kui jutt on pidutsemisest, siis tunnen end hästi nii glamuuri ja vannabiivippklubides, suutes diskomajades, väikestes urgastes, üldse kraavikaldal või hoopis pargipingil... nii kaua kui ümber on tore seltskond, võin istuda suitsuses zavoodis. pean ütlema, et parimad olengud on toimunud koolis diivani peal istudes ja odavat punast veini lürpides. ja tore võib olla nii mõnes peenes kohvikus kui ka anderi lossi tänava punkaripesas.
eile oli punkaripesas eriti tore, me massaga pressisime end prepartyle, kuid tundub, et me olime viies ja kuues ratas. aga niikaua kui rattaid on paarisarv, on kõik korras... esimesed nali ratast: ailar, ander, nataly ja nataly sõbranje suundusid varsti nataly juurde ühikasse, et juurde tuua miskeid tablette, mis riimuvad sõnaga "samovar". kuna me massaga olime sel õhtul õlle peal (ei tähenda, et ma üldse kunagi oleks puutunudki miskeid kahtlasi samovaritablakaid), jäime lossi tänavale. oma aega veetsime anderi üsna pikantse valikuga raamaturiiulis tuustides, mina lugesin ette vürtsikaid stseene emand pongist ja tema armukesest, massa uuris samal ajal tascheni iconsi sarja pildiraamatuid. minu igavene lemmik on loomulikult eric stanton, kuid massa leidis hullumeelselt suurte tussupiltidega osa "paris-hollywood". naudiskelles ja meeliskelles veeres aeg kähku, kuid ailar ja ander jäidki tagasi tulemata, helistasime küll, kuid noored olid nataly juures nii hoos, et me pidime ukse lihtsalt viisakalt sulgema ja kahekesi peole kõmpima. põrandale jätsime veel mäletuseks 2 kriidikirjas lauset, minu klassika :"mariin ja massa olid siin!" ja massa vana lause uues kriidikuues: "kõik mehed on sead!"
praaznik oli vinge. vene bänd ja puha, ehkki kuulutusel oli küll kirjas, et tegemist on SUURE TANTSUPEOGA. bänd oli äge ja rahvas lahe, mis siis et madal lagi vappus ja interior designi peaaegu ei eksisteerigi. kiilakad koledad ukseonud ja piletimüüjad on vastukaaluks oma välimusele üllatavalt sõbralikud ja toredad, midagi inimese kanti, mitte nagu klubi tallinna ülbed täispuhutud musklikotid. ja õlu on odav. sellises kohas viint juua ei oskakski, ilmselt võtaks see hästi ruttu jalust maha ja pidu olekski läbi...
kuidagi kakerdasime trainu ja massaga kodupoole, vanemuise mäelt võtsime veel taksogi ja ajasime taksojuhil juhet kokku jutuga rolf roosalust...
"kui ma väiksena kodu mängisime, siis tüdrukud ütlesid alati, et, rolf, sina oled ema!" tuletas massa meelde lapsepõlveseiku, trainu arutles kõva häälega, miks rolfil küll nina nii suureks kasvas, mina pakkusin välja, et ta sõi alumiiniumlusikatega alumiiniumkastrulist putru, mis oli seal juba 2 päeva seisnud. pidin mainima ka rolfi keskkooliaegseid seksuaalpartnereid, kellega ta jõe ääres pühardamas käis... märkamatult olime pika tänava hosteli ette jõudnud.
kuna mul oli anderi juurest tükk roosat kriiti kaasas, pidin ma trepikotta miski lõusta joonistama, massa, kes tuli minu järel ja kelle mõttemaailma on minu omast vist pisut rikutum joonistas lõustale mõned lisandid. semiootilised märgid, et kõik aru saaksid, et tegemist on ikkagi meeslõustaga. see kõik oli loomulikult täna hommikuks minu peast pühitud... kuni trainu, kui nad siit kella viie paiku pärastlõunal peale viietunnist söömist ja vegetatsiooni lahkusid, helistas ja mainis, et meil miski massa maalitud munn trepikojas. ma püüdsin ära arvata, kas ema, kes hommikul maale läks, märkas seda kunsti ja kas ta sai aru, kes autoreiks...
laupäev, aprill 30, 2005
reede, aprill 29, 2005
mis siis saab kui linnul on hambad suus?
kunagi mõtlesin, et oleks tore sukeldumine ära proovida. kuskil soojal maal, kristallselges meres, mis täis pikitud värvilisi koralle, kalu, krabisid, meritähti, krõnksus saba ja kurva näoga merihobukesi. mitte niiväga voogavaid vetikaid, imelikke molluskeid, hiidkaheksajalgu ja haisid.
"open water" kustutas igasuguse soovi kasvõi tiigipõhjagi vaadata. lähimate kuude jooksul vähemalt... sel aastal on siis rannahooajaga hooletu...
kui sven sama filmi olla dublinis vaatamas käinud, olla saal pooltühi olnud ja kuskil poole peal oli ainult mõni rumal iirlane vaatama jäänud... kaasa arvatud rumal eestlane sven. seekord sadamateatris oli peaagu täissaal ja keegi poole pealt ära ka ei läinud. eks eestlase meelelaadile siuke kole ja aeglane surma ootus istub, verega kaasa antud...
ja kui muidu käiakse kinos kord mitme kuu jooksul ja teatris veelgi harvemini, siis sel nädalal oli jube teine etendus. esmaspäeval siis "boob teab" ja täna "jelizaveta bam". satun ma ka siukseid absurditükke vaatama. ehh, ega ma ei kurda ja daniil harms, kelle tekstidele "jelizaveta" tugineb, on mu suur lemmik. eriti tore, et tegu üliõpilasteatriga, mäng üllatavalt proffessionaalne, kuid rekvisiitidega juhtus just täna hirmus palju äpardusi. nimelt prõmmisid kaks tegelast ukse taga ja ähvardasid selle maha lüüa, mõtleks, uks laguneski ära, tegelased aga prõmmisid edasi ja ähvardasid ukse "eest ära lõhkuda"... tegu juba tehtud, mis sa enam karjud... üks prõmmijatest oli mu endine klassivend ja kui lavale suhistas susside sahisedes miski vanapaar (nimitegelase vanemad), siis tundsin neis ära kunstikooli kasvandikud. gudrun suutis eide rollis äärmiselt proffessionaalselt hulluks minna ja vanataat öelda kõige targema lause: "vaata alati linnu suhu, et seal hambaid poleks, kui seal on hambad, siis pole tegemist linnuga!" (vaba tsitaat).
lähen ja laenan vist homme raamatukogust harmsi...
"open water" kustutas igasuguse soovi kasvõi tiigipõhjagi vaadata. lähimate kuude jooksul vähemalt... sel aastal on siis rannahooajaga hooletu...
kui sven sama filmi olla dublinis vaatamas käinud, olla saal pooltühi olnud ja kuskil poole peal oli ainult mõni rumal iirlane vaatama jäänud... kaasa arvatud rumal eestlane sven. seekord sadamateatris oli peaagu täissaal ja keegi poole pealt ära ka ei läinud. eks eestlase meelelaadile siuke kole ja aeglane surma ootus istub, verega kaasa antud...
ja kui muidu käiakse kinos kord mitme kuu jooksul ja teatris veelgi harvemini, siis sel nädalal oli jube teine etendus. esmaspäeval siis "boob teab" ja täna "jelizaveta bam". satun ma ka siukseid absurditükke vaatama. ehh, ega ma ei kurda ja daniil harms, kelle tekstidele "jelizaveta" tugineb, on mu suur lemmik. eriti tore, et tegu üliõpilasteatriga, mäng üllatavalt proffessionaalne, kuid rekvisiitidega juhtus just täna hirmus palju äpardusi. nimelt prõmmisid kaks tegelast ukse taga ja ähvardasid selle maha lüüa, mõtleks, uks laguneski ära, tegelased aga prõmmisid edasi ja ähvardasid ukse "eest ära lõhkuda"... tegu juba tehtud, mis sa enam karjud... üks prõmmijatest oli mu endine klassivend ja kui lavale suhistas susside sahisedes miski vanapaar (nimitegelase vanemad), siis tundsin neis ära kunstikooli kasvandikud. gudrun suutis eide rollis äärmiselt proffessionaalselt hulluks minna ja vanataat öelda kõige targema lause: "vaata alati linnu suhu, et seal hambaid poleks, kui seal on hambad, siis pole tegemist linnuga!" (vaba tsitaat).
lähen ja laenan vist homme raamatukogust harmsi...
esmaspäev, aprill 25, 2005
nädal mu elust
kurdetakse jätkuvalt mu viimaseaja ebapiisava blogimise üle. niisis:
esmaspäev, 18. aprill
tegutsesin millegi kallal agaralt terve päeva, õhtul teatas ema, et läheb järgmisel hommikul tallinnasse. kas ma tahan kaasa? jaa! sõnumid vajalikele inimestele, kas võetakse vastu. 2 positiivset, 1 negatiivne vastus. negatiivne aga üllatas mind telefonikõnega, mis oli täis kevadist särtsu. konversatsioon sisaldas muuhulgas muret kevadiste öökülmade pärast, lillesibulatrende ja siiski jäi õhku rippuma küsimus: kunas toimub türi lillelaat?
teisipäev, 19. aprill
vara üles. tallinn. valisin stokist välja püksid, aga kappasin veel terve linna läbi, et lõpuks väsinud jalgadega tagasi punkti A jõuda. eine angelis (vt. eelmine tekst). säästumarket, õhtusöök. ei väsi kiitmast raili imemõnusat penthouse-boheemipesa kalamajas. iga sein ise värvi ja kõige lillama seina taga mõnus magamispesa, mida valvas küll väga väntsutatud, kuid see eest karismaatiliseks räbaldunud rebane.
kolmapäev, 20. aprill
baltijaamaturg ja 4 kollast kassipoega. kui ma kesklinnast bussijaama kõndisin, siis põikasin poole tee peal keskturule ja ostsin sealt endale rediseid. ja bussijaama r-kioskist viimase akadeemia, milles oli mõnus jutt kahe vanainimese ja nende natuke kiiksuga poja turulkäimisest ja kuidas pereema lõpuks ingliks muutus. kõrvalistmel rääkis üsna ebaatraktiivne noormees pool teed telefoniga. valjusti ja vene keeles.
õhtul sõime martiniga terve karbi raffaellot ja palju VANILJEjäätist. mingeid seedehäireid kumbki ei täheldanud.
neljapäev, 21. aprill
ärkasin lõuna-ajal, endal kindel plaan kooli minna. massa, kellel jubeigavad keemiatunnid, tegi poppi ja tuli ühe kookospähkli (purustati haamri abil minu rõdul) ja mangoga (tükeldati köögis suure choppimisnoaga). elutuba muutus järsku mõnusaks piknikuplatsiks, kus vaheldumisi ekspressi loeti ja telkut vaadati. sattusime tv1000st kahe suurepärase filmi peale "hiina odüsseia" (muinasjutuline, sõna otseses mõttes kostüümikomöödia) ja miski ispaanja komöödia, kus surnud režissööri kolm päeva jää sees hoiti, et kole koomik ikkagi filmis peaosa saaks.
kui õhtul lõpuks korraks msn-i istusin, suutis mariliis mind umbes kolme minutiga ära klubisse rääkida. nojahh siis. et me lõpuks jällegi suure ja uhke ringmängu korraldasime, seda ei tasu vist mainidagi, aga et me vol. 2 garderoobis tegime ja see üsangi suureks paisus, selle üle olen ma suisa uhke. loomulikult oli vaja statoilist läbi minna ja minul ja T-l vaja kogu kroonika ohtrate kommentaaride saatel läbi vaadata.
reede, 22. aprill
juba teist korda sel aastal suudan ma õhtul enne hambaarsti miskile praaznikule sattuda. kuivav suu ja jäle hambatohtri vatt igeme ja huule vahel ei sobi sugugi kokku. ma ütleks, et pohmakaga pole mingit vatti vaja, ilatootmine on niikuinii miinimumini viidud!!! tädi suristas ja seletas, et igemega on kõik korras ja tublilt tulen ikka tihti arsti juurde.
õhtul vaatasin üksi "american pie2" ja ei olnud üldse masendunud.
laupäev, 23. aprill
maale, vanamale ja vanaisale torti. kena. kaapisime võimalikult vara linna tagasi, sest õhtul olid külla lubanud tulla täditiinad koos onukaljudega ja tädimaied ja neile oli vaja midgist hambaalust meisterdada. pean ütlema, et meil käib küll sünnipäevadeks söögi tegemine nagu kunstikoolis hindamisteks valmistumine: viimasel minutil, enamasti ühe tunniga, improvisatsioon ja vahel tuleb isegi midagi täitsa head välja. minu improvisatsioon, mis algas küll paar tundi varem, sisaldas väikest muudatust guestlistis. et ma üksi jalgu ei kõlgutaks ja suurte inimeste tarkade juttude ajal lakke ei vahiks, otsustasin endale mõned mängukaaslased külla kutsuda. kutsututest jõudsid kohale massa, kärt ja martin. kõigi üle oli ütlemata hea meel. suutsime isegi mu ema ja tädimaie vodkamartiiniusku pöörata. pärast siis meie neljakesi kluppi, mina nägin oma sünnipäeva puhul, mis algas taksos suure hurraa ja musitamisega, välja nagu prostituut. tiss elu eest dekolteest kohe välja hüppamas, huul punapunane. et ma pärast afterpartyl küll homomeestele oma sukatrippe ja kanamunasuurust sinikat, mis sealt küll teps mitte seksikalt välja ei paistnud, näitasin... see selleks. klubi oli tore, massa hõljus ringi ja jõi esimene kord üle kahe aasta viint. kaisutas madist, võrgutas miskit meest, aga jättis selle siis laseri abil eemaldatavate näodefektide pärast maha, korjas üles uue mehe ja tassis selle meiega aftekale. polnud küll täiskuu, kuid õhk mu ümber surises homoerootikast. kolmnurgad. tohutud kolmnurgad ja mina seal keskel... kas palun saaks nii, et kõik ajaksid oma asju omaette ja jätaksid minu mängust välja... et ma ei peaks kuidagi mingeid numbreid ja silmapilgutusi edastama... ja et ma saaks lihtsalt kõigi nendega sõber olla...
nojah, võibolla ma kardan, et kahel, kelle seltskonnas mul muidu niiiii tore on, kas eraldi või kolmekesi koos, leiavad teineteist ja jätavad mu kõrvale? ilmselt mõned geimehed minuga lihtsalt seepärast sõbrustavadki, et mu ümber juba on suurepärane assortii kauneid homosid (ja kui tekib mõni kena heteromees, siis ahistatakse tedagi ja teadagi... streitmees ei kannata lihtsalt kogu seda õukonda, kes muuhulgas ka talle lilli kingib, välja...)...
igatahes. tore oli see laupäeva öö. ja pühapäeva hommik.
pühapäev, 24. aprill. sünnipäev.
pisuke pohm. aga mitte väga suur. mul läks seekord kergemini kui massal, kes tõstis hommikul välja konstantselt naeratava noormehe, kes küll kedagi teist peale enda pole vist suutnud naeratama panna ja tuli minu juurde pohmakat välja põdema. lissalt astus sisse, ronis teki alla, vaatasime veel mu uut filmiraamatut ja sinna see nirk jäigi... õhtuni. vaevalt oli nirk lahkunud, kui ellasid trainu ja kris. tulid "niisama korraks läbi". kris jäi küll esmaspäeva lõunani...
ehkki reedel oli arstitädi mu igemeid kiitnud ja hammast parandanud, siis hakkas pühapäeva õhtul pool suud hirmsat valu tegema. madis soovitas viinaga immutatud vatti suhu toppida... jälle vatt!!! maivõi! võtsingi trainu ja krisi vastu, endal vaniljeviina järgi lehkav vatt põses... oi parmaati küll!
kui me magama läksime, siis rippusid voodi küljes: sinine näpitslamp (ei vigise nüüd keegi siukse termini kallal), must siidipael, lipsuks seotud, roosad karvased käerauad. voodi ees vedlesid: "diivan" märts 2005, "diivan" aprill 2005, "di", aprill 2005, "1001 filmi...", peavõruga karvased valged jänkukõrvad, väga poolik pudel vaniljeviina, vatitupsud. voodis olid: kris, puhh, ilma kostüümita, mariin viinaga vatt põses. hoidsime krisiga mõlemad puhhi käppadest kinni. et puhh end üksiku ja kolmandana ei tunneks.
esmaspäev, 25.aprill
koolimaja. keegi oli kerttu punase sussi ära varastand ja me sobrasime maaliosakonna tohutus prahiriiulis. punane kingake jäigi leidmata...
õhtul massa ja ristoga sadamateatrisse "boob teab" vaatama. imelik. natuke suutis see etendus ikkagi naha vahele pugeda... ehkki selle žanrikuuluvus jäigi tuvastamata... mis tekitas segadust... kas on tegu absurdikomöödia või draamaga... aga... seda elulisem see tundus. päriselus võib ka esimene vaatus suisa komöödia tunduda, kuid lõpp kisub hämaraks... või vastupidi.
esmaspäev, 18. aprill
tegutsesin millegi kallal agaralt terve päeva, õhtul teatas ema, et läheb järgmisel hommikul tallinnasse. kas ma tahan kaasa? jaa! sõnumid vajalikele inimestele, kas võetakse vastu. 2 positiivset, 1 negatiivne vastus. negatiivne aga üllatas mind telefonikõnega, mis oli täis kevadist särtsu. konversatsioon sisaldas muuhulgas muret kevadiste öökülmade pärast, lillesibulatrende ja siiski jäi õhku rippuma küsimus: kunas toimub türi lillelaat?
teisipäev, 19. aprill
vara üles. tallinn. valisin stokist välja püksid, aga kappasin veel terve linna läbi, et lõpuks väsinud jalgadega tagasi punkti A jõuda. eine angelis (vt. eelmine tekst). säästumarket, õhtusöök. ei väsi kiitmast raili imemõnusat penthouse-boheemipesa kalamajas. iga sein ise värvi ja kõige lillama seina taga mõnus magamispesa, mida valvas küll väga väntsutatud, kuid see eest karismaatiliseks räbaldunud rebane.
kolmapäev, 20. aprill
baltijaamaturg ja 4 kollast kassipoega. kui ma kesklinnast bussijaama kõndisin, siis põikasin poole tee peal keskturule ja ostsin sealt endale rediseid. ja bussijaama r-kioskist viimase akadeemia, milles oli mõnus jutt kahe vanainimese ja nende natuke kiiksuga poja turulkäimisest ja kuidas pereema lõpuks ingliks muutus. kõrvalistmel rääkis üsna ebaatraktiivne noormees pool teed telefoniga. valjusti ja vene keeles.
õhtul sõime martiniga terve karbi raffaellot ja palju VANILJEjäätist. mingeid seedehäireid kumbki ei täheldanud.
neljapäev, 21. aprill
ärkasin lõuna-ajal, endal kindel plaan kooli minna. massa, kellel jubeigavad keemiatunnid, tegi poppi ja tuli ühe kookospähkli (purustati haamri abil minu rõdul) ja mangoga (tükeldati köögis suure choppimisnoaga). elutuba muutus järsku mõnusaks piknikuplatsiks, kus vaheldumisi ekspressi loeti ja telkut vaadati. sattusime tv1000st kahe suurepärase filmi peale "hiina odüsseia" (muinasjutuline, sõna otseses mõttes kostüümikomöödia) ja miski ispaanja komöödia, kus surnud režissööri kolm päeva jää sees hoiti, et kole koomik ikkagi filmis peaosa saaks.
kui õhtul lõpuks korraks msn-i istusin, suutis mariliis mind umbes kolme minutiga ära klubisse rääkida. nojahh siis. et me lõpuks jällegi suure ja uhke ringmängu korraldasime, seda ei tasu vist mainidagi, aga et me vol. 2 garderoobis tegime ja see üsangi suureks paisus, selle üle olen ma suisa uhke. loomulikult oli vaja statoilist läbi minna ja minul ja T-l vaja kogu kroonika ohtrate kommentaaride saatel läbi vaadata.
reede, 22. aprill
juba teist korda sel aastal suudan ma õhtul enne hambaarsti miskile praaznikule sattuda. kuivav suu ja jäle hambatohtri vatt igeme ja huule vahel ei sobi sugugi kokku. ma ütleks, et pohmakaga pole mingit vatti vaja, ilatootmine on niikuinii miinimumini viidud!!! tädi suristas ja seletas, et igemega on kõik korras ja tublilt tulen ikka tihti arsti juurde.
õhtul vaatasin üksi "american pie2" ja ei olnud üldse masendunud.
laupäev, 23. aprill
maale, vanamale ja vanaisale torti. kena. kaapisime võimalikult vara linna tagasi, sest õhtul olid külla lubanud tulla täditiinad koos onukaljudega ja tädimaied ja neile oli vaja midgist hambaalust meisterdada. pean ütlema, et meil käib küll sünnipäevadeks söögi tegemine nagu kunstikoolis hindamisteks valmistumine: viimasel minutil, enamasti ühe tunniga, improvisatsioon ja vahel tuleb isegi midagi täitsa head välja. minu improvisatsioon, mis algas küll paar tundi varem, sisaldas väikest muudatust guestlistis. et ma üksi jalgu ei kõlgutaks ja suurte inimeste tarkade juttude ajal lakke ei vahiks, otsustasin endale mõned mängukaaslased külla kutsuda. kutsututest jõudsid kohale massa, kärt ja martin. kõigi üle oli ütlemata hea meel. suutsime isegi mu ema ja tädimaie vodkamartiiniusku pöörata. pärast siis meie neljakesi kluppi, mina nägin oma sünnipäeva puhul, mis algas taksos suure hurraa ja musitamisega, välja nagu prostituut. tiss elu eest dekolteest kohe välja hüppamas, huul punapunane. et ma pärast afterpartyl küll homomeestele oma sukatrippe ja kanamunasuurust sinikat, mis sealt küll teps mitte seksikalt välja ei paistnud, näitasin... see selleks. klubi oli tore, massa hõljus ringi ja jõi esimene kord üle kahe aasta viint. kaisutas madist, võrgutas miskit meest, aga jättis selle siis laseri abil eemaldatavate näodefektide pärast maha, korjas üles uue mehe ja tassis selle meiega aftekale. polnud küll täiskuu, kuid õhk mu ümber surises homoerootikast. kolmnurgad. tohutud kolmnurgad ja mina seal keskel... kas palun saaks nii, et kõik ajaksid oma asju omaette ja jätaksid minu mängust välja... et ma ei peaks kuidagi mingeid numbreid ja silmapilgutusi edastama... ja et ma saaks lihtsalt kõigi nendega sõber olla...
nojah, võibolla ma kardan, et kahel, kelle seltskonnas mul muidu niiiii tore on, kas eraldi või kolmekesi koos, leiavad teineteist ja jätavad mu kõrvale? ilmselt mõned geimehed minuga lihtsalt seepärast sõbrustavadki, et mu ümber juba on suurepärane assortii kauneid homosid (ja kui tekib mõni kena heteromees, siis ahistatakse tedagi ja teadagi... streitmees ei kannata lihtsalt kogu seda õukonda, kes muuhulgas ka talle lilli kingib, välja...)...
igatahes. tore oli see laupäeva öö. ja pühapäeva hommik.
pühapäev, 24. aprill. sünnipäev.
pisuke pohm. aga mitte väga suur. mul läks seekord kergemini kui massal, kes tõstis hommikul välja konstantselt naeratava noormehe, kes küll kedagi teist peale enda pole vist suutnud naeratama panna ja tuli minu juurde pohmakat välja põdema. lissalt astus sisse, ronis teki alla, vaatasime veel mu uut filmiraamatut ja sinna see nirk jäigi... õhtuni. vaevalt oli nirk lahkunud, kui ellasid trainu ja kris. tulid "niisama korraks läbi". kris jäi küll esmaspäeva lõunani...
ehkki reedel oli arstitädi mu igemeid kiitnud ja hammast parandanud, siis hakkas pühapäeva õhtul pool suud hirmsat valu tegema. madis soovitas viinaga immutatud vatti suhu toppida... jälle vatt!!! maivõi! võtsingi trainu ja krisi vastu, endal vaniljeviina järgi lehkav vatt põses... oi parmaati küll!
kui me magama läksime, siis rippusid voodi küljes: sinine näpitslamp (ei vigise nüüd keegi siukse termini kallal), must siidipael, lipsuks seotud, roosad karvased käerauad. voodi ees vedlesid: "diivan" märts 2005, "diivan" aprill 2005, "di", aprill 2005, "1001 filmi...", peavõruga karvased valged jänkukõrvad, väga poolik pudel vaniljeviina, vatitupsud. voodis olid: kris, puhh, ilma kostüümita, mariin viinaga vatt põses. hoidsime krisiga mõlemad puhhi käppadest kinni. et puhh end üksiku ja kolmandana ei tunneks.
esmaspäev, 25.aprill
koolimaja. keegi oli kerttu punase sussi ära varastand ja me sobrasime maaliosakonna tohutus prahiriiulis. punane kingake jäigi leidmata...
õhtul massa ja ristoga sadamateatrisse "boob teab" vaatama. imelik. natuke suutis see etendus ikkagi naha vahele pugeda... ehkki selle žanrikuuluvus jäigi tuvastamata... mis tekitas segadust... kas on tegu absurdikomöödia või draamaga... aga... seda elulisem see tundus. päriselus võib ka esimene vaatus suisa komöödia tunduda, kuid lõpp kisub hämaraks... või vastupidi.
neljapäev, aprill 21, 2005
niih
vahepeal oli elu huvitav, siis jällegi blokkis mu kirjutamisvalmiduse kellegi kiidulause, milline suurepärane sõnaseadja ma olen, siis tuli sünnipäevadepressioon ja siis kadus meil majast nets ää...
aga, täna ma lihtsalt pean kirja panema ühe kohvikuarvustuse...
niisiis... ei tea, miks küll, aga elu mind ei hellita ja pole mina veel siiani oma jalga angeli kohmikusse tõstnud... kord olen küll hr. reinuga klubi uksel jagelenud, aga kuna ma listis polnud ja mul viite homopoissi ette näidata polnud, siis sisse mind loomulikult ei lastud... ei juhatatud isegi viisakalt teisele korrusele kohmikusse nagu tüütute lesbidega iksbaarist tehakse.
jah, eile oli kõht hirmustühi ja lunisin raililt miskit söögipaika. niisiis...
lauad on tõepoolest kuidagi tarbetult laiali pillutud ja ikka on kuidagi kitsas. baari-madis ehverdab tähtsa näoga ringi ja toob meile lisaks ühele eestikeelesele menüüle veel ühe inglise- ja ühe eestikeelse. ühtlasi märkab laual eelmistest einestajatest jäänud saiapuru ja kaob köögipoolele miski nartsu järele. justnimelt, nartsu, sest korjanud meie nina alt ära ühe menüüdest, tõmbab ta sealt ka lapiga üle, ja alles siis kui madis on juba kööki lehvinud, tõuseb mu ninna jäle nõudepesulapilehk, mis vägisi 1987. aasta kolhoosisööklat meelde tuletab...
baari-madis transformeerus otse meie silme all lapi-madiseks...
ja lähedalseisvad isikud teavad kui tundlik ma olen igasugu lapi-, käteräti,-tuulutamata ruumi,- kaenlaaluse,- märja koera,- mustade juuste jne. lehkade suhtes... oeh, et siuke fopaa...
ometigi võtsin ma ikka ühed spaghettid, mis olid al dente ja päris head...
pärast oli shopping telliskivi säästumarketis, headparemat leiab ka saastapoodist, eriti kui teada, et siuke tubli kokk nagu raili keetma hakkab.
väga mõnus oli üle hulga aja lihtsalt toredate inimestega hämaras tsillida, head süüa, veini ja päris normandia siidrit juua... käis igasugusest anhellist pika puuga üle....
aga, täna ma lihtsalt pean kirja panema ühe kohvikuarvustuse...
niisiis... ei tea, miks küll, aga elu mind ei hellita ja pole mina veel siiani oma jalga angeli kohmikusse tõstnud... kord olen küll hr. reinuga klubi uksel jagelenud, aga kuna ma listis polnud ja mul viite homopoissi ette näidata polnud, siis sisse mind loomulikult ei lastud... ei juhatatud isegi viisakalt teisele korrusele kohmikusse nagu tüütute lesbidega iksbaarist tehakse.
jah, eile oli kõht hirmustühi ja lunisin raililt miskit söögipaika. niisiis...
lauad on tõepoolest kuidagi tarbetult laiali pillutud ja ikka on kuidagi kitsas. baari-madis ehverdab tähtsa näoga ringi ja toob meile lisaks ühele eestikeelesele menüüle veel ühe inglise- ja ühe eestikeelse. ühtlasi märkab laual eelmistest einestajatest jäänud saiapuru ja kaob köögipoolele miski nartsu järele. justnimelt, nartsu, sest korjanud meie nina alt ära ühe menüüdest, tõmbab ta sealt ka lapiga üle, ja alles siis kui madis on juba kööki lehvinud, tõuseb mu ninna jäle nõudepesulapilehk, mis vägisi 1987. aasta kolhoosisööklat meelde tuletab...
baari-madis transformeerus otse meie silme all lapi-madiseks...
ja lähedalseisvad isikud teavad kui tundlik ma olen igasugu lapi-, käteräti,-tuulutamata ruumi,- kaenlaaluse,- märja koera,- mustade juuste jne. lehkade suhtes... oeh, et siuke fopaa...
ometigi võtsin ma ikka ühed spaghettid, mis olid al dente ja päris head...
pärast oli shopping telliskivi säästumarketis, headparemat leiab ka saastapoodist, eriti kui teada, et siuke tubli kokk nagu raili keetma hakkab.
väga mõnus oli üle hulga aja lihtsalt toredate inimestega hämaras tsillida, head süüa, veini ja päris normandia siidrit juua... käis igasugusest anhellist pika puuga üle....
kolmapäev, aprill 06, 2005
lissalt sellepärast, et pilt on nii ilus :D
The Goddess of Ice and Hope. You are a creative
wonder. Always calm and collected, you hold the
awe of many people and you are exceptionally
logical. You are an inspirational beauty.
Which gorgeous goddess are you? For girls! (breath taking pics!)
brought to you by
Tellimine:
Postitused (Atom)
