No a minu esimene töötuksolemise päev kujunes ütlemata laisaks, vaatamata sellele, et ma hommikul vara end üles ajasin, poistele süüa tegin ja kohvi keetsin.
Peale dushi, kreemitamist ja jalakarvade eemaldamist oli kell juba üle keskpäeva tiksunud ja ma jäin kuidagiviisi juukseid kuivatades (jajahh, ostan fööni kohe esimesel mail:) voodi peale tukkuma. Sven sai shoki, kui tuppa tuli ja minu padja peal puhkavaid varbaid ja lopsakaid sääri nägi. Ma olin nimelt end ülevaltpoolt puusadeni teki sisse mähkinud ja jalad välja jätnud...
Siis tuli Astrid ja võttis teise poole voodist ja kurtis, kuidas ta ikkagi Korini gf tahaks olla aga see bastard otsib endale reivarist tsikki. Sest ainult reivar pidi tast aru saama. Minu jaoks ei meikinud siin miski seinssi, st. ma ei saanud sugugi sest reivari fenomenist aru...
Edasi läks jutt usule, katoliku ja protestantliku kiriku eripäradele ja kui ma juba mõtlesin, et vau, jutt kisub diibiks kätte ära, siis teatas Astrid: "Yeah, Christ is hot!"
Ja siis magasin ma õhtul kuni 8.18.
Tegin õhtusööki, vaatasin telekat ja me otsustasime Astridiga ikkagi välja minema.
Rahapuudus näitas raja jällegi Teabaari poole. Ma olen seal juba nii palju käinud, et hoolimata keelavast uksesildist lasi tumemust turvamuta meid sisse. Ajas veel ukse peal oma suured huuled ka prunti, justkui tahaks vastutasuks... Uahh, :D tegelt on see muta lahe ja sõbralik ja tal pole lolle jamaikamaneere.
Ja siis uus bartender Oliver Austraaliast. Anneli jutt oli õige, et suur protsent aussiesid on damn good looking. See ka siis. Siuke noor indie-brat. Jäi meile Astridiga kohe silma, aga kui tuvustamiseks läks, raputas vingus näoga meie käsi. No nii koledad me ka polnud...
Ja siis me arvasime, et jaapanlane on hoopis lahedam, mis siis et kõik on kindlal arvamusel, et pole kabe tükk. No kust mina teadma pean, milline jaapanlane näeb hea välja ja milline mitte?! Minu jaoks näevad nad kõik suht ühesugused välja...
Ja siis see Eesti tüüp. Kui ta vahetevahel võib olla siuke, et tahaks talle litaka anda, ükskõik siis, kas manuaalse või oraalse, siis teinekord tundub ta olevat parim asi mis Londonis juhtunud.
:)
reede, aprill 28, 2006
neljapäev, aprill 27, 2006
Ann Employed
Eile pidin viimase päeva ja inventuuri puhul kõik kunstlilled poes üle lugema. Kell oli juba seitsmepaiku, akna taga lehvitasid Raivo, Karel, Shaun ja Vincent ja mina lugesin liiliaid: viis-kuus...kakskümmend kuus-kakskümmend seitse... kuuskümmend kaks-kolm-neli... ja kallasid: one-two-three-four-five... sixty six... eighty nine...
Eriti imelik on, et kui ma tööl pean mingeid asju loendama, siis töötab aju inglise keeles, aga kui ma kuskil vabal ajal pargis luikesid loendaksin, ei tuleks inglise keel meeldegi.
Enivei, kell oli juba mingi miljon minutit seitse läbi, kui ma poest väla astusin, kaasas Virginia-Lehma tänusõnad, et ma nii kaua nendega hängisin ja edu tulevikuks.
Ja siis Tottenham Court Roadil ühel tänavanõrgal võeti pudel Frexine'd Sainsbury kilekotist välja ja topsid ka. :)
Siuke kosutav ja värskendav sõõm oli... Ei osanud kohe oodatagi!
Pärast siis Gayfield Passage ja mõned koksid eesti viinast.
Ja tahan ma seda või mitte, aga ma olen ikka täielik homoemand, kes oma lapsukesi toidab ja katab ja neile viinuskit valab ja kooki lõikab. Ja kui nad ööseks jäävad, siis teen neile voodi ilusti ära ja laotan teki peale ja hommikul tuleb kohvi ja omlett.
Debbie siunab mind: "What a waste! Wait, I'll find you a nice husband!"
Minu meelest pole oma sõprade ja nende sõprade eest hoolitsemine kunagi raiskamine. Pealegi, kui nemad ka minu eest hoolitsevad.
No ja abikaasa... Seni kui see tegelane tuleb, tuleb ikka lõbuelu elada!
Eriti imelik on, et kui ma tööl pean mingeid asju loendama, siis töötab aju inglise keeles, aga kui ma kuskil vabal ajal pargis luikesid loendaksin, ei tuleks inglise keel meeldegi.
Enivei, kell oli juba mingi miljon minutit seitse läbi, kui ma poest väla astusin, kaasas Virginia-Lehma tänusõnad, et ma nii kaua nendega hängisin ja edu tulevikuks.
Ja siis Tottenham Court Roadil ühel tänavanõrgal võeti pudel Frexine'd Sainsbury kilekotist välja ja topsid ka. :)
Siuke kosutav ja värskendav sõõm oli... Ei osanud kohe oodatagi!
Pärast siis Gayfield Passage ja mõned koksid eesti viinast.
Ja tahan ma seda või mitte, aga ma olen ikka täielik homoemand, kes oma lapsukesi toidab ja katab ja neile viinuskit valab ja kooki lõikab. Ja kui nad ööseks jäävad, siis teen neile voodi ilusti ära ja laotan teki peale ja hommikul tuleb kohvi ja omlett.
Debbie siunab mind: "What a waste! Wait, I'll find you a nice husband!"
Minu meelest pole oma sõprade ja nende sõprade eest hoolitsemine kunagi raiskamine. Pealegi, kui nemad ka minu eest hoolitsevad.
No ja abikaasa... Seni kui see tegelane tuleb, tuleb ikka lõbuelu elada!
esmaspäev, aprill 24, 2006
Happy birthday, darling!
Kui sa kolmapäeval annad töö juures sisse lahkumisavalduse.
Ja sa ei tea mis saama hakkab.
Siis peaks juhe rohkem koos olema, kui kõigil eelnevatel kuudel kokku.
Aga kui sa tunned hoopis sellist kergendust, et tahaks õhku tõusta...
Ja kui neljapäeval laekub su hea sõber Eestist, kes alati teab, mida öelda. Leningradiblokaadi, uute töökohtade, viimase moe patjade ja Prada susside kohta.
Ja see puu, mille all sa tavaliselt lõunat sööd, hakkab vaikselt hiirekõrvule minema.
Reedel kihutad sa töölt koju, sest sulle tulevad külalised. Sa oled vaieldamatult kõige närvilisem tegelane oma vagunis, sest kardad, et ei jõua mitte millegiga valmis ja asjad, mis oled palunud teistel teha, on kõik tegemata. See pole mitte umbusk, vaid elu valusad õppetunnid. Sest sa mäletad liiga hästi neid kordi, kui vandusid endale, et ei looda enam kunagi teiste peale.
Aga kui sa koos Debbie ja Toomasega koduuksest sisse vajud, ootab sind seal vast viis rõõmsat tegelast, kes on lõikunud puuvulju ja juurvulju, kastmed teinud, laua peale pannud ja sebinud... Ja saavad seal hästi läbi, vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt varem vist 1 kord kohtunud tegelastega...
Ja kui sa kõige rohkem pabistad, sest ei saa oma kakkusid ahju lükata, sest iga kord kui Pulche ja Val külas on, juhtub midagi praeahjuga ja kui sa köögis kõva häälega nead, siis tuleb Karel ja ütleb, et ta hoolitseb ise kõige eest ja sa võid minna dushi alla.
Ja ehkki pooled, keda kutsusid, jäävad tulemata, (mõjuvate põhjustega kusjuures, üks neist oleks 1 day notice mu poolt:)), on sul üleäänud pooltega hirmus lõbus. Ja te kaanite pudelite kaupa veini ja istute laua ümber kus on süüa ja palju küünlaid ja on nii õdus nii õdus...
Ja siis vahepeal kaod sa laua alla ja teed sealt pilti.
Ja mingi hetk istuvad laua ümber 6 eestlast ja Debbie, aga kõik räägivad inglise keelt, sest meie inglise keel on veel siiski parem kui Debbie eesti keel.
Ja see kuidas teie väike korter kahe voodi ja ühe diivaniga mahutab ööbima 9 inimest.
Ja kui sa hommikul ärkad ja lähed elutuppa, et koristama hakata, siis on põrand puhtaks pestud, laud lapitatud ja Toomas peseb köögis viimast pokaali.
Ja kuidas siis kamp veel kord pooldub ja sa ülejäänutele hommikusööki teed. Ja see on parim asi, mida sa hetkel teed, sest sa teed seda neile tüdrukutele seal elutoas ja sellele tüübile seal vannitoas ja iseenda oled sa hetkeks sootuks unustanud.
Ja siis kõnnite te hirmsa tiiruga Debbie juurde, kus jätkate kolmekordse piimaga lattega, kus on vast veerand kohvi tassi kohta ja sorts Baileyst. Ja kook, mille te kodust kaasa tõite.
Aga ilm on väljas kõige kevadisem üldse sel aastal ja üritate Toomasega minna metroo peale Tower Hillist, aga väljas on nii ilus ja Thamesi ääres on nii mõnus, et te kõnnite veel ühe peatusevahe ja siis veel ühe ja kui sa näed St. Paulsi katedraali kella juba viiendat pealelõunatundi näitamas, siis otsustate te ikka tuubi võtta.
St. Jamesi pargis on juba selline muru, et võiks vabalt mäest alla rulluda ja õhk virvendab juba närtsima kippuvate nartsisside ja kirsiõite ja veel vaiguste pungade lõhnast. Päike, palju päikest.
Karelil on sama roheline pluus kui muru künkal, kus te istute.
Ja siis on teil valget veini ja kooki.
Ja siis tulevad Reimo ja Raivo. Ja Reimol on sulle üliäge kingitus ja sa mõtled, et võibolla hakkate te teineteist juba natuke mõistma, sest te pole juba nädalaid teineteisega päriselt mölisenud ka.
Ja pärast kodus lubad endale tujutsemist ja väsimust, sest kaks päeva head on ikka kaks päeva head... Aga niipea kui sa voodisse pikali viskad, tuleb kohe uni.
Ja sa ei tea mis saama hakkab.
Siis peaks juhe rohkem koos olema, kui kõigil eelnevatel kuudel kokku.
Aga kui sa tunned hoopis sellist kergendust, et tahaks õhku tõusta...
Ja kui neljapäeval laekub su hea sõber Eestist, kes alati teab, mida öelda. Leningradiblokaadi, uute töökohtade, viimase moe patjade ja Prada susside kohta.
Ja see puu, mille all sa tavaliselt lõunat sööd, hakkab vaikselt hiirekõrvule minema.
Reedel kihutad sa töölt koju, sest sulle tulevad külalised. Sa oled vaieldamatult kõige närvilisem tegelane oma vagunis, sest kardad, et ei jõua mitte millegiga valmis ja asjad, mis oled palunud teistel teha, on kõik tegemata. See pole mitte umbusk, vaid elu valusad õppetunnid. Sest sa mäletad liiga hästi neid kordi, kui vandusid endale, et ei looda enam kunagi teiste peale.
Aga kui sa koos Debbie ja Toomasega koduuksest sisse vajud, ootab sind seal vast viis rõõmsat tegelast, kes on lõikunud puuvulju ja juurvulju, kastmed teinud, laua peale pannud ja sebinud... Ja saavad seal hästi läbi, vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt varem vist 1 kord kohtunud tegelastega...
Ja kui sa kõige rohkem pabistad, sest ei saa oma kakkusid ahju lükata, sest iga kord kui Pulche ja Val külas on, juhtub midagi praeahjuga ja kui sa köögis kõva häälega nead, siis tuleb Karel ja ütleb, et ta hoolitseb ise kõige eest ja sa võid minna dushi alla.
Ja ehkki pooled, keda kutsusid, jäävad tulemata, (mõjuvate põhjustega kusjuures, üks neist oleks 1 day notice mu poolt:)), on sul üleäänud pooltega hirmus lõbus. Ja te kaanite pudelite kaupa veini ja istute laua ümber kus on süüa ja palju küünlaid ja on nii õdus nii õdus...
Ja siis vahepeal kaod sa laua alla ja teed sealt pilti.
Ja mingi hetk istuvad laua ümber 6 eestlast ja Debbie, aga kõik räägivad inglise keelt, sest meie inglise keel on veel siiski parem kui Debbie eesti keel.
Ja see kuidas teie väike korter kahe voodi ja ühe diivaniga mahutab ööbima 9 inimest.
Ja kui sa hommikul ärkad ja lähed elutuppa, et koristama hakata, siis on põrand puhtaks pestud, laud lapitatud ja Toomas peseb köögis viimast pokaali.
Ja kuidas siis kamp veel kord pooldub ja sa ülejäänutele hommikusööki teed. Ja see on parim asi, mida sa hetkel teed, sest sa teed seda neile tüdrukutele seal elutoas ja sellele tüübile seal vannitoas ja iseenda oled sa hetkeks sootuks unustanud.
Ja siis kõnnite te hirmsa tiiruga Debbie juurde, kus jätkate kolmekordse piimaga lattega, kus on vast veerand kohvi tassi kohta ja sorts Baileyst. Ja kook, mille te kodust kaasa tõite.
Aga ilm on väljas kõige kevadisem üldse sel aastal ja üritate Toomasega minna metroo peale Tower Hillist, aga väljas on nii ilus ja Thamesi ääres on nii mõnus, et te kõnnite veel ühe peatusevahe ja siis veel ühe ja kui sa näed St. Paulsi katedraali kella juba viiendat pealelõunatundi näitamas, siis otsustate te ikka tuubi võtta.
St. Jamesi pargis on juba selline muru, et võiks vabalt mäest alla rulluda ja õhk virvendab juba närtsima kippuvate nartsisside ja kirsiõite ja veel vaiguste pungade lõhnast. Päike, palju päikest.
Karelil on sama roheline pluus kui muru künkal, kus te istute.
Ja siis on teil valget veini ja kooki.
Ja siis tulevad Reimo ja Raivo. Ja Reimol on sulle üliäge kingitus ja sa mõtled, et võibolla hakkate te teineteist juba natuke mõistma, sest te pole juba nädalaid teineteisega päriselt mölisenud ka.
Ja pärast kodus lubad endale tujutsemist ja väsimust, sest kaks päeva head on ikka kaks päeva head... Aga niipea kui sa voodisse pikali viskad, tuleb kohe uni.
esmaspäev, aprill 17, 2006
pühapäev, aprill 16, 2006
Hea...
... oli siis see, et Karel tuli meile külla ja pärast läperdasime Tea's.
Ja mu hiigeldekoltee avaldas mõju ühele DJ-dest. Kui ma kahe Poldiga puldi ees sheikisin, siis proovis see tüüp mulle midagi öelda, aga et ma ei kuulnud, siis pidi ta kordama, aga nii et ila suust sirinaga keerleva plaadi peale kukkus. Ma ei saanudki teada, mis ta tahtis.
Ja see suur turvamuta Tea's tunneb mind ka juba. Kasu vast niipalju, et võibolla ei pea siis järjekorras seisma...
Ja kuna oli peaaegu täiskuu veel, siis said mõlemad mu kaaslased kenasti läperdavateks, üks kadus lihtsalt teel tantsupõrandale. Ta ise seda ei mäleta, aga olla Heavenis käinud ja koju olla saabunud kuue ajal hommikul, jalg välja väänatud. Võibolla on lihtsalt asi kuuseisudes, aeg jalavigastusteks, sest peale selle käpulilohistamise marrastuse mu põlvel ja kolmerattalisega tehtud mõlgid pahkluul... No kuidagiviisi suutsin eile oma jala ka sahtli vahele jätta kui patju sinna toppisin ja neid võimalikult väikeseks üritasin sudida...
Teine kaaslane oli õnnelik selle hetkeni kui keegi kena noormees talle dringi välja tegi. St. seisis õnnelikult, kummaski käes drink, kuni siis pahapaha hakkas ja me Provost Streeti hotelli läperdasime.
Ps. Kahe mehe vahel ei ole hea magada.
Aga kahe mehe vahelt on nendega väga mugav hommikul otse Brick Lanele minna, ja Flowermarketile.
Karel arvas, et pole sellist Londonit kunagi varem näinud. Ja ma mõtlesin, et see on just minu London. Olen rohkem kui õnnelik seda temaga jagades.
:)
Täna jätan õuemineku vahele.
Ja mu hiigeldekoltee avaldas mõju ühele DJ-dest. Kui ma kahe Poldiga puldi ees sheikisin, siis proovis see tüüp mulle midagi öelda, aga et ma ei kuulnud, siis pidi ta kordama, aga nii et ila suust sirinaga keerleva plaadi peale kukkus. Ma ei saanudki teada, mis ta tahtis.
Ja see suur turvamuta Tea's tunneb mind ka juba. Kasu vast niipalju, et võibolla ei pea siis järjekorras seisma...
Ja kuna oli peaaegu täiskuu veel, siis said mõlemad mu kaaslased kenasti läperdavateks, üks kadus lihtsalt teel tantsupõrandale. Ta ise seda ei mäleta, aga olla Heavenis käinud ja koju olla saabunud kuue ajal hommikul, jalg välja väänatud. Võibolla on lihtsalt asi kuuseisudes, aeg jalavigastusteks, sest peale selle käpulilohistamise marrastuse mu põlvel ja kolmerattalisega tehtud mõlgid pahkluul... No kuidagiviisi suutsin eile oma jala ka sahtli vahele jätta kui patju sinna toppisin ja neid võimalikult väikeseks üritasin sudida...
Teine kaaslane oli õnnelik selle hetkeni kui keegi kena noormees talle dringi välja tegi. St. seisis õnnelikult, kummaski käes drink, kuni siis pahapaha hakkas ja me Provost Streeti hotelli läperdasime.
Ps. Kahe mehe vahel ei ole hea magada.
Aga kahe mehe vahelt on nendega väga mugav hommikul otse Brick Lanele minna, ja Flowermarketile.
Karel arvas, et pole sellist Londonit kunagi varem näinud. Ja ma mõtlesin, et see on just minu London. Olen rohkem kui õnnelik seda temaga jagades.
:)
Täna jätan õuemineku vahele.
laupäev, aprill 15, 2006
aiai
Oehh, täna on halb-halb päev.
1. Minu tasuta photoshoot ei sisaldanud pilte. 1 foto, nii aaneli suuruses maksab 75 naela. Kui osta üheksa pilti, siis saab mingi kuuesajaga, ettemaks on 110 naela ja siis iga kuu. ISSAND. Ma peaks hull olema, kui midagi siukest teeksin. Aga kui aus olla, siis pildid kukkusid küll iluilusad välja. Ja ilmselge must lesbifotograaf pakkus, et võiks ikka teha siukseid magamistoapilte... No ja siis ma nägingi kõige parem välja piltidel, kus mul tegelikkuses mingi sinine riidetörakas rinde ümber on võetud oli...
2. Õnneks oli Regent Park ilusilus. Kõik õitses ja haljendas. Aga pargipingil raamatut lugeda on veel ikka natsa külm.
3. Kõndisin Camdenisse. Teel sõideti mulle järsku sisse. Sõna otseses mõttes. Mingi väike inglinäo ja heledate lokkidega jõmpsikas oma kolmerattalisel. Isa keelitas last vabandust paluma. Mkmm, minust nad sinna jäidki, eemaldudes kuulsin nubina röökimist, justkui oleks ta ise haiget saanud. Õnneks olid mul päikseprillid kaasas, sest tegelikult lõi see kerge rammmimine mul pisarad silmast välja.
4. Camdenis on pood, kus kõik ehted on 1 nael. Mul tuli sulas täpselt 1 nael kokku.
5. Tulin Whitechapelis tuubist välja, et sealt turult midagi uurikat osta. Nokurat, ma ei saa ju kõigist neist kurgimoodi asjadest sottigi... Kuidas neid küpsetada või keeta või muul moel söömakõlblikuks muuta...
Üks mees müüs siis päris kurki kaa.
Nagu näha on punkt 1 ja punkt 3 negatiivse tooniga... Ja kui ma nüüd selle kurgituse Whitechapeli turul miinuste hulka panen, siis peaks järgmiseks midagi head juhtuma.
:)
1. Minu tasuta photoshoot ei sisaldanud pilte. 1 foto, nii aaneli suuruses maksab 75 naela. Kui osta üheksa pilti, siis saab mingi kuuesajaga, ettemaks on 110 naela ja siis iga kuu. ISSAND. Ma peaks hull olema, kui midagi siukest teeksin. Aga kui aus olla, siis pildid kukkusid küll iluilusad välja. Ja ilmselge must lesbifotograaf pakkus, et võiks ikka teha siukseid magamistoapilte... No ja siis ma nägingi kõige parem välja piltidel, kus mul tegelikkuses mingi sinine riidetörakas rinde ümber on võetud oli...
2. Õnneks oli Regent Park ilusilus. Kõik õitses ja haljendas. Aga pargipingil raamatut lugeda on veel ikka natsa külm.
3. Kõndisin Camdenisse. Teel sõideti mulle järsku sisse. Sõna otseses mõttes. Mingi väike inglinäo ja heledate lokkidega jõmpsikas oma kolmerattalisel. Isa keelitas last vabandust paluma. Mkmm, minust nad sinna jäidki, eemaldudes kuulsin nubina röökimist, justkui oleks ta ise haiget saanud. Õnneks olid mul päikseprillid kaasas, sest tegelikult lõi see kerge rammmimine mul pisarad silmast välja.
4. Camdenis on pood, kus kõik ehted on 1 nael. Mul tuli sulas täpselt 1 nael kokku.
5. Tulin Whitechapelis tuubist välja, et sealt turult midagi uurikat osta. Nokurat, ma ei saa ju kõigist neist kurgimoodi asjadest sottigi... Kuidas neid küpsetada või keeta või muul moel söömakõlblikuks muuta...
Üks mees müüs siis päris kurki kaa.
Nagu näha on punkt 1 ja punkt 3 negatiivse tooniga... Ja kui ma nüüd selle kurgituse Whitechapeli turul miinuste hulka panen, siis peaks järgmiseks midagi head juhtuma.
:)
reede, aprill 14, 2006
NII
Täna otsustasin jällegi õnnelikuks hakata. :)
Ma arvan, et 70% mu tusatujutuultest moodustab niigi stress liiga crowded elamise pärast. Või nohh, mul pole Triinu vastu meie elutoas mitte midagi, ausalt, aga kui pole isegi oma tuba kus pisar vaikselt padja sisse poetada, siis on paasti...
Tegelikult, siis kui ma tööl olen, siis moodustab halb töö selle 70%.
Hahaa. Küsisin Lehm Virginialt oma sünnipäeva vabaks, ei saanud...
Lehm.
See mida eile tehti, avalikult ei räägita ja bloogi ei publissita. Midagi kinkyt polnud, aga...
Aga täna uitasin Shoreditchis ja Brick Lanel ringi. Ja mõistsin, kui palju mul siin ikkagi meeldib. Shoreditchi tegelased, baarid kus pidu algab päeval kl 12, väiksed poed eriti noore disainiga ja vintage-shopid, Beigel-Shop, kust saab suurepärast pühapäevalõunat: salmon and cream cheese beigel.
Ja ehkki sajab keskmist londonivihma, onikkagi hea olla. Ja ühes väikses tänavas õitsevad järjest kolm ploomipuud. Ja kui suvalisse bussipeatusesse jõuad, siis saabub sinna samal ajal ka buss 25, nii meeldivalt pooltühi...
Ma arvan, et 70% mu tusatujutuultest moodustab niigi stress liiga crowded elamise pärast. Või nohh, mul pole Triinu vastu meie elutoas mitte midagi, ausalt, aga kui pole isegi oma tuba kus pisar vaikselt padja sisse poetada, siis on paasti...
Tegelikult, siis kui ma tööl olen, siis moodustab halb töö selle 70%.
Hahaa. Küsisin Lehm Virginialt oma sünnipäeva vabaks, ei saanud...
Lehm.
See mida eile tehti, avalikult ei räägita ja bloogi ei publissita. Midagi kinkyt polnud, aga...
Aga täna uitasin Shoreditchis ja Brick Lanel ringi. Ja mõistsin, kui palju mul siin ikkagi meeldib. Shoreditchi tegelased, baarid kus pidu algab päeval kl 12, väiksed poed eriti noore disainiga ja vintage-shopid, Beigel-Shop, kust saab suurepärast pühapäevalõunat: salmon and cream cheese beigel.
Ja ehkki sajab keskmist londonivihma, onikkagi hea olla. Ja ühes väikses tänavas õitsevad järjest kolm ploomipuud. Ja kui suvalisse bussipeatusesse jõuad, siis saabub sinna samal ajal ka buss 25, nii meeldivalt pooltühi...
pühapäev, aprill 09, 2006
The thing is
... et sussiomanik ei olnud minul, vaid AStridil külas. Ja kui mul mingid suuremad ketsid ka ukse taha peaks sattuma, siis ma seda oma blogis ei kuulutaks. :)
laupäev, aprill 08, 2006
kolmapäev, aprill 05, 2006
Asi on lihtsalt selles, et kui Eestist Londonisse tulla, siis peaks mingi paar esimest päeva laksu all olema ja siis kuidagi harjuma, et pole enam neid inimesi ümber ja siis tasapidi arstide järelvalve all madalast välja tulema... Sest mudu on halb. Ja samas ma tean, et kui ma sinna peaks jääma, oleks ma ikkagi õnnetu. Ja siin olen ma ka õnnetu. Aga võibolla on need lihtsalt hormoonid. Või identiteedikriis. Või midagi, mida ma hetkel välja mõelda ei oska.
teisipäev, aprill 04, 2006
maailm kisti kaheks
Miks on nii, et Eestis 90 protsenti tuttavatest saab lapsi ja teeb pesa ja on õnnelikus monogaamses paarisuhtes, aga Londonis kõik lihtsalt nussivad ringi? Ja kui koju tuukse mutasid, salamisi, sest mulle teatud tegelased ei meeldi...
Ja ma ei sobitu nagu kuskile... Ja see tekitab õõnsa tunde...
Ja ma ei sobitu nagu kuskile... Ja see tekitab õõnsa tunde...
Tellimine:
Postitused (Atom)
