Happy birthday, darling!

Kui sa kolmapäeval annad töö juures sisse lahkumisavalduse.
Ja sa ei tea mis saama hakkab.
Siis peaks juhe rohkem koos olema, kui kõigil eelnevatel kuudel kokku.
Aga kui sa tunned hoopis sellist kergendust, et tahaks õhku tõusta...
Ja kui neljapäeval laekub su hea sõber Eestist, kes alati teab, mida öelda. Leningradiblokaadi, uute töökohtade, viimase moe patjade ja Prada susside kohta.
Ja see puu, mille all sa tavaliselt lõunat sööd, hakkab vaikselt hiirekõrvule minema.
Reedel kihutad sa töölt koju, sest sulle tulevad külalised. Sa oled vaieldamatult kõige närvilisem tegelane oma vagunis, sest kardad, et ei jõua mitte millegiga valmis ja asjad, mis oled palunud teistel teha, on kõik tegemata. See pole mitte umbusk, vaid elu valusad õppetunnid. Sest sa mäletad liiga hästi neid kordi, kui vandusid endale, et ei looda enam kunagi teiste peale.
Aga kui sa koos Debbie ja Toomasega koduuksest sisse vajud, ootab sind seal vast viis rõõmsat tegelast, kes on lõikunud puuvulju ja juurvulju, kastmed teinud, laua peale pannud ja sebinud... Ja saavad seal hästi läbi, vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt varem vist 1 kord kohtunud tegelastega...
Ja kui sa kõige rohkem pabistad, sest ei saa oma kakkusid ahju lükata, sest iga kord kui Pulche ja Val külas on, juhtub midagi praeahjuga ja kui sa köögis kõva häälega nead, siis tuleb Karel ja ütleb, et ta hoolitseb ise kõige eest ja sa võid minna dushi alla.
Ja ehkki pooled, keda kutsusid, jäävad tulemata, (mõjuvate põhjustega kusjuures, üks neist oleks 1 day notice mu poolt:)), on sul üleäänud pooltega hirmus lõbus. Ja te kaanite pudelite kaupa veini ja istute laua ümber kus on süüa ja palju küünlaid ja on nii õdus nii õdus...
Ja siis vahepeal kaod sa laua alla ja teed sealt pilti.
Ja mingi hetk istuvad laua ümber 6 eestlast ja Debbie, aga kõik räägivad inglise keelt, sest meie inglise keel on veel siiski parem kui Debbie eesti keel.

Ja see kuidas teie väike korter kahe voodi ja ühe diivaniga mahutab ööbima 9 inimest.
Ja kui sa hommikul ärkad ja lähed elutuppa, et koristama hakata, siis on põrand puhtaks pestud, laud lapitatud ja Toomas peseb köögis viimast pokaali.

Ja kuidas siis kamp veel kord pooldub ja sa ülejäänutele hommikusööki teed. Ja see on parim asi, mida sa hetkel teed, sest sa teed seda neile tüdrukutele seal elutoas ja sellele tüübile seal vannitoas ja iseenda oled sa hetkeks sootuks unustanud.

Ja siis kõnnite te hirmsa tiiruga Debbie juurde, kus jätkate kolmekordse piimaga lattega, kus on vast veerand kohvi tassi kohta ja sorts Baileyst. Ja kook, mille te kodust kaasa tõite.
Aga ilm on väljas kõige kevadisem üldse sel aastal ja üritate Toomasega minna metroo peale Tower Hillist, aga väljas on nii ilus ja Thamesi ääres on nii mõnus, et te kõnnite veel ühe peatusevahe ja siis veel ühe ja kui sa näed St. Paulsi katedraali kella juba viiendat pealelõunatundi näitamas, siis otsustate te ikka tuubi võtta.
St. Jamesi pargis on juba selline muru, et võiks vabalt mäest alla rulluda ja õhk virvendab juba närtsima kippuvate nartsisside ja kirsiõite ja veel vaiguste pungade lõhnast. Päike, palju päikest.
Karelil on sama roheline pluus kui muru künkal, kus te istute.
Ja siis on teil valget veini ja kooki.
Ja siis tulevad Reimo ja Raivo. Ja Reimol on sulle üliäge kingitus ja sa mõtled, et võibolla hakkate te teineteist juba natuke mõistma, sest te pole juba nädalaid teineteisega päriselt mölisenud ka.

Ja pärast kodus lubad endale tujutsemist ja väsimust, sest kaks päeva head on ikka kaks päeva head... Aga niipea kui sa voodisse pikali viskad, tuleb kohe uni.