Sven tuli eile koju ja ma polnudki ta peale eriti pahane enam. Eriti kui arvestada, kuidas ma ise magada armatan (aga sellisteks asjadeks ikka suudan end üles ajada!!!) ja kui ma kuulsin, et Eestis vist suisa miski unetõbi lahti, ei jõua keegi õigeks ajaks tööle ega midagi, sest et Mati na magus mekib.
Kangutasin end täna varakult üles, et enne tööd poes paar tiiru teha. Himutab uute kingade järele. Samas, hirmsasti tunnen puudust hommikumantlist. Seda avastasin alles täna hommikul, kusjuures. Ja musti viisakaid tööpükse oleks vaja.
Lugesin eile Metrost mingi targa moetoimetaja heietusi, mida sel aastal aledelt osta ei tasuks. "Ei" käib militaarpintsakute, balletisussisarnaste kingade ja mingite volditud kleitide kohta. "Jah"-sõna oli ta andnud pahkluuni saabastele, ampiirlõikega kleitidele ja skinny-jenasidele. Skinnidziinsid on need püksid, mida ilmselt seebiga jalga aetakse ja saabaste sisse topitakse. Siinsed goth noored, nüüd juba ka indie-kidid armastavad ka seesinaseid kitsaid pantaloonesid. Noormehed ka, kusjuures... ja enamusel noormeestest on kõverad jalad... Öäkh, või olen ma vanamoodne? Igatahes ilutses ajaleheartikli kõrval pilt Kate Mossist, kellel eelmainit skinnid jalas olid. Ta nägi ka juba üsna lopsakas välja... Ja kui siis keskmine briti tsikk need püksad jalga ajab ja oma lovehandles'id üle püksisääre jätab, siis pole tegu enam millegiga, mis võiks skinny nime kanda. Pole ime, et kohalikud tüdrukud neid hoopis piggypantsideks kutsuvad.
neljapäev, detsember 29, 2005
kolmapäev, detsember 28, 2005
home sweet home
Kohtusin täna bussis taskuvargaga. Oli mingi muta, ronis koos sõbraga uksest sisse. Hoidus käe peal siukest pambu moodi pooltühja musta riidekotti, mida saab otsast nööriga kokku krookida. Mu kott oli kuidagi ripakil õla peal ja peale kõige on sellel kaks ahvatlevat välistaskut. Kusjuures, ühes neist oli mu mobiil... Nägin, et tüüp sahmib midagi sõrmedega ja haarasin koti kaenlasse, ise varganägu kurja pilguga puurides. See ei teinud asjast väljagi, vaid läks hoopis mingite just bussi astunud turistide juurde õnne katsuma. Ühel oli ka seljakott väga rumalalt ripakil. Puurisin siis oma pilguga uuesti seda va varga-mutat. Hoidis käed ilusti paigal. Tõepoolest, oleks tahtnud räusata, riietest kinni võtta ja raputada või politsei kutsuda, aga millega seda tõestada... Ja kui ma oleks pröökama pistnud ja kedagi vargaks sõimanud, siis oleks minuga ilmselt ühes peatuses maha tuldud ja minult lihtsalt kott ära võetud. Võibolla oleks lõuksi ka saanud.
Aga kogu bussiintsidendile eelnes mr. Jay Koyer'i elamu otsing London Bridges. Tulin ühe maja ees bussilt maha, kahlutasin mööda tänavat ülespoole, otsides Ratcliffe Court´i, küsisin selle järele umbes kolmest kohast: convinience store müüja vabandas hirmsa india aktsendiga, et nemad on uued, küsigu kõrvalt, miskis teises poes seletas keegi veel hullema aktsendiga, et see on seda tänavat mööda tagasi, paremat kätt, kahlutasin siis tagasi, kuni jõudsin algusesse tagasi... miski pitsapood, mille kõige koledam, aga kõige paremat inglise keelt rääkiv müüja mu lõpuks õige maja juurde juhatas. Siuke vipim hoone oli, fuajee ja puha, ja eraldi ruum postkastide jaoks ja jõusaal, mitte mingi urgas nagu ta pööblile välja üürib. Lasin väljas kella, sain sisse, järgmise ukse juurde, lasin seal kella, sest enne lifti oli veel 1 uks... Ei. Mitte kuradima keegi ei vastanud. Vajutasin muudkui nr 90, aga mitte kui keegi ei vastanud... Kuni lõpuks ilmus hoopis teise ukse peale meie sulnis landlord. Ei, tema elab hoopis selles majas üle hoovi, aga jah, sissekäik on kõigil siitpoolt. Kõige selle juures suutis ta hoida näol oma ülimalt rahulikku ja väljapeetud ilmet... Kohutav, ma arvan, et ta võtab tegelikult rahusteid või midagi. Kole hall kodukampsun oli tal ka seljas. Vastik. Küsis, kas ma tahaks tema juurde teed jooma tulla või näha maja seestpoolt. Pervar! Raudselt! "noo, ai häv tu vater mai plänts, sorri!". Naeratasin sulnilt, võtsin võtmed ja kõndisin tagasi vaatamata välisuksest välja bussipeatusesse. Alles siis hingasin korralikult sisse ja välja. Loodan, et kui järgmine kord midagi lahti on, siis õiendab Sven temaga...
Kui bussi maha astusin, siis oli just hakanud lund sadama. Paarikümne meetriga muutusid helbed paksudeks ja kohevateks, justkui Eestis. Maailm oli jälle ilus paik.
Kui ma tuppa astusin, märkasin ,et võtmed on elutoas laua peal.
Kena.
Aga kogu bussiintsidendile eelnes mr. Jay Koyer'i elamu otsing London Bridges. Tulin ühe maja ees bussilt maha, kahlutasin mööda tänavat ülespoole, otsides Ratcliffe Court´i, küsisin selle järele umbes kolmest kohast: convinience store müüja vabandas hirmsa india aktsendiga, et nemad on uued, küsigu kõrvalt, miskis teises poes seletas keegi veel hullema aktsendiga, et see on seda tänavat mööda tagasi, paremat kätt, kahlutasin siis tagasi, kuni jõudsin algusesse tagasi... miski pitsapood, mille kõige koledam, aga kõige paremat inglise keelt rääkiv müüja mu lõpuks õige maja juurde juhatas. Siuke vipim hoone oli, fuajee ja puha, ja eraldi ruum postkastide jaoks ja jõusaal, mitte mingi urgas nagu ta pööblile välja üürib. Lasin väljas kella, sain sisse, järgmise ukse juurde, lasin seal kella, sest enne lifti oli veel 1 uks... Ei. Mitte kuradima keegi ei vastanud. Vajutasin muudkui nr 90, aga mitte kui keegi ei vastanud... Kuni lõpuks ilmus hoopis teise ukse peale meie sulnis landlord. Ei, tema elab hoopis selles majas üle hoovi, aga jah, sissekäik on kõigil siitpoolt. Kõige selle juures suutis ta hoida näol oma ülimalt rahulikku ja väljapeetud ilmet... Kohutav, ma arvan, et ta võtab tegelikult rahusteid või midagi. Kole hall kodukampsun oli tal ka seljas. Vastik. Küsis, kas ma tahaks tema juurde teed jooma tulla või näha maja seestpoolt. Pervar! Raudselt! "noo, ai häv tu vater mai plänts, sorri!". Naeratasin sulnilt, võtsin võtmed ja kõndisin tagasi vaatamata välisuksest välja bussipeatusesse. Alles siis hingasin korralikult sisse ja välja. Loodan, et kui järgmine kord midagi lahti on, siis õiendab Sven temaga...
Kui bussi maha astusin, siis oli just hakanud lund sadama. Paarikümne meetriga muutusid helbed paksudeks ja kohevateks, justkui Eestis. Maailm oli jälle ilus paik.
Kui ma tuppa astusin, märkasin ,et võtmed on elutoas laua peal.
Kena.
teisipäev, detsember 27, 2005
Skittlesi kommid on taimetoitlastele keelatud...
Näib, et pean veel vähemalt 2 päeva kodutu olema, sest Sven ei suvatsenud täna Karelile lennujaama võtit viia. Oli ainult midagi mömisenud, kui Karel talle helistas. Palju õnne siis! Et aga endal puhtad mähkmed all oleks ja kõht täis, siis on kõik korras!
Minu külmetus, mis ilmselt põskkoopapõletik on, tavaline migreenipeavalu ja stress, sest buss sõitis 2 korda Haymarketi peatusest mööda ja ma olin lõpuks sunnitud lihtsalt Piccadilly Circusele kõndima, et bussi pääseda, põhjustasid mulle lõppude lõpuks sellise peavalu, et ma Peckhamis teed ületades kikivarvul käisin, sest kanna kokkupuude asfaldiga põrus kuskilt ajust hirmsasti vastu ja tekitas põrguvalu. Kui Karel teatas, et ta ilma igasuguse võtmeta lennukile läks ja ka minu trepijoonised olid poolikuks jäänud, siis kukkusin lihtsalt voodisse ja karjusin natuke. Poisid jooksid siis medikamentide ja veeklaasidega ja tõid suure vetsupaberirulli, et mu pisaratest nõretavat nägu ja punavat nina pühkida. Head inimesed on nad, pean ütlema. Karjusin veel natuke ja käisin isegi vetsupoti ees kükitamas, sest see peavalu sedasi öökimaajavat sorti. Siis hakkasid rohud mõjuma ja ma jäin magama. Nüüd on juba hea.
Mõtlesin, et lasen homme koduukse lahti muukida ja luku ära vahetada ja lähen kolmapäeval südamerahus tööle... Las siis Sven kõristab oma suure kohvriga The Edge'i.
Täna läks tööl tõeline ususõda lahti. Amina ja Afsana on viisakad islamitüdrukud. Amina kannab isegi siukest rätti, mis juuksed ära katab, aga ta on ütlemata kena inimene. Afsana on rätita ja ilmselt natuke liberaalsema kasvatusega, aga ta käib ikkagi lõunapauside ajal moshees palvetamas.
Ja täna oli neil kassa juures sahtlis pakk Skittlesit. Ja mina sain kõik punased kommid ära süüa (minu lemmikud), sest nende värvaines kasutatakse shellakit, mida teatavasti putukatelt saadakse, nii et see on keelatud. Mõlemad nosisid oranze ja kollaseid ja rohelisi komme, aga jätsid kõik punased südamerahuga mulle... Kas nad tõesti ajavad iga toiduaine pakendi pealt näpuga järge, millest see täpselt tehtud on? Aga jah, tuleb välja, et punaseid kombusid ei tohiks ka taimetoitlased süüa.
Ja siis tõusis iiglamasuur vaidlus veel Afsana ja ühe paksu poisi vahel, kes muidu nädalavahetuseti töötab ja keda ma varem näinud polnud. Ma saan aru, et mina siin laon usklikele argumente, miks ikkagi ei pruugi olla olemas jumalat sellisel kujul nagu teda Piiblis kirjeldatakse ja Allah tema seadused on minu jaoks üldse bollocks... Aga see noormees, ise muhameedlane, oli sealiha söönud ja seda siis ka teistele rääkinud. Siga on aga selline räpane loom, et teda islamid ei söö. Ja siis tuli Afsanalt pikk loeng põrgust ja taevast ja et muhhameedlus on all about keepin' your body clean. Aga ma võin oma keha ilusa ja puhta ja sea ja alkoholivaba hoida ka ilma Allahita ja pearätita. Kusjuures, vaese poisi ainukesteks argumentideka jäidki "Aga siga maitseb hästi!" ja "Ma olen liberaalsest perest ja liberaalse kasvatusega!" Afsanal oli argumente mustmiljon ja ta teadis täpselt, kuidas üks tubli islamiusuline käituma peaks.
Minu idee on aga, et see vaene paks seaarmastaja pole ju sugugi valinud seda, et ta sünnib islamiusulisse perekonda... (Noh tegelikult minu ideede järgi iga inimene valib, kuhu ta sünnib, aga see selleks)... Ja tegelikult, nagu keegi usklik ja minule üsna vastukäivate ideedega isik teatas: religioon on usu ära rikkunud. Ja mul on õudsalt hea meel, et mulle on vabad käed jäetud, ega ole pühapäevaste kirikus käimistega juba lapsepõlves ahistama hakatud. Meieisapalvet vanaema õpetas, aga ta on sealjuures ise tõeline ateist. Et ma saan praegu ise välja mõelda, mis kõige õigem on. Ja ma ei pea kartma mingit põrgut. Kusjuures, hämmastav on see, et kristlased jahvatavad muudkui mingi pärast surma taevasse või põrgusse pääsemise üle... Ja tegelikult lähevad nad lihtsalt haudadesse ja tulevad sealt alles viimasel kohtupäeval välja ja siis vaadatakse, keda keetma hakatakse ja kes tiivad selga saab... Kui musulmanni elavad terve elu siin selle mõttega, et pärast surma saab paremasse kohta... Kellel siis õigus on? Ja mis siis saab, kui vaene moslem või kristlane ära sureb ja temas valitseb ootusärevus: nii-nii, kohe saab taevasse ja pilve peale istuma ja ees ootab hoopiski mingi kolmandat sorti meelelahtus?
You'll never know.
Minu külmetus, mis ilmselt põskkoopapõletik on, tavaline migreenipeavalu ja stress, sest buss sõitis 2 korda Haymarketi peatusest mööda ja ma olin lõpuks sunnitud lihtsalt Piccadilly Circusele kõndima, et bussi pääseda, põhjustasid mulle lõppude lõpuks sellise peavalu, et ma Peckhamis teed ületades kikivarvul käisin, sest kanna kokkupuude asfaldiga põrus kuskilt ajust hirmsasti vastu ja tekitas põrguvalu. Kui Karel teatas, et ta ilma igasuguse võtmeta lennukile läks ja ka minu trepijoonised olid poolikuks jäänud, siis kukkusin lihtsalt voodisse ja karjusin natuke. Poisid jooksid siis medikamentide ja veeklaasidega ja tõid suure vetsupaberirulli, et mu pisaratest nõretavat nägu ja punavat nina pühkida. Head inimesed on nad, pean ütlema. Karjusin veel natuke ja käisin isegi vetsupoti ees kükitamas, sest see peavalu sedasi öökimaajavat sorti. Siis hakkasid rohud mõjuma ja ma jäin magama. Nüüd on juba hea.
Mõtlesin, et lasen homme koduukse lahti muukida ja luku ära vahetada ja lähen kolmapäeval südamerahus tööle... Las siis Sven kõristab oma suure kohvriga The Edge'i.
Täna läks tööl tõeline ususõda lahti. Amina ja Afsana on viisakad islamitüdrukud. Amina kannab isegi siukest rätti, mis juuksed ära katab, aga ta on ütlemata kena inimene. Afsana on rätita ja ilmselt natuke liberaalsema kasvatusega, aga ta käib ikkagi lõunapauside ajal moshees palvetamas.
Ja täna oli neil kassa juures sahtlis pakk Skittlesit. Ja mina sain kõik punased kommid ära süüa (minu lemmikud), sest nende värvaines kasutatakse shellakit, mida teatavasti putukatelt saadakse, nii et see on keelatud. Mõlemad nosisid oranze ja kollaseid ja rohelisi komme, aga jätsid kõik punased südamerahuga mulle... Kas nad tõesti ajavad iga toiduaine pakendi pealt näpuga järge, millest see täpselt tehtud on? Aga jah, tuleb välja, et punaseid kombusid ei tohiks ka taimetoitlased süüa.
Ja siis tõusis iiglamasuur vaidlus veel Afsana ja ühe paksu poisi vahel, kes muidu nädalavahetuseti töötab ja keda ma varem näinud polnud. Ma saan aru, et mina siin laon usklikele argumente, miks ikkagi ei pruugi olla olemas jumalat sellisel kujul nagu teda Piiblis kirjeldatakse ja Allah tema seadused on minu jaoks üldse bollocks... Aga see noormees, ise muhameedlane, oli sealiha söönud ja seda siis ka teistele rääkinud. Siga on aga selline räpane loom, et teda islamid ei söö. Ja siis tuli Afsanalt pikk loeng põrgust ja taevast ja et muhhameedlus on all about keepin' your body clean. Aga ma võin oma keha ilusa ja puhta ja sea ja alkoholivaba hoida ka ilma Allahita ja pearätita. Kusjuures, vaese poisi ainukesteks argumentideka jäidki "Aga siga maitseb hästi!" ja "Ma olen liberaalsest perest ja liberaalse kasvatusega!" Afsanal oli argumente mustmiljon ja ta teadis täpselt, kuidas üks tubli islamiusuline käituma peaks.
Minu idee on aga, et see vaene paks seaarmastaja pole ju sugugi valinud seda, et ta sünnib islamiusulisse perekonda... (Noh tegelikult minu ideede järgi iga inimene valib, kuhu ta sünnib, aga see selleks)... Ja tegelikult, nagu keegi usklik ja minule üsna vastukäivate ideedega isik teatas: religioon on usu ära rikkunud. Ja mul on õudsalt hea meel, et mulle on vabad käed jäetud, ega ole pühapäevaste kirikus käimistega juba lapsepõlves ahistama hakatud. Meieisapalvet vanaema õpetas, aga ta on sealjuures ise tõeline ateist. Et ma saan praegu ise välja mõelda, mis kõige õigem on. Ja ma ei pea kartma mingit põrgut. Kusjuures, hämmastav on see, et kristlased jahvatavad muudkui mingi pärast surma taevasse või põrgusse pääsemise üle... Ja tegelikult lähevad nad lihtsalt haudadesse ja tulevad sealt alles viimasel kohtupäeval välja ja siis vaadatakse, keda keetma hakatakse ja kes tiivad selga saab... Kui musulmanni elavad terve elu siin selle mõttega, et pärast surma saab paremasse kohta... Kellel siis õigus on? Ja mis siis saab, kui vaene moslem või kristlane ära sureb ja temas valitseb ootusärevus: nii-nii, kohe saab taevasse ja pilve peale istuma ja ees ootab hoopiski mingi kolmandat sorti meelelahtus?
You'll never know.
pühapäev, detsember 25, 2005
i'm dreaming of a white christmas...
Jõululaupäev.
Kuuseta. Lumeta. Kodusteta. Kingijagamiseta.
Kuusk siia lihtsalt ei mahu. Oma koju ma jällegi ei jõua osta.
Lund siin niikuinii ei saja. Ehkki enamasti on meeldiv, kui välja minnes võib kingad jalga tõmmata ja samsist saapad peavad tegelikult ka üle kahe nädala vastu. Aga ikkagi pole lumises metsas kolamise rõõmu ja seda rahu, mis saabub, kui kogu maa on kaetud valge lumega.
Telkust näitas "Bridget Jonesi päevikuid", mida ma olen vist oma neli korda juba näinud, aga vaatan iga kord uuesti. Ja loomulikult sajab filmis Londonis lund. ja loomulikult peab Bridget sinna lume sisse leopardimustriliste alukatega kakerdama minema. Jookseb järgi Colin Firthile... mõelge! Lumi siin ilma igasuguste Coliniteta sobiks ka suurepäraselt.
Helistasin emale, ta ütles, et seal on 12 kraadi külma. Käis surnuaias. Seekord ilma minuta. Kuskil viimased viis aastat oli meil emaga traditsioon just kahekesi surnuaeda küünlaid viima minna. Pimedas, kui lumine surnuaed on üle külvatud hubisevate leekidega ja arutada siis maailmaasju.
Ja kingitustega on sel aastal nii, et emale saatsin kotitäie mingit briti jõulunänni ja enamus sõpru on oma leevikestega kaardi ka saanud, aga muud mitte. Ja just sel aastal pole mulmingit jõuluvihkamist ja stressi. Kogu stress on mujale läinud, indeed ja ma pakun, et jõulustressi saavad need inimesed, kel muud stressi pole... sest lõppudelõpuks, kõigil peab vähemalt korra aastas mingi hirmus stress olema. :D Stress. Moesõna aastast 1998.
Aga tegelikult, mulle tundub, et kui ma Eestis olin, siis käis see tingeltangel mulle hirmsasti närvidele... Aga siin. Kaubamajad tegid oma jõulukaunistused juba oktoobi lõpus, nii et tegelikult on jõulud siin kuuendiku aastast ja paratamatult sellega harjub. Tohutud jõulutuled on ainult Regentil, seal ka vaheldumisi "Ice Age" mammutitega. Oxfordil on puud sama palju kaunistatud kui Tartus Rüütli tänaval ja thats it. Mingeid rippuvaid jõuluvanasid ma küll täheldanud pole. Ja keegi ei pushi mind siin miljonite kingitustega ka muidugi... Aga tegelikult, kui mul on resursse, siis teen kingitusi hea meelega ja ei pea seda rumalaks raharaiskamiseks.
Ahjaa, käisime täna Asdas jõulushoppingul, sest mina tahtsin oma koduvabaks nädalavahetuseks aluspesu soetada ja koju odavaid pajapüüre osta, 1.59.-, muideks, võrreldes Habitati 9.99.-. Ja Asdas oli nagu täielik möll. Küünaldest oli ainult hiigelsuured pakud. Tealightsidest ja tavalistest küünaldest ei olnud lõhnagi. Leib oli otsas. Munad ainult kuuestes karpides. Kui sisse astusime, siis nägin ühe naise kärus kotti mandariinidega. Okei, mandariinid peavad olema, ehkki siin on nad tangeriinid. Ja pagan, kui meie puuviljasektsiooni jõudsime, oli mandariinikastides ainult 1 üksik ja õnnetu poolkollane vili. No seda ainukest ma ka noppima ei hakanud. Lihariiulitel ilutsesid tohutud kalkunikintsud. Ma ei kujuta ette, milline lamba suurune lind sinna varem külge käis!!! Meil maal olid kalkunid ikka sellised linnumoodi tegelased. Ilmselt on siin aretatud salaja tegelikult suletud kalkunid, kellel ka tiibade asemel hiigelsuured kintsud seljast välja kasvavad...
Meie selleaastane jõulupraad oli miski stuffinguga kana ja kardulas ja salat. Ja rabarberikook. Täitsa lõpp, jõulude ajal rabarberikooki süüa... Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu elust siin linnas saaks peaegu sama hullu ja tragikoomilise filmi kui "Bridget Jones", ainult et teemad oleks suti teised. Ja marki teeks peategelane tunduvalt vähem. Vähemalt mitte mingit tagumikku tuletõrjetorul üles-alla ei sõidaks. Peaosa võiks mängida... Kate Blanchet on vist liiga diiva? Selline väike veidrik, keda annab ka üles mukkida... Franka Potente?
Ei tea kas filmil on ka õnnelik lõpp ja kas seal lund hakkab sadama?
Kuuseta. Lumeta. Kodusteta. Kingijagamiseta.
Kuusk siia lihtsalt ei mahu. Oma koju ma jällegi ei jõua osta.
Lund siin niikuinii ei saja. Ehkki enamasti on meeldiv, kui välja minnes võib kingad jalga tõmmata ja samsist saapad peavad tegelikult ka üle kahe nädala vastu. Aga ikkagi pole lumises metsas kolamise rõõmu ja seda rahu, mis saabub, kui kogu maa on kaetud valge lumega.
Telkust näitas "Bridget Jonesi päevikuid", mida ma olen vist oma neli korda juba näinud, aga vaatan iga kord uuesti. Ja loomulikult sajab filmis Londonis lund. ja loomulikult peab Bridget sinna lume sisse leopardimustriliste alukatega kakerdama minema. Jookseb järgi Colin Firthile... mõelge! Lumi siin ilma igasuguste Coliniteta sobiks ka suurepäraselt.
Helistasin emale, ta ütles, et seal on 12 kraadi külma. Käis surnuaias. Seekord ilma minuta. Kuskil viimased viis aastat oli meil emaga traditsioon just kahekesi surnuaeda küünlaid viima minna. Pimedas, kui lumine surnuaed on üle külvatud hubisevate leekidega ja arutada siis maailmaasju.
Ja kingitustega on sel aastal nii, et emale saatsin kotitäie mingit briti jõulunänni ja enamus sõpru on oma leevikestega kaardi ka saanud, aga muud mitte. Ja just sel aastal pole mulmingit jõuluvihkamist ja stressi. Kogu stress on mujale läinud, indeed ja ma pakun, et jõulustressi saavad need inimesed, kel muud stressi pole... sest lõppudelõpuks, kõigil peab vähemalt korra aastas mingi hirmus stress olema. :D Stress. Moesõna aastast 1998.
Aga tegelikult, mulle tundub, et kui ma Eestis olin, siis käis see tingeltangel mulle hirmsasti närvidele... Aga siin. Kaubamajad tegid oma jõulukaunistused juba oktoobi lõpus, nii et tegelikult on jõulud siin kuuendiku aastast ja paratamatult sellega harjub. Tohutud jõulutuled on ainult Regentil, seal ka vaheldumisi "Ice Age" mammutitega. Oxfordil on puud sama palju kaunistatud kui Tartus Rüütli tänaval ja thats it. Mingeid rippuvaid jõuluvanasid ma küll täheldanud pole. Ja keegi ei pushi mind siin miljonite kingitustega ka muidugi... Aga tegelikult, kui mul on resursse, siis teen kingitusi hea meelega ja ei pea seda rumalaks raharaiskamiseks.
Ahjaa, käisime täna Asdas jõulushoppingul, sest mina tahtsin oma koduvabaks nädalavahetuseks aluspesu soetada ja koju odavaid pajapüüre osta, 1.59.-, muideks, võrreldes Habitati 9.99.-. Ja Asdas oli nagu täielik möll. Küünaldest oli ainult hiigelsuured pakud. Tealightsidest ja tavalistest küünaldest ei olnud lõhnagi. Leib oli otsas. Munad ainult kuuestes karpides. Kui sisse astusime, siis nägin ühe naise kärus kotti mandariinidega. Okei, mandariinid peavad olema, ehkki siin on nad tangeriinid. Ja pagan, kui meie puuviljasektsiooni jõudsime, oli mandariinikastides ainult 1 üksik ja õnnetu poolkollane vili. No seda ainukest ma ka noppima ei hakanud. Lihariiulitel ilutsesid tohutud kalkunikintsud. Ma ei kujuta ette, milline lamba suurune lind sinna varem külge käis!!! Meil maal olid kalkunid ikka sellised linnumoodi tegelased. Ilmselt on siin aretatud salaja tegelikult suletud kalkunid, kellel ka tiibade asemel hiigelsuured kintsud seljast välja kasvavad...
Meie selleaastane jõulupraad oli miski stuffinguga kana ja kardulas ja salat. Ja rabarberikook. Täitsa lõpp, jõulude ajal rabarberikooki süüa... Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu elust siin linnas saaks peaegu sama hullu ja tragikoomilise filmi kui "Bridget Jones", ainult et teemad oleks suti teised. Ja marki teeks peategelane tunduvalt vähem. Vähemalt mitte mingit tagumikku tuletõrjetorul üles-alla ei sõidaks. Peaosa võiks mängida... Kate Blanchet on vist liiga diiva? Selline väike veidrik, keda annab ka üles mukkida... Franka Potente?
Ei tea kas filmil on ka õnnelik lõpp ja kas seal lund hakkab sadama?
laupäev, detsember 24, 2005
jõulud
Kui ma täna töölt koju tulles trepist üles loivasin, ühes käes pungil Sainbury kott ja kaenla all kaks ülisuurt ümbrikku Eestist, siis ei leidnud ma oma võtmeid. Sven on Eestis, landlordi telefon on postkastis, ja kui ma mõtlesin, et lasen end mõnel majanaabril sisse lasta ja viskan oma söögipambu meie suurepärasele balkonile (tegelt lootsin ma, et balkoniuks on natsa lahti ja ma saan selle kaudu sisse ronida) ja siis ise linna kiman ja oma mure mõnda kokteili uputan, siis ei tulnud sellest ka midagi välja, sest kedagi polnud kodus. Ja nii ma siis helstasin kaks korda järjest kõigi 14 korteri nupud läbi, kõik ainult pinises vastikult vastu...
Kõige kenam lugu on see, et kui mul on siiani igal jõulupäeval mingi kena ja turvaline olemine olnud, siis nüüd veel parem: ma olen ju suisa kodutu. Ja mitte miski ei aja rohkem närvi kui see, et sul on tegelikult mõnus kodu olemas, soe, ilus, teleka ja dushikapiga, kuhu võiks peale külma talveilma unustada. Ja sul on seal olemas meigieemaldi ja villased sokid ja pidzhaamapüksid... Ja sa ei saa, sest sind eraldab neist paar lolli ust.
Võtsin siis tuubi ja sõitsin otse Peckenhami paleesse.
Kurb nagu...
Häid jõule!
Kõige kenam lugu on see, et kui mul on siiani igal jõulupäeval mingi kena ja turvaline olemine olnud, siis nüüd veel parem: ma olen ju suisa kodutu. Ja mitte miski ei aja rohkem närvi kui see, et sul on tegelikult mõnus kodu olemas, soe, ilus, teleka ja dushikapiga, kuhu võiks peale külma talveilma unustada. Ja sul on seal olemas meigieemaldi ja villased sokid ja pidzhaamapüksid... Ja sa ei saa, sest sind eraldab neist paar lolli ust.
Võtsin siis tuubi ja sõitsin otse Peckenhami paleesse.
Kurb nagu...
Häid jõule!
neljapäev, detsember 22, 2005
she might be lesbian
Ma pean ikka vist tõesti lebi olema, või on mu süda kellegi teise juures, et ma just praegu ühe imekauni ja isegi mõistliku jutuga noormehe oma kodu uksest välja puksisin. Aga jõulud veedame koos.
kohutav.
kohutav.
teisipäev, detsember 20, 2005
kaksknd dissemba
Kell on juba pool kolm öösel, aga ma just lõpetasin praeahju küürimise. Enne seda tõmbasime Triinuga christmascrackereid. Tegelikult on see jõululauateema, aga kuna mul juhuslikult oli kaks karpi neid kräkereid, siis teine jääb homseks, kui meile noormehed jõululõunale tulevad.
Igatahes, karbis oli kuus siukest kommikujuliselt pakitud asja. Et siis 2 tegelast tõmbavad ja kumb saab suurema osa, see saab sees olnud kingi endale. Pauguga tulevad nad lahti muideks. Ja meie karbi peal oli kiri et "Luxury Crackers" Maiäss. Mõtsime, et vaatame, mida need britid siis siin luksuslikuks peavad. Kräkkerist pudenes välja miski kotike mansetinööpidega... Üks kukkus katki, mõtlesime, et küllap saab neid aastavahetusel tina valamisel kasutada... Aga me ei saanud ikka oma uudishimust võitu ja tegime järjepanu kõik kuus lahti. Üks tobedam kingitus kui teine: Maailma Kõige Koledam Võtmehoidja oli vist kõige tipp. Mr. Hankey Jõulujunni kujuline tilberdis. Siis mingi märk. Pläss. Siis mingi kett, mis Triinule õnneks pahkluu ümber mahtus. Ja kõigele lisaks veel on igas kräkkeris paberist kroon, mis peaks siis söömaaja löpuks pähe tõmmatama. Ja sinna juurde on igas pakis sedel küsimusega ja naljaga. Üsna mõttetud naljad, aga kui on piisavalt hõõgveini joodud vms, siis ilmselt on päris naljakas mütse pähe tõmmata ja junnikujulist võtmehoidjat omada...
Jõuludest veel nii palju, et kuuse jaoks meil ilmselgelt raha pole. Kui kuuse saakski, siis tuleks popkorn külge panna, nagu ameeriklased teevad (pagan, aga popkornipott on meil ju ää rikut ja mikrouun kah), aga ma ei taha ju. Ja sis ostsin täna Sainsburyst ühe iigelsuure jõulutähe. Asi seegi, meie beezi tuppa sobib nagu rusikas silmaauku. Aga kui ma seal riiulite vahel edasi kakerdasin, siis märkasin kadedusega, et eemalt lähenes tädi, kel oli siuke 5 jalane kuusk ostukärru pandud... Ja see kuidas ta selle kuusega poes ringi tuuritas, oli päris lahe. Pluss flegmaatiline tsimpirimpist müüjanoormees, kes asju eriti rahulikult kotti tõstis ja siis pärast ei seletanudki Triinule, miks ta ei saa oma kaardiga seal maksta, kuigi varem on saanud. Ta lihtsalt vaikis ja Triin pidi sulas maksma...
Okei, näib, et meil on uneaeg, mul on nohu ka, nii et täna öösel norskame vist triinuga mõlemad... Lahe!!!
Igatahes, karbis oli kuus siukest kommikujuliselt pakitud asja. Et siis 2 tegelast tõmbavad ja kumb saab suurema osa, see saab sees olnud kingi endale. Pauguga tulevad nad lahti muideks. Ja meie karbi peal oli kiri et "Luxury Crackers" Maiäss. Mõtsime, et vaatame, mida need britid siis siin luksuslikuks peavad. Kräkkerist pudenes välja miski kotike mansetinööpidega... Üks kukkus katki, mõtlesime, et küllap saab neid aastavahetusel tina valamisel kasutada... Aga me ei saanud ikka oma uudishimust võitu ja tegime järjepanu kõik kuus lahti. Üks tobedam kingitus kui teine: Maailma Kõige Koledam Võtmehoidja oli vist kõige tipp. Mr. Hankey Jõulujunni kujuline tilberdis. Siis mingi märk. Pläss. Siis mingi kett, mis Triinule õnneks pahkluu ümber mahtus. Ja kõigele lisaks veel on igas kräkkeris paberist kroon, mis peaks siis söömaaja löpuks pähe tõmmatama. Ja sinna juurde on igas pakis sedel küsimusega ja naljaga. Üsna mõttetud naljad, aga kui on piisavalt hõõgveini joodud vms, siis ilmselt on päris naljakas mütse pähe tõmmata ja junnikujulist võtmehoidjat omada...
Jõuludest veel nii palju, et kuuse jaoks meil ilmselgelt raha pole. Kui kuuse saakski, siis tuleks popkorn külge panna, nagu ameeriklased teevad (pagan, aga popkornipott on meil ju ää rikut ja mikrouun kah), aga ma ei taha ju. Ja sis ostsin täna Sainsburyst ühe iigelsuure jõulutähe. Asi seegi, meie beezi tuppa sobib nagu rusikas silmaauku. Aga kui ma seal riiulite vahel edasi kakerdasin, siis märkasin kadedusega, et eemalt lähenes tädi, kel oli siuke 5 jalane kuusk ostukärru pandud... Ja see kuidas ta selle kuusega poes ringi tuuritas, oli päris lahe. Pluss flegmaatiline tsimpirimpist müüjanoormees, kes asju eriti rahulikult kotti tõstis ja siis pärast ei seletanudki Triinule, miks ta ei saa oma kaardiga seal maksta, kuigi varem on saanud. Ta lihtsalt vaikis ja Triin pidi sulas maksma...
Okei, näib, et meil on uneaeg, mul on nohu ka, nii et täna öösel norskame vist triinuga mõlemad... Lahe!!!
pühapäev, detsember 18, 2005
11/12/05
Niisiis. Eilne õhtu kujunes meeletult pööraseks. Jäin loomulikult Teasse hiljaks, aga see tsikk, kellega me kokku pidime saama ja telefonist rääkima, samuti. Võrdsed.
Igatahes, seisin baarileti juures kui selja tagant lähenes Sipu. Siis mingi aja pärast Karel koos miski kahe pedekaga, kel oli samal õhtul soolaleivapidu old. Mingil hetkel haakusin juuksurihärra Rinaldoga ja lasime kellegil võõral tsimpirimpil juua välja käristada. Ta arvas, et me võiksime talle selle eest afterparty piletid muretseda. Kuidagi õnnestus meil jalga lasta. Palju tantsu ja inimesi. Ja siis muutus kõik häguseks.
Hakkasime Rinaldoga aftekale minema, aga siis kaotasin ma ta kuidagiviisi silmist. Tagasi T-bari. Vingerdasin tasakaalu hoides leti juures ja ootasin, millal Reimo lõpetab. Kuskilt bensukast haakisin miski prantslase külge. See kadus hiljem kuskile ära. Aftekale me ei saanudki, sest hoolimata metsikust rahvamassist väravate taga ei lastud enam mitte kedagi sisse. Kohti olevat 150 inimesele, aga sees olevat juba 300. Reimo rääkis täna, et ma olla turvameest fatassiks sõimanud ja väravaga lõgistanud ja tahtnud siis kohe Teasse komplainima minna, et ma olen pileti ostnud aga näe, sisse ei saa.
Kuidagiviisi oli Reimo bravuuritseva minu oma madratsile toimetanud ja ehkki ma olla veel enne magamajäämist avaldanud soovi kohe Teasse minna ja kuskile kaevata, siis magasin ma kenasti kuni hommikuni. Ja siis oli mul metsik peavalu, okseäda ja kõik muu, mis ei viita mitte lihtsalt pohmellile, vaid tõsisele alkoholimürgitusele. Pidime veel turule ka minema... Camdenisse ja siis sinnasamma Brick Lane lähedale. Mõlemad turulkäigud magasin ma lissalt maha. Ja kuidas ma siis hilejm koju komberdasin. OO mai kaad! Kui ma uksest sisse sain, panin oma ridiküli (kuhu ma olin baarist vist kõikvõimalikud flaierid kogunud) diivanile, kilekoti uue mobiili asjadega sinna kõrvale, mantli ilusti tooli seljatoele ja läksin vannituppa. Embasin oma kallist vetsupotti ja palusin andeks, et ma öösel tema juurde ei tulnud, vaid hoopis võõras kohas võõra potiga asju ajasin. Igatahes, mul oli täna umbes sama halb olla kui peale sügisest hedonistipidu Railiga, kui ma koduteel vastu puud oksendasin. Piinlik lugu. Läperdis.
Õhtul pidi piparkoogiküpsetus olema, millest ma üritasin viilida, sest mul oli tõesti maailmatu halb olla. Aga mõni on siin lihtsalt selline, et ei aktsepteeri sõna „ei“. Nii ma siis vedasingi end kaheksa paiku välja, kaenlas meie ahjupann, sest suure hurraaga alustanud piparkoogiküpsetajad avastasid, et neil puudub ahjust plaat. Õudsalt tore oli, aga mõned pederastid armastavad vist vahetevahel tujutseda ja nii vajus meie hea ja mõnusa ürituse lõpp kuidagi ära. Kahju.
Hea asi oli see, et kui ma Hayfieldi juurest meie tänavasse pöörasin, siis nägin, et keegi oli igast kolu prügikasti juurde tõstnud. Ja siis sinna ühe kasti peale miskid nõud kaunisti ladunud. Neli suurt taldriukut, kaks väiksemat, kaks kaussi ja kolm kruusi. Kõik miskist sinisetriibulisest komplektist. Kusjuures, üldse mitte koledad plönnid, siuksed igapäevased küll, aga no... minu meelest täitsa kabedad. Korjasin siis oma leiu kaenlasse ja tõin tuppa. Pesemise käigus avastasin küll ühes suures taldrikus miski prao, aga kui see ka katki läheb, siis jääb täpselt kolm alles.
14/12/05
Ohka, ohka veel kord ja hoia kahe käega peast kinni. Millega ma selle ära olen teeninud? Natuke stabiilsust poleks ju liiast? On meil kena elamine ja tore pere. Mul on midagi töökohataolist ja töökaaslased muutuvad iga päevaga omamaks. London on talutav. Järjest tuleb juurde uusi häid tuttavaid.
Ja nüüd teatas Triin, et temal on siiski Iirimaal armastus ja ta kolib meie juurest minema. Tunnen end süüdi, sest mina olin see, kes tuli välja lolli mõttega, et kui mina järgmine kord armun, siis lähen ettekavatsetult peast lolliks. Minu meelest on see tohutu väärtus omaette, kui armastuse nimel kõigeks valmis ollakse ja natuke hullusi korraldatakse. Teisele maale kolitakse, lambist mingeid suuri asju ette võetakse... Jah, nii kaua kui kõik see ei puuduta su igapäevaelu, on kõik korras.
Nüüd on meil kaunis elamine, aga kahekesi ei jõua me seda kuidagi üleval pidada. Ei tea veel, kunas Triin läheb, aga uut elanikku oleks vähemasti jaanuari keskpaigaks vaja. Ma ei usu, et ma selleks ajaks oma eluarmastuse leian, kes võiks siia Triinu asemele minuga ühte tuppa kolida... Ja kes üldse tahaks mingi võõra tsikiga ühte tuppa kolida?! Mina küll mitte. Võibolla siis, kui mul oleks näpud hästi põhjas ja selle eest imevähe raha küsitakse. Ja kui tsikk on ka kabe ja peseb end korralikult. Kõige mõttekam oleks see, kui minu ja Triinu tuppa mõni kapl koliks. Ja siis mina kuskile mujale koliksin. Issand, maitaha seda enam. Kas ma ei või niisama rahulikult kuskil tsillida ja oma elu elada, ilma et ma peaks muretsema, kas mu külla kutsutud sõbrad pole liiga lärmakad või juurdlema, kes on külmkapist mu kodujuustu ära söönud... ja mõtlema, kuidas nendele bastarditele selgeks teha, et nad mu kodujuustu puutumata jätaksid. Ja kõige rohkem kardan ma seda, et siis pole mul ju enam seda perekonda, kellega neid niigi harvasid koduseid hetki koos veeta, mõni kord kuus küll, aga ikkagi koos poes süüa ostmas käia ja siis küünlavalgel õhtust süüa. Ja et sõbrad on enam-vähem ühed ja samad. Mitte nii, et astunud uksest sisse ja tuvastanud elutoas vedelemas võõrad nõmedad töllid, peab taanduma kuskile oma tuppa ja köögis vaikselt pihve praadima.
Jeeber, maiviitsi. Mul on ametlikult murekorts laubal, pidevast, isegi alateadlikust kulmukortsutamisest. Kui ma bussis raamatut loen, siis on ikka kulm kortsus, tööl pean pingutama, et seda jubedat briti grimassnaeratust nagu kord ja kohus pidevalt näole manada. Kui ma nõusid pesen, siis puurin neid oma pilguga, nagu nad oleksid midagi eriti rämedat. Triin ütleb, et lehte lugedes tuleb mul kuri nägu ette.
Ja kõik selle nõmeda raha pärast, mida on ikka ja jälle nii vähe, et seda tuleb kogu aeg laenata.
Persse.
Ja ma kuulan Dahlingut. Võiks ju siinmaal Coldpalyd või midagi siukest...
Aga Dahlingu lugude sõnad on nii twisted, et pakuvad hetkel kummalist lohutust. Sleeping with skeletions: „I’ll open my mouth and pull you out“ – how weird is that?!
I dont wan’t your darker side, but your lies. I’ll take you back any day and if you’d stay, I’ll smother you with money... viimane lause pani mõtlema, et oleks viimane aeg endale siinmaal rikas kosilane leida...who will smother me with money.
Sweeter: All the mistakes I made I dedicate to you... I have no home in this town, so when I go out, I’d stay out... oomaigaad, viimane on küll lause selle kerjuse suust, kes seal Peckhami Sainsbury juures lebotab ja mulle iga kord siukse jubemagusa hulkuva koera naeratuse kingib...
Wild. „She gives him the finger“ tähendab siin maal küll keskmist sõrme näitama, aga kui kutt sõrmuse toob ja see pole teemant, sest ta on lissalt laulja ja tsikk talle seepeale keskmist näppu näitab, siis pole siin ikkagi midagi imestada... Wild.
Niisiis. Eilne õhtu kujunes meeletult pööraseks. Jäin loomulikult Teasse hiljaks, aga see tsikk, kellega me kokku pidime saama ja telefonist rääkima, samuti. Võrdsed.
Igatahes, seisin baarileti juures kui selja tagant lähenes Sipu. Siis mingi aja pärast Karel koos miski kahe pedekaga, kel oli samal õhtul soolaleivapidu old. Mingil hetkel haakusin juuksurihärra Rinaldoga ja lasime kellegil võõral tsimpirimpil juua välja käristada. Ta arvas, et me võiksime talle selle eest afterparty piletid muretseda. Kuidagi õnnestus meil jalga lasta. Palju tantsu ja inimesi. Ja siis muutus kõik häguseks.
Hakkasime Rinaldoga aftekale minema, aga siis kaotasin ma ta kuidagiviisi silmist. Tagasi T-bari. Vingerdasin tasakaalu hoides leti juures ja ootasin, millal Reimo lõpetab. Kuskilt bensukast haakisin miski prantslase külge. See kadus hiljem kuskile ära. Aftekale me ei saanudki, sest hoolimata metsikust rahvamassist väravate taga ei lastud enam mitte kedagi sisse. Kohti olevat 150 inimesele, aga sees olevat juba 300. Reimo rääkis täna, et ma olla turvameest fatassiks sõimanud ja väravaga lõgistanud ja tahtnud siis kohe Teasse komplainima minna, et ma olen pileti ostnud aga näe, sisse ei saa.
Kuidagiviisi oli Reimo bravuuritseva minu oma madratsile toimetanud ja ehkki ma olla veel enne magamajäämist avaldanud soovi kohe Teasse minna ja kuskile kaevata, siis magasin ma kenasti kuni hommikuni. Ja siis oli mul metsik peavalu, okseäda ja kõik muu, mis ei viita mitte lihtsalt pohmellile, vaid tõsisele alkoholimürgitusele. Pidime veel turule ka minema... Camdenisse ja siis sinnasamma Brick Lane lähedale. Mõlemad turulkäigud magasin ma lissalt maha. Ja kuidas ma siis hilejm koju komberdasin. OO mai kaad! Kui ma uksest sisse sain, panin oma ridiküli (kuhu ma olin baarist vist kõikvõimalikud flaierid kogunud) diivanile, kilekoti uue mobiili asjadega sinna kõrvale, mantli ilusti tooli seljatoele ja läksin vannituppa. Embasin oma kallist vetsupotti ja palusin andeks, et ma öösel tema juurde ei tulnud, vaid hoopis võõras kohas võõra potiga asju ajasin. Igatahes, mul oli täna umbes sama halb olla kui peale sügisest hedonistipidu Railiga, kui ma koduteel vastu puud oksendasin. Piinlik lugu. Läperdis.
Õhtul pidi piparkoogiküpsetus olema, millest ma üritasin viilida, sest mul oli tõesti maailmatu halb olla. Aga mõni on siin lihtsalt selline, et ei aktsepteeri sõna „ei“. Nii ma siis vedasingi end kaheksa paiku välja, kaenlas meie ahjupann, sest suure hurraaga alustanud piparkoogiküpsetajad avastasid, et neil puudub ahjust plaat. Õudsalt tore oli, aga mõned pederastid armastavad vist vahetevahel tujutseda ja nii vajus meie hea ja mõnusa ürituse lõpp kuidagi ära. Kahju.
Hea asi oli see, et kui ma Hayfieldi juurest meie tänavasse pöörasin, siis nägin, et keegi oli igast kolu prügikasti juurde tõstnud. Ja siis sinna ühe kasti peale miskid nõud kaunisti ladunud. Neli suurt taldriukut, kaks väiksemat, kaks kaussi ja kolm kruusi. Kõik miskist sinisetriibulisest komplektist. Kusjuures, üldse mitte koledad plönnid, siuksed igapäevased küll, aga no... minu meelest täitsa kabedad. Korjasin siis oma leiu kaenlasse ja tõin tuppa. Pesemise käigus avastasin küll ühes suures taldrikus miski prao, aga kui see ka katki läheb, siis jääb täpselt kolm alles.
14/12/05
Ohka, ohka veel kord ja hoia kahe käega peast kinni. Millega ma selle ära olen teeninud? Natuke stabiilsust poleks ju liiast? On meil kena elamine ja tore pere. Mul on midagi töökohataolist ja töökaaslased muutuvad iga päevaga omamaks. London on talutav. Järjest tuleb juurde uusi häid tuttavaid.
Ja nüüd teatas Triin, et temal on siiski Iirimaal armastus ja ta kolib meie juurest minema. Tunnen end süüdi, sest mina olin see, kes tuli välja lolli mõttega, et kui mina järgmine kord armun, siis lähen ettekavatsetult peast lolliks. Minu meelest on see tohutu väärtus omaette, kui armastuse nimel kõigeks valmis ollakse ja natuke hullusi korraldatakse. Teisele maale kolitakse, lambist mingeid suuri asju ette võetakse... Jah, nii kaua kui kõik see ei puuduta su igapäevaelu, on kõik korras.
Nüüd on meil kaunis elamine, aga kahekesi ei jõua me seda kuidagi üleval pidada. Ei tea veel, kunas Triin läheb, aga uut elanikku oleks vähemasti jaanuari keskpaigaks vaja. Ma ei usu, et ma selleks ajaks oma eluarmastuse leian, kes võiks siia Triinu asemele minuga ühte tuppa kolida... Ja kes üldse tahaks mingi võõra tsikiga ühte tuppa kolida?! Mina küll mitte. Võibolla siis, kui mul oleks näpud hästi põhjas ja selle eest imevähe raha küsitakse. Ja kui tsikk on ka kabe ja peseb end korralikult. Kõige mõttekam oleks see, kui minu ja Triinu tuppa mõni kapl koliks. Ja siis mina kuskile mujale koliksin. Issand, maitaha seda enam. Kas ma ei või niisama rahulikult kuskil tsillida ja oma elu elada, ilma et ma peaks muretsema, kas mu külla kutsutud sõbrad pole liiga lärmakad või juurdlema, kes on külmkapist mu kodujuustu ära söönud... ja mõtlema, kuidas nendele bastarditele selgeks teha, et nad mu kodujuustu puutumata jätaksid. Ja kõige rohkem kardan ma seda, et siis pole mul ju enam seda perekonda, kellega neid niigi harvasid koduseid hetki koos veeta, mõni kord kuus küll, aga ikkagi koos poes süüa ostmas käia ja siis küünlavalgel õhtust süüa. Ja et sõbrad on enam-vähem ühed ja samad. Mitte nii, et astunud uksest sisse ja tuvastanud elutoas vedelemas võõrad nõmedad töllid, peab taanduma kuskile oma tuppa ja köögis vaikselt pihve praadima.
Jeeber, maiviitsi. Mul on ametlikult murekorts laubal, pidevast, isegi alateadlikust kulmukortsutamisest. Kui ma bussis raamatut loen, siis on ikka kulm kortsus, tööl pean pingutama, et seda jubedat briti grimassnaeratust nagu kord ja kohus pidevalt näole manada. Kui ma nõusid pesen, siis puurin neid oma pilguga, nagu nad oleksid midagi eriti rämedat. Triin ütleb, et lehte lugedes tuleb mul kuri nägu ette.
Ja kõik selle nõmeda raha pärast, mida on ikka ja jälle nii vähe, et seda tuleb kogu aeg laenata.
Persse.
Ja ma kuulan Dahlingut. Võiks ju siinmaal Coldpalyd või midagi siukest...
Aga Dahlingu lugude sõnad on nii twisted, et pakuvad hetkel kummalist lohutust. Sleeping with skeletions: „I’ll open my mouth and pull you out“ – how weird is that?!
I dont wan’t your darker side, but your lies. I’ll take you back any day and if you’d stay, I’ll smother you with money... viimane lause pani mõtlema, et oleks viimane aeg endale siinmaal rikas kosilane leida...who will smother me with money.
Sweeter: All the mistakes I made I dedicate to you... I have no home in this town, so when I go out, I’d stay out... oomaigaad, viimane on küll lause selle kerjuse suust, kes seal Peckhami Sainsbury juures lebotab ja mulle iga kord siukse jubemagusa hulkuva koera naeratuse kingib...
Wild. „She gives him the finger“ tähendab siin maal küll keskmist sõrme näitama, aga kui kutt sõrmuse toob ja see pole teemant, sest ta on lissalt laulja ja tsikk talle seepeale keskmist näppu näitab, siis pole siin ikkagi midagi imestada... Wild.
niisiis, kuu aega internetitut elu ja mahutatud kõigest kümnele aaneljale
Niiviisi, siin ma siis nüüd istun ,meie tuliuue elamise elutoas. Internetti veel pole, aga küll ma selle tekstijupi kuskil aplaudin.
Mõnus on see meie uus kodu. Kuigi, nagu me Kareliga arutasime, ma vist kohanen suht koht ruttu ja kui ma pean kuskil elama, siis lepin sellega.
Indeed, meie korter on nagu Melrose Placest, ainult ilma basseinita. Kolm korrust ja raudtrepid õue peal. Iga kord kui ülemised naabrid koju lähevad või sealt lahkuvad, on seda kuulda. Enne tuli terve kari trepist alla, ja küllap on meie appartemendi aknad juba kuid kardinatega kaetud olnud, ja täna., mõelge vaid, avatud... Keegi võõras tsikk siis piilus meie elutoa aknast (ukse moodi rohkem) sisse. Väga lõbus, kui ma suudaks sellistes situatsioonides kiiremini reageerida ja kui tema poleks ehmatanud selle peale, et siin tegelikult ka inimesed elutoas istuvad ja telku ees hommikust söövad, siis oleks ma talle sõbralikult lehvitanud ikka.
Üdse tundub, et meie majas ainult noored elavadki, ühtegi vanatädi pole näha olnud ja valju muusika peale pole keegi kaebama tulnud. Järgnevad paralleelid Melrospleisiga, mille Traka hommikusöögi kõrvale osavalt tõmbas: ilmselt hakkame me siin kõik oma majanaabritega nussima (mhmhh, täpselt nii ta väljenduski), Sven võtab endale naise Venemaalt, kes tahab elamisluba saada ja nii edasi ja nii edasi. Otsige kuskilt vanad melrõusi osad ja vaadake üle!
Neljapäeval sai ka Ghetto-klubi uuesti üle vaadatud. Seekord oli heterote osakaal suurem, aga Traka väitis, et ma olla lepsidelt ikka lanti saanud... hmmm, kahju küll... ma ei pannud tähelegi. Ja siis kõige tipp oli see, kui ma tantsupõrandal oma jala välja väänasin. Mkmm, ma polnud irrmuspurjumaja, natuke veini joonud, aga keegi pederast tõukas mind ülbelt ja siis nõksti! Mul on see jalg varem ka niiviisi trikitanud, seisin natuke ühe koha peal, et valu üle läheks ja mõtlesin edasi tantsida. Miski pikk imeliku soenguga rüütel tuli mind lohutama ja arvas, et mul hakkab parem, kui ta mind siit-sealt silub ja kõrva puhutab. No palun! Jala peale puhuda, paluks!
Bussis olid kaks ilusat kutsikat. Justnimelt, sellised 18-19 aastased nunnud poisid, üks oli vestiga, täpselt nagu peenemad lühikarvalised penid siin ja teisel olid lihtsalt armasad pruunid kutsikasilmad ja kutsikanägu. Heitsime siis pilke ja mõtlesime, kas teha meie bussipeatuses noorukitele „Chop-chop, off you go!!!“ või mitte. Me ei teinud. Kahju, eksole?
Eelmisel pühapäeval läksime kogemata sinna koledasse Yatesisse. No ja Traka pidi seal loomulikult oma numbreid jagama. Miskitele indiameestele. Vot ja siis üks tegelane, kelle sõbrale Traka oma numbri jättis, arvab, et mina olen tema unistuste naine ja helistab mulle õhtuti. Meil saab siis temaga sel pühapäeval deittu olema, ehkki mul pole aimugi, milline see tsimpi-rimpi välja näeb. Igatahes pigiseb ta, et ma olla peol temast täitsa mööda vaadanud. No eks ta siis üks jamadik ole... kahju...
27/11/05
Nii, lugesin Vol. 1. Ei ole me selle Tsimpirimpiga kusagile välja läinud. Helistab teine ikka vahetevahel, aga Trakal tekkis kahtlus, et tüüp on võibolla juba mõne kahtlase kebabiputka meie pulmadeks kinni pannud ja mulle mõne kena sari muretsenud. Hilisemas ajaks sobib see ürbak, millest ainult silmad näha on ja: „No booze for you, anymore, babe!“ Triinule ka kindlasti mõni nõbu või muud sorti lähem sugulane valmis vaadatud. Kas sellist Londonit me soovisimegi? EI!
Kuna me oleme iseseisvad naised, siis ostame endale ise booze’i. Kuidagi imelik hakkas küll, kui ma kolm korda järjest ühel nädalavahetusel iga päev Sainsburys seal vastava riiuli ees aru pidasin ja siis kaks korda sama kena kassaneiu (ka musta pearätiga, nii et juukseid pole näha) juurde maksma saabusin. Kuna meil raha väga vähe, väisame hetkel kohti, kuhu meil vaba sissepääs. Tasuta pedeklubipääsemeid meil majas ikka liigub, ühe kena noormehe tõttu, kes The Edges baarmeniametit peab. Aga heterokohad? Nii, siit umbes 40 minutise jalutusäigu kaugusel asub The Tea Bar, kus ka eesti noormees töötab ja alati kangemaid ja odavamaid kokse teeb. Kuna ta teadis, et me hetkel eriti vaesed oleme, siis saime esimesed koksid kahe peale ühe naela eest. Isegi Eestis oleks see päris hea diil, aga siin... Järgnes mingi kangem lagritsamaitseline shot ja ka miski limunaadikokteil. Traka arvas küll, et see limpa oli lissalt pealevõtukas ja kulistas seda julgesti, ehkki maapind ta jalge all oli juba ebakindlaks hakanud muutuma. Et ümbrus niipalju ei kõiguks, oli tarvis end tantsuplatsi ääres vastu seina toetada ja vaba käega ühest võõrast täitsa täis veiniklaasist kinni võtta. Ilmselt hakkas põrand jälle stabiilsemana tunduma, sest järsku oli Triin koos võõra pokaaliga kadunud. Okei.
Abistasin teda mõlema joogi manustamisel ja tundsin ka järsku kuidas maailm kuidagi ebakindlaks paigaks muutus. Ja ma ei tea, kas asi oli mu kleidis, mis mulle nii hästi sobis või täiskuus või milleski muus, aga ühel hetkel leidsin end olevat ümber piiratuna kolmest mehest: esimene, kelle ma kohe saabudes ära lantisin ja kellega me sõnagi lausumata üsna ruttu ühise keele leidsime, teine, kellest ma üldse suurt midagi ei mäleta, sest ta oli vist üsna mõttetu ja ilmselgete tsimpirimpi tunnustega ja keegi väga pikk noormees Paul, kes aga mütsi eemaldamisel pisut kiilanevaks osutus... Otsustasin neist kõigist loobuda ja lüüa külge hoopis ühele prillidega nohiku moodi noormehele (ma olen alati öelnud et „better racketscientist than rockstar“) Ta tundus olevat alguses üsnagi meelitatud ja huvitatud, aga siis ujus kuskilt välja ta sõbranje, ilmselt laboripartner, kes oli oma valge kitli ühe naela eest alla riidehoidu jätnud ja korraks napsu võtma tulnud.
Kõige selle juures suutsin silma peal hoida Triinul, kelle maailm vist hetkeks ka kaduma oli läinud ja kelle just selle pausi kestel keegi mutamees üles korjanud oli. Muta oli väga viisakas olnud ja üldse mitte liiga ligi litsunud, vaid nähtavat kahjutunnet üles näidanud, kui Triin oli maininud, et ta committed on. Minu pidev ilmumine oli teda küll vist mõnevõrra häirinud, sest ta olla mainunud: „Your friend is overprotective!“ aga missa teed.
Koju läksime kahekesi, teineteisel kaenla alt kinni, olles valinud omast arust kõige otsema tee. Tee osutus väikeseks ringiks, ja kui me poleks õige koha peal paremale pööranud, oleks me ilmselt kusagile east endi välja jõudnud. Et me kahekesi olime, siis korjasime me kuskilt poe eest kaasa kasutu plastmasskasti, millesse me mõtlesime hakata musta pesu paigutama. Kahjuks on meie en-suite bathroom na kitsuke, karp sinna kuidagi ei mahu ja ta vedeles mitu päeva kurvalt köögis. Siis panin ma tema sisse igasugused küürimis ja majapidamistarbed ja nüüd on tal otstarve.
Aga mul on nüüd töö ka. Kahlutasin mööda kesklinna, endal kotis 20 viimase raha eest kaunile paberile paljundatud CVd, nutt kurgus. Kuidas ma küll maksan oma osa üürist?
15. detsembril peab koos olema minu osa: 361 naela. Ja seda ei paistnud mitte kusagilt. Mõlgutasin, kas maha müüa oma neer või juuksed. Juuksed soovitas Reimo niikuinii blondiks värvida, et siis jääks siinmaal ilmselt paremini meelde ja pikki juukseid blondeerida pole mõtet niikuinii, kes neid nukutuuste harutada jõuab. Ja siis ma olekski lühikese blondi poisipeaga? Ja siis mõtlesin veel minna lesbibaare kammima ja sealt tööd küsida... Kui Sven sai geibaaris tööd, sest ta on siuke suht pandav tegelane, siis ma arvan, et ma pole lesbimaailmas just mitte pandamatu (kui arvestada neid Ghettos käike) ja võibolla saan kuidagi klaaspoleerija või lapiga üle laua tõmbajana tööd.
Õnneks ei pea ma seda nüüd meeleheitest tegema hakkama, sest hakkan tööle Tottenham Court Roadil ühes vidina ja mööblipoes. Ülemisel korrusel on padjad, katted, klaasid, pokaalid, topsid, kahvlid (ma loodan saada head discounti, sest need kahvlid seal olid tõesti kenad) ja alumisel igast mööblikraam. Töötan küll ainult 30 tundi nädalas, aga müüdud asjade pealt saab ka protsenti ja mul on mõte, et võiks ju otsida ka miski 10 tunnise koristaja või baaritöö. Et siis see papp oleks rasikamiseks ja elamiseks. Praegune läheks enam-vähem ära üüri peale.
Ohh, ja see Tottenham on ju täis kauneid sisustuskaubamaju: Habitat, Heals, Purves&Purves. Healsist sain juba kirja teel eitava vastuse. Et neil pole mu kogemustega inimesele midagi pakkuda. Mhmhh, nad said ja ka väga tõese CV. Praegusele on igale poole mõned kuud juurde valetatud ja CV ise on kauni paberi peale trükitud. Seepärast meeldis mu CV vist ka onule BO Conceptis. Ma ei looda väga midagi, aga ometigi oli see esimene koht, kus mul paluti ise tagasi helistada, mitte ei öeldud, et oodake meie kõnet. Kena, hakkab juba looma. Purvesisse kavatsen saata suurepärasel paberil suurepärase covering letteri ja oma suurepärase CV. CVdega on siin üldse selline lugu, et kõik võõramaalased panevad endale suva pidi kogemusi ja töökohti kirja, et kuskile löögile pääseda. Haridus ei koti kedagi, kogemus loeb.
Hea küll, aeg magama minna, sest homme on mu suurepärane esimene tööpäev. Ja ma ei pabla eriti, ei tea küll miks? Iga kord kui ma pablan, osutub asi tegelikkusest lihtsamaks... Homme keeran raudselt mingi tohutusuure sita kokku ja mind lastakse tunnipealt lahti... Ja ma olen töötu edasi... Päris kole oleks.
Aga homme tuleb Gio, ja mul on natsa kahju, et ma kõige parema aja päevast pean poes olema ja ei saa temaga linna avastada. Vaid hoopis Traka saab seda, ehkki ta pole Giod oma ihusilmaga kordagi näinud... Aga vahest saab ikkagi kuidagi nädala sees ka välja pidusse minna, sest tööpäev algab mul alles mõnusalt hilja: 12.
Ja kui nädalavahetusel veel Martin tuleb. Juhhaidii, ta lubas verivorsti ja viina tuua! Aga kõigi eelduste kohaselt saab selle osa aplaudida alles 16 detsembril, kui me internetsi saame... Ja siis saame 2 päeva internetsitada ja siis läheb Sven ära Eestisse ja võtab kümneks päevaks läppari kaasa. Hahaaa, kui tore.
Ok. Voodi on minu sõber.
30/11/05
Nii, Gio lahkus just, et minna linna geibaare avastama. Märkisin talle kaardi peale GAY Astorias, GAY, Escape ja Village. Pluss see baar, mis meil siin nurga taga on ja The Edge, kust kuidagi ikka üle päeva läbi saab käidud. Ma lähen homme alles 1.30 tööle ja mul oli kindel plaan täna välja minna. Tegelikult oli mul kindel plaan Ghettosse Nagnagnagile minna, aga kuna eile Giole seal vist väga ei meeldinud ja Triin end tõbisena tunneb, siis kadus ka mul igasugune tahtmine. Asja point on ses, et ma tean vist kümneid geikohti, aga heterokohtade arvestus on nullis. Minu meelest ongi Tea Bar ainuke lahe heterokoht, kus ma siin käinud olen. Ei saa ju arvestada mingit rumalat Yatesit või Lloyds Bar’i. Miks mina muudkui igast pederastidega kaasa lähen kuskile geibaaridesse ja nemad ei mõtlegi minuga kuskile heterokohtadesse tulla?!
Ega ma ei käigi ju baarides kedagi lantimas, aga nagu nigel on ikka vahetevahel pedede kaasatundvaid pilke või isegi põlastust märgata: „Fuckin faghag!“.
Nii tore on elada Londoni linnas, kui sul on siinsamas käeulatuses maailma kõige ägedamad peokohad maailma kõige ägedamate Djdega, keda aegajalt suure raha eest ka Eestisse transporditakse ja sa ei tea, kust neid leida. Hetkel, veel parem... Pole rahagi, Kym Mazellei läheks isegi Too2Muchi kuulama, aga kui event ise maksab mingi 12 naela ja sul on taskus kõigest 12 penni... siis ei mängi nagu välja. Isegi mitte rahakotti pole. See hakkab ka juba natuke haledana tunduma. Ja pangaarvet pole. Pean Sveni selja taga kerjama ja küsima ja paluma, et ta vaataks, kas mulle on mu hädine palk üle tulnud. 3 nädalat kuust ajast läheb üüriks ja ülejäänu on niivõrd väike summa, et ma ei oska isegi eestis sellega ära elada. Mis siis veel siin?! Kui ma nüüd praegu kõige masendavamate summadega arvestasin, siis jääb nädalas elamiseks kuskil 30 naela. Sellest 11 bussipiletile. Tuubist ei või unistadagi. Täpselt samamoodi nagu uutest riietest või võlgade tagasimaksmisest või reisist ükskõik kas Eestisse või Toulouse’i. Või Islandile. Või lihtsalt rongipiletile lennujaama. Ja ometi olen ma igal õhtul peale oma kuuetunnist tööpäeva niisama väsinud nagu oleksin 11 tundi Universaalis olnud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis seal oli küll parem: 5000 krooni, millest vaid 900 läks üüriks ja kõige parem toakaaslane üldse, ning peokaaslane alati ja kodust peole läks vaid 10 minutit jalgsi, kui üritus toimus kas Krahlis või Angelis või Prive’s. Ja 15 minutit Bonbonni. Siinmaal on maru kena hakata hommikul tund enne tööpäeva algust bussi peale sättima, seal seitse tundi kohal olla, millest pool tundi on lõunapaus ja makstakse ainult kuue tunni eest... Ja siis bussiga tagasi külg külje kõrval igast kahtlaste mutade ja timpirimpidega siiasamma mutalinna. Et siis mitte enam õhtul kodust välja minna viitsida, sest juba on külm ja pime ja aeg hakkab lähenema südaööle ja ma niiikuiniii ei tea ühtegi heteropleissi...? KAS MU ELU POLE NAGU NATUKE HALE?! 9 tundi oma päevast ära töllerdada ja siis selle eest mingit hädist pappi saada?!
Homme kirjutan selle covering letteri Purves&Purvesisse! Ma ei näinud oma töölepingus küll ühtegi punkti, mis mul päevapäealt lõpetada keelaks. Las see bitch Karina siis tegeleb oma umbkeelesete hiinlastega. Ma tahaks näha mitu kaarti see hiinlane tal päevas maha müüb... „Would you like to buy our card?“ „Oh, what’s card? Can you tell me about it?“ „Mmmm... eee... we have a card. Shopcard!“ Ja juba vudibki iinlane otsima kedagi kes seletaks, kuidas kaart toimib ja kuidas sellega säästa saab. Inglise keeles. Mis sel paganama mutil viga on, et ta nii hirmsasti seda kaardiostmist peale pressib. Issand, kuidas ma tahaks, et mul oleks pood ja kus asjad müüksid ise nii hästi, et poleks vaja mingit target-sale’i kehtestada ega mingeid lolle viienaelaseid kaarte müüa...
Kuulan praegu Variety Lab’i „I Like London In the Rain“, kus drummijabassise tausta peale ütleb mahe naisehääl alustuseks: „I Like London“ ja kui sa lootsid selle loo asemel kuulda mingit Air’i suitsiidilaulu, siis tundub see imelikuna. Kas nüüd mõnitusena või...? Või märgina, et cheer up, siin sa ju nüüd oled, võta siis, mis võtta annab. Ok, hakkan nüüd metoodiliselt vabadel päevadel Londoni muuseume kammima. Kõigepealt vaatan National Gallery otsast peale ikkagi läbi ja siis uuesti TATE. Ja siis History ja mis need kõik on... Ja teen hiigeltiirud siinsamas ümbruses, kuni jõeni välja. Ja enam ei istu pühapäeval toas. Kuratvõtaks. Kui oleks ainult keegi kes aktiivselt välja tiriks, ja asja häid külgi aitaks märgata.
5/12/05
I Like London In the Rain.
Istun pühapäevaõhtuse pohmakaga elutoas ja klõbistan sedasama laulu kuulates. Gio lahkus täna hommikul, ilma et ma oleks seda kuidagigi kuulnud. Jättis meile pika vetsupaberi peale kirjagi ja puha. Me kinkisime talle ingliskeelse 1959. aastal välja antud „Robin Hoodi“.
Gio suutis terve nädala üksi geibaarides ja klubides ringi kolistada. Kuna ta mitu päeva Sveniga käis, siis üleeile õhtul mainis Sven vaikse ohkega, et teda on tõesti liiga palju. Tõepoolest, üks sitsiljaano ja kolm eestlast ja sitsiljaanol on ikkagi rohkem energiat ja juttu kui neil kolmel kokku.
Kui Martin reedel saabus, siis hüppasime siin bussi peale, et temaga kesklinnas kokku saada. Juhtusime kuidagi kellegi natuke läperdava noormehe kõrvale, kes paari hetke pärast oma nokkivast olekust üles võpatas ja küsis kaunis inglise keeles: „Where am I?“ kuulnud, et Whitechapelis E1-s, hakkas ta sulaselges soome keeles vanduma. Tegemist oli Oskariga, kes meile oma rootslastevihkamist pihtis („They didn’t give me a map!“) ja omas omapäraseid vaatenurki venelaste kohta. Kuna ta on Soomest, siis teab ta täpselt, mis teha tuleb, kui venelased üle piiri hakkavad kippuma. Neilt tuleb ära võtta kogu vodka, kindad ja relvad. Et vodkat on ise hea juua, aga kui kindad ära võtta, siis hakkavad venelastel käed külmetama ja külmast kangete sõrmedega on relva väga raske käsitseda. Viimase illustreerimiseks jäljendas soomlane väga loomutruult kohmetunud sõrmedega päästikule vajutamist. Kusagil St. Pauli katedraali juures küsis Oskari: „Onko se Tampere?“ ja jutustas veel midagi omas keeles. Martiniga kohtudes kallistas ta teda nagu head sõpra, seda küllap meie kõigi eeskujul. Ja kui kotist poolene vaarikaviin välja koorus nentis soomlane midagi „viro“ ja „vodka“ ja „kiva“ kohta.
Ma pakun, et mu Londonis oleku tipphetkeks on siiani see, kui me seisime Lecester Squarei nurgal, mõeldes, kus on kõige parem pudelitäit Eesti viint manustada ja Martin osutas punasele putkale: „Phonebooth!“ Mõeldud-tehtud.
Picture this: December 2005, one Italian, one Finnish, three Estonians and bottle of vodka in phonebooth on the corner of Lecester Square.
Täiesti sõge lugu, putkas oli väga kitsas ja kuna ma sisenesin, käed all, siis ma neid kuidagiviisi ülespoole liigutada ei saanud. Alustuseks pidi keegi mind jootma. Giovannile hakkas loomulikult esimene lonks pähe ja ta jooksis hullumeelselt ümber putka, tehes meile läbi klaasi nägusid ja koputades putkale. Mispeale Oskari nentis: „No more pasta for you!“ (poliitiliselt üliebakorrektne, aga ülilõbus).
Kui viin otsas (selleks kulus vast 10 minutit), tuldi putkast välja ja mindi The Edge baari, meie Martini ja Triinuga kahlutasime ees minema, Gio ja Oskari jäid koos mõne eestlase ja ühe koleda jopega ohiolannaga kuskile kaugustesse. Sel ajal kui meie baaris järgmisi kokse kulistasime, oli soomlane väga purju jäänud ja iga Gio küsimuse peale vaid väitnud, et tema on soomlane. Gio seletas meile, et tema arust oli tüüp ka mingeid drooge tarbinud, aga meie meelest pole ta varem lihtsalt purjus soomlast näinud. Nii kaduski heteroOskari kuskile Soho avarustesse, loodan, et ta kuidagiviisi koju jõudis.
Peale The Edge’i tuli GAY Astorias. Triinul on pedede seas menu, kõik tulid teda musitama! Otsustasime edasi Fictionisse minna, aga sinna enam peale kolme sisse ei lastud. Et siis lihtsalt mõnusat bussisõitu. Sattusime ühte bussi mingite tegelastega, kes Popstarz’ist tulid. Bussitäis rahvast oli nagu Massa unistus (välimuselt) ja mul valmis plaan kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel reedel ise seda kohta külastada.
Järgmine päev möödus vegeteerides, poodi jõudsime alles õhtul kaheksa paiku, ehkki külmkapp juba mitu päeva vastu on kajanud. Martin pidi tulema jällegi Eesti viinade ja verivorstide ja muude kodumaa saadetistega, nii et meie ülesandeks jäi vaid pealevõtukas muretseda.
Kui me siin laua ääres jõime, siis tuli jälle siuke tore ja kodune tunne peale, minu meelest rääkisime ülivähe inglise keeles, mis sest, et Gio oli seltskonnas. Kui ta dushi alla läks, siis oli see kui kergendus, ei olnud enam süümekaid, et üks meist ei saa aru, mille üle teised naeravad.
Gio ja Martin läksid linna teistega kokku saama ja siis Heavenisse. Mul polnud mingit tahtmist sinna minna. Jälle palju pedekaid, kallid joogid ja 4 ruumi, kus kogu aeg ja energia läheb oma kaaslaste otsimisele ja nendel silma peal hoidmisele.
Kui me Traka ja Sveniga pudelitäie viinakoksiga number 25 bussi peale laekusime, et Aldgate Easti sõita, olin mina juba ammu ära purjusse jõudnud. Triin ilmselt ka, Sven võibolla vähem. Ometigi oli esimeseks asjaks Tea Bar’is minna leti juurde ja Reimolt juua tellida. Esimesel korral maksis mu jook £2.50, teisel korral alustuseks 50 penni ja seekord sain oma viinaelasest paberrahast lihtsalt viis münti tagasi. Sõpruse süvenedes lähevad joogid odavamaks... ;)
Muusika oli jälle ülihea, ja rahvas ka lahe. Mingil hetkel kangutas Triin kõige ees DJde juures tantsida, hoides mõlema käega kõvasti puldist kinni. Pidin talle seltsi minema ja me tegime metsikut tantsu. Hiljem püüdis keegi viisakas noormees Triinu kogu aeg kinni, kui ta keerutades tasakaalu hakkas kaotama.
Koju minnes lasime kaks bussi mööda, sest iga kord, kui Triin nägi bussi liginemas, jooksis ta bussijaama putka taha. Mina siis järele sõbrakätt andma ja juukseid hoidma. Lõpuks saime end bussi peale vinnatud ja koju.
Hommikul ärkasin Sveni valju naeru peale. Hoolimata sellest, et ma öösel Triinu kenasti voodisse toimetasin, oli ta hommikupoole sealt välja kakerdanud ja vetsupoti juurde magama jäänud. Eks Sven ta siis sealt enne tööle minekut avastas.
Triin on täna terve päeva voodis lamanud ja lubab joomise maha jätta. Vähemalt lähitulevikus. Ega pole võimalust ka.
Ma ei mäleta küll, et ta oleks peol kellegiga sebinud, aga mul oli ka tegemist mingite lesbinaistega... Aga igatahes, kui ma nüüd õhtul voodit tegin ja sealt pealt kotist võetud laialipillutud asju kokku korjasin, hakkas mulle silma miski tsekk. Sinna oli suurelt pastakaga kraapsitud „TRIIN“ ja siis viisakama käekirjaga kirjutatud „Allan“, mingi meiliaadress ja telefoninumber.
Nii et siis ikkagi sebiti.
Triinule tuli jutuks olnud paberilipakas muideks suure üllatusena.
5/12/05
Kui ma viis aastat tagasi Sveniga tuttavaks sain ja kusagil keskooliajal olla mind Triinuga tutvustatud, siis kes oleks arvanud, et me kunagi pereüksuse moodustame. Et oleme nagu leibkond ja saikond ja tomatkond ja juustukond ja istume ühel diivanil ühe teki all ja vaatame ühte telekat ja Triin peab Sveni juba peaaegu oma vennaks... Kui me täna kolmekesi õhtul sõbralikult köögis mustade nõude lademes orienteeruda püüdsime ja kraanikausist kahvleid otsisime, tuli jutuks hommikune lugu: Sven läks töövestlusele, aga tuli välja, et töö oli juba ühele teisele eestlasele ära antud. Üllatus-üllatus! Väljavalituks oli osutunud Karel. Karel on Sveni nõbu. Kui ma siis nüüd mainisin, et vähemalt jäi töökoht peresse, siis vaidles Sven mulle vastu: tema pere oleme praegu meie ju.
Sain linnas Liislepaga kokku. Võtsime Starbucksis mingid metsikult magusad koogid ja latted. Tore oli.
Saatsin ta pärast Picadilly Circusele, et sealt Oxfordile jalutada. Regent Street on ikka kohutav oma „Ice Age’i“ jõulukaunistustega. Kuidas sellist kitshi küll lubatakse? Põikasin kõrvaltänavasse, sest Regent on niikuinii kogu aeg nii metsikult rahavast täis ja kõik harrastvad sellist kõikuvat turistikõnnakut ja inimeste vahel põiklemine pole just kõige suurem lõbu. Oxford oli juba mõnusam, kolasin veel Topshopis ja proovisin suurt sinepivärvi kübarat pähe. Ma tahan seda! Võibolla aastavahetuse alede ajal?
Enamus poode oli juba kinni ja tänav hakkas mõnusalt tühjenema, puude otsas, mis küll veel lehes, särasid ilusad valged jõulutuled. London tundus jällegi elatava paigana.
10/12/05
Kas keegi üldse aimab, kui kaua võtab mul iga kord aega õige kuupäeva leidmine siia algusesse? Ma mõtlen ja mõtlen, välja ei mõtle, tavaliselt hüüan teise tuppa: „Kule, mis kuupäev täna on?“ Saades enamasti Triinult vastuse, tuleb järgmiseks küsimus: „Kirjutad oma blogi, jah? Vaata, et sa minust midagi väga piinlikku ei kirjuta!“ Tavaliselt kirjutan kõik ausalt ära, nagu on. Ja kui ma midagi lisan, siis ainult vürtsi mõttes... keegi ei pea ju kõigest kõike teadma ja ma ei pretendeeri Liivimaa Hendriku tiitlile (niikuinii ei kirjutanud tema ka päris õigeid asju), pigem erapooliku unarsõnu kasutava kirjutaja tiitlile. ;)
Triin on Dublinis, seepärast pidin kuupäeva telefonist kontrollima. OMG, 10. detsember juba. Kui ma seda kuupäeva vaatasin, siis tundus, et järsku on täna kellegi sünna. Aga ma võisin ka eksida. Homme on. Ja 13. detsembril.
Joon üksi vermutit, kõige odavamat Tesco oma. Ostsin selle eile mingis meeltesegaduses, võibolla harjumusest, sest oli ju reede. Tulin üksi koju, kõigepealt trügides puupüsti täis bussis, mis Bank’i juures tegi teesulu tõttu tohutu ringi. Tesco kilekott vetsupaberi, piima, leiva ja vermutiga soonis mulle kätte. Olin püüdnud kilekotti maha toetada ja seda jalgadega tasakaalus hoida, aga kui vermutipudel suure kolinaga pikali kukkus, arvasin, et parem oleks kott siiski kätte võtta.
Kodus keetsin riisi, praadisin tsukiinit ja tegin sinna kastme peale. Valasin vermuti klaasi. Söök oli hea, vermut hakkas natuke pähe. Vahtisin telekat. Praegu ei suuda ma kuidagi meenutada, mida ma vaatasin. Ahjaa, mingit rumalat komöödiat, kus paksuvõitu kontoritöölisest poissmeest tutvustati geielu ja narkootikumidega. Igatahes, siiani oli tema tippmeelelahutuseks kontoris lõunapaus teha ja Solitair’i mängida. Mispeale mulle tuli ka kange Solitaire isu peale.
Istusin arvutit taha, Sven oli jällegi mingeid optione muutnud, temale nimelt meeldib, kui visatakse korraga kolm kaarti, aga mulle mitte, nii pole ju võimalik võita! Muutsin optionid, aga ikkagi oli isu läinud. Installisin siin arvutisse oma fotoka tarkvara ja tõmbasin pildid arvutisse. Üle 150 veel Eestimaise pildi! Alo imeliku lipsuga köögis, Linda tänava vaade, Paula mu telefoni näppimas. Kärdi juures enne pidu, minu juures enne äraminekut, Martini soolaleib keedumunade ja kiluleibadega. Ahi, kuhu Madis roosa kriidiga venekeelseid roppusi kirjutas. Kris, Trainu ja Kadri. Kõikvõimalikes poosides pildid massast. Birgit ja mina Toomemäel kollaste lehtede sees. Tartu. Tartu...
Ja siis tuli mulle meelde, et just selsamal hetkel peetakse Vabas tänavas Kärdi sünnipäeva.
Eelmisel korral oli mul väga lõbus, mingist hetkest kadus mälu ja ma leidsin end hommikul koos sünnipäevalapsega nende pikas koridoris madratsil magamas. Ja terve järgmise päeva vaevas mind maailma kõige kõvem pohmakas. Kärt armastab ju kohutavalt külalislahkelt pakkuda viina ja shampuse segukokteile. Maitsevad nagu shampus, aga tegelikult on kolm korda kangemad.
Lappasin läbi pildimaterjali üle-eelmisest Kärdi ja Trainu sünnipäevast kohas. OO mai kaad! Algus on paljutõotav, aga lõpus on mul jällegi narkost läbi imbunud Cortney Love nägu ees, huulepulk laiali hõõrutud. Õnneks polnud ma ainus sellises konditsioonis olev tegelane.
Kaevusin vist kahe-kolme viimase aasta piltidesse.
Aprill 2003. Pariis. Oberkampf. Mariin, Kärt ja Sven koos odava vahuveiniga tähistamas Mariini sünnipäeva. Mariinil on piltide peal küll liiga valgeks puudertatud nina, aga kõik on rõõmsad ja kerges alkoholijoobes. Üks mu parimaid sünnipäevi siiani, jätkus Jean-Baptiste korteris kannabisega. Järgmised pildid juba sellest, kuidas me järgmisel hommikul unistena sealsamas tänavanurgal seisame ja ereda päikese käes silmi kissitame.
Või siis september 2002. Kärt läheb Pariisi ja meie Orniga oleme just USA-st koju saabunud. Metsik praaznik Damtanis, mille lõpp ka kergelt uduseks läinud. Igatahes on tehtud hulk pilte Kärdist suudlemas erinevate meestega. Pooled neist geid. Ja ega Ornigi alla jää. Suurest rõõmust koju saabumise puhul kargutab ta mingi punase auto kapotil Aigorit. Sven üritab end kellegi üherattalise ratta sadulasse pungetsada, abiks kümned sõbrakäed. Järgmise pildi taustal on ta juba ratta otsast maas, esiplaanil on rõõmus viisik plastmassnokatsite ja viinakokteilidega. Mingi pilt näeb välja nagu popp Fantareklaam, kamp rõõmsaid noori, aga Fanta asemel on kõrvuni naeratusega Kärdil käes pooleteiseliitrine pudel Sovetskojet...
Itsitasin üksi rõõmsalt poole ööni ja mõtlesin, et ehkki mul on hetkel suhteliselt kurb üksinda, siis mu noores elus on ikkagi metsikult lahedaid asju toimunud. Ja need pole alati mitte seotud olnud vaid Courtney Love’i joobe või pooleteiseliitriste shampustega. Enamasti piisab ka toredatest inimestest.
Cupl’ours’leita
Mu parempoolne alumine ige on põse juurest täiega üles paistetanud. Tarkus tuleb, sellega koos hambad. Kuidas nad ei võinud korraga kunagi 16-aastaselt ära tulla, mitte niimoodi paar korda aastas jupitada?!
Kaevusin Sveni plaatidesse. Lucy Pearl „Dont’t mess with my man“, OMG, kuidas kunagi sai selle loo järgi Kärdiga tantsitud. Mhmhh, just Kärt on mul terve eilse ja tänase päeva meeles olnud.
Okei, joon oma kohmi ära ja siis asun ülejäänud alko kallale. Pean 11-ks Tea’s olema, saan kokku mingi tsikiga, kes kolib Indiasse ja soovib oma soodsa 20-naelase telefonilepingu kellegile pärandada. 500 minutit kõneaega ja 200 teksti. 20 naela eest on päris korralikult saadud, mulle tundub. Need topup arved olid ikka pöörased. Ja Virgin! Pühajumal, mulle tundub ,et ainult Karel ja Raivo ja nüüd Liisa ka on Virgini kasutajad. Ok, mul on väga soodne nendega smssida, aga ma nimelt ei tee seda üle paari korra nädalas. Ja kõik teised inimesed on Orange või O2 kliendid. Ja neile Virginist helistada pole üldse odav. Pluss – no signal @ work.
Ja kui ma mõtlesin, et pean üksinda Tea Bar’is hängima, siis Sipu teatas natsa aega tagasi, et Shaun on ikka koduarestis, st. no date tonight, st. ta tuleb ka peole ja siis natsa hiljem sms Karelilt, et ta tahab ka ikka tulla. Naiss!!!
Läheks epileeriks jalad ära?
Hm. Selleks tuleb vist enne juua. Ja iga kord kui ma joon (noh nagu valuvaigistiks või nii) enne karvaeemaldust, olen ma hiljem nii läperdis ja ei viitsi enam massinaga kõristama hakata. Ohh.
Mõnus on see meie uus kodu. Kuigi, nagu me Kareliga arutasime, ma vist kohanen suht koht ruttu ja kui ma pean kuskil elama, siis lepin sellega.
Indeed, meie korter on nagu Melrose Placest, ainult ilma basseinita. Kolm korrust ja raudtrepid õue peal. Iga kord kui ülemised naabrid koju lähevad või sealt lahkuvad, on seda kuulda. Enne tuli terve kari trepist alla, ja küllap on meie appartemendi aknad juba kuid kardinatega kaetud olnud, ja täna., mõelge vaid, avatud... Keegi võõras tsikk siis piilus meie elutoa aknast (ukse moodi rohkem) sisse. Väga lõbus, kui ma suudaks sellistes situatsioonides kiiremini reageerida ja kui tema poleks ehmatanud selle peale, et siin tegelikult ka inimesed elutoas istuvad ja telku ees hommikust söövad, siis oleks ma talle sõbralikult lehvitanud ikka.
Üdse tundub, et meie majas ainult noored elavadki, ühtegi vanatädi pole näha olnud ja valju muusika peale pole keegi kaebama tulnud. Järgnevad paralleelid Melrospleisiga, mille Traka hommikusöögi kõrvale osavalt tõmbas: ilmselt hakkame me siin kõik oma majanaabritega nussima (mhmhh, täpselt nii ta väljenduski), Sven võtab endale naise Venemaalt, kes tahab elamisluba saada ja nii edasi ja nii edasi. Otsige kuskilt vanad melrõusi osad ja vaadake üle!
Neljapäeval sai ka Ghetto-klubi uuesti üle vaadatud. Seekord oli heterote osakaal suurem, aga Traka väitis, et ma olla lepsidelt ikka lanti saanud... hmmm, kahju küll... ma ei pannud tähelegi. Ja siis kõige tipp oli see, kui ma tantsupõrandal oma jala välja väänasin. Mkmm, ma polnud irrmuspurjumaja, natuke veini joonud, aga keegi pederast tõukas mind ülbelt ja siis nõksti! Mul on see jalg varem ka niiviisi trikitanud, seisin natuke ühe koha peal, et valu üle läheks ja mõtlesin edasi tantsida. Miski pikk imeliku soenguga rüütel tuli mind lohutama ja arvas, et mul hakkab parem, kui ta mind siit-sealt silub ja kõrva puhutab. No palun! Jala peale puhuda, paluks!
Bussis olid kaks ilusat kutsikat. Justnimelt, sellised 18-19 aastased nunnud poisid, üks oli vestiga, täpselt nagu peenemad lühikarvalised penid siin ja teisel olid lihtsalt armasad pruunid kutsikasilmad ja kutsikanägu. Heitsime siis pilke ja mõtlesime, kas teha meie bussipeatuses noorukitele „Chop-chop, off you go!!!“ või mitte. Me ei teinud. Kahju, eksole?
Eelmisel pühapäeval läksime kogemata sinna koledasse Yatesisse. No ja Traka pidi seal loomulikult oma numbreid jagama. Miskitele indiameestele. Vot ja siis üks tegelane, kelle sõbrale Traka oma numbri jättis, arvab, et mina olen tema unistuste naine ja helistab mulle õhtuti. Meil saab siis temaga sel pühapäeval deittu olema, ehkki mul pole aimugi, milline see tsimpi-rimpi välja näeb. Igatahes pigiseb ta, et ma olla peol temast täitsa mööda vaadanud. No eks ta siis üks jamadik ole... kahju...
27/11/05
Nii, lugesin Vol. 1. Ei ole me selle Tsimpirimpiga kusagile välja läinud. Helistab teine ikka vahetevahel, aga Trakal tekkis kahtlus, et tüüp on võibolla juba mõne kahtlase kebabiputka meie pulmadeks kinni pannud ja mulle mõne kena sari muretsenud. Hilisemas ajaks sobib see ürbak, millest ainult silmad näha on ja: „No booze for you, anymore, babe!“ Triinule ka kindlasti mõni nõbu või muud sorti lähem sugulane valmis vaadatud. Kas sellist Londonit me soovisimegi? EI!
Kuna me oleme iseseisvad naised, siis ostame endale ise booze’i. Kuidagi imelik hakkas küll, kui ma kolm korda järjest ühel nädalavahetusel iga päev Sainsburys seal vastava riiuli ees aru pidasin ja siis kaks korda sama kena kassaneiu (ka musta pearätiga, nii et juukseid pole näha) juurde maksma saabusin. Kuna meil raha väga vähe, väisame hetkel kohti, kuhu meil vaba sissepääs. Tasuta pedeklubipääsemeid meil majas ikka liigub, ühe kena noormehe tõttu, kes The Edges baarmeniametit peab. Aga heterokohad? Nii, siit umbes 40 minutise jalutusäigu kaugusel asub The Tea Bar, kus ka eesti noormees töötab ja alati kangemaid ja odavamaid kokse teeb. Kuna ta teadis, et me hetkel eriti vaesed oleme, siis saime esimesed koksid kahe peale ühe naela eest. Isegi Eestis oleks see päris hea diil, aga siin... Järgnes mingi kangem lagritsamaitseline shot ja ka miski limunaadikokteil. Traka arvas küll, et see limpa oli lissalt pealevõtukas ja kulistas seda julgesti, ehkki maapind ta jalge all oli juba ebakindlaks hakanud muutuma. Et ümbrus niipalju ei kõiguks, oli tarvis end tantsuplatsi ääres vastu seina toetada ja vaba käega ühest võõrast täitsa täis veiniklaasist kinni võtta. Ilmselt hakkas põrand jälle stabiilsemana tunduma, sest järsku oli Triin koos võõra pokaaliga kadunud. Okei.
Abistasin teda mõlema joogi manustamisel ja tundsin ka järsku kuidas maailm kuidagi ebakindlaks paigaks muutus. Ja ma ei tea, kas asi oli mu kleidis, mis mulle nii hästi sobis või täiskuus või milleski muus, aga ühel hetkel leidsin end olevat ümber piiratuna kolmest mehest: esimene, kelle ma kohe saabudes ära lantisin ja kellega me sõnagi lausumata üsna ruttu ühise keele leidsime, teine, kellest ma üldse suurt midagi ei mäleta, sest ta oli vist üsna mõttetu ja ilmselgete tsimpirimpi tunnustega ja keegi väga pikk noormees Paul, kes aga mütsi eemaldamisel pisut kiilanevaks osutus... Otsustasin neist kõigist loobuda ja lüüa külge hoopis ühele prillidega nohiku moodi noormehele (ma olen alati öelnud et „better racketscientist than rockstar“) Ta tundus olevat alguses üsnagi meelitatud ja huvitatud, aga siis ujus kuskilt välja ta sõbranje, ilmselt laboripartner, kes oli oma valge kitli ühe naela eest alla riidehoidu jätnud ja korraks napsu võtma tulnud.
Kõige selle juures suutsin silma peal hoida Triinul, kelle maailm vist hetkeks ka kaduma oli läinud ja kelle just selle pausi kestel keegi mutamees üles korjanud oli. Muta oli väga viisakas olnud ja üldse mitte liiga ligi litsunud, vaid nähtavat kahjutunnet üles näidanud, kui Triin oli maininud, et ta committed on. Minu pidev ilmumine oli teda küll vist mõnevõrra häirinud, sest ta olla mainunud: „Your friend is overprotective!“ aga missa teed.
Koju läksime kahekesi, teineteisel kaenla alt kinni, olles valinud omast arust kõige otsema tee. Tee osutus väikeseks ringiks, ja kui me poleks õige koha peal paremale pööranud, oleks me ilmselt kusagile east endi välja jõudnud. Et me kahekesi olime, siis korjasime me kuskilt poe eest kaasa kasutu plastmasskasti, millesse me mõtlesime hakata musta pesu paigutama. Kahjuks on meie en-suite bathroom na kitsuke, karp sinna kuidagi ei mahu ja ta vedeles mitu päeva kurvalt köögis. Siis panin ma tema sisse igasugused küürimis ja majapidamistarbed ja nüüd on tal otstarve.
Aga mul on nüüd töö ka. Kahlutasin mööda kesklinna, endal kotis 20 viimase raha eest kaunile paberile paljundatud CVd, nutt kurgus. Kuidas ma küll maksan oma osa üürist?
15. detsembril peab koos olema minu osa: 361 naela. Ja seda ei paistnud mitte kusagilt. Mõlgutasin, kas maha müüa oma neer või juuksed. Juuksed soovitas Reimo niikuinii blondiks värvida, et siis jääks siinmaal ilmselt paremini meelde ja pikki juukseid blondeerida pole mõtet niikuinii, kes neid nukutuuste harutada jõuab. Ja siis ma olekski lühikese blondi poisipeaga? Ja siis mõtlesin veel minna lesbibaare kammima ja sealt tööd küsida... Kui Sven sai geibaaris tööd, sest ta on siuke suht pandav tegelane, siis ma arvan, et ma pole lesbimaailmas just mitte pandamatu (kui arvestada neid Ghettos käike) ja võibolla saan kuidagi klaaspoleerija või lapiga üle laua tõmbajana tööd.
Õnneks ei pea ma seda nüüd meeleheitest tegema hakkama, sest hakkan tööle Tottenham Court Roadil ühes vidina ja mööblipoes. Ülemisel korrusel on padjad, katted, klaasid, pokaalid, topsid, kahvlid (ma loodan saada head discounti, sest need kahvlid seal olid tõesti kenad) ja alumisel igast mööblikraam. Töötan küll ainult 30 tundi nädalas, aga müüdud asjade pealt saab ka protsenti ja mul on mõte, et võiks ju otsida ka miski 10 tunnise koristaja või baaritöö. Et siis see papp oleks rasikamiseks ja elamiseks. Praegune läheks enam-vähem ära üüri peale.
Ohh, ja see Tottenham on ju täis kauneid sisustuskaubamaju: Habitat, Heals, Purves&Purves. Healsist sain juba kirja teel eitava vastuse. Et neil pole mu kogemustega inimesele midagi pakkuda. Mhmhh, nad said ja ka väga tõese CV. Praegusele on igale poole mõned kuud juurde valetatud ja CV ise on kauni paberi peale trükitud. Seepärast meeldis mu CV vist ka onule BO Conceptis. Ma ei looda väga midagi, aga ometigi oli see esimene koht, kus mul paluti ise tagasi helistada, mitte ei öeldud, et oodake meie kõnet. Kena, hakkab juba looma. Purvesisse kavatsen saata suurepärasel paberil suurepärase covering letteri ja oma suurepärase CV. CVdega on siin üldse selline lugu, et kõik võõramaalased panevad endale suva pidi kogemusi ja töökohti kirja, et kuskile löögile pääseda. Haridus ei koti kedagi, kogemus loeb.
Hea küll, aeg magama minna, sest homme on mu suurepärane esimene tööpäev. Ja ma ei pabla eriti, ei tea küll miks? Iga kord kui ma pablan, osutub asi tegelikkusest lihtsamaks... Homme keeran raudselt mingi tohutusuure sita kokku ja mind lastakse tunnipealt lahti... Ja ma olen töötu edasi... Päris kole oleks.
Aga homme tuleb Gio, ja mul on natsa kahju, et ma kõige parema aja päevast pean poes olema ja ei saa temaga linna avastada. Vaid hoopis Traka saab seda, ehkki ta pole Giod oma ihusilmaga kordagi näinud... Aga vahest saab ikkagi kuidagi nädala sees ka välja pidusse minna, sest tööpäev algab mul alles mõnusalt hilja: 12.
Ja kui nädalavahetusel veel Martin tuleb. Juhhaidii, ta lubas verivorsti ja viina tuua! Aga kõigi eelduste kohaselt saab selle osa aplaudida alles 16 detsembril, kui me internetsi saame... Ja siis saame 2 päeva internetsitada ja siis läheb Sven ära Eestisse ja võtab kümneks päevaks läppari kaasa. Hahaaa, kui tore.
Ok. Voodi on minu sõber.
30/11/05
Nii, Gio lahkus just, et minna linna geibaare avastama. Märkisin talle kaardi peale GAY Astorias, GAY, Escape ja Village. Pluss see baar, mis meil siin nurga taga on ja The Edge, kust kuidagi ikka üle päeva läbi saab käidud. Ma lähen homme alles 1.30 tööle ja mul oli kindel plaan täna välja minna. Tegelikult oli mul kindel plaan Ghettosse Nagnagnagile minna, aga kuna eile Giole seal vist väga ei meeldinud ja Triin end tõbisena tunneb, siis kadus ka mul igasugune tahtmine. Asja point on ses, et ma tean vist kümneid geikohti, aga heterokohtade arvestus on nullis. Minu meelest ongi Tea Bar ainuke lahe heterokoht, kus ma siin käinud olen. Ei saa ju arvestada mingit rumalat Yatesit või Lloyds Bar’i. Miks mina muudkui igast pederastidega kaasa lähen kuskile geibaaridesse ja nemad ei mõtlegi minuga kuskile heterokohtadesse tulla?!
Ega ma ei käigi ju baarides kedagi lantimas, aga nagu nigel on ikka vahetevahel pedede kaasatundvaid pilke või isegi põlastust märgata: „Fuckin faghag!“.
Nii tore on elada Londoni linnas, kui sul on siinsamas käeulatuses maailma kõige ägedamad peokohad maailma kõige ägedamate Djdega, keda aegajalt suure raha eest ka Eestisse transporditakse ja sa ei tea, kust neid leida. Hetkel, veel parem... Pole rahagi, Kym Mazellei läheks isegi Too2Muchi kuulama, aga kui event ise maksab mingi 12 naela ja sul on taskus kõigest 12 penni... siis ei mängi nagu välja. Isegi mitte rahakotti pole. See hakkab ka juba natuke haledana tunduma. Ja pangaarvet pole. Pean Sveni selja taga kerjama ja küsima ja paluma, et ta vaataks, kas mulle on mu hädine palk üle tulnud. 3 nädalat kuust ajast läheb üüriks ja ülejäänu on niivõrd väike summa, et ma ei oska isegi eestis sellega ära elada. Mis siis veel siin?! Kui ma nüüd praegu kõige masendavamate summadega arvestasin, siis jääb nädalas elamiseks kuskil 30 naela. Sellest 11 bussipiletile. Tuubist ei või unistadagi. Täpselt samamoodi nagu uutest riietest või võlgade tagasimaksmisest või reisist ükskõik kas Eestisse või Toulouse’i. Või Islandile. Või lihtsalt rongipiletile lennujaama. Ja ometi olen ma igal õhtul peale oma kuuetunnist tööpäeva niisama väsinud nagu oleksin 11 tundi Universaalis olnud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis seal oli küll parem: 5000 krooni, millest vaid 900 läks üüriks ja kõige parem toakaaslane üldse, ning peokaaslane alati ja kodust peole läks vaid 10 minutit jalgsi, kui üritus toimus kas Krahlis või Angelis või Prive’s. Ja 15 minutit Bonbonni. Siinmaal on maru kena hakata hommikul tund enne tööpäeva algust bussi peale sättima, seal seitse tundi kohal olla, millest pool tundi on lõunapaus ja makstakse ainult kuue tunni eest... Ja siis bussiga tagasi külg külje kõrval igast kahtlaste mutade ja timpirimpidega siiasamma mutalinna. Et siis mitte enam õhtul kodust välja minna viitsida, sest juba on külm ja pime ja aeg hakkab lähenema südaööle ja ma niiikuiniii ei tea ühtegi heteropleissi...? KAS MU ELU POLE NAGU NATUKE HALE?! 9 tundi oma päevast ära töllerdada ja siis selle eest mingit hädist pappi saada?!
Homme kirjutan selle covering letteri Purves&Purvesisse! Ma ei näinud oma töölepingus küll ühtegi punkti, mis mul päevapäealt lõpetada keelaks. Las see bitch Karina siis tegeleb oma umbkeelesete hiinlastega. Ma tahaks näha mitu kaarti see hiinlane tal päevas maha müüb... „Would you like to buy our card?“ „Oh, what’s card? Can you tell me about it?“ „Mmmm... eee... we have a card. Shopcard!“ Ja juba vudibki iinlane otsima kedagi kes seletaks, kuidas kaart toimib ja kuidas sellega säästa saab. Inglise keeles. Mis sel paganama mutil viga on, et ta nii hirmsasti seda kaardiostmist peale pressib. Issand, kuidas ma tahaks, et mul oleks pood ja kus asjad müüksid ise nii hästi, et poleks vaja mingit target-sale’i kehtestada ega mingeid lolle viienaelaseid kaarte müüa...
Kuulan praegu Variety Lab’i „I Like London In the Rain“, kus drummijabassise tausta peale ütleb mahe naisehääl alustuseks: „I Like London“ ja kui sa lootsid selle loo asemel kuulda mingit Air’i suitsiidilaulu, siis tundub see imelikuna. Kas nüüd mõnitusena või...? Või märgina, et cheer up, siin sa ju nüüd oled, võta siis, mis võtta annab. Ok, hakkan nüüd metoodiliselt vabadel päevadel Londoni muuseume kammima. Kõigepealt vaatan National Gallery otsast peale ikkagi läbi ja siis uuesti TATE. Ja siis History ja mis need kõik on... Ja teen hiigeltiirud siinsamas ümbruses, kuni jõeni välja. Ja enam ei istu pühapäeval toas. Kuratvõtaks. Kui oleks ainult keegi kes aktiivselt välja tiriks, ja asja häid külgi aitaks märgata.
5/12/05
I Like London In the Rain.
Istun pühapäevaõhtuse pohmakaga elutoas ja klõbistan sedasama laulu kuulates. Gio lahkus täna hommikul, ilma et ma oleks seda kuidagigi kuulnud. Jättis meile pika vetsupaberi peale kirjagi ja puha. Me kinkisime talle ingliskeelse 1959. aastal välja antud „Robin Hoodi“.
Gio suutis terve nädala üksi geibaarides ja klubides ringi kolistada. Kuna ta mitu päeva Sveniga käis, siis üleeile õhtul mainis Sven vaikse ohkega, et teda on tõesti liiga palju. Tõepoolest, üks sitsiljaano ja kolm eestlast ja sitsiljaanol on ikkagi rohkem energiat ja juttu kui neil kolmel kokku.
Kui Martin reedel saabus, siis hüppasime siin bussi peale, et temaga kesklinnas kokku saada. Juhtusime kuidagi kellegi natuke läperdava noormehe kõrvale, kes paari hetke pärast oma nokkivast olekust üles võpatas ja küsis kaunis inglise keeles: „Where am I?“ kuulnud, et Whitechapelis E1-s, hakkas ta sulaselges soome keeles vanduma. Tegemist oli Oskariga, kes meile oma rootslastevihkamist pihtis („They didn’t give me a map!“) ja omas omapäraseid vaatenurki venelaste kohta. Kuna ta on Soomest, siis teab ta täpselt, mis teha tuleb, kui venelased üle piiri hakkavad kippuma. Neilt tuleb ära võtta kogu vodka, kindad ja relvad. Et vodkat on ise hea juua, aga kui kindad ära võtta, siis hakkavad venelastel käed külmetama ja külmast kangete sõrmedega on relva väga raske käsitseda. Viimase illustreerimiseks jäljendas soomlane väga loomutruult kohmetunud sõrmedega päästikule vajutamist. Kusagil St. Pauli katedraali juures küsis Oskari: „Onko se Tampere?“ ja jutustas veel midagi omas keeles. Martiniga kohtudes kallistas ta teda nagu head sõpra, seda küllap meie kõigi eeskujul. Ja kui kotist poolene vaarikaviin välja koorus nentis soomlane midagi „viro“ ja „vodka“ ja „kiva“ kohta.
Ma pakun, et mu Londonis oleku tipphetkeks on siiani see, kui me seisime Lecester Squarei nurgal, mõeldes, kus on kõige parem pudelitäit Eesti viint manustada ja Martin osutas punasele putkale: „Phonebooth!“ Mõeldud-tehtud.
Picture this: December 2005, one Italian, one Finnish, three Estonians and bottle of vodka in phonebooth on the corner of Lecester Square.
Täiesti sõge lugu, putkas oli väga kitsas ja kuna ma sisenesin, käed all, siis ma neid kuidagiviisi ülespoole liigutada ei saanud. Alustuseks pidi keegi mind jootma. Giovannile hakkas loomulikult esimene lonks pähe ja ta jooksis hullumeelselt ümber putka, tehes meile läbi klaasi nägusid ja koputades putkale. Mispeale Oskari nentis: „No more pasta for you!“ (poliitiliselt üliebakorrektne, aga ülilõbus).
Kui viin otsas (selleks kulus vast 10 minutit), tuldi putkast välja ja mindi The Edge baari, meie Martini ja Triinuga kahlutasime ees minema, Gio ja Oskari jäid koos mõne eestlase ja ühe koleda jopega ohiolannaga kuskile kaugustesse. Sel ajal kui meie baaris järgmisi kokse kulistasime, oli soomlane väga purju jäänud ja iga Gio küsimuse peale vaid väitnud, et tema on soomlane. Gio seletas meile, et tema arust oli tüüp ka mingeid drooge tarbinud, aga meie meelest pole ta varem lihtsalt purjus soomlast näinud. Nii kaduski heteroOskari kuskile Soho avarustesse, loodan, et ta kuidagiviisi koju jõudis.
Peale The Edge’i tuli GAY Astorias. Triinul on pedede seas menu, kõik tulid teda musitama! Otsustasime edasi Fictionisse minna, aga sinna enam peale kolme sisse ei lastud. Et siis lihtsalt mõnusat bussisõitu. Sattusime ühte bussi mingite tegelastega, kes Popstarz’ist tulid. Bussitäis rahvast oli nagu Massa unistus (välimuselt) ja mul valmis plaan kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel reedel ise seda kohta külastada.
Järgmine päev möödus vegeteerides, poodi jõudsime alles õhtul kaheksa paiku, ehkki külmkapp juba mitu päeva vastu on kajanud. Martin pidi tulema jällegi Eesti viinade ja verivorstide ja muude kodumaa saadetistega, nii et meie ülesandeks jäi vaid pealevõtukas muretseda.
Kui me siin laua ääres jõime, siis tuli jälle siuke tore ja kodune tunne peale, minu meelest rääkisime ülivähe inglise keeles, mis sest, et Gio oli seltskonnas. Kui ta dushi alla läks, siis oli see kui kergendus, ei olnud enam süümekaid, et üks meist ei saa aru, mille üle teised naeravad.
Gio ja Martin läksid linna teistega kokku saama ja siis Heavenisse. Mul polnud mingit tahtmist sinna minna. Jälle palju pedekaid, kallid joogid ja 4 ruumi, kus kogu aeg ja energia läheb oma kaaslaste otsimisele ja nendel silma peal hoidmisele.
Kui me Traka ja Sveniga pudelitäie viinakoksiga number 25 bussi peale laekusime, et Aldgate Easti sõita, olin mina juba ammu ära purjusse jõudnud. Triin ilmselt ka, Sven võibolla vähem. Ometigi oli esimeseks asjaks Tea Bar’is minna leti juurde ja Reimolt juua tellida. Esimesel korral maksis mu jook £2.50, teisel korral alustuseks 50 penni ja seekord sain oma viinaelasest paberrahast lihtsalt viis münti tagasi. Sõpruse süvenedes lähevad joogid odavamaks... ;)
Muusika oli jälle ülihea, ja rahvas ka lahe. Mingil hetkel kangutas Triin kõige ees DJde juures tantsida, hoides mõlema käega kõvasti puldist kinni. Pidin talle seltsi minema ja me tegime metsikut tantsu. Hiljem püüdis keegi viisakas noormees Triinu kogu aeg kinni, kui ta keerutades tasakaalu hakkas kaotama.
Koju minnes lasime kaks bussi mööda, sest iga kord, kui Triin nägi bussi liginemas, jooksis ta bussijaama putka taha. Mina siis järele sõbrakätt andma ja juukseid hoidma. Lõpuks saime end bussi peale vinnatud ja koju.
Hommikul ärkasin Sveni valju naeru peale. Hoolimata sellest, et ma öösel Triinu kenasti voodisse toimetasin, oli ta hommikupoole sealt välja kakerdanud ja vetsupoti juurde magama jäänud. Eks Sven ta siis sealt enne tööle minekut avastas.
Triin on täna terve päeva voodis lamanud ja lubab joomise maha jätta. Vähemalt lähitulevikus. Ega pole võimalust ka.
Ma ei mäleta küll, et ta oleks peol kellegiga sebinud, aga mul oli ka tegemist mingite lesbinaistega... Aga igatahes, kui ma nüüd õhtul voodit tegin ja sealt pealt kotist võetud laialipillutud asju kokku korjasin, hakkas mulle silma miski tsekk. Sinna oli suurelt pastakaga kraapsitud „TRIIN“ ja siis viisakama käekirjaga kirjutatud „Allan“, mingi meiliaadress ja telefoninumber.
Nii et siis ikkagi sebiti.
Triinule tuli jutuks olnud paberilipakas muideks suure üllatusena.
5/12/05
Kui ma viis aastat tagasi Sveniga tuttavaks sain ja kusagil keskooliajal olla mind Triinuga tutvustatud, siis kes oleks arvanud, et me kunagi pereüksuse moodustame. Et oleme nagu leibkond ja saikond ja tomatkond ja juustukond ja istume ühel diivanil ühe teki all ja vaatame ühte telekat ja Triin peab Sveni juba peaaegu oma vennaks... Kui me täna kolmekesi õhtul sõbralikult köögis mustade nõude lademes orienteeruda püüdsime ja kraanikausist kahvleid otsisime, tuli jutuks hommikune lugu: Sven läks töövestlusele, aga tuli välja, et töö oli juba ühele teisele eestlasele ära antud. Üllatus-üllatus! Väljavalituks oli osutunud Karel. Karel on Sveni nõbu. Kui ma siis nüüd mainisin, et vähemalt jäi töökoht peresse, siis vaidles Sven mulle vastu: tema pere oleme praegu meie ju.
Sain linnas Liislepaga kokku. Võtsime Starbucksis mingid metsikult magusad koogid ja latted. Tore oli.
Saatsin ta pärast Picadilly Circusele, et sealt Oxfordile jalutada. Regent Street on ikka kohutav oma „Ice Age’i“ jõulukaunistustega. Kuidas sellist kitshi küll lubatakse? Põikasin kõrvaltänavasse, sest Regent on niikuinii kogu aeg nii metsikult rahavast täis ja kõik harrastvad sellist kõikuvat turistikõnnakut ja inimeste vahel põiklemine pole just kõige suurem lõbu. Oxford oli juba mõnusam, kolasin veel Topshopis ja proovisin suurt sinepivärvi kübarat pähe. Ma tahan seda! Võibolla aastavahetuse alede ajal?
Enamus poode oli juba kinni ja tänav hakkas mõnusalt tühjenema, puude otsas, mis küll veel lehes, särasid ilusad valged jõulutuled. London tundus jällegi elatava paigana.
10/12/05
Kas keegi üldse aimab, kui kaua võtab mul iga kord aega õige kuupäeva leidmine siia algusesse? Ma mõtlen ja mõtlen, välja ei mõtle, tavaliselt hüüan teise tuppa: „Kule, mis kuupäev täna on?“ Saades enamasti Triinult vastuse, tuleb järgmiseks küsimus: „Kirjutad oma blogi, jah? Vaata, et sa minust midagi väga piinlikku ei kirjuta!“ Tavaliselt kirjutan kõik ausalt ära, nagu on. Ja kui ma midagi lisan, siis ainult vürtsi mõttes... keegi ei pea ju kõigest kõike teadma ja ma ei pretendeeri Liivimaa Hendriku tiitlile (niikuinii ei kirjutanud tema ka päris õigeid asju), pigem erapooliku unarsõnu kasutava kirjutaja tiitlile. ;)
Triin on Dublinis, seepärast pidin kuupäeva telefonist kontrollima. OMG, 10. detsember juba. Kui ma seda kuupäeva vaatasin, siis tundus, et järsku on täna kellegi sünna. Aga ma võisin ka eksida. Homme on. Ja 13. detsembril.
Joon üksi vermutit, kõige odavamat Tesco oma. Ostsin selle eile mingis meeltesegaduses, võibolla harjumusest, sest oli ju reede. Tulin üksi koju, kõigepealt trügides puupüsti täis bussis, mis Bank’i juures tegi teesulu tõttu tohutu ringi. Tesco kilekott vetsupaberi, piima, leiva ja vermutiga soonis mulle kätte. Olin püüdnud kilekotti maha toetada ja seda jalgadega tasakaalus hoida, aga kui vermutipudel suure kolinaga pikali kukkus, arvasin, et parem oleks kott siiski kätte võtta.
Kodus keetsin riisi, praadisin tsukiinit ja tegin sinna kastme peale. Valasin vermuti klaasi. Söök oli hea, vermut hakkas natuke pähe. Vahtisin telekat. Praegu ei suuda ma kuidagi meenutada, mida ma vaatasin. Ahjaa, mingit rumalat komöödiat, kus paksuvõitu kontoritöölisest poissmeest tutvustati geielu ja narkootikumidega. Igatahes, siiani oli tema tippmeelelahutuseks kontoris lõunapaus teha ja Solitair’i mängida. Mispeale mulle tuli ka kange Solitaire isu peale.
Istusin arvutit taha, Sven oli jällegi mingeid optione muutnud, temale nimelt meeldib, kui visatakse korraga kolm kaarti, aga mulle mitte, nii pole ju võimalik võita! Muutsin optionid, aga ikkagi oli isu läinud. Installisin siin arvutisse oma fotoka tarkvara ja tõmbasin pildid arvutisse. Üle 150 veel Eestimaise pildi! Alo imeliku lipsuga köögis, Linda tänava vaade, Paula mu telefoni näppimas. Kärdi juures enne pidu, minu juures enne äraminekut, Martini soolaleib keedumunade ja kiluleibadega. Ahi, kuhu Madis roosa kriidiga venekeelseid roppusi kirjutas. Kris, Trainu ja Kadri. Kõikvõimalikes poosides pildid massast. Birgit ja mina Toomemäel kollaste lehtede sees. Tartu. Tartu...
Ja siis tuli mulle meelde, et just selsamal hetkel peetakse Vabas tänavas Kärdi sünnipäeva.
Eelmisel korral oli mul väga lõbus, mingist hetkest kadus mälu ja ma leidsin end hommikul koos sünnipäevalapsega nende pikas koridoris madratsil magamas. Ja terve järgmise päeva vaevas mind maailma kõige kõvem pohmakas. Kärt armastab ju kohutavalt külalislahkelt pakkuda viina ja shampuse segukokteile. Maitsevad nagu shampus, aga tegelikult on kolm korda kangemad.
Lappasin läbi pildimaterjali üle-eelmisest Kärdi ja Trainu sünnipäevast kohas. OO mai kaad! Algus on paljutõotav, aga lõpus on mul jällegi narkost läbi imbunud Cortney Love nägu ees, huulepulk laiali hõõrutud. Õnneks polnud ma ainus sellises konditsioonis olev tegelane.
Kaevusin vist kahe-kolme viimase aasta piltidesse.
Aprill 2003. Pariis. Oberkampf. Mariin, Kärt ja Sven koos odava vahuveiniga tähistamas Mariini sünnipäeva. Mariinil on piltide peal küll liiga valgeks puudertatud nina, aga kõik on rõõmsad ja kerges alkoholijoobes. Üks mu parimaid sünnipäevi siiani, jätkus Jean-Baptiste korteris kannabisega. Järgmised pildid juba sellest, kuidas me järgmisel hommikul unistena sealsamas tänavanurgal seisame ja ereda päikese käes silmi kissitame.
Või siis september 2002. Kärt läheb Pariisi ja meie Orniga oleme just USA-st koju saabunud. Metsik praaznik Damtanis, mille lõpp ka kergelt uduseks läinud. Igatahes on tehtud hulk pilte Kärdist suudlemas erinevate meestega. Pooled neist geid. Ja ega Ornigi alla jää. Suurest rõõmust koju saabumise puhul kargutab ta mingi punase auto kapotil Aigorit. Sven üritab end kellegi üherattalise ratta sadulasse pungetsada, abiks kümned sõbrakäed. Järgmise pildi taustal on ta juba ratta otsast maas, esiplaanil on rõõmus viisik plastmassnokatsite ja viinakokteilidega. Mingi pilt näeb välja nagu popp Fantareklaam, kamp rõõmsaid noori, aga Fanta asemel on kõrvuni naeratusega Kärdil käes pooleteiseliitrine pudel Sovetskojet...
Itsitasin üksi rõõmsalt poole ööni ja mõtlesin, et ehkki mul on hetkel suhteliselt kurb üksinda, siis mu noores elus on ikkagi metsikult lahedaid asju toimunud. Ja need pole alati mitte seotud olnud vaid Courtney Love’i joobe või pooleteiseliitriste shampustega. Enamasti piisab ka toredatest inimestest.
Cupl’ours’leita
Mu parempoolne alumine ige on põse juurest täiega üles paistetanud. Tarkus tuleb, sellega koos hambad. Kuidas nad ei võinud korraga kunagi 16-aastaselt ära tulla, mitte niimoodi paar korda aastas jupitada?!
Kaevusin Sveni plaatidesse. Lucy Pearl „Dont’t mess with my man“, OMG, kuidas kunagi sai selle loo järgi Kärdiga tantsitud. Mhmhh, just Kärt on mul terve eilse ja tänase päeva meeles olnud.
Okei, joon oma kohmi ära ja siis asun ülejäänud alko kallale. Pean 11-ks Tea’s olema, saan kokku mingi tsikiga, kes kolib Indiasse ja soovib oma soodsa 20-naelase telefonilepingu kellegile pärandada. 500 minutit kõneaega ja 200 teksti. 20 naela eest on päris korralikult saadud, mulle tundub. Need topup arved olid ikka pöörased. Ja Virgin! Pühajumal, mulle tundub ,et ainult Karel ja Raivo ja nüüd Liisa ka on Virgini kasutajad. Ok, mul on väga soodne nendega smssida, aga ma nimelt ei tee seda üle paari korra nädalas. Ja kõik teised inimesed on Orange või O2 kliendid. Ja neile Virginist helistada pole üldse odav. Pluss – no signal @ work.
Ja kui ma mõtlesin, et pean üksinda Tea Bar’is hängima, siis Sipu teatas natsa aega tagasi, et Shaun on ikka koduarestis, st. no date tonight, st. ta tuleb ka peole ja siis natsa hiljem sms Karelilt, et ta tahab ka ikka tulla. Naiss!!!
Läheks epileeriks jalad ära?
Hm. Selleks tuleb vist enne juua. Ja iga kord kui ma joon (noh nagu valuvaigistiks või nii) enne karvaeemaldust, olen ma hiljem nii läperdis ja ei viitsi enam massinaga kõristama hakata. Ohh.
esmaspäev, detsember 12, 2005
wink-wink!
Ma olen meie koduarvutisse juba kaheksa lehete bloggi kirja pannud. Ei j]ua oodata, kunas selle kogublamaazhi publissida saab.
Ehkki t'na on esmasp'ev, on mul vist ikkagi laup'evasest piost pohmakas. T'nan taevaisa tasuta jookide ja heade s]prade eest!
Ehkki t'na on esmasp'ev, on mul vist ikkagi laup'evasest piost pohmakas. T'nan taevaisa tasuta jookide ja heade s]prade eest!
Tellimine:
Postitused (Atom)
