Ann Employed

Eile pidin viimase päeva ja inventuuri puhul kõik kunstlilled poes üle lugema. Kell oli juba seitsmepaiku, akna taga lehvitasid Raivo, Karel, Shaun ja Vincent ja mina lugesin liiliaid: viis-kuus...kakskümmend kuus-kakskümmend seitse... kuuskümmend kaks-kolm-neli... ja kallasid: one-two-three-four-five... sixty six... eighty nine...
Eriti imelik on, et kui ma tööl pean mingeid asju loendama, siis töötab aju inglise keeles, aga kui ma kuskil vabal ajal pargis luikesid loendaksin, ei tuleks inglise keel meeldegi.
Enivei, kell oli juba mingi miljon minutit seitse läbi, kui ma poest väla astusin, kaasas Virginia-Lehma tänusõnad, et ma nii kaua nendega hängisin ja edu tulevikuks.
Ja siis Tottenham Court Roadil ühel tänavanõrgal võeti pudel Frexine'd Sainsbury kilekotist välja ja topsid ka. :)
Siuke kosutav ja värskendav sõõm oli... Ei osanud kohe oodatagi!
Pärast siis Gayfield Passage ja mõned koksid eesti viinast.
Ja tahan ma seda või mitte, aga ma olen ikka täielik homoemand, kes oma lapsukesi toidab ja katab ja neile viinuskit valab ja kooki lõikab. Ja kui nad ööseks jäävad, siis teen neile voodi ilusti ära ja laotan teki peale ja hommikul tuleb kohvi ja omlett.
Debbie siunab mind: "What a waste! Wait, I'll find you a nice husband!"
Minu meelest pole oma sõprade ja nende sõprade eest hoolitsemine kunagi raiskamine. Pealegi, kui nemad ka minu eest hoolitsevad.
No ja abikaasa... Seni kui see tegelane tuleb, tuleb ikka lõbuelu elada!