niih

vahepeal oli elu huvitav, siis jällegi blokkis mu kirjutamisvalmiduse kellegi kiidulause, milline suurepärane sõnaseadja ma olen, siis tuli sünnipäevadepressioon ja siis kadus meil majast nets ää...

aga, täna ma lihtsalt pean kirja panema ühe kohvikuarvustuse...
niisiis... ei tea, miks küll, aga elu mind ei hellita ja pole mina veel siiani oma jalga angeli kohmikusse tõstnud... kord olen küll hr. reinuga klubi uksel jagelenud, aga kuna ma listis polnud ja mul viite homopoissi ette näidata polnud, siis sisse mind loomulikult ei lastud... ei juhatatud isegi viisakalt teisele korrusele kohmikusse nagu tüütute lesbidega iksbaarist tehakse.
jah, eile oli kõht hirmustühi ja lunisin raililt miskit söögipaika. niisiis...
lauad on tõepoolest kuidagi tarbetult laiali pillutud ja ikka on kuidagi kitsas. baari-madis ehverdab tähtsa näoga ringi ja toob meile lisaks ühele eestikeelesele menüüle veel ühe inglise- ja ühe eestikeelse. ühtlasi märkab laual eelmistest einestajatest jäänud saiapuru ja kaob köögipoolele miski nartsu järele. justnimelt, nartsu, sest korjanud meie nina alt ära ühe menüüdest, tõmbab ta sealt ka lapiga üle, ja alles siis kui madis on juba kööki lehvinud, tõuseb mu ninna jäle nõudepesulapilehk, mis vägisi 1987. aasta kolhoosisööklat meelde tuletab...
baari-madis transformeerus otse meie silme all lapi-madiseks...
ja lähedalseisvad isikud teavad kui tundlik ma olen igasugu lapi-, käteräti,-tuulutamata ruumi,- kaenlaaluse,- märja koera,- mustade juuste jne. lehkade suhtes... oeh, et siuke fopaa...
ometigi võtsin ma ikka ühed spaghettid, mis olid al dente ja päris head...

pärast oli shopping telliskivi säästumarketis, headparemat leiab ka saastapoodist, eriti kui teada, et siuke tubli kokk nagu raili keetma hakkab.
väga mõnus oli üle hulga aja lihtsalt toredate inimestega hämaras tsillida, head süüa, veini ja päris normandia siidrit juua... käis igasugusest anhellist pika puuga üle....