ema londonis vol 2.

Reede ja laupäev:

Reedeks oli mul plaan: alustuseks Whitechapeli ja Bethnal Greeni tänavaturgudele, et tutvustada ema kohaliku tsimpirimpindusega ja varuda pisut puuvilju. Siis sõita Canary Wharfi, sealt laevaga kuskile Tower Bridge kanti ja kõndida mööda lõunakallast kuni Waterloo Bridgeni ja siis kui aega on, tiirutada veel West Endis.
Turul uuris ema üksipulgi kõiki tsimpirimpimaa vilju, pidin isegi mingi hammasteta kuid habemega öösärgis taadi käest küsima miski kurgitaolise aga kortsulise vilja kohta. Olevat hea karri sisse panna. Nonoo.
Ema ostis vanamale mingi ehtmusliminaise kostüümi. Tikanditega.

T-mobile sakib jälle. Helistati ja küsiti, miks ma pole arvet maksnud. Krt, mul on otsekorraldus ja ma arvasin, et ei pea selle pärast muretsema. Pangas selgus, et mingit dirctdebitit see kuu küll läbi läinud pole. Palju õnne, ma arvan, et mobiilivirma väänab mulle jälle mingi 28 naelase trahvi, et ma õigel ajal oma makse maksnud pole. Hetkeks saabus pime viha kogu Briti asjaajamise vastu: pangandus, maksud ja tööbürood...!!!

Veetnud pangas mõnusa pooltunnikese, olime valimis Canary Wharfy sõitma. Aga nälg sundis Mile Endi kandis bussi vahetades ka söögikohta otsima. Ühes pubis magas mees õuelaua taga, õlletopsik kõrval ja sees lällasid koleda meigiga East Endi valged naised. Kell alles pool kuus õhtul. Burdett Roadil on mingi Liibaboni koht. Dekoorilt kuidagi Noku ja Maailma moodi, alkoholivaba, suletakse kell 6, aga toit oli bueno!
Kell 6.30 olime Canary Wharfi "keskväljakul". Londoni sümfooniaorkester tegi soojendust... ja tasuta kontsert pidi algama kell 7.30. Mõtlesime pisut murul istuda ja õlut juua, aga asi lõppes sellega,et ma kõigi teiste eeskujul Waitrose'i putkasin, siidrit, maasikaid, oliive ja teekooke ostsin. Ja jäime kuni lõpuni. Ma pean ütlema, et klassika ja kõrghooned lähevad ülihästi kokku. Ja see, et keegi ei istu, pulk keres ilusa kleidi ja kingadega toolikese peal ja härrade pead ei hakka peale esimesi helisid kana moodi nokkima on ülimõnus. Olgem ausad, mina kui kultuura pean tunnistama, et olen üks kord Vanemuisest hooaja avakontserdilt peale esimest vaatust minema kõndinud, sest uni tuli peale... Pargikontsert oli aga hoopis teine tera ja me jäime lõpuni...
Kell kümme kodus.
Läksin Aitoriga tiirule Shoreditchi. The Pool Bar, kellegil polnud tablette. Minuga tuli rääkima kole vinnidega valge tüüp. Siis mingi baar, kus mängiti indie-rocki, omg nii purjakil inimesi ja nii täis kohta pole ammu näinud!
Koju ära...
Laupäev.
Tundsin, et tahaks lihtsalt kodus lebotada ja mitte midagi teha... Aga vaja ikka õue minna. Niisiis, kõigepealt China Town'i, siis vaatama, kus kuninganna elab, läbi Green Park'i Knoghtsbridge'i. Ülla-Ülla, mu ema armastab shopata ja on HandM usku!!!
Viisin ta Knoghtsbridge HM, et näidata, miuke vahe on Lääne-Londoni ja West Endi poel. Ja siis leidis ema, et tahaks proovida, seda ja seda ja seda ja seda... Ja mina sokutasin talle rõõmuga veel midagi, sest muidu ei viitsi ta endale midagi osta. Pärast oli muidugi piinlik HM kottidega Harrodsisse minna...
Enivei, mulle käib Harrods niigi vastu. Need okseleajavad madalad laed ja Egiptuse stiil ja Di memoriaal ja... Yak. Ma armastan ikka klaasist kaasaegseid kaubanduskeskusi. Et eile oli Harrods Sale viimane päev, siis oli kaubamaja paksult rahvast täis. Parfümeeria osakonnas olid suurtes hunnikutes kingikarbid ja komplektid: Organza 30 naela, ja siis veel mingeid vähemtuntud kohutavaid parfüümikarpe soodsama hinnaga. Keegi tädi trügis meist mööda, kolm karpi süles...
Edasi Harrodsi suveniiriosakond. Võte osta Harrodsi koti! Ainuke küsimus: kas nad panevad Harrodsi koti ka kotti???
Pesuosakonnas oli keegi must proua oma kahe järglasega. Mõlemad paistsid olevat nii viiesed ja kuskilt oli ka nendega kaasa tulnud titekäru, millega üks poiss teist pesustangede vahel taga ajas. Seisin stange juures, kus rippusid kõigest £ 9.95 maksvad stringid, väike must tüdruk tuli mu juurde ja ulatas mulle roosad püksikesed. Tänan väga!!!
Mul on äärmiselt kahju, aga lahkusime kaubandustemplist ilma igasuguste ostudeta...

Eile avastasin, et Lääne ja Ida vaheline vahe polegi nii hiigelsuur. Meil on kebaabi ja kanakohad, seal on Itaalia kohmikud. Mõlemas kohas liigub ringi karjakaupa meesterahvaid. Siin töllerdavad lihtsalt muslimimehed kampadena ja teevad mittemidagi, seal on 1. Rikkad musliminoormeestekambad, teevad mittemidagi, või istuvad kohvikus, teevad ikka mittemidagi... 2. Italiaanod. DG püksirihmal, Dior prilli peal ja valge särk seljas. Siuksed kuradi moepeded et halb hakkab... Ja tuuritavad edasi tagasi tänaval, ja kui sa istud piisavalt tänava ääres siis tulevad ja vaatavad su pastakausi sisse ka, mitu pennet sul alles on.
Penne oli igatahes pask. Aubergine ei peaks ju nii kallis olema, aga sellega oli armetult koonerdatud... ja natuke tomatikastet ka hämamiseks. £8. Teine penneroog oli kreemine ja kanakuubikutega, ilmselt lihtsalt aprem valik, aga lubatud broccoli oli samuti vaevumärgatav. Pluss see, et kui istuda õues, siis on tänav viltu ja laud koos sellega ja ettekandja toob sinu tungival nõudmisel sinna alla terve pataka salvrätte ja et laud ringi ei käiks, tuleb lauaplaaat ise lauajala otsa kinni keerutada. Pealelühikest DIY võib rahulikult istuma jääda ja vahtida moeröögatusi, mis mööda purjetavad: paks muslemitsikk, kellel kirju pluus, kirjud püksid, kuldsed platvormid, hõbedane ridikül ja lillad Diori prillid. Disgusting!!! Huvitavam nähtus oli kenade jalgadega transa, kes oma ilmselt silikooni täis pumbatud puusi hööritades mööda jalutas ja kõba häälega oma hands-freesse rääkis. Meie kõrvallauast tõusis tema möödumisel kohutav vilekoor...
Pluss siis turistid, kes samuti üritavad tuvastada parimat söögikohta ja su taldrikusse kõõritavad. Oleks võinud ju juurde astuda, ma oleks hea meelega pool pastat ära andnud...