Niisiis, kuidas võtta kokku möödunud nädalavahetust...? Eriti kui arvestada, et täna on juba kolmapäev.
Reede.
Jaanipäev. Ilus kaunis tähistus ümber diivanilaua Peckenhami Palee taga-aias. Puhtaeestipederastid, mina ja üks britipede.
Asjade seis kella 00.30 ks järgmine:
1. tegelane otsustab öelda midagi oma eksi kohta
2. selle tagajärel eks taandub tuppa
3. mina lähen eksi lohutama
4. mille tagajärjel ma jään viimasest rongist maha
5. mille tagajärjel ma otsustan ööseks sinna jääda
6. mille tagajärjel me hakkame asjalikeks ja üritame ära kiskuda ühe juba uneinglite ja purjukuradite hulka lennanud saapakesi, et tema kõrvale ruumi teha
7. mul on kõigest nii suva, et lihtsalt ronin voodisse, ilma kellegile head-ööd ütlemata
Tegelikult oli päris palju lõbusaid nalju jaaniusside, karutantsu, Indiasse üle viidud kõnekeskuste ja muu sellise kohta.

Tööl ei olnud väga mõnna olla...

Laupäeva õhtu.
Kuna hr. L on Hispaanjas ja pole siiani mulle mitte ühtegi smssi saatnud ja mulle tundub ikkagi natuke segane lugu Barcelonaga, siis olen otsustanud võtta vastu hr. S kutse minna välja ja "dance a lot and get waisted" ja "find a time for mischiefs"...
Et siis alguses pidime kell 21.30 kokku saama, aga kui mõlemad veerandtunniste vahedega seda edasi lükkavad, siis saime kokku lõpuks kl. 22.45. Brixtonis.
Alguses olid õlled mingis üsna pandavas baaris, jutt temaga oli sama ladus nagu alati...
Siis mingisse klubisse: Plan B. For fuck sake, always go for a plan A. Pilet kümpa. Klubis 1 ruum. Pidu meenutas midagi Klubi Tallinna kolmapäevase peo, Ameerikamaa mutaklubi peo ja maitea mille ristandit veel... Igatahes, nii palju pakse ja koledaid inimesi pole ma Londonis veel näinud. Võibolla nad siin põhja pool jõge nälgivad, Shoreditchis käiakse vähemalt riides kuidagiviisi, aga mida arvata suurte juuste ja veel suuremate käsivartega prouast, kel tilluke must top selga lükatud, pressitud pigem, jahh....
Olin sellest kõigest nii masenduses, muusika oli muideks üsnagi ok, et kaanisin muudkui drinke, mis mu ette ilmusid. Ja komplainisin, vist hirmsasti, sest mu kaaslasel oli vist natuke piinlik, et ta mu siuksesse kohta tõi...
Ja kui me siis mu kaaslase juurde jõudsime, lubas ta mu lohutuseks ise mulle plaate mängida ja head muusikat panna... Ja kui mina siis selle kõige peale diivanile magama jäin... Ja kui ma voodis ärkasin, siis oli vist ilaniregi padjale moodustunud...
Pühapäev.
Canary Wharfis mingi pedepride. Rohkem nagu perepäev, igast lastelõbustused ja kiiged... Ja kui piisavalt komplainida, et Long Isnald Ice Tea pole õige maitsega, siis saab terve kannutäie tasuta!
Siis võib minna Brick Lane Beachile, mis on pühapäeva puhul nii inimesi täis. Ja võib isegi leida koha rannatoolide vahel ja võtta õlle. Või mingi orgaanilise ja taimetoidulise tasku... nämm
Ja siis Teabari. Kus töökaaslane kokauimas jämmis, kuid keeldus suhu valatavast tekiilast...
Esmaspäev.
Terve päev lebotamist töö juures, sain selle koka-Natega juba sõbramaks, pärast läksin Reimo juurde ja keetsin kapsasuppi. Sest meil ju kodus potti pole... votnii.
Teisipäev.
Hr. Luis tuli tagasi. Ja mul oli ikkagi ütlemata hea meel teda näha.
Kolmapäev.
Mul on vaba päev ja miljon asja teha aga ma istun msn-s ja tsätin. Mis on ka iseenesest mõnus. :D

Kui sa oleksid leib, siis missugune?

Ei tea, mis film see praegu on. Võibolla "Et tu mama tambien"... Tegelikult olid mul süümekad, kui ma eile Javi ja Aitoriga "Matchpointi" vaatasin. Ma loodan, et ma kellegi pihta kõmmutama ei hakka, kartuses, et mingid saladused välja tulevad. Minu playground on ka muidugi miile avaram, suunal põhi-lõuna, aga you never know....

lalaaaaa

Almadovari osa on läbi, eile kogesin hetke Woody Alleni filmist, aga see on liiga isiklik, et siia kirja panna...

Nüüd on mingidki pidepunktid... Ootasin, ootasin, elu mängis mingid kaardid kätte... Mul on võimalus nad lauale panna... Hmm, kui ma niikuinii otsustada ei suuda, millist mängu mängida, siis võtan selle sama väljakutse vastu. 23. Kui tüdimus tuleb, siis ma arvan, et mul on aega midagi uut ette võtta.
Pealegi... Kui ma üleeile korra jalga sirutasin, siis hakkas muga rääkima Liz. Jahh, see ponituka ja persega proua. Proua pakkus selatas, et kui ma tahan stilistiks saada, siis ma pean hirmsasti pushima ja punnima, esialgu küll paar kuud oma jama tegema aga siis järjest ennast kõigesse sisse segama ja asjatama... Et sellepärast on Alex seal olnud juba 7 kuud, aga alles 2. levelil (junior ikkagi)... Ja tegelikult on vaja ikkagi natuke teooriat ka ja kui ma tahan, siis võib ta mulle oma kooliaegseid materjale tuua... Nii jupphaaval... Korraks nagu kukkus suu lahti mul, aga nojahh...
Ja mis tuli välja veidra kohvriga tegelase Normani kohta... tema on Kanadast... Aga siin vaid kuuks ajaks. Nimelt on tal kuskil vahtralehemaa avarustes oma juuksurisalong, aga ta üritab luua mingisugust exchange networki... Suhted on sisse seatud juba New Yorgiga, oma järge ootab Barcelona. Et siis igast kohast saavad juuksurid mõneks kuuks vahetusse minna, et kusagil mujal kätt proovida ja vaadata kuidas asjad vällamaal käivad...
Barcelona kohta... Et kui mulle see koht väga ei meeldinud... Ja nüüd peale almadovaritsemisi on sellel suisa halb-halb maik juures...Siis minu suureks rõõmuks seletasid Elisa ja Aitor täna mulle, kui shallow ja wannabe see koht on...

Jah, ja nüüd on asjad küll mitte committed, aga hoopis ausamad. Ja see tekitab tunde, et tahaks, et oleks rohkem committed. Aga samas, kus on liblikad??? Fakk. Ja ma tunnen puudust tast, kui ta terve nädalavahetuse ära on... Well, neljabast teisibani. Aga samas, deit laupäeval... Oh, what a bitch, serious polyandriac.

hahaa, Anna Karenina!

Your Inner European is Russian!

Mysterious and exotic. You've got a great balance of danger and allure.

Who's Your Inner European?

ahh...

Et siis võibolla ma hakkan kunagi juuksuriks.
Salong, kus ma alustuseks loodetavasti junioriks saan, asub vaid 2 sammu Brick Lanelt Bethnal Greeni poole. Mõlemal pool kõrval on imelikud tsimpirimpipoed ja praekanapoed... Ja siis siuke stiilne väike salong... Ja juuksurid on nii Shoreditch ja kliendid on ka nii Shoreditch.
Kõige vingem tegelane on teine junior, kellest üsna pea peaks junior stylist saama. Alex'i ehk Alexandra isa on tshehh, ema hiinlanna. Pärit Prahast. Näeb välja nagu iga kili märg unenägu ehk nagu mangategelane (Ghost in a Shelli peategelase koopia): spiky hair, väike suu ja nina ja suured silmad. Suu vatrab kogu aeg midagi.
Omanikud on Vince ja Stephanie. Stephanie päritolu tuvastada pole suutnud, aga üks päev rääkis ta telefonis üsna ilusat prantsuse keelt. Vince on sitsiljaano. Eriti kange inglise keelega, mitte kunagi naeratav ja veidraid nalju tegev... Aga muidu väga ok.
Siis kohutav paksu perse ja ponitukaga Liz. Kreeklane. Arvab, et tal on õigus kõiges. Ja et ta on kõige targem. Ja küllap ma olen puruloll. Mingisugusele suvalisele idaeurooplasele juba naeratust niisama ei kingita.
Ja siis tavapederastid Nathaniel ja Norman. Nate on üsna hariliku väljanägemisega, sööb kolm korda päevas friikaid aga püsib ikka persetu ja alakaalus. Normani välimus on eestlase silmale üsnagi tavapäratu. Imelik lokkis mullet, veidrad, aga ülimalt coolid prillid ja suur kohver, mis trepi kõrval seisab ja kus ta oma kamme hoiab...
Ahjaa, ja siis Kate. Üks coolimaid britte, keda ma kohanud olen. Suured ümmargused silmad ja väike pruntis suu, mis vahetpidamata räägib ja rumalaid nalju välja ajab. Ja gwenstafaniblondid juuksed, mis ühe külje pealt nulli aetud ja ülejäänud osa siia sinna läperdab. Kate sõidab tööle tõukerattaga, mille ta peale kasutamist osavalt kokku murrab ja punase kapi alla sokutab.

Well, võibolla selles osas saab midagi asja...

Aga siis eile kaunid üllatused isiklikus elus. Kui ma juba arvasin, et mul on tohutult vedanud, et meil pole mingit mängimist ja lollitamist ja asjad on nii nagu nad ja välja näevad ja meil pole mingeid segavaid faktoreid, siis... tadaaaaaaaaa!!! Barcelonast lendas kohale keegi, kui ma ei eksi, Loretta nimeline neiu. Ja just siis, kui meil on väga mõnus ja tore ja meie naljad jõuavad nii hästi teineteiseni ja kus Luis näitab üles uskumatut arusaamist... kõigest... Siis lähen teen mina korraks paaritunnise tiiru eesti tsikkidega Brick Lane uuel kuumal beachil ja kui ma tahan varsti oma spaniardidega liituda sis tuleb mingi imelik jutt telefonist. Et keegi neiu, kellega oli midagi paar kuud tagasi. Ja ei taha talle haiget teha. Ja neiu on seal, jne.jne.
Tegelikult ma saan aru... Aga siis pidi see ikkagi midagi tõsisemat olema, mitte shag, kui niiviisi hoolitakse... Ja tõsised asjad ainult paari kuu tagant... No ja kuna ma nii kena inimene olen, siis ma turtsatasin Luisile, et ma lähen teen endale kodus ühe dringi ja joinin nendega hiljem, kui nad välja lähevad... Kas saab midagi piinlikumat olla? Üksi kodus driknkida, samas kui peas keerleb miljon ideed? Ja et oma aega pisutki tappa, siis pidin ma loomulikult panustama oma meikappi ja sonksi. Kõige suitsusemad silmad ja kõige trendim juuks.
Ja kui ma hispaanja majja jõudsin, siis vestlesid Lorettakene ja Luis kuskil. Ja ma ei tea, mida nad rääkisid, sest hiljem polnud Luis nõus mulle rääkima, sest temal olla maru raske ka. Pf. Võibolla olen ma egoist, aga minu teadmatus on ka väga raske. Mulle ei piisa pimesi uskumisest, et minust hoolitakse...
Loretta iseenesest oli vägagi pandav neiu. Paistis tark ka, ilmselt prillide pärast. Kohutavalt üles löödud, kõpsukingakesed ja võrksukakesed. Kui ta lõpuks meiega liitus, siis keegi meid ei tutvustanud, tema ise ja mina kaasa arvatud. Me ei vahetanud oma vahel sõnakestki, sest kui kogu see kamp on seal viimasel ajal minu kohalolekul päris iisilt nõus inglise keelt rääkima, siis tema rääkis AINULT hispaanja keelt. Nojah.
Elena tahtis mind purjus peaga korduvalt suudelda, sis lõpuks me trepi peal korra. Huvitav, mida nad must arvavad, et ma nii iisilt tüdrukutega suudlen???
LESSBAR! TULERIIDALE! BURGATORIA!!!

Enivei. Ja mida arvata siis sellest, et tüüp, kellega kuskil kuu aega tagasi mingi teema oli ja ta isegi meeldis... Ja olude sunnil ei kohtu, vaid räägite mõnikord msns ja tekstite pisut... Ja te olete plaaninud jälle kokku saada juba kuu aega enne igat nädalavahetust (Ja ta ei tea midagi uuest tegelasest)... Et kui ta siis nüüd tekstib ja NÕUAB koos välja minekut...?
Kas pole ahvatlev, kui teisel pool on langus...? Ja siis ikka tekstid tagasi... Ja oled endale määranud deidi ajaks, kui su siis... nimetagem nüüd asju nende nimedega... Kui su BF on parajasti Hispaanjas pulmas...

Kodu on igas mõttes nagu peldik, aga ma ei viitsi sellega midagi ette võtta. SRY.
Laua peal on igast jura, no sry, pole minu asi. Kraanikauss ajab üle. HAHH, mul suva!
Söön purgist ube ja loodan, et keegi ei taha siia pidutsema tulla...
suvasuvasuva...

kui on võimalik kuhugi veel libiseda, siis viska ennast sealt alla!

Nii, mu identiteet kerib jälle täiega kokku-lahti...
Ja võibolla peaks ka mingi pikema jalutuskäigu ette võtma... Kas nüüd mööda hispaanja rannikut, aga üksi ja oma mõtetega... Aga ma arvan ,et mu mõtted hakkaksid peas karjuma ka siis, kui ma tiiru ümber Victoria pargi teeks. Üksi.
Et, mid huvitavad võrdselt umbes kolm asja... Ja et midagi juhtuma hakkaks, peab ette võtma pikemaajalise õppimise. Aga milline siis neist? Tunnen et olen nagu tuutukleidis tädike tsirkuses, kes peaks pea alaspidi rippudes trikke tegema... Ja mul on igast turvanöörid küljes... Mistõttu ma end enam vähem liigutada ei suuda. Aga samas ripuvad siin seal üsnagi haardeulatuses porgand, õun ja... ütleme... pudel kokakoolat. Porgand on maru tervislik aga tuleb enne ära koorida, õun on parem ja tegelt vist meeldiks mulle kõige rohkem, ja kokakoola on ühiskonna poolt heaks kiidetud, maitseb, aga jätab kahtlused...
Ja siis kogu publikum vaatab, mis ma teen ja kuidas käitun... Ja plaksutavad, kui ma üritan hammastega õuna tabada või kui mul õnnestub jalaga kokakoola pudel liikuma saada.

Robert andis nõu radikaalistuda. Uhh, kui ma vaid teaksin, kuhu poole...

Hea asi eilse juures oli see, et kui ma hispaanlaste elutoas istusin koos Itori, Elena ja Elisaga, siis räägiti lõppude lõpuks kogu aeg inglise keeles. :) Hakkab asja saama!

nwqds

Mingi hetk viimaste päevade jooksul mõtlesin, et ütleks lahti eesti kodakondsusest... Et mõnikord on suisa piinlik, kui vaiksed su suguvennad on. Ja kuidas nad üldse ei suuda sotsialiseeruda... ja kuidas nad nagu ei tee midagi ja kuidas peab kõik perfektsionismini minema, et neid kuskile meelitada.
Igatahes, jah, ons britid paremad?
Karel ja Janno rääkisd midagi väikestest peenistest. Ma ei nõustu, ok.
Kui ma endale ka briti passi saan, vaevalt et sellega siis tillumunnu kaasa tuleb...
Aga võibolla on probleem minus...
Võibolla ma nõuan mingeid nägematuid asju, mida keegi täita ei suuda ja seepärast olengi nende soovidega elu lõpuni määratud üksi jääma? Huahh, maiviitsi enam...

I'm going slightly maaaa-aad!

On metsikult kuum juunipäev, weatherforecast näitab, et ilm on fair ja feels like 24. No, darlings. Päike sirab keskpähe ja tekitab tunde pigem ülekolmekümnesest ilmast. Plaanin evakueeruda kas Lapimaale, Alaskale või Islandile.
Kõik selle teeb hullemaks öösel alanud nohu, teisipäeval alguse saanud köha ja palavik, mis võib olla ka hoopis ülekuumenemise tunnus...
Ja täna pole ma midagi asjalikku teinud. Küll kell kaheksa köögipõrandal läpakaga, sest meie maja on jälle bed and breakfastimaja ja köök ainuke koht, kus veidike privaatsust saab. Pacey arvas selle peale, et näe, naised ju kuuluvadki kööki ja rääkis midagi paljalt köögipõrandal püherdamisest. Meie köögis millestki sellisest küll välja ei tuleks, kõik kohad on saiapuru ja muid toidutükikesi täis, kena kui need siis higise kere külge kleepuksid, võib ju ka breadcrumbse maha kallata ja siis saaks inimkotleti! Aga kõige hullem on see linoleumplaat mis lahti on, kui siuke ikka higise tagumiku külge kinni jääb siis on jama... lurtsti...
Ei, see et ma kuumusest ja tüdimusest lolliks hakkan minema, on tõestatud, enne näiteks oli Triinukesega elav keskustelu selle üle, millised peaksid olema jääkuubikud, et neid kõige paremini jahutuseks tagumikku paigutada... Et terve see karp on liiga kandiline ja ei mahu... Aga siis kui oleks kile sees jää, siis võiks seda lubrikanditada ja oleks kena küll... Aga kõige paremad oleks siuksed pulgakujulised, nagu küünlad. Ja kui hästi nad jahutaks...
Ma olen juba kaks klaasi vett ära kaaninud, jääga, nii et tagumiku jaoks pole enam midagi...
Peaks vist õue minema või midagi...
Või midagi asjalikku tegema...

lust ja lillapidu

Kui segada omavahel kaks eestlast, üks austerlane, üks jaapanlane, paar teadmata rahuvusest isikut ja terve posu hispaanlasi, siis saab... hmmm... hooramaja.
Alguses on kõik kena ja tore, istutakse laua ümber, juuakse, juuakse veel, räägitakse juttu. Tutvusin Keikoga, jaapanlanna, kes oskab väga veenvalt konstantselt naeratada ja noogutada, nagu oleks ta tohutult huvitatud, kes sa oled ja kust sa tuled ja mis elu sa elad. Ja tema uskumatu vaimustus kõige suhtes. Aga võibolla oli see ikkagi genuine interest? U never know...
Lihtsalt uskumatu nimega kataloonlane Egoitz (õigustab oma nime küll) peab end ilmselt mu uueks sõbranjeks. Ja ikka ajan ma kõigi nimed segamini, sest jahh, hispaanjas panevad vanemad oma lapsele kaks nime ja perenimesid on ka kaks, ja ometigi üritavad nad oma ajusid vist treenida, pannes kõigile oma sõpradele ja sugulastele miljoneid hüüdnimesid. Saa sa siis aru!
Ja ometigi pidin mina välja mõtlema baari, kuhu minna. Ok, Pool Bar, tasuta, võibolla on hea muusikagi. Ometigi ma ei saa aru, kus me oleme, kui ma olen joonud viis drinki ja ma võtan esimest korda buss nr. 8 Bethnal Greenist... Ja kui keegi arvas heaks öelda, et me oleme Brick Lane lähedal, siis käsutasin kõik bussist maha. Loomulikult oli Brick Laneni 3 peatust veel... Õnneks keegi ei nurisenud.
Ja siis oli miski baar avatud üle tee... Ja mingist väga kämpi mussi tuli sealt ja loomulikult käsutasin ma kõik sinna sisse: "Just for one dance!"
Ühest tantsust sai mitu, keegi ei näidanud enam üles soovi kuskile mujale minna.
Paljupaljupalju drinke... Asi lõppes sellega, et kogu meie seltskond suudles ja hõõrutas omavahel... Kõik kõigiga... Ma ei tea, kas see on Estonian influence, aga mingid vanad ajad tulid meelde. Mina isiklikult suudlesin ainult Elenaga, kes seda noris, ulatades mulle oma hammaste vahelt valge kunstnelgi, minu hammaste vahele. Elena BF, kõige karum ja heterom hispaanlane, keda ma näinud olen, olla mingi hetk suudelnud oma pedest majanaabriga, kelle nime ma siinkohal meelde tuletada ei suuda. See pederast omakorda käis kogu õhtu Sveni segamas, kui see Mariaga sekstantsu ja keelemaadlust harrastas, suudeldes vahelduseks ka Peteriga... Peo lõpus suudlesin ka mina Peterit, ja mina leidsin, et Peter on uskumatult hea suudleja. Ning ometigi tahtsin ma oma head kogemust jagada, st ma olla nõudnud, et Luis ja Peter omavahel suudleks, et Luis ka teada saaks kui mõnus keel Peteril ikka on...
Keiko lahkus hämmeldusega: "They haven't decided theyr sexual orientation or what?"
Koju minekut väga ei mäleta... Ma mäletan, et kauplesin takso 8 naela peale...
Ja tänane päev oli üks pikk siesta.

red lights

Meie köök näeb välja nagu põrgu. Elutoas on kaos. Sool on igal pool. Ja tühje pudeleid on liiga palju...
Et eile käis siit läbi meeletu hulk pederaste, on kena.
Loomulikult, kui plaanitekase välja minekut mingi nädal ette, siis ei tule asjast midagi välja. Näos fääb meik ja jalas kontsakingad, lõpetasin ma ikkagi Teabaris.
Sest Robert ei saanud päris täpselt aru mis võtmed ja kust, mille pärast Reimo ei saanud koju, mille pärast me otsustasime üldse mitte Popstarzi minna, vaid otse aftekale Red Light´i, aga selleks oli vaja end listi panna ja selleks oli vaja minna DJ-d otsima teabari. Diileril oli ainult 20 naelast kokat ja jook ei hakanud pähe.
Nimed listis, tulime koju: mina, Robert, kes oli kohe ümber vajumas, Reimo, veel mõistuse juures ja väike Michel, kes oli oma elus teist korda viina maitsta saanud ja ärples iga nurga peal...
Kodus toimus siis järjekordne draama, oli ka aeg, viis kuud juba tähelepanuväärsest klaasilõhkumisest möödas. Seekord siis puistati soola.
Hommikul ärkasin lipsustet Jeesuse kõrval...
Fuckin hell!

ümbernurga...

Eile hakkas kellegil hommikul pea valutama, nii et tööle minna ei saanud, kuid see peavalu paranes imekombel kella üheks, kui oli vaja kinno minna "Da Vinci koodi" vaatama. Johtuvalt eelmisest üritasin täna hommikul ka raamatuga algust teha. Film ju nii sitt polnudki kui kõik räägivad ja ma ette olin valmistunud, aga pmst jahh, kui raamat tõesti meeldib, siis selle järgi tehtud film tundub kräpp.
Jahh aga alles täna hommikul mõistsin ehmatusega millesse ma end mässind olen... Peale telefonikõnet kell 7.49 hommikul: "I think I lost my travelcard behind your sofa or something... Can I come over?!"
Tõepoolest, oli jah teine divaane vahele libisenud, aga mina olin öösärgis (mis polegi nii paha tegelt), meigivaba näo ja uniste silmadega (ok, seda on ka varem nähtud) ning mingi kahtlase ananassisoenguga (vaat see on täielik faux pas), mis eelmise õhtu dushi all käigust päehe oli jäänud... Ülimalt ebaapetiitne...
Ja seal pole ju midagi ilusat, kui tüüp võib kümne mintsaga mu ukse taga olla või isegi see, et ma saan helistada ja ta toast välja käsutada ja selleks läheb mingi vähem kui sekund... :(
Mr. Simon Tootingus on aga ikka pisut liiga kaugel...

muah

Kas pole mitte äge, kui keegi, kelle emakeeleks on hispaanja keel, peale pikka msn vestlust kirjutab: "öö on käes", sest sa oled seda lauset samal päeval varem eestikeele suurepärase täpitäishäälikute hulga illustreerimiseks kasutanud...
Ja lõpetuseks on palju besitosid ja "äädööd!"
:)