roknroll

kui jutt on pidutsemisest, siis tunnen end hästi nii glamuuri ja vannabiivippklubides, suutes diskomajades, väikestes urgastes, üldse kraavikaldal või hoopis pargipingil... nii kaua kui ümber on tore seltskond, võin istuda suitsuses zavoodis. pean ütlema, et parimad olengud on toimunud koolis diivani peal istudes ja odavat punast veini lürpides. ja tore võib olla nii mõnes peenes kohvikus kui ka anderi lossi tänava punkaripesas.
eile oli punkaripesas eriti tore, me massaga pressisime end prepartyle, kuid tundub, et me olime viies ja kuues ratas. aga niikaua kui rattaid on paarisarv, on kõik korras... esimesed nali ratast: ailar, ander, nataly ja nataly sõbranje suundusid varsti nataly juurde ühikasse, et juurde tuua miskeid tablette, mis riimuvad sõnaga "samovar". kuna me massaga olime sel õhtul õlle peal (ei tähenda, et ma üldse kunagi oleks puutunudki miskeid kahtlasi samovaritablakaid), jäime lossi tänavale. oma aega veetsime anderi üsna pikantse valikuga raamaturiiulis tuustides, mina lugesin ette vürtsikaid stseene emand pongist ja tema armukesest, massa uuris samal ajal tascheni iconsi sarja pildiraamatuid. minu igavene lemmik on loomulikult eric stanton, kuid massa leidis hullumeelselt suurte tussupiltidega osa "paris-hollywood". naudiskelles ja meeliskelles veeres aeg kähku, kuid ailar ja ander jäidki tagasi tulemata, helistasime küll, kuid noored olid nataly juures nii hoos, et me pidime ukse lihtsalt viisakalt sulgema ja kahekesi peole kõmpima. põrandale jätsime veel mäletuseks 2 kriidikirjas lauset, minu klassika :"mariin ja massa olid siin!" ja massa vana lause uues kriidikuues: "kõik mehed on sead!"
praaznik oli vinge. vene bänd ja puha, ehkki kuulutusel oli küll kirjas, et tegemist on SUURE TANTSUPEOGA. bänd oli äge ja rahvas lahe, mis siis et madal lagi vappus ja interior designi peaaegu ei eksisteerigi. kiilakad koledad ukseonud ja piletimüüjad on vastukaaluks oma välimusele üllatavalt sõbralikud ja toredad, midagi inimese kanti, mitte nagu klubi tallinna ülbed täispuhutud musklikotid. ja õlu on odav. sellises kohas viint juua ei oskakski, ilmselt võtaks see hästi ruttu jalust maha ja pidu olekski läbi...
kuidagi kakerdasime trainu ja massaga kodupoole, vanemuise mäelt võtsime veel taksogi ja ajasime taksojuhil juhet kokku jutuga rolf roosalust...
"kui ma väiksena kodu mängisime, siis tüdrukud ütlesid alati, et, rolf, sina oled ema!" tuletas massa meelde lapsepõlveseiku, trainu arutles kõva häälega, miks rolfil küll nina nii suureks kasvas, mina pakkusin välja, et ta sõi alumiiniumlusikatega alumiiniumkastrulist putru, mis oli seal juba 2 päeva seisnud. pidin mainima ka rolfi keskkooliaegseid seksuaalpartnereid, kellega ta jõe ääres pühardamas käis... märkamatult olime pika tänava hosteli ette jõudnud.
kuna mul oli anderi juurest tükk roosat kriiti kaasas, pidin ma trepikotta miski lõusta joonistama, massa, kes tuli minu järel ja kelle mõttemaailma on minu omast vist pisut rikutum joonistas lõustale mõned lisandid. semiootilised märgid, et kõik aru saaksid, et tegemist on ikkagi meeslõustaga. see kõik oli loomulikult täna hommikuks minu peast pühitud... kuni trainu, kui nad siit kella viie paiku pärastlõunal peale viietunnist söömist ja vegetatsiooni lahkusid, helistas ja mainis, et meil miski massa maalitud munn trepikojas. ma püüdsin ära arvata, kas ema, kes hommikul maale läks, märkas seda kunsti ja kas ta sai aru, kes autoreiks...