupalli ikkagi) tagasi koju sõita. eköö, aeti taksost välja, trainu tuli vastu, roosa roos käes ja kinkis selle raivole. samal ajal lõi raivo mobiilühenduse proua orniga. lennuk oli tõepoolest 20 minutit lubatust varem hirmsa turbulencia ja rappumisega maandunud, ornil aga kohe 50%perekonnast vastas olnud, ta kibekiiresti kõigi kohvritega autosse korjanud ja tartu poole ajama pistnud. kui me helistasime, olid nad ilmselt juba kuskil kose kandis.
hüsteeriliselt naerdes ületasime parkimisplatsi, möödusime hotellipurskkaevust ja ikka veel rumalalt kihistades sisenesime ülemiste keskuse rimisse, kus tegime kõik kolmekesi silma ühele jooke riiulile sättivale meestöötajale, ostsime pudeli vaarikaviina, produktid koduse kartulisalati jaoks (raivo vandus, et sama raha eest oleks poest 2 kilo salatit saanud), lasime õhupallid korraks suure tuulega raudteele lennata, kust raivo nad viisakalt ära tõi ja juba olimegi kodus tagasi.
tegime kartulisalatit ja mõtlesime uue mängu välja.

vajatakse kolme mängijat, paksu vatitekki, kolme mobiili (mängijate ja mobiilide arv võib varieeruda). mängijad poevad vatiteki alla, sulevad hoolikalt kõik pilud ja augud, kust valgus või värske õhk võiks sisse pääseda. siis võetakse mobiilid ja näidatakse nendega valgust (õudsalt lõbus, kui mobiilide taustapildid on erinevat värvi), mängija kel on sünnipäev, võib handsfreed kasutades helistada ka oma tuttavatele ja täpsustada, mis kellaks nad tulema peavad ja mis jooki kaasa tooma. võidab kambavaim.

päeva topic: kes pani lapsena ema keelust hoolimata keele suure külmaga vastu metalli (ukselink, aiapost, jne.)? sünnipäevaseltskonnast olin vist ainuke, kes seda ei teinud. ja öeldi, et ma vastik sõnakuulelik laps olin. :)

plätu

nüüd on siis järele proovitud ka medikamendi ja alkoholimiks... topeltlaks. olgem ausad, olen vägagi võimeline plätustuma ka lihtsalt alkoholi tarbides (vt ka eelnevaid post'e).
niisiis, ingmari sünnipäev, mängitakse lõbusaid seltskonnamänge, enne teadsin aliast ja seda sildi kleepimise mängu, seekord õppisin õhinaga uut: quarterit. miski kopikas tuleb klaasi sisse saada ja siis saab öelda, kes ja mida joob. millegipärast taheti, et ma jooks. viint.
ja eks ma ise tahtsin ka juua ju...
ja siis muutus massa siilipurgim***iks (muidu on ta vahel moosipurgisiil, aga taavi oli ka kvarteris kaotanud ja sassi läks), triinule valati kogemata morssi pähe, minule vasakule jalale morssi ja paremale punast veini ja siis oli vaja köögis veel juua. ja saigi plätu valmis.
korterisse tuli politsei, sest öösel tegelikult inimesed magavad ja ei mängi kõvasti röökides aliast.
siis sai öistel tänavatel ka tantsu löödud, minu ebakindlaks muutunud jalgade tõttu mitte eriti graatsiliselt.
ja siis ma loopisin juba kuskil köögiaknast koledaid tomateid välja:S
ja juba oli takso koos massa, ingmari ja kristiinaga.
kui me oma paraadna ees taksost välja tulime, siis oli sissepääs juba hõivatud. esimese korruse noormees oli ennast kenasti ukse ette kerra tõmmanud, ei jagand ööd ega mütsi, ei reageerinud kõnetamisele ega peksule. kui massal lõpuks õnnestus end uksepraost sisse pigistada ja korter kolme ukse taga kella lasta ja teatada, et "teie poeg vist magab seal väljas ja takistab sissepääsu trepikotta" ning ülivihane proua satsilises öösärgis ja karjuv pereisa uksele jõudsid, oli poiss ühe hetkega püsti ja karjatas "urood!".
jääb vaid soovida, et mul oleks alati keegi hoolitsev isik jotamas kaasas, et ma kuskile niiviisi ripakile ei jääks...

tartu postimees

Kuulutused
TEATED
Soovin sõita kaasa jõhvikale Laeva. Kl 20st tel 7480284

milline õnnelik juhus, et ma just täna igavledes kuulutusi lugesin!
1. kes paneb siukse kuulutuse lehte? kuulutus maksab ju ka... tasub ära? numbri järgi on kuulutuse panija pärit karlovast, mobiili tal kahh pole. vähekindlustatud vanemapoolne marjamemm?
2. kes vastab siuksele kuulutusele? loen lehte, kas vahest keegi kuulutab, et tahab muga pühaba marjasohu kaasa tulla... kui kuulutuse panija oleks oma soo, vanuse ja mõned muud mõõdud kirja pannud, saaks kuulutust võtta kui asjalikku kosjasobituspublikatsiooni, mis pakub välja ka esimese deitimispaiga. mõni moshkvitsiga üksik taat oleks päris rõõmus, et saab üle vaadata, kas tulevasel perenaisel ka nobedad näpud on...
samas ei soovitata esimest kohtumist võõraga määrata kuskile inimtühja paika ega mitteneutraalsele pinnale (antud juhul härra moshkvits).
niisiis, inimesel on ikkagi tõsine soov jõhvikale minna! mille kuradi pärast ta bussiga ei lähe? ei käi sinna bussid? kuidas ta kujutab ette autosõitu sohu võhivõõrastega? istub vaikselt tagaistmel, kollane pang põlvede vahel? kas jäädakse terveks päevaks, nii et oma võileib tuleb kaasa võtta? mis siis saab kui tegelane ära eksib või rabasse kaduma läheb? kas teatada sugulastele? ("hallo, kas ma räägin proua aino sugulasega? teie vanatädi tuli meiega sohu ja jäi kuidagi kaotsi. ei, ma ei ole ta naaber õnne tänavast, ei ma ei tunne teda üldse, me üldse tulime kuulutuse peale!")
ja nii edasi ja nii edasi...

paar lehekülge eespool lällab erkki luuk juba äraleierdatud kultuuriauhindade teemal. mõttetu!

ambitsioonitu logard

kust ma need ambitsioonid võtma peaks, kui mul pole aimugi, mida ma oma eluga peale hakata? mul pole isegi selget pilti sellest, mida ma õpin, ehkki läheb juba neljas aasta...
kõik on nii kuradi ambitsioonikad, eksole, endale meeldib ka suhelda inimestega, kel mingid sihid silme ees.
ja siis ei julge ühtegi oma maali eksponeerida, sest mark saab kohe ääreni täis... ja kompad jätad hindamistel seinale komisjoni närida ja ise põgened kuskile pimedasse nurka. et sind jumala eest nende piinlike töödega ei seostataks...
ja kui õppejõud tuleb selja taha, siis nühid suvalist nurka maalida või varjutada, et ta aru ei saaks, et kramp tegelt käes ja mõte just saapasse jooksis, ja lihtsalt seepärast, et ta su tööd vaatab...

tere, kool!!!

indipidu it iis

veike nirk kakerdab mul korteris ringi, võtsin jälle öömajale, jahh... tuli enne siia ja seletas midagi oma nirgikeeles. pärast sain aru, et silmameigieemaldajat tahtis:) ja nüüd ütles, et ma hull olen, et keset ööd arvuti taga istun. mhmhh, kes enne vastupidist väitnud on? püüan siiski oma ulluimagot pehmendada ja kahh nüid pikku minna. eadööd!
PS. pange indipidu oli siiski päris pandav!!!

indi

Reedel, 3-ndal septembril, kell 23 - 04Tsink Plekk PangesDEPENDENTsõltumatu muusika sõltlasteleRaul SaaremetsSiim NestorErik MornaLauri TikerpeTritseLauri Liivakpääse: 75.-

tänkkaad, lõpuks ometi üks pidu, mis algab mõistlikul ajal! nii et ma jõuan ikka riided valida ja huuled värvida!

CT

ja ometigi lasi alan adojaan tänasel klaabtallinna peol, millelt ma tegelikult absoluutselt midagi ei oodanud (ta oli vaid pange jätk) prodigyt. ja põhikool tuli meelde :) !!! ja eks ma kargasin siis...
ja siis oli ´ei aeg ei peatu, ei, ei´ ja kõike muud, head ja paremat, halvemat ja väga sitta.
ja kui keegi tore kõrval tantsib, siis on eriti hea ;)(ehkki k&k liiga vara ära läksid)!

cheers, beibs, ma pean homme kl 9 kunstiajaloos olema:S