Marie

Karel arvas küll et tahab sellest ise kirjutada, aga ma võin ju ka...
1. Vabandan, sest sisse võib tulla hiiglmapalju kirjavigu, sest ma olen väss nagu näss peale suurepärzst pühapäeva. Ja ma olen drinkinud alates neljapäevast. Praegu lihtsalt eemaldati mu drink haardeulatusest, sest et mul tõesti pole vaja... Muidu tuleb maks välja vahetada.

Niisiis. Neljapäev suuremat pohmakat ei tekitanud, nii et tuli sellega reedel tegelema hakata. Olin külla kutsutud hispaanja majja, mis nüüdsest asub Stockwellis. Manolo oli Glasgowst külas ja siis oli vaja purjutada ja tähistada. Kutsusin Kareli ka.
Et siis võtsin kohalikust Jack's supermarketist rummi, pudelil oli lublikas ka peal. Poe ukse peal oli muidekd silt, et ainult 2 koolilast korraga võib siseneda. Minu kui põhja poolt jõge londonlase jaoks tundus see lihtsalt outrageous.
Jõime.
Jõime.
Uus elamine on neil kena. Aitor on tikutopsi asemele saanud puha suure ruumi, nii et mõlemal pool voodit saab lausa tantsu lüüa. Kena
Jõime.
Saabus Karel.
Jõime.
Vastu ootusi Shoreditchi pidutsema minna tegin ettepaneku avastada kohalikku ööelu. Oh, dear...
Clapham Common High Street.
Loomulikult, faghag minus lõi välja... Nii et esimene baar, millele ma osutasin: "Lets go there!" osutus... geibaariks. Neid on Lõuna Londonis üldse nii kolm või midagi. Ja siis kahest geimehest ja kahest streidist koosnev seltskond järgnes rõõmuga Katz'i baari.
Järgmiseks oli mingi muu baar, mis oli hirmus crowded. Ja vetsus oli keegi onu, kes pidas järelvalvet, kas kõik seisavad järjekorras ja et keegi selles tohutus unisex ques ette ei trügiks.
Ja siis oli vaja õlusid juua ja suudelda inimesi, kellega üldse seda mitte mitte kuidagi pole vaja teha.
Ja leida end hommikul kellegi kaisust, kelle kohta mingeid seksimõtteid pole kunagi liikunud. Ausalt. Ei liigu ka tulevikus ilmselt.
Ja nüüd ma pean siis vastama ta SMSssidele, kus ta tahab kokku saada ja rääkida. Ja kuigi ta kirjutas vastu mu suurepärasele smsile, et me peaksime asja lihtsalt unustama, et on nõus, siis ikkagi on vaja midagi arutada. Kuradi kontrollfriik, maitea küll oli vaja siis mind üldse sinna enda kõrvale vedada, ma ausalt olin juba diivanile magama jäänud! AAHHH, TART.
Hommikul tõotasin endale, et kolin tagasi Slatviasse, sest sinna ma kuulun... And we speak sluttish there...
Kui ma kuidagiviisi, veel/juba/ikka meelemärkusel olles tuubist koju kakerdasin kõndis mul kõrval mingi must tüüp. Kõigepealt küsis, kus on North something Road ja kui ma vastu ägisesin, et ma ei tea, siis küsis ta mu telefoninumbrit. Ma pidin sel hetkel ikka eriti valge ja ghost välja nägema... Kõikusin kirudes koju voodisse ja jäind sinna kuni kuueni õhtul, kui mu hektilisse social diarisse oli sisse kantud Sveni sünnipäevapidu.
Harlesdenis. Tsoon 3.
Huvitav oli. Ainuke naine, ainuke streit, ma pean ütlema,et mõnikord olen ma isegi unikaalne.
Sven jäi magama umbes 2 tundi peale meie saabumist, loodan, et tal oli enne vähemalt lõbus. Tundus olevat. Roger teab peast kõigi gay-anthemite sõnu ja laulab neid rõõmuga kaasa. Rannoga arutasime igasugu maailmaasju ja millegipärast ilmus kergelt peale südaööd majaseinale aias varjuteater. Rather naughty.
Sveni aias kasvab muideks valge pihlakas ja see on suurepärane complimentary punaseks muutunud viinapuulehtedele mis katavad kõrvalmaja seina.
Lõbus. Kui see buss nr 35 poleks Centre Pointis mu nina eest minema lipsanud täpselt samamoodi, kui 18 Harlesdenis. Jah, sinna saamine ja koju naasmine oli üks suur pain in da ass.
Tänane päev algas paljutõotavalt, olin üleval juba 10.30, aga kuna kella keerati, siis tähendas see, et tegelikult tund varem. Juhhuu.
Käisime Kareliga Shoreditch'i City Halli keldris fotonäitusel. Võibolla ilmub ta bloogi pilt banaanist, millele oli peale kraabitud "Let me be your valentine" vms. Ja video mehest kes hüppab paljalt. Kui ta lõpuks niisama istuma jäi, siis kommenteeris Karel: "Vaata, sai nüüd küll palju kunsti tehtud!" Ilmselt. Pärast kahtlustasime,et seesama mees istus näituse alguses valvelauas.
Näitusesaal oli igatahes pigem alternatiivne kelder, pildidki äärepealseid lõikavad.
Kahjuks ei viitsinud me minna Herbalisse, kus kella 11st oli aftekas ja kuhu oleks meile tänaval antud flaieritega kuni kaheni tasuta sisse saanud, aga kuna crowd ukse taga oli enam kui kahtlane ja kuidagi polnud himu ilusa päikese käest pimedasse keldrisse minna, siis skippisime.
Flowrmarket, Brick Lane ja Sauerkraut oli kõik see mis mahtusid meie päeva enne kinokülastust Mayfairis. Jäime pool tundi hiljaks kuna tuubis olid mingisugused korrastustööd, aga kui vaadata Sofia Coppola "Marie Antoinette'i" siis tegelikult vahet polegi. Mellow-smellow.
Coppola tööd ongi minu meelest pigem unelevad ja jätavad filmi ja vaataja vahele distantsi. Jah, võibolla seal polegi kirge, ja võibolla pole ta filmid kaasa haaravad, aga nad on niivõrd esteetilised, et võib veeta küll kaks tundi ühes Londoni mugavaimas ja ilusaimas kinosaalis lihtsalt lesides ja lastes ilusatel inimestel, võtetel ja stseenidel lihtsalt silme eest mööda libiseda. Seda enam, et Marie Antoinette'i lõpp on ju niikuinii ette teada. Sama kehtib "Virgin suicides'i" kohta.
Ja kuigi kohalikud kriitikud räägivad filmist kui millestki väga ilusast ja vaadatavast, kuid teatavad, et tegemist on kõige shallow'ma tükiga üldse, siis... Mis selle ajastu kõrgklassi ellu peale jahil käimise, ilusate riiete, pidude ja gossipimise teiste armukeste kohta ikka kuulus? Kui kuningas kirjutab oma päevikusse, Bastille'i vallutamise päeva kohta, et midagi erilist ei toimunud, siis kui diip tolleaegne alu ikka olla sai?! Ja võibolla näitabki Sofia seda nii, nagu oli. Shallow. Kõige parem on kaader, kus paat koos Marie ja paari tema kaaskondlasega lihtsalt üle ekraani hulbib. Vaikselt. Ilma igasuguse dialoogita, Mariel sõrmed kiiluvees, endal nägu mitte võibolla isegi mõtlik, vaid pigem võibolla mõttelage.
Okei. Inimesed vigisevad,et ma peaks lõpetama blogimise, kui mul on nägu nagu kummitusel ja ma näen välja nagu mul oleks hirmsasti vaja magada.

Follow the lily!

See tõõtuleib on magus ja töötujoogid hakkavad iseäranis kenasti pähe.
Nii et pärast kaunist päeva nimega "There is fine fine line between recruitment and waste of time" otsustasime minna Aitoriga Camdeni baare kammima.
Oma valge pluusi, halli sekretäriseeliku ja kaheksasendiste kontsadega olima ma muidugi kõike muud kui kohalikud. Aga küsige kelleltki kes hoolib.
Igatahes, esimene koht Camden High Streetil -- Camden Rock Cafe. Pänd ja puha, kuidagi meenutas Tartu Zavoodi. Ei, rahvas meenutas Zavoodi. Igatahes, igast kitarremehi vooris, üks oli iseäranis kaunis ja meie kaelad venisid pikemaks kui ta meie laua kõrval oma kitarri lahti harutades sügavale ette kummardus. Igatahes, minu maitsele oli see ubin küll liiga lai. Ja Aitor arvas, et temast niikuinii huvitatud ei olda...Ja bänd tegi mikriproovi. Aiai. Väga väga vannabii Green Day. Niet peale esimest pinti lahkusime, et võtta natuke hiinatoitu ja otsida uut kohta. Ei leidnud midagi, aga mida edasi, seda kahtlasemaks tegelased muutusid... niet tagasi.
Vahepeal oli kaunis laiaperseline meesisend Rock Cafes lavale astunud ja laulu valla löönud. Väga väga vannabii Bryan Adams. Halb.
Suhteliselt metroo lähedal on üks tänavake alguses pikitud ilusate tillukeste stiilsete baaridega. Kõige trendym oli puupüsti täis, aga kena oriendi stiilis baar koos happy hour'iga täitsa lage. Mai Tai valmistati ikka päris ananassist. Ja Crystal Japan oli ka päris hea. Aga kuna see õhtu oli wide arse õhtu, siis rikkus pilti keegi neiu, kes oma üsna laiade puusade ümber oli väga rohelised püksid kiskunud ja siis seda tagumikku hööritas. Tema pisut kitsam kaaslane hakkas end imelikult võdistama kui miski kariibi-maiguline muusika algas. Ja neil oli sõber ka. Rather tramp looking must vanamees, kes neiukestele lahkesti pudeli bubblyt ostis ja seda siis nendega jagas. Ma ei saa aru.
Ilmusid Elisa ja Inaki, kes aega raiskamata tüli hakkasid kiskuma ja üsna ruttu, Elisa ees ja 30 sekundit hiljem, Inaki järel, lahkusid.
Niisiis. Jälle kahkesi. Popis baaris olid mõned kohad vabanenud. Õlled. Laua sisse oli monteeritud mingi 80´lõpu arvutimäng,kus mingid kuubid ja putukad ja sõjalaevad ringi sibavad. Alguses paistis see äge, aga umbes poole tunni pärast katsime selle ajalehega, vastasel juhul oleks üks meist epilepsiahoo tagajärjel haiglasse viidud.
Aitor pistis endale kotti õllepudelisse torgatud iirise. Koos pudeliga, loomulikult.
Kui me tuubi sisenesime, siis võeti loomulikult pudel koos lillega kotist välja ja teatati valjult: "Follow the lily!".
Istuma sattusime kellegi imeliku Hong Kongi onu vastu, kes kõigile oma kalkuniviile pakkus, ja proua ta kõrval, kes oli ka ilmselt mõned veinid kulistanud, rebiski rõõmsasti midagi. Mina vabandasin end, et olen taimetoitlane. Loomulikult, kust taimetoitlased tulevad...?
Estonia, what planet is that?
Err... It's in Eastern Europe, actually...
Siis segas vahele äsja kalkunit rebind blondiin, kes seletas Hong Kongile põhjalikult, kus ja mis ja miks Estonia ning teatas siis mulle: "He is from Hong Kong, all he knows is Hong Kong!"
Sõbralikud inimesed seal rongis.

Traama

Provost Streeti korteris oli eile draama. Alex tuli eile minu ja Reimo juukseid lõikama-värvima ja õhtust sööma.
Et siis kui ma köögis istusin ja Alex mulle fooliumi vahele valgendit keevitas saabusid koju härra Muta ja proua Kollane. Kurat ma pole ju rassist, aga kui keegi ülbelt "IKSKJUUSMIII" ütleb ja eelmisel päeval mingi pruun tegelane baaris Karelit ähvardas, siis... Jääb ju mulje...? Põhjus, miks ma hr. Mutaga suhelda ei viitsi on lihtne... ta üritab tarka panna. Ja see pole mitte minu väljend. Ma ei pea ennast küll teap mis keenjuseks, aga daunitar ma ka päris pole... Ja selge on see, et kui omast arust tark tegelane vestlushoos ainult endast pajatab ja arvab, et kui ma nii rumal olen, et miski jääb mulle mõistetamatiks, siis polegi tarvis seda kuidagi lihtinimesele omasel kombel selgitada...
Ja see kriiskav Kollane. 32 või midagi siukest on vanust juba. Aga õigusemõistmisel ei suuda oma häält kudagi normaalse piiri peal hoida, vaid peab hakkama röökima. Piinlik-piinlik.
Et siis, mina, fooliumisiilud peas, köögis, Alex minu ümber askeldamas... Ja siis järsku on vaja prouadel härradel KOHE süüa tegema hakata. Nii, meie just valmis saanud pasta potist välja... Plastmasskaussi ja akna peale. Jajahhh, eestlased on alati külma pasta sõbrad olnud. Reimo oli poes veini järel ja ma tõesti ei oska sellistes olukordades käituda. Mitte ei oska.
Pärast kui meie tuppa taganesime ja oma 50X80 cm baleriinilauakesele õhtusöögi katsime, läks Reimo õigust mõistma või midagi. Mille peale see kohutav loomalik röökimine siis kostiski... Kuulsin oma nime ka mainitavat (loe: kriisatavat), aga mulle tõesti tundus totakas minna vahele segama, endal foolium püsti peas... Niikuinii sai Evely oma sahmaka vahelesegamise ja poole võtmise eest...
Aga tegelikult ei saa ma aru, kust võtab Yen endale õiguse Reimot rassismis süüdistada, kui meil olid külas Hong Kongi poiss ja pool-hiina tsikk?!
Kui mul nende pärast niii piinlik poleks, võiks Deb'i ja Ty külla kutsuda, saavad siis härrased mutad ka sama nahavärviga kuid hulga tsiviliseeritumaid tegelasi näha.
Ahjaa, see vaikne ja tore Hong Kongi poiss tuli välja mõttega, et mis siis saab kui see röökiv kollane proua veel menopausini peaks jõudma...

Tagasi siin

Nii. Olen Karello ühikas. See on ainuke eestinuppudega klaviatuur, mida mu käekesed siinmaal siiani puutunud on. Provost St. residentsi lähedal on küll miski internetikohvik, aga kui võõrad poola onud ronivad kolmekesi su kõrval ühe arvuti taha, nii et üks neist hoiab oma pead peaaegu su õlal, siis ei ole erilist isu... Eriti kui nad midagi häälekalt arutavad ja kogu aeg telefonikõnesid vastu võtavad.

Muidu on London nagu London ikka. Palju mutasid. Simpirimpisid. Kui need kollased ja mustad meie kõrvaltoast välja kolivad, siis saab ruumi ka juurde. Hetkel on kõik mu asjad kas voodi all või kõrval või kapi peal või kõrval.Mulle on erakorralise juhtumi puhul eraldet isegi kaks sahtlikest. Siiski algab iga päev tunniajase tuustimisega oma asjades, aga järgmisel päeval ei mäleta asjade asukohta niikuinii.

Teinekord tuleb hirmus igatsus peale, aga siis tuleb jällegi meelde, et siin saab talvel seemisnahkseid kingi kanda, ja see kaalub juba kõik üles.

Midagi huvitavat veel?

Mulle tehti ettepanek suhte jätkumise huvides lõpeatda sealiha söömine. Suhe mai äss. Tegelikult väga ei isuta ka Londonis enivei, peale selle peekoni, mille Reimo tatra sisse pani...
Täna raiskasin 2 tundi oma päevast SMS- seksile. Maitea, see on küll üks aeglane erutusvahend, aga tegelikult on hea oma asju ajada: kreemitan jalgu - sms, pungestan midagi erootilist vastu, lakin küüsi - uus tekst, mõtlen midagi välja oma pehmest ja lõhnavast nahast, send! pesen nõusid - sms, kuivatan käed ja loen, kuidas ta hellitab õrnalt mu nibusid ja libistab oma sõrmed teate küll kuhu. Mõtlen, kas kirjutada vastu, et tahan talle oma pöidla p****e suruda või mitte. Tegelikult maei taha ju. Kenamad ja paremini lõhnavamad variandid siis...

Nojah, London.

Homme siis. Lähen.
Maiteagi, kui hea või meeldiv see hetkel tundub, arvestades kergemat sorti depressioonisutsakaid... Aga võibolla on see ikka veel reedese järelmõju... Ja see, et mind täna öösel keegi voodist välja proovis tirida ja ma end sugugi liigutada ei saanud, appi karjumisest rääkimata... Kõik toimus muidugi mõista unes. Oleks siis et pärast edasi saanud magada... Ei, kui ma siis kolmeni üleval passisin ja pärast magada proovisin, ei tulnud und... Ja kui tuli, siis väga veidrate unenägudega... Eksole, võibolla ei peagi väga kaugele külla tulema, rohelise plangu taha või kus need tallinnalsed käivad, Tartus Raja tänavasse.

Aga samas, ma olen ak väga laisk inimene ja igasugune reisimine tekitab mus alustuseks okserefleksi... Persse, pean jälle oma suure kohvri mingite asjadega täitma... Sel kohvril on väga ebastabiilne valuvelg ja rehvid. No ei välju endast selle peale või?!

Enivei, soe vesi on kahh ära, kas saab üldse mõnusamat asja olla, kui oma juukseid vannis kannus soojendatud veega lobistada?!

ah...

Inimene mõtleb, jumal juhib.

Veedan tänase õhtu Vasjaga.

detox

Joon angervaksateed ja loodan seeläbi vähemalt täna õhtuks ikka kehtiva pohmakataolise tunde kuhugi kaotada. Eks ikka selleks, et end Get Fuckedil uuesti viinaga värskendada.

Kolmaba siis.
Pidin Dotsendiga kokku saama. Kuna oodatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, kaapisin Creppi, kus WBH juba oma viimase üheksakümne krooni eest õlut lüristas. Nii, mulle ka paluks! Kuidagi sai õlledest pudel veini... Kell oli juba öö, Dotsent helistas täpselt siis, kui ta oli just Tallinna bussis istet võtnud. Egas midagi, häit tervit! Lauale tekkisid kohvitassid ja peened pitsid amarettoga.

Kuna ma juba aastaid kolmapäevasel hooraõhtul Klaabtallinnas käinud polnud, siis tuli sinna ka asja teha. Kümme enne südaööd rüseles ukse taga nii kolmekümnepealine beibepunt, kõigil nende esimene õppelaen veel maha joomata ja tuliuued Terranovast ostetud minikad seljas. Kuna ma nii beibedega rüselemiseks kui igasuguseks queue-jumpiks liiga vana olen, siis otsustasime investeerida alkoholi. Statoil. Kui me kell 12.05 klubi kõrval kaskede all oma siidrit luristasime, hängisid ukse taga vaid üksikud meesolevused. Kõrvalolevast ühikast tulid noormehed, hirmsasti läperdades ja röökides. Mingi hetk peatus meie kõrval samuti keegi noormees, kes ilmselt kodus terve pooliku üksi kerre keeranud oli... Plämises midagi... midagi sisse minekust, mille peale mina teatasin, et klubi uks on sealpool ja siit kahe kase vahelt mingit läbikäiku küll ei toimu. Pilt kuidagiviisi ei selginenud küll, aga minema ta loivas...
Klubis siis... Ruttu õlled... Veel ühed... Dekoltee tuleb nabani tõmmata... Veel ühed õlled... Tarvo... Õllega... Indrek...
Rääkisime baaridaamiga, kes meile viimati kokteilid nimega Maavärin segas, mille järel mina olla vetsus vikerkaarevärvilist ollust suu kaudu väljutanud. Ta ütles, et on seda koksi seganud ainult kolmele inimesele, kaks neist olime meie WBH'ga. Kolmandat pole enam peale kokteili nähtud. Eks ta rahutu vaim sahiseb vaikselt klubi kõrval kasvavate kaskede lehtedes ja mõnikord on kuulda akendele kolkimist, aga ühtlane tümpsutamine puldist summutab need tasased helid...
Kukkusime Indrekuga suures bailahoos DJ puldi ette... Mina loomulikult allpool, kuradi mehed, küll nad oskavad!
Siis tutvustati mind kellegile Kadrile ja tema kaasale Vovale, kellest just paar tundi tagasi juttu oli olnud. Vova oli ostnud umbes 7 sinist shotti ja pealevõtukaks oranzhid. Mingid morsiklaasid olid ka laual... Sinine shott oli maru kange, pärast tuli välja, et 4cl viina mingi 1 cl sinise ollusega... Ja see oranz kihises, aga oli ka väga kange, mingi Fanta see igastahes polnud... WBH ja hr.I tõmbasid mõlemad kummaltki poolt keelega üle rindade.
Ja siis oli juba ringmänguaeg... Nii suurt ringi pole ma juba aastast 2004 näinud.
Lootuses ringmängu korrata, suundusime Zavoodi. WBH sai veel oma käe peale miski tibi numbri... Taaskohtumine Kailiga, kes on kunagi meie juures aftekal käinud (Mingi teema Lauaviinaga, mida polnud millegiga segada ja kuidas kell oli kümme hommikul, aga meil toas disko käis).
Zavood on üsna ähmane. Õlu. Jahh... ja härra I. üritas mind veenda, et ta on ikka pederast ja ärgu ma seda rinna lakkumist liiga tõsiselt võtku. Daa. mis teema, ma olen seitse aastat homoemand olnud juba!
Sis ma vaatasin, et Kadri ja Vova on ideaalpaar. Minu idee ideaalsest suhtest ongi just selline. Kui Vova avaldas soovi WBH'd keppida, siis Kadri arvas, et tema peab ka mängu saama ja Vova lubas teha WBH'le powerpointi esitluse Kadrist, et kui asjaks läheb, siis mida katsuda ja toppida tohib. Niisugine ilus-ilus kooseksisteerimine, kus on piisavalt vabadust, aga armukadedust ka natsa. Ja kui armukadedust pole, siis võib sonida usaldusest ja puha, aga mina usun, et kui pole armukade kas või kübekestki vahel, siis pole armastust ka. No ja kui Vova hiljem nende elutoas beezhi diivani täis läperdas, siis ütles Kadri ainult, et see tulebki keemilisse viia varsti. Jahh, ja minu jaoks vist ongi armastus see, kui saab ka koos lääberdamas käia ja siis koos kaelakuti koju tuikuda... peaks vist WBH'le ettepaneku tegema abiellu astuda, pärast teen powerpointis skeemid, keda ta ringkondadest panna tohib...
[Ma olen viisakas naine ja ei räägi, mis vahepeal juhtus]
Järgmine päev olin kella viieni vaheldumisi voodis ja diivani peal.
Kell seitse oli dinee tädi Maie juures. Roosa vahuvein, punane vein... Pärast kaapisin veel eelmise õhtu õudustest võbiseva WBH juurde, kus me õlled võtsime.

Täna Get Fucked. Robert helistas eile, täitsa kaine, aga lubas täna hommikul kell kaheksa jooma hakata.

Vuajeristlik sauniklus alkoholikastmes

Suurepärane sündmus leidis aset ka pühapäeval. Minu kallis voodikaasa kolmest viimasest nädalast kolis välja. Tegelikult on imelik. Ja kui inimene pole mitte karjaloom, siis paarisloom on ta tingimata. Et ma siis eilse ja üleeilse seal uues appartemendis veetsin.
Kõigepealt tuli mööbeldada. Ja nagu kuulsatele ja mängulistele disaineritele kohane, välja tuua kujunduse märksõnad, kõik mis peaks iseloomustama elukeskkonda ning arvestama elanike juba väljakukujunenud elustiili ja väärtushinnanguid.
Kõik on miski paberi peal sealsamas sekstiooni peal, aga nii mälu järgi:

joomarlus -- selleks tuli hiljem minna poodi ja juua osta, aga muidu soodustavad joomarlust alkoholistlike kalduvustega sõbrad, kes nii ehk naa hiljem või varem seda elamist täiendama (loe: rüvetama) tulevad ja kui on kuulda õllepudelite avamise sisinat ning viinapudelite korkide klõpsatusi, valamise hääli ning kui keegi köögi poolt hüüab: "Raisk, jää jälle otsas!" on elamine viidud täiuslikkuseni.
hedonism -- kõik eelnev, pluss head toidud, vali muusika ja kaunid hilbud, aelused laial aknalaual, dushinurgas või kummuti peal.
armastus loomade ja inimeste vastu -- oma vendi ja õdesid armastame niikuinii, kuid armastust loomade vastu näitab see suurepärane sebramustriline dushikardin, mille riputamiseks köögi ja toa vahel jätkus oidu (või siiski mitte) korteri pärisomanikul.
Loomaarmastust siis sedavõrd, et päris sebra nahka pole maha võetud...
bioloogia -- korteri elaniku huvisid ja eriala arvesse võttes. Kahjuks ei ole toas ruumi botaanilistele isenditele ega liblikakollektsioonidele, mikroskoobid võiksid puruneda hedonistlike olengute käigus ja katseklaasides voolaks alkohol. Jällegi aitab hädast välja sebrakardin -- näitamaks üles huvi selle looma vastu.
vuajerism -- korteris on kolm koledat tooli, millel alguses mingisugust funktsiooni ei täheldatud, siis tuli neile leida asukoht johtuvalt eseme vajalikkusest teatud piirkonnas. Ühe tooli asetasime dushikabiini ette. Hea dushi alt tulles puhata, kingi nöörida, samas on ka võimalus jätta dushikardin avatuks ja jälgida dushi all olija tegevust, ise mugavalt toolil istudes. Teine tool sai arvutilaua funktsiooni ja kolmas on akna all, seljaga toa poole. See jätab võimaluse eraldatuseks, mõtisklusteks ja meditatiivseks tegevuseks. Sel toolil istuja näitab selgelt välja, et soovib olla üksi oma mõtetega, võibolla masturbeerida aga võibolla liputada naabritele (viide vuajerismile). Ka on see suurepärane koht, kus läita väike kollane lamp ja oodata külalisi. Piilumist saab ka harrastada, kui tõmmata ette mõlemad sebrakardina pooled ja sealt vahelt piiluda kas toast kööki või vastupidi.
ekshibitsionism -- alati saab kõik aknakardinad eest ära jätta, ning kuna korter asub soodsa koha peal, loota et naabrid panevad toas toimuvat tähele. Ka võib lahti jätta sebrakardinad ja loota, et köögist elutuppa kiigatakse.
sauniklus -- kuna köögis on bullerjan ja köögi seinad kollasest puiduplaadist, siis annab väikese kütmisega köögist kujundada saunaruumi. Noortele meestele peaksid saunapeod eriti meelt mööda olema, kui arvestada minu väikest uurimistööd, mille viisin läbi internetikeskkonnas asuva veebilehe "Sven Vaheri Gayveeb" kuulutuste põhjal.

Vaba õhkkond on väga inspireeriv ja seepärast panime eile kirja modernset vaba seksuaalsusega luulet ja proosat ning poeesiat ("Oodid Indrekule").

Nädal veel.

Täna on siis see päev, kui kui Londonini on jäänud 7 päeva. Samal ajal nädala pärast olen ma juba lennujaamas...
Kui alguses tundus, et Eestis on hirmus halb, siis nüüd polegi nii paha. Sest kui ei jää aega märgata külma ilma (päikest on maru palju olnud küll tegelt), parempoolsest liiklusest oled juba üle saanud, aga ajad ikka asju segi ja see teeb nalja, õlu on odav ja magada saab kaua, siis polegi asjad nii hullusti.
Minu puhul tegelikult... It's all about people... Rõõmsad taaskohtumised üle poole aasta ja midagi pole vahepeal muutunud. Pealepressimatud rõõmsad inimesed, kes tunnevad su seltskonnast lihtsalt rõõmu, kellega pole keelebarjääri ega kultuurierinevusi ega mingit muud moodi valestimõistmise võimalusi... Lihtne elu, ehh?
No siiski pole ma veel sealmaal, et kõige selle pärast tagasi kolida... Küll jõuab.

Siiski... Kui Londonis aasta otsa pidutsetud, ja mitte niisama nipetnäpet, vaid reedest pühapäevani, esmaspäeviti, teisipäeviti... Dringid x ajal, aga võibolla enne lõunat, põhjendusega, et Mongoolias on juba õhtu küll... Siis tuleb ilge väss peale... Ja enne Eestit oli peas idee rahulikumast loksumisest ja nädalavahetustest ilma deliiriumita. Eestis aga väike põud selle läperdusega, ja seeläbi olen endas avastanud uuesti bravuuritari-vannabii klamuuritari-paartibeibe ja tantsutibu... Nohh, siiski püüan hoida alkoholitaseme madalama ja ekstasit mitte maitsta.

Eelmisel nädalavahetusel oli 2 suurepärast laaberdust, kus ma jäin mõistuse juurde aga asjad olid lõbusad:
1. Hr. Rob'i sool ja leib. Palju alkoholi, palju inimesi, aga millegipärast ei tekkinud tahtmist ennast pildituks juua. Igasugused toredad uued ja vanad näod... Viimseni vinged või siis väga lihtsalt ignoreeritavad!
Ma tean ,et ma olen seda ise NIIII palju kordi teinud, aga enda rihmaks tõmbamine on siiski lugupidamatus kaaslaste vastu... Mis mõtet on sotsialiseeruda, kui pärast mitte midagi ei mäleta? Sama hästi võiks üksi kodus viina võtta ja oleks ka sama lõbus -- vähemalt on pärast kindel, et ärkad hommikul omas voodis. Nojahh, jutt või asi minu klaviatuurist... aga pole ma kunagi öelnud kellegile, et teha tuleb nii nagu ma ees teen (loe: joon).
Samas, kui nüüd asja teisest küljest vaadata, siis minu puhul võib enese pildituks joomine kellegi seltskonnas olla sellele isikule suur kompliment -- st. tunnen end temaga nii turvaliselt, et võin end lõdvaks lasta.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kui hea praaznik see oli ja kui äge EESTI mees tuli mulle tualetti oma varutud salvrätte ulatama ja kes hiljem arvas, et paar lisakilo ei tee naisele halba ja kellega sai hirmus tsillilt lobisetud, ja milline suurepärane kitarrevirtuoos otse Londonist meie peo lõpuossa sisse sõitis: "I'm fucked, I can't play this!" (ispaanja tinistuste peale), kuidas kellegi peol, kellega sa arvasid end just mitte suurt tutvusringkonda jagavat, tunned pea pooli inimesi ja kui hea see on, et see mitte sinu peni pole, kes just enne külaliste saabumist voodipesud ära märgab.

2. Järgmisel õhtul Tartus tagasi, ilma suurema pohmakata, Massale ja Trainule pannkoogid, halb vein, mis õhtu edenedes muutus paremaks... Kuni lõpuks oli ikka vaja välja minna. Zum Zum'i viimased hingetõmbed sellisena nagu ta on. Hilja peale jäänud külalised said õlle kõrvale teha vigurlõikamist, kasutades vanu lamineeritud menüüsid (mina tegin lumehelbe Trainule, liblika Dirgile ja Massale palju kokteilikaunistusi), Trainu näitas erilist osavust üles Mesikäpa kommipabrite lõikumises ja uute sõnade kokku panemises. (Mesipäpp, EsimeesKapp, Mesipapp, app jne.) Kui läksin Tarvole oma mobiili üles pildistatud sõna Mesipäpp näitama, haaras must keegi härra ja üritas juttu vesta, ka tema oli mesipäpp'i loost vaimustuses, kui ma lahkusin, kuulsin teda kellegile mainimas: "Küll siin on täna palju naisi!" Nohh, õnne siis kõigi õuedele, kamaluga.