kui toredaks laupäev saab....

... seda näitab tänane päev veel. Veel olen ma pidzaamas ja hommikutee mul tassiga kõrval. Tassiga, mille me eile ostsime. Ja selle 3 kaaslast ka. John Lewisest, kui mälu ei peta. Sellised suured kaunid rustikaalsed valged kruusid. Ei olegi siin kõik Laura Ashley stiilis, nagu ma arvasin...
Ja eilse päeva ost oli siis 99p eest juuksekumme H&M-st. Aga olid ka tõepoolest vajalikud. Niisama vajalikud kui mu nädalane rongikaart (£ 9.50).
Ja kõigele sellele kahlutamisele Regent st-l ja Oxfordil järgnes vaikne toidushopping koduses Sainsburys, kus veel oli plaan kodus viint juua, aga kui pasta söödud, siis lösutas meie praegu viieliikmeline pere diivanil ja isegi kõige suuremad partyboyd ei viitsinud end liigutada. Ja sis me vaatasime sveniga kortereid. Päris Chelseasse küll ei jõua üürida... Islington rohkem...
Ahjaa. Sain uue telefoninumbri ka. Olen nüüd ka virgin, täpselt sama moodi nagu Raivo ja Karel.

here i am

Olen siin magamistoapõrmandul läpaka taga.Andestage seepärast näpukad.
Tallinnas oli jube spliin. Kahlutada läbi sopaste tänavate ilma mütsita Kalamajja tüdrukute juurde, kus mulle kohe putru sisse hakati toppima. :D Tegelt oli see vahva... Raili on ju ikkagi NII tore. Mõlemad Anneliga andsid oma pildid kaasa ja puha.
Siis Dotsendiga sööma. Selle aja peale keeras kõhus juba nii hirmsasti, et tellitud kana ei tahtnud alla minna. No lõpuks ta läks ja siis järgnes viinashopping, mille järel nägime Falcki turvameest, kes ühe ninasõõrme kinni pigistas ja teisest rohelist tatti välja purtsatas. Ja kordas sama teise ninasõõrmega. Sellele järgnes hüsteerilise naeru hoog minu poolt. Ja siis jällegi spliinitunne: mis ma seal Londonis ikka teen?
Lennujaamas valdas masendus, kõik olid ju minuga hüvasti jätnud ja kui tavaliselt on vähemalt 6-8 inimest, siis seekord olime emaga kahekesi :( Aga vahet pole. Saingi temaga lõpuks natsa kahekesi juttu ajada.
Mu kohver oli 22 kilo, st. 20 kilo minu asju ja siis täpselt 2 kilo need viinad,mille ma hiljem lisasin. Käsipagasist kougiti välja patareilaadija, mis oli viisakalt punase soki sisse topitud, et ta midagi ei torgiks. Nägu sai mul küll sama punaseks kui sokk... Piinlik lugu.
Nagu tavaks, pidasid mind Eesti Õhu crew liikmed mind jällegi Briti kodanikuks, ega andnud mulle mingit tarbetut immigratsioonipaberit ja ma pidin seda valjusti selges eesti keeles küsima. Nagu selgus, ja rumalad stjuuardessid seda ei teadnud, läks seda vaja ainult mitte EU kodaniukele...
Raivo oli vastas ja aitas mu pagasit erinevatele rongidele upitada. Ilm on soe, nagu oleks Eesti septembri algus. MÕNNA. Ja siis ma võtan nüüd ametlikult tagasi sõnad nende kananäoliste briti meeste suhtes. Neil on siin kuskil 1 peatus enne meid pesa vist... üks superilus läks maha ja teine tuli kohe sealtsamast peale. Ja suur võimalus, et tegemist oli heteromeestega.
Praegu sõime, Sven joob (jälle), ja meie matsutasime Kareliga iigelsuurt pulgakommi süüa. Ma peaaegu mahutasin selle enne omale suhu. Ja sis kõik on järgemoodapüüdnud seda omale suhu venitada... Ma arvasin, et kommi võiks vahelduseks padja alla ka panna... Hühüüü.
Meil on tore. Ja just öeldi, et nii hea, et ma tulin. Süda läks kohe soojaks, teate....
Ja. See mu paganama Islandi unistus on lähemal kui ma arvasin...
;)

bye-bye...

Kohver on peaaegu pakitud. Käsipagasiks on mul nüüd ilus ja glämm punane boanahka sumadan. Kohver on TÄPSELT 20 kilo, aga ukse peal puudel kuivavad veel mõned pluusid ja kampsunid. Ja kuhu see viin läheb küll? See kõik puha ostmata...
Homme siis deittu Linda tänava näitsikutega ja siis 12:21 saan ma ka lõpuks ometi Spiritis põdrasarve all einestada. Eesti õhk ju teadagi süüa ei paku.
Ja siis ongi kõik selle kohaga siin.
Mis edasi saab... teab vaid... Tuul ja pilved?

:)

Sincearly Yours, M.

seks änd the siti

Vaatasin täna seda osa, kus Carrie Pariisi läheb. Meie tsikkide seast on teadagi Kärt see, kes seal linnas elamise plaane heietab. Aga kuna ma vaatasin seda õhtul, mil mu lennukini on jäänud... mingi 40 tunni ringis... (IIIKKKKK)... ja nägin kuidas Charlotte pisaraid veeretas, ja teised imelike nägudega ümber laua istusid... Nohh, hüvastijätt Parimatega pole vist nii suur probleem. Aga hakkasin tõepoolest nutma, kui Carrie oli juba Pariisis ja nägi läbi kohviku akna nelja sõbrantsi, kes mõnusalt laua ümber istusid ja ilmselt oma armu-, elu- ja muudest probleemidest pajatasid, võibolla kedagi klatshisid... ÄÄÄÄÄÄ... ja kas saab veel midagi tuttavlikumat olla. Kujutasin end juba ette mõne Costa või Nero akna taga, nina lössis vastu klaasi, jälgimas sees jutustavaid sõbrantse...

Mis mõnu on üksi sügisestes lehtedes sahistada?
Mis maitse on laupäevasel pannkoogil, kui seda peab üksi sööma?
Kas komöödia üksi vaadates üldse on naljakas? (Seepärast nad ongi halvemates sarjades seda naeru taustaks pannud)

Õnneks on mul hulga häid sõpse Londonis ka ees ootamas. Kui korterinaabrikandidaate on suisa mitu. Ja lennujaama tullakse vastu. Madratsit pakutakse. Kõike saab, kui vaja on...
Aga kui ma tahan Massat laupäevahommikuks?
Aga kui ma tahan lihtsalt seepärast tund aega lillepoes leti ääres seista, et Orniga juttu ajada?
Aga kui ma tahan, et keegi mind kõva sõnaga korrale kutsuks ja juhtme nii kokku ajaks, et ainuke variant on pusa korralikult lahti harutada, nagu ainult Trainu seda oskab?

Ja kui mul on PMS, kas siis keegi poistest, kellega ma koos hakkan elama, sellest ülepea aru saab?
:D


Okei.
Vähemalt oli täna ilus päev. Millele eelnes kahjuks kole öö (niuksuda oma ema magamistoa ukse taga, ise vähimatki aru saamata -- see peab küll iga 22-aastase täiskasvanud inimese unistus olema).
Aga päev oli ikkagi kõigile mu öistele hirmudele vaatamata päikseseline ja karge ja eestimaine.
Ilmselt toimus minu viimane söömaaeg Crepis. SEE salat. Ja ohtra piimaga kohvi. Ja Birzit. Pärast seda hulga mahalangenud lehti Toomel ja palju pilte.
Ja siis Kerli. Paula on suuremaks kasvanud, ikka näost laiem kui pikem, vägeva topeltlõuaga ning kõrvad on teisel kui kapsalehed. Kaks hammast, mida ta oma lõbusa konstantse titeirve ajal osavalt keelega katab, on alles hiljuti suhu tulnud. Igatahes suutis Paula minu sealoleku ajal endale koguni kaks korda miski junni püksi organiseerida, minu telefonil osavalt (ilmselt hammastega) numbri 77777 ("valitud number pole kasutusel") valida ja seejärel oma pissipotiga toas ringi rallida. Pott oli õnneks tühi.
Õhtul tuli Trainu kohvriga minu juurde ja oma ahastuseks märkasin, et see on NIIIIII väike. Igatahes mitte piisavalt suur, et sinna kogu oma elu ära paigutada. Mõtte raamatutest matsin kohe maha. Mõni suur lemmik, või midagi, mida pole lugenud? Milline neist lemmikutest? (Järsku see Almadovar... seal on mingi pühendus ka, ja raamat ise on väga õhuke...) Midagi kunstitarvet? Ei. Pole ruumi, pastellid murduksid ja maalimiseks pole seal ilmselt ruumigi. Pliiatsid? Kurat, midagi värvilist ikkagi tahaks. Aga akvarellis olen ma käpard ju... Oma padjapüür? Ei mahu. Mitu paari saapaid? Kingi? Millised tennised? Millised shampoonid, kreemid? Kas ainult öösärk või pidzhaama, või hoopis mõlemad? Mitu salli? Ja kus on need pagana Eesti kirjadega kindad? Ja oma kolmekümnest ridikülist... MILLINE?

Londonisse koliva 22-aastase naise elu on raske.

ma olen juba kakskndkaks ja mul peaks olema mees ja laps.

Einohh, sai jällegi veedetud Massaga kvaliteetaega. Meie mõistes on see laupäevane pohmakaga voodis lebotamine. Ehkki kell on juba pool kuus ja Nirk just uksest välja astunud, virvendab ekraan ikkagi silme ees kuidagi imelikult ja ma ei suuda oma pilku kuidagi nii ruttu kui tavaliselt klaviatuurilt ekraanile kontsentreerida.
Nii. Neljapäev.
Saabub Ufo, kellel ma raudteejaamas vastas käisin ja enda poole transportisin. Üsna tarbetult tegelikult, sest oma üllatuseks polnud ma tal jaamas üksi vastas ja kui pärast Red Hot Jazzil ta järgi ringi vaatasin, siis polnud teda kuskil, mobiilis oli mul küll seletav sms. :) Eeldasin, et tema sleepover toimub Filosoofi tänavas ja otsustasin puhtalt mugavuse pärast kah sealsamas tänavas, kuid teises otsas ööbida. Et hommikul oleks tore koos koju minna (kas saab veel praktilisem olla?!).
Kuna eelmise õhtu kohmik-crawlingust (Crepp-Maailm-Suudlevad Tudengid) olid mu taskupõhja jäänud krabisema tühised 30 krooni, siis otustasime selle raisata pitsale ja mulliveele. Aga see oli juba siis, kui ma olin talunud keski itimehe ja puurijamehe uksepiidapuurismist, et natuke maailma ka sinna korterisse läbi neti saaks sisse voolata.
Ok, hakkab juba joga tulema...
Eile siis Maailma peole. Tantsu ja laulupidu. Ma ütleks, et kui ma tean, et see on mul ikka väga mitme kuu viimane pidu Eestis, siis suudan ma küll sensuaalitseda ja nahhaalitseda mitme eest. Ja kui nõme tuttav olukord: keegi meeldis sulle umbes aastat kolm tagasi ja sa oled ta juba väga ära unustanud ja nüüd ilmub ta kohale ja vaatamata sellele, et tal on naine ja kaks last, ei taha ta su käest tantsuplatsil lahti lasta... Pf, miks nad nivisi hiljaks jäävad küll?
Läksin julmalt mingite võõraste tüüpidega kaasa vetsu kõhvi tegema. Suht pikk pops oli vist ,sest ukse peale hakati juba tampima ja kopsima. Ja kui me uksest välja astusime, siis mu kallid klassivennad plaksutasid. Okei.
Keerutada juukseid ümber sõrme ja kui keegi sul selle peale keelega üle nina tõmbab, siis lakkuda teda kõrva tagant?
Osta palju viina ja siis otsida tuttavaid, kellega seda jagada, sest siis kui jook juba välja kallatud, meenub ,et tegelikult viin ei maitsegi?
Rokkida sõbrannaga ja nutta sõbrannaga, kõike peaaegu ühel ajal?
Minna tüübiga, kes sind tegelikult üldse ei huvita, peale pidu Toomemäele lehtedesse sahistama(sahistama: lehtedest läbi kõndima) ja samal ajal helistada teisele ja rääkida talle eriti sensuaalse häälega mingit totaalset jama?
Tundub äge?
Kõige lõpetuseks võib minna suvalise takso peale, kus on juba üks tüüp ja lasta end sõbrannaga kahe kümpsi eest koju viia.

Must ongi uus must

Eile pidin kuldsete tähtedega minema ja Martini uue ahju peale kirjutama ühe oma tohututest elutõdedest. Sõnastus kuidagi nagu: "Kui keppida, siis uhkusega!"
Asja point on selles, et kui kellegiga bängida, siis bängida sellisega, kelle pärast hiljem häbi pole. Käesolevaga võib kogu meessugu veega alla lasta oma härrasmehelikkuse ja kusagilt tekkinud arvamuse, et nad on jõle viisakad, kui nad oma kireööd enda teada jätavad (ha-haa, jätavad nad jee!). Kui nad on pandavad, siis räägivad naised niikuinii ise ka, ja kui nad pole, siis nad ilmselt ei saagi.
Ometigi kirjutasime kõike muud ja hoopis minu mantlitaskust leitud roosa kriidiga. Madis kirjutas venekeelse roppuse. Kris Massa juhtimisel "Ally Mcbiil" (sama asi on kirjutatud markeriga ühe pargi tänava maja peale, Massa näitas seda mulle koduteel) ja joonistas Mickey. Massa tegi nirgiuru...
Õudsalt mõnus oli. Mitte see nirgiurg. Kogu õhtu. Peaaegu kogu Tartu-punt, keda ma tähtsaks pean. Ehkki Trainu pommis mind terve õhtu küsimustega, miks mul nii tõsine nägu on ja keda ma igatsen. Ütlesin siis, et tahan koju Raili juurde :P.
Täna puistasin ma teise pärli, küll Martiniga kahasse 65/35, ma ütleks (krt, meil neid pärle ikka jagub):
"Kui fertiilses eas naine titevarvastest rääkima hakkab, siis on asjad halvasti"
Asja kontekst oleks talvine sünnitusmaja, kus ma paaripäevase Paula kukeseenevarbaid imetlesin ja nendest vaimustusse sattusin ja sellega nii mõnedki oma meestuttavad endast välja suutsin viia. Lause teine pool viitabki sellele, et enamasti tunduvad asjad halvad olevat sellele teisele poolele. Jahh, mõned mehed pole ikkagi kahjuks vaimustatud väikeste jalgade padinast ja ilusast abielust. Ma ka mitte. Väiksed jalad jooksevad ilmselt kusagil aasta 2012 paiku. (Aga äkki varem, kui leidub keegi, kes paneb tundma, et väikesed varbad on just hetkel kõige tähtsamad ja ilma koos olemiseta enam kuidagi hakkama ei saa...? Või hoopis hiljem?)
Enivei. Praegu on veel see margialbumi täitmise aeg. Titealbum jäägu tulevikku.
Ja siis päeva komplimendiks oli nending, et suhe minuga on läbi aegade kõige parem suhe üldse... (Ah, mis te nüüd...)
ja homme on Red Hot Jazz, kus kevad ja sügis 2004 sai kõik korrad käidud. Ja küll aeg lendab, näe juba sügis 2005.
Ja moes on ikka must.

Life is a cabaret, mu love!

:)

Nii. rohkem kui 2 nädalat internetita on üle elatud. Ei hakanud väga kusagile netikohvikusse trügima ka...
Mis siis möödunud aja jooksul juhtunud on? (Kõik kurdavad,et ei tea minust enam midagi, sest ma blogitu olen).
1. London aim kamin'!!!
2. London aim kamin'!!!
3. London aim kamin'!!!

Ehkki, peab ütlema, mul on äraütlemata kahju oma mõnusast Kalamaja elamisest ja eriti mõnusatest korterinaabritest (kui mitte öelda toanaabrid ja mõnikord voodinaabrid) lahkuda. Ufo lendab õnneks ka detsembri alguses nädalavahetuseks Londonisse, niet... Ja siis peaks seal veel sel ajal olema suurem kogus pederastisid.
Mitte et ma ei võitleks kogu aeg geibaaride ja Angeli klubisse minemise vastu. Eelmisel laupäeval näiteks sättisin ja drinkisin heas usus, et minnakse Teenage Kicksile, aga enne uksest väljumist leiti, et Angelisse saab jala 10 minutiga ja Polymer on liiga kaugel. Nii ma siis mängisin seal üleval kohvikus geimeestega igasuguseid keele- ja daquirimänge ja all aerutasin heterotega ning püüdsin jalga tõsta baariletile. Seekord olid baarmenid toredamad ja tolerantsemad kui eelmisel korral muideks.
Üle-eelmisel nädalavahetusel osalesin sünnipäevapeol, kus enamus rahvast oli mulle täiesti võõras, keegi proua arvas, et peab mulle tingimata mainima, et 22 on ikka jube iga (ma küll ei arva nii... uusi asju kogeda on ju huvitav, olgu need sis head või halvad... ja marki saab endale lubada... aga kolmekümnendaks peaks margialbumi juba ülemisele riiulile tolmuma upitama ja üritama viisakaks hakata). See selleks... Mina igatahes kleepisin endale selle peoga sinna albumisse paar päris head suurt 4.50 marki juurde. Alates sellest, et küsin kellegilt noormehelt 3 korda mis ta nimi on ja kui see mulle mällu on kinnistunud, siis tõden rahulikult: "Sul on ikka imelik nimi küll!" Nimi oli Hillar muideks ja imelikku pole siin midagi.
Võibolla rääkisin ma veel kõva häälega mingeid piinlikke jutte, aga neid ma ei mäleta. Järgmine hetk olen ma Bonbonis ja keegi suur jõmm üritab mind ukse poole vedada sõnadega: "Lähme otsime ühe rahuliku kohviku, kus istuda ja rääkida!" Jeeber. Ma arvan, et istumisest ja rääkimisest oleks asi kaugel olnud, paremal juhul oleks ma kusagil piinlikus rahvakohas laua alla kukkunud, halvemal juhul oleks ärganud kusagil Lasnamäe koledas korteris.
Kuidagi juhtus nii ,et lõpetasin hoopiski sünnipäevalapse korteris (me kumbki ei saa aru, kuidas see juhtus). Muud midagi, aga nüüd ilmselt arvavad kõik tema tibituttavad, et olen nende kaunile ja ihaldet poissmehele käpa peale pannud ja mul on ilmselt 6-8 vaenlast juures...
Piisav karistus joomise ja blamaazi eest on juba see, et pidin järgmisel päeval 11 tundi tööl olema. Kui ma näost väga ära hakkasin vajuma, siis soovitas töökaaslane Keit mul kilekotti oksendada. Niisugune abivalmis ja tore inimene on ta.
Tegelikult on ta ka õudsalt tore, siuke töökaaslane võiks pikemalt olla lausa.
Enivei, miski prantsuse onu käib meid töö juures nillimas. Ja kuna ma elan koos tüdrukuga, kes väga enesekindlat kõiki, nii vanu kui noori mehi ära kasutab, siis arvasin, et võibolla on mul sealt midagi õppida. Õppetund, mille sain: "Igaühel on toimetulekuks omad viisid, ja see mis sobib Annelile, ei sobi sulle, ehk Ära ehi end võõraste sulgedega."
Veensin Keitu, et võtaksime vastu härra küllakutse väikesele peole tema Maakri tänava korteris, sest onul olevat vanemad Londonis ja palju sõpru... Nohh, lootsin ,et järsku mingid kontaktsid või midagi...
Kena elamine oli küll, interior design küll pisut liiga klassikaline (siuke beez puhvis sametdiivan).
Toidu keeras härra küll täiesti häbematult lihtsatest asjadest kokku, eriti kui arvestada tema kiidulaulu oma kokakunsti kohta. Näidati siis vidjusid ja asju, mis ta teinud on ja digipilte telekast. Kui ta juba oma telekapuldiga väga hästi hakkama ei saanud... Sättisin end kohe tugitooli istuma, et taat mulle külje alla pugeda ei saaks (sry, Keit!). Poetati küll end suisa tugitoolikäetoele istuma ja siluti selga. Ok, ma tean, et prantslased on tiba temeperamentsemad ja ei pruugi sellega üldsegi midagi mõelda... aga kui põsest näpistati...
Okei, vahepala, kui paljud on joonud oma sünniaasta aastakäigu veini? Mina nüüd olen.
Peale söömist poetasin end diivanile Keidu kõrvale, et vanamees saaks ise tugitooli potsatada, vaatasime mingit tema finantseeritud moedemmi videot. Kuradi tüüp ronis ikka minu ja Keidu vahele. Käsi selja peale siluma jälle ja põlve ja... ohjumal... Õnneks taipas Keit öelda, et meil on nüüd aeg ära minema hakata. Ja kui ma mainisin, et pean ka kohe koos Keiduga minema, siis küsis vanamees kohe: "Is Keit your sponsor that you have to go with her?" Krt. Krdi hr. Kiimakott. Igatahes arvas hr. Kiim, et Keit võib ju ära minna, aga ta võib mu pärast teel oma Rotary-klubisse mu ära koju visata... No-no-no!
Istusin diivanil maru nõutult ja üritasn endast mingit viisakust välja pungestada: "I have really eary train to catch tomorrow!" (Kusjuures, sõna sõnalt, peaaegu nii juhtuski täna hommikul) aga niipea, kui Keit oli vetsu läinud, lahenes asi iseenesest: Onu käsi liikus sujuvalt selja tagant mu särgi alla, tema koledad huuled lähenesid ülihelikiirusega (ehkki mina mäletan seda aegluubis) alguses minu põsele ja siis hakkasid sealt edasi mu suu poole matsuma. IIIIKKKKK.
Keit rääkis hiljem, kuidas ta oli vetsugi mingit matsutamist kuulnud ja siis parketikrabinat ja minu ehmunud jalgade sibamist. Minutiga olid mul saapad jalas ja jakk seljas ja me tänasime viisakalt "kena" õhtupooliku eest...
Niipalju siis kontaktide loomisest.
Läksime Stokki, ja alles seal hakkas mul vein pähe, ning ma ostin nivisi täies purjes olles endale uue kleidi. See rahuldas mind täielikult.