Hea...

... oli siis see, et Karel tuli meile külla ja pärast läperdasime Tea's.
Ja mu hiigeldekoltee avaldas mõju ühele DJ-dest. Kui ma kahe Poldiga puldi ees sheikisin, siis proovis see tüüp mulle midagi öelda, aga et ma ei kuulnud, siis pidi ta kordama, aga nii et ila suust sirinaga keerleva plaadi peale kukkus. Ma ei saanudki teada, mis ta tahtis.
Ja see suur turvamuta Tea's tunneb mind ka juba. Kasu vast niipalju, et võibolla ei pea siis järjekorras seisma...
Ja kuna oli peaaegu täiskuu veel, siis said mõlemad mu kaaslased kenasti läperdavateks, üks kadus lihtsalt teel tantsupõrandale. Ta ise seda ei mäleta, aga olla Heavenis käinud ja koju olla saabunud kuue ajal hommikul, jalg välja väänatud. Võibolla on lihtsalt asi kuuseisudes, aeg jalavigastusteks, sest peale selle käpulilohistamise marrastuse mu põlvel ja kolmerattalisega tehtud mõlgid pahkluul... No kuidagiviisi suutsin eile oma jala ka sahtli vahele jätta kui patju sinna toppisin ja neid võimalikult väikeseks üritasin sudida...
Teine kaaslane oli õnnelik selle hetkeni kui keegi kena noormees talle dringi välja tegi. St. seisis õnnelikult, kummaski käes drink, kuni siis pahapaha hakkas ja me Provost Streeti hotelli läperdasime.
Ps. Kahe mehe vahel ei ole hea magada.

Aga kahe mehe vahelt on nendega väga mugav hommikul otse Brick Lanele minna, ja Flowermarketile.
Karel arvas, et pole sellist Londonit kunagi varem näinud. Ja ma mõtlesin, et see on just minu London. Olen rohkem kui õnnelik seda temaga jagades.
:)
Täna jätan õuemineku vahele.