Palun vabandust kirjavigade pärast.
Vajan toimetajat!

ema londonis vol 2.

Reede ja laupäev:

Reedeks oli mul plaan: alustuseks Whitechapeli ja Bethnal Greeni tänavaturgudele, et tutvustada ema kohaliku tsimpirimpindusega ja varuda pisut puuvilju. Siis sõita Canary Wharfi, sealt laevaga kuskile Tower Bridge kanti ja kõndida mööda lõunakallast kuni Waterloo Bridgeni ja siis kui aega on, tiirutada veel West Endis.
Turul uuris ema üksipulgi kõiki tsimpirimpimaa vilju, pidin isegi mingi hammasteta kuid habemega öösärgis taadi käest küsima miski kurgitaolise aga kortsulise vilja kohta. Olevat hea karri sisse panna. Nonoo.
Ema ostis vanamale mingi ehtmusliminaise kostüümi. Tikanditega.

T-mobile sakib jälle. Helistati ja küsiti, miks ma pole arvet maksnud. Krt, mul on otsekorraldus ja ma arvasin, et ei pea selle pärast muretsema. Pangas selgus, et mingit dirctdebitit see kuu küll läbi läinud pole. Palju õnne, ma arvan, et mobiilivirma väänab mulle jälle mingi 28 naelase trahvi, et ma õigel ajal oma makse maksnud pole. Hetkeks saabus pime viha kogu Briti asjaajamise vastu: pangandus, maksud ja tööbürood...!!!

Veetnud pangas mõnusa pooltunnikese, olime valimis Canary Wharfy sõitma. Aga nälg sundis Mile Endi kandis bussi vahetades ka söögikohta otsima. Ühes pubis magas mees õuelaua taga, õlletopsik kõrval ja sees lällasid koleda meigiga East Endi valged naised. Kell alles pool kuus õhtul. Burdett Roadil on mingi Liibaboni koht. Dekoorilt kuidagi Noku ja Maailma moodi, alkoholivaba, suletakse kell 6, aga toit oli bueno!
Kell 6.30 olime Canary Wharfi "keskväljakul". Londoni sümfooniaorkester tegi soojendust... ja tasuta kontsert pidi algama kell 7.30. Mõtlesime pisut murul istuda ja õlut juua, aga asi lõppes sellega,et ma kõigi teiste eeskujul Waitrose'i putkasin, siidrit, maasikaid, oliive ja teekooke ostsin. Ja jäime kuni lõpuni. Ma pean ütlema, et klassika ja kõrghooned lähevad ülihästi kokku. Ja see, et keegi ei istu, pulk keres ilusa kleidi ja kingadega toolikese peal ja härrade pead ei hakka peale esimesi helisid kana moodi nokkima on ülimõnus. Olgem ausad, mina kui kultuura pean tunnistama, et olen üks kord Vanemuisest hooaja avakontserdilt peale esimest vaatust minema kõndinud, sest uni tuli peale... Pargikontsert oli aga hoopis teine tera ja me jäime lõpuni...
Kell kümme kodus.
Läksin Aitoriga tiirule Shoreditchi. The Pool Bar, kellegil polnud tablette. Minuga tuli rääkima kole vinnidega valge tüüp. Siis mingi baar, kus mängiti indie-rocki, omg nii purjakil inimesi ja nii täis kohta pole ammu näinud!
Koju ära...
Laupäev.
Tundsin, et tahaks lihtsalt kodus lebotada ja mitte midagi teha... Aga vaja ikka õue minna. Niisiis, kõigepealt China Town'i, siis vaatama, kus kuninganna elab, läbi Green Park'i Knoghtsbridge'i. Ülla-Ülla, mu ema armastab shopata ja on HandM usku!!!
Viisin ta Knoghtsbridge HM, et näidata, miuke vahe on Lääne-Londoni ja West Endi poel. Ja siis leidis ema, et tahaks proovida, seda ja seda ja seda ja seda... Ja mina sokutasin talle rõõmuga veel midagi, sest muidu ei viitsi ta endale midagi osta. Pärast oli muidugi piinlik HM kottidega Harrodsisse minna...
Enivei, mulle käib Harrods niigi vastu. Need okseleajavad madalad laed ja Egiptuse stiil ja Di memoriaal ja... Yak. Ma armastan ikka klaasist kaasaegseid kaubanduskeskusi. Et eile oli Harrods Sale viimane päev, siis oli kaubamaja paksult rahvast täis. Parfümeeria osakonnas olid suurtes hunnikutes kingikarbid ja komplektid: Organza 30 naela, ja siis veel mingeid vähemtuntud kohutavaid parfüümikarpe soodsama hinnaga. Keegi tädi trügis meist mööda, kolm karpi süles...
Edasi Harrodsi suveniiriosakond. Võte osta Harrodsi koti! Ainuke küsimus: kas nad panevad Harrodsi koti ka kotti???
Pesuosakonnas oli keegi must proua oma kahe järglasega. Mõlemad paistsid olevat nii viiesed ja kuskilt oli ka nendega kaasa tulnud titekäru, millega üks poiss teist pesustangede vahel taga ajas. Seisin stange juures, kus rippusid kõigest £ 9.95 maksvad stringid, väike must tüdruk tuli mu juurde ja ulatas mulle roosad püksikesed. Tänan väga!!!
Mul on äärmiselt kahju, aga lahkusime kaubandustemplist ilma igasuguste ostudeta...

Eile avastasin, et Lääne ja Ida vaheline vahe polegi nii hiigelsuur. Meil on kebaabi ja kanakohad, seal on Itaalia kohmikud. Mõlemas kohas liigub ringi karjakaupa meesterahvaid. Siin töllerdavad lihtsalt muslimimehed kampadena ja teevad mittemidagi, seal on 1. Rikkad musliminoormeestekambad, teevad mittemidagi, või istuvad kohvikus, teevad ikka mittemidagi... 2. Italiaanod. DG püksirihmal, Dior prilli peal ja valge särk seljas. Siuksed kuradi moepeded et halb hakkab... Ja tuuritavad edasi tagasi tänaval, ja kui sa istud piisavalt tänava ääres siis tulevad ja vaatavad su pastakausi sisse ka, mitu pennet sul alles on.
Penne oli igatahes pask. Aubergine ei peaks ju nii kallis olema, aga sellega oli armetult koonerdatud... ja natuke tomatikastet ka hämamiseks. £8. Teine penneroog oli kreemine ja kanakuubikutega, ilmselt lihtsalt aprem valik, aga lubatud broccoli oli samuti vaevumärgatav. Pluss see, et kui istuda õues, siis on tänav viltu ja laud koos sellega ja ettekandja toob sinu tungival nõudmisel sinna alla terve pataka salvrätte ja et laud ringi ei käiks, tuleb lauaplaaat ise lauajala otsa kinni keerutada. Pealelühikest DIY võib rahulikult istuma jääda ja vahtida moeröögatusi, mis mööda purjetavad: paks muslemitsikk, kellel kirju pluus, kirjud püksid, kuldsed platvormid, hõbedane ridikül ja lillad Diori prillid. Disgusting!!! Huvitavam nähtus oli kenade jalgadega transa, kes oma ilmselt silikooni täis pumbatud puusi hööritades mööda jalutas ja kõba häälega oma hands-freesse rääkis. Meie kõrvallauast tõusis tema möödumisel kohutav vilekoor...
Pluss siis turistid, kes samuti üritavad tuvastada parimat söögikohta ja su taldrikusse kõõritavad. Oleks võinud ju juurde astuda, ma oleks hea meelega pool pastat ära andnud...

ema londonis vol 1.

Eile käisime kõik Tower Bridge juures ja Tower Hilli ümber tegime tiiru. Kujuta ette, 15 naela!!! Pigem viiks kellegi Saaremaale ja teataks: Sinu jaoks, pederast... (inside joke)... Siis edasi Püha Pauli katedraali juurde, kus keegi lipsustet härra põõsas põõnas ja läikivate kingadega härrased murul istudes lõunat võtsid. Ema arvas, et läheb Tartusse tagasi ja viskab end ka lõuinapausi ajal Kaubahalli esisesse parki pikali. Et siis kogu bisniseliit saab sosistada, et näe, see ja see on ulluks läind täitsa!
Edasi Covent Garden ja paar poodi... Sundisin ema punase lipsukesega pluusi ostma.
Tesco, lahkusime paari ciabatta, tomatite, brie ja kanakintsudega... Parki. Saanud vaevalt toidu manustada ja seedimisprotsess polnud mitte alanudki (tean, tegelt, see algab juba siis kui toit veel suus) kui võsast tuli välja keegi muta. Justnimelt. Out of blue, justkui oleks neil seal pesa või midagi... Jäi vahtima, küsis suitsu. Ütlesin, et pole. Tegi, et ei kuule ja küsis veel. Karjatasin: "NOOOOOOO, I don't smoke!" Muta võttis seda kui sõpruseavaldust ja tuli lähemale. For f*** sake, isegi EMAGA ei saa pargis rahulikult tsillilda! Küsis mu nime. Ütlesin, et see pole tema asi. Tema nimi olevat Michael jällegi. Kena, Michael, kas sa palun nüüd läheksid ja küsiksid kellegi teise käest oma tobi? Need seal kindlasti suitsetavad... Ja mu käsi viipab ebamääraselt kuskile teiste inimeste poole. Michael arvas, et ma olen väga sõbraliku näoga ja ta tagelikult ei suitsetagi. Jajahh, sõbralik nägu tähendab siin maal kenasid huuli, mida loodetakse oma peenise ümber tunda! Lõpuks suutsin veenda Michaeli tagasi võssa minema, ise samal ajal oma ridiküli endale lähemale tirides, sest mine sa tea...
Kõige selle mutanduse peale sai mu ema täna Brightonis kõige mõnusama ja poliitiliselt ebakorrektsema naljaga hakkama. Meie kõrval rannas lebotasid kaks musta prouat, kaasas trobikond tüütuid poegi. Mingil hetkel hakkasid kõik need pojakesed olenemata vanusest ja suurusest meie kõrvale suure hooga maasse auku kaevama. Või, noh, kiviklibu sisse. Kiva lendas ja ma leidsin, et kogu see rabin ja kabin härib mind, viskasin vaikse eestikeelse kommentsi emale: "Mis nad kaabivad seal, tahavad vist teisele poole maakera end välja kaevata..." ja kallis ema pomises sama moodi vastu: "Tahavad tagasi Aafrikasse vist..."
Aga Brighton oli muidu mõnna. Jahe õhk vahelduseks Londoni lämmatusele, meri, kajakad, väikesed tänavad väikeste poodide ja baaride ja kohvikutega...
Mhmhh.

mis need mõtted olidki

See on lihtsalt perverssne, kuidas mingil ajahetkel sul on nii hirmus palju ideid ja mõtteid peas, ja siis kui arvuti taha istuda, on kõik lännu...
Kui end pühapäeval lilleturule minema asutasin, avastasin, et rahakott on lännu. Ja, kusjuures, ma isegi tean täpselt, kunas ja kes... Mingi fakin tegelane, suht asotsiaalse välimuse ja mingi jakiga käsivarre peal... Ma juba tean küll natuke, aga siiski jäin rahulikuks kui oma käekotti üle vaadates seal telefon alles oli... Ma ei märganud rahakoti puudumist, sest tavaliselt pole mul klubis seda kaasas... Sel hetkel, kui ma enda selja taga kahtlast liikumist nägin, sain ma küll kolevihaseks, ja ilmselt, kui ma oleks rahakoti puudumise avastanud või ku mu telefon oleks lännu olnud... Ilmselt poleks sellest varganäost suurt midagi järele jäänud -- vastu seina pekstud pea võivat minna afektiseisundis sooritatud veretöö alla ja kohus mõistaks mulle kaks nädalat tabletisöömist ja valges pikkade käistega särgis ringi liikumist mõnes kenas kõrge aiaga asutuses, mida ma niikuinii vajan, nagu Reimo teadis järgmisel päeval arvata.
Nõme on jällegi uusi kaarte muretsema hakata, aga kuna viimasest kotikaotusest pole rohkem kui pisut üle poole aasta möödas, siis pole suurt midagi kogunenud. Rõõmuga avastasin, et NI kaart on mul passi vahel, Tesco kaardi saab uue, NatWest saadab mulle uue kaardi kuskil 2-4 tööpäeva joosksul ja Ühispangast saan uue kaardi kui Eestisse lähen, seni pean internetipangaga hakkama saama.
Nõme lugu küll. Esimese hooga vihastasin hirmsasti, sest just eelmisel päeval olin kellegile rääkinud, et ma ei viitsi muretseda enam... Las olla... Vahet pole... Ja samas pole depressiooni ka...
Ehkki viha sööstis must kaugele välja ja ma vandusin kahes keeles väga ropult, siis oli kõik juba lahtunud, kui ma Flowermarketil viie naela eest oma kuut punti valisin... Ja igal pühapäeval tuleb võtta õlut Brick Lanel... Ja kuna on nii palav, siis olen ma üliosav kulistama :) Ja inimesi tuleb vahtida ja kommenteerida... Mis on olnud mu lemmiktegevus põhikoolist peale...
Ja siis sain Alexiga kokku. Tuli Hong Kongist tagasi, ema tahtnud mehele panna seal. Alex ei saa magada ega süüa... Lahutasin ta meelt siis nii palju, et kõigepealt suutis ta Greenwichis ühes heas hiinakohas isegi peaaegu oma riisi, kaks ribi, pool kanakarrit ja pool loomaliha ja seenerooga ära süüa. Sellest oli ilmselgelt vähe, sest kui me lõpuks õlledega minu juurde jõudsime, siis nõudis ta krõpse, sest õlu muidu ei minevat.
Ja täna oli vegetatsioonipäev, alguses niisama voodis vedeleda ja oma idiootseid "erilisi meessõpru" klatsida... Ja me leidsime NIINIINIII palju ühiseid jooni... Ja kuna mõlemate ühised laused oleks: "Relax, don't worry about it... I'm tired... Can U do me a massage/bring me something/cook for me...", siis me otsustasime tänase päeva puhul mitte midagi teha, mitte millegi pärast muretseda, relaksida ja lebotada. Ja süüa... Kogu raha oma BellyBank'a ja sa ei pea kunagi selle pärast muretsema! Aktsiad ei kõigu, pankrotti ei tule ja keegi ei saa midagi pihta panna!
Tänasel pärastlõunal investeeriti BellyBank'a siis üks pitsa, pool baguette'i koos määrdejuustu ja tomatiga, natuke paprikat ja miskit oasuppi (sisaldus: 1 can chopped tomatoes, 1 can kidney beans, 1 can butterbeans, 1 can lentils, 1 can potatoes, 1 sliced carrot. Water, garlic, soy sauce, salt and pepper.) pluss sis õunakakud... Äkk. Praegu tuli minul veel pool purki konservmaisi... hmm...
Ja ma tunnen end väga relaxed ka hetkel... Mitte ei viitsi koristada ega midagi...

Eile oli viimane tööpäev, mida oli juba ette samal ööl tähistatud ohtra alkoholiga... Kodutehtud pärismoijitod ja dringid Teabaris ja mehed... Mehed...
Ma mõtlen, ikkagi jälle, et järsku olen ma lesssssbi... Aga selle peale vist nii ikka ei mõelda, et järsku ma olen, vaid teatakse? Hahh, enivei, ma tean, et ma olen paremat väärt kui SEE. Kaks kuud ongi täis varsti, minu naljakad limiidid. 23-aastase kohta imelikult väikesed...
Ja ma olen loodud homoemandaks, pole midagi teha... Pole midagi paremat, kui vaadata, kuidas rõõmus pederast su keedetud suppi lürbib ja kiidusõnu jagab. Sest heteromees luristab selle lihtsalt ühe hooga alla ja ega nad vist maitset ei tunnegi.
Või olen ka mina omamoodi egoist ja ei soovi kedagi jalgu töllerdama. Asja idee polegi tegelikult selles, et ma ei taha endaga kedagi igale poole kaasa. Tahan küll, väga tahan, aga ma ei taha tunda seda nõmedat tunnet, kui mina kutsun ja siis viitsita/taheta tulla/ei meeldi miski. I still end up by myself. We all end up by ourselves, actually... From ashes to ashes... :D

Vaatamata kõigele sitale tunnen end hetkel üllatavalt hästi. Sitt on, on jahh, aga ma ei jõua enam isegi depresseeruda. plusskolmekümneviie kraadi juures polegi see vist minu puhul võimalik. Nii et järgmine destinatsioon...?! The Soe Maa.
Veel.
Ma üllatan ennast kokkamise vallas. Asjatan MIDAGI valmis (jahh, pole mõtet öelda, mida ma teinud olen, see on THE THING) ja see maitseb hästi. Ise ka ei usu:D. Kindlad asjad, mida ma teha oskan on: kapsasupp (Martini lemmik), hakklihakaste (Reimo lemmik), tomatisupp (mulle endale meeldib ja Sven jäi ükskord rahule ja Tannu ja Aitor seekord).
Väga segane, aga kui pole midagi aega kirjutada, siis mõnikord jäävad mõtted pähe kinni ja ei tule sealt enam ära... Ja siis on vaja kõik pühabaomikul voodis kiiruga kirja panna. Sest hiljem tuleb minna Flowermarketile ja Brick Lanele. Ja kohtuda Alexiga, kes Hong Kongist tagasi on... Hullud asjad on juhtumas ka selle tsikiga! Kõigepealt, siin on mingi tropp BF, kes saadab tutvumisportaalis kirju nii Alexile endale (sest tal pole profiilis oma pilti) kui ka tema sõbrannale... ja üldse... Ning kui Alex lõpuks Hong Kongis maandub, olles olnud 5 aastat oma emast lahus... Siis kallis ema on juba mõned asjad ära korraldanud. Noormees, kena ja edukas, aga ei taha oodata aastat, vaid on vaja abiellu astuda kuskil 3 kuu pärast!!! WTF!!! Keskaeg??? Alex oli endast väljas kui helistas, et ei saa magada ega midagi...
Mu ema saabub teisiba, eks näis, mis plaanid temal siis varuks on...

Massimo

Tal olid kõige ilusamad silmad, mida ma elu sees näinud olen, ilus keha ja ta oli loll nagu lauajalg...
Massimo from Sicily

segadus...

Nii, see uncommitted relationship on tagasi... Ja mul on väga hea meel, et see on just uncommitted... Ehkki ilmselge on see, et kumbki kaasosalistest ei jaga teisega arusaama commitemendist... Oma mull mõlemal ja kuidagi ei saa ma aru, kuidas on suhe kohustusteta, kui tegelikult teistega magamist ei toimu ja ma võin iga aeg ilma ette helistamata tema juurde sisse marssida...? Minu jaoks peaks asi tähendama rohket ringinussimist, et et siis mõnikord oma hea ja vana juurde tagasi pöörduda... Isnt it?

Enivei, Luisil on mingi sõber külas... Siuke kena noormees on. See, et ta mind iga kord pikalt vahib ja jõllitab, mind väga ei häiri, ma arvasin ,et ta on lihtsalt huvitatud, et mis tegelane ma selline olen... Kui siis täna peale meie õhtusööki, kuhu oli kaasatud algselt 3 eestlast ja 4 hispaanlast tuli järjest vigases inglise keeles komplimente: "I like be with you!" ja "I like your dress!" ja "This cake is really good, how is it called?". Kõik päädis sellega, kui laua ümber olime ainult mina, Aitor, Tanel ja see tüüp... Et kui keegi su põlveõnnalt oma jalaga hõõrutab...Ja kui see kudistaja on su uncommitted küll, aga kõigi teiste jaoks kindla BF hea sõber... Tegu on 100 prossa seksuaalse käitumisega... Põlveõnnal! Ma ei osanud selle peale teha muud kui punastada ja kogeleda midagi sellest et mul on jalad raseerimata...
Ei, tegelt ei olnud ksee kõige tipp... Peale activityt minu suhtes küsis ta hoopis Taneli msn aadressi...
WTF!?

Bye-bye!

Kolm vahvat asja, mis viivad inimese elu edasi.
1. Kodu.
On elutuba, kus ma diivanil magan. Kodu netu. Kas ma kunagi leiangi.
2. Töö. Pole enam. Sorry.
3. Armastus. Kõik mis ses uncommitted realtionshipis oli, oli hea. Aga kui nagu ilmselgelt tähelepanu vähe pööratakse. Ok, ma ei paranoiatse ega hala liigselt, oli teisigi, kes seda arvasid... Siis, mis mõttega. Pluss kui see teine on hiigelegoist, ja ei kavatsegi seda kusagilepoole muuta.

Nii et Bye, bye, Its American Pie... Ma ei tea, mis Londoniga saab...

Lilly

Nii, jällegi on hirmuspikk vahe sees postide vahel... Massa tiriseb, et ei tea, mis toimub. Mis toimub, mis toimub... Midagi ei toimu!
1. Ema tuleb külla 25. juulil. Mida ma temaga teen ja kuhu ma teda viin... Ja rahaga on nii kitsas. Tahaks oma emale midagi ekstraorninaarset ja ägedat pakkuda. Viia siia sinna ja teha seda ja teist... Võibolla tuleb maksuraha selleks ajaks.
2. Enne ema tuleb Tanel-Jan. Kuidas ma tema paganama Liverpool St. Stationist siia saan... Kui ma ise tööl olen. Ok, ma saan sealt võibolla tunniks ära, sest oleme meie Nathaniga, aga siiski... Võibolla ma jällegi ei saa.
3. Täna teatas Elena äkitsi, et ta lendab homme tagasi Hispaanjasse. For good. For f*** sake, mul on hirmus kahju, et ta läheb, sest ta oli tsikk, kellega me kuidagi sarnastest asjadest rõõmu tundsime... Ja alles hiljuti koos neid asju hakkasime tegema. Igatahes, mul on nüüd mingi kehahoolduskosmeetikavaru, mille ta mulle jättis, pluss Hiltonist varastatud valge hommikumantel. Elena sõber oli töötanud Hiltonis ja selle oma tsiki jaoks näpanud ja tsikk oli seda kuu aega kandnud, aga siis tagasi Hispaanjasse kolinud ja hommikumantli Elenale jätnud, kes seda aasta aega kandnud on... Ja kuna ta kolib, siis jättis ta selle mulle... Ja diil järgmine: kui mina kolin, siis jätan selle kellegile... Iseasi, kas siis sellest veel hommikumantlina asja on. Aga nohh, Hiltonist ikkagi.
4. Ja ma ei saa ikkagi aru sellest kommitmendi asjast. Sest mulle on see vist hoopis midagi muud. Ja mulle on mittekommitment ringi nussimine, aga mõnele teisele on see lihtsalt "Ma ei pea su sõbranna sünnipäevale tulema, kui ma ei taha..." Ja kuskilt on mingi link vahelt ära, ma ikkagi hakkan sinnapoole kalduma, et keele ja kultuuribarjäär... Huahh...
5. Kuidas ma oma vabasid päevi veedan, võib lugeda karello.blogspot.com. Piltki üleval.
6. Tööl on raske. Ja mu ego tõstab jätkuvalt iga päev pead. Ma tean, mis tunne võib olla mehel, kellele kaunis blondiin sületantsu teeb. Midagi nagu tõuseb kogu aeg, aga peab maha suruma, sest pole veel aeg.
7. Kuidas ma oma järgmise üüri oma suurepärasest palgast ära maksan, ma ei tea. Ei hakkagi teadma. Ja võlad järjest kasvavad. Olin tark tüdruk, et kooli ajal õppelaenu ei võtnud.

Nii, hetkel ootab mind mu sohva. Ja Unne-Matti

Ninii, kui juba 2 inimest on uute sissekannete kohta küsinud, siis tuleb midagi klaviatuurist välja imeda...
Et siis... Pühabal oli kavas Brick Lane Beach jällegi, Yen deidib oma eksabikaasaga, Hr. R oli endale leidnud tantsunoormehe, kellel nimeks MILLA. Minu telefon oli fucked up ja ma olin võrdselt vihane T-mobile, Three ja NatWest'i ja iseenda peale.
Siis Hoxton Squarei'le, kus Zigfriedis toimus eestlaste pidu. Pooled eestlased, st need keda mina tundsin, istusid pargis ja jõid. OK. Mingi hetk otsustasid kõik peole minna. Mina oma pooliku Breezeri ja Yeniga jäin välja ta abikaasat ootama. Ja ei jõudnudki peole, sest teised tulid liiga kiiresti ära. Pluss mu põhimõte: See, et me mõlemad Londonis elame ja eestlased oleme, ei tähenda, et me omavahel suhtlema peaksime. Oli ka põhjuseid, miks ma eestist ära kolisin...
Niisiis, edasi Teasse Gaybingole. Ruum oli hirmus palav ja mingi ujumistiim korjas annetusi. Et ma siis ostsin endale paljaste ülakehadega poistega kalendri 3 naela eest...
Teised läksid tagasi Eesti peole, mina Hispaanja majja. Kus kuidagi juhtus, et me Aitoriga kell 11.30 süüa hakkasime tegema. Ja nüüd tean vähemalt ühte Hispaanja kokasaladust, mida antakse edasi põlvest põlve. Kuna Aitor on pedekas ja lapsi niikuinii ei plaani saada, siis on ok, et mina seda nüüd tean.
Igatahes tean ma nüüd ka seda, et Hr. L kohe üldse ei armasta cous cous'i, aga sel õhtul tõstis kolm korda juurde...
Ja eile siis tuldi siia ja kokati valmis mingi minu meelest vägagi vahemereline söök: tomati-porgandi-sibulakaste kus on sees tükid... nohh, eestlased kutsuvad seda vist munataimeks vms... Eggplant, aubergine... Maruhea oli see, aga vist seepärast, et kõik asjad seal olid nii taimsed, siis kella viieks öösel läks mu kõht nii tühjaks, et pidin üles tulema ja ühe croissanti sööma.
Täna on vaba päev. Et kui iga päev on siuke päikesepaiste ja kui sul on vaba, siis kindlasti sajab hoopis vihma. Sadas hommikul, aga nüüd on lihtsalt pilvine ja unine... Kell on peaaegu 1 aga ma lebotan ikkagi sohval. Mmmmm...

Täna hommikul jõudis kohale hirmus tõde: ei peagi olema sigalakku täis, et rõõmu ja lusti saaks. Bit tipsy oleks vast õigem. Kui seda imelikku kuivatatud piparmündist tehtud mojitot oleks suutnud rohkem juua...
Et siis 1 eestlane ja 3 hispaanlast. Alustuseks 4 hispaanlast, aga Javi õue ei tulnud. Millegipärast pidin jällegi mina koha valima... T-Baris oli järjekord liiga pikk, The Pool Bar. Pool'is oli kuidagi minu keskaaegse muusikaga pidu. Ja rahvas tantsis täpselt samamoodi puldi ees nagu meie oma kuldaegadel... Nuuks. Ja rumm kokaga oli ainult 3.50. Ja Aitor, va pederast muudkui nuseles Elisa, oma flatmatega, kes täna terveks suveks Rooma sõidab. Bitch!

Aga kogu lõbu algas siis kui me teel 54 märkasime ühe pubi juures inglise lippu. Elisa pidi selle kohe maha kiskuma ja seda lehvitades ja hispaania hümni röökides mööda tänavat keksima. Pärast sidus ta lipu nagu rätiku pähe, st. suurem osa jäi tahapoole rippuma nagu Batmani hõlst, aga eestpoolt nägi ta hispaalaste arvamuse kohaselt välja nagu baski naine ja minu meelest nagu 16. sajandi keskklassi flaamlanna.
Mina sain selle kolmnurkse kaevamismärgi kuskilt. Kõik purtsatasid naerma, kui ma kõige ees kontsakeste ja kahara kleidikesega üle ristmiku tippisin, endal hiigelsuur plekikolmnurk kaenla all. Enne 54 jätsin ma selle kahjuks ühe ärihoone ukselingi peale. Ilus.
54 oli alles kella 4-st tasuta. Niiett hoopis 25. Buss nr 25. Esimene sõitis meie nina alt ära, teine oli nii täis tuubitud et ainult 1 tüüp suutis end sinna pressida. Damn. Ja uut ei kusagilt. Ka taksot ei paistnud kusagilt. Ja mõni mees meil ju vett ei joo ja jala ei käi. St. veerandtunnine jalutuskäik oleks liiast. Nii, millegipärast jäi bussipeatusesse seisma miski kaubik, mis vedas ajalehti laiali. Elisa, ilus blond näitsik, rätik peas, läks mutast autojuhiga juttu tegema. Enne kui ma aru sain, istusime meie Elisaga ees juhi kõrval ja taga ajalehtede vahel lebotasid Luis ja Aitor. Ja muta ei rääkinud meiega sõnagi, välja arvatud see, kui Elisa küsis, kas ta Stepneys ka peatub, raputas pead, me palusime kinni pidada ja soovisime viisakalt head ööd.
For f*** sake!
Täna hommikul oli aga rõõmu küllaga, kui avastasime, et ühe eile tehtud foto peale oli jäänud Elisa koos palja nibuga. Nunnu!