ODDD...*-)

täna oli ilmselt viimase paari kuu kõige veidram õhtu/öö...
õhtupoolik algas tädimaie sünnipäevaga, kus loomulikult vitsutati hirmsasti süüa (üsna pikk laud, mingi hetk hakkas mulle tunduma, et kõik näeb täpselt välja nagu "püha õhtusöömaaja" maalil) onukarla jutt ei tahtnud lõppeda. suurepärane näide sellest, kui hästi ikkagi pärilikkus töötab, on tema kümneaastane pojapoeg heigo, kes vuristas mulle ette pika loo curt cobainist, the tuberkuloitedist, blackyst ja ameerika verekoertest. mingi hetk hakkasin kartma, et see laps ühel hetkel lämbumisssurma sureb, sest hinge ta oma loo kestel peaaegu ei tõmmanud... onu karla vastas istus keegi vanem härrasmees, kes ainult "jajahh-jajahh," pomises... veider...
pisut enne südaööd leidsin end krisi juurest, kalliste inimestega, kelle jutt ja mõtted minu omadega enam-vähem klapivad. keskkonnavahetus oli vist liiga kiiresti toimunud ja sampus hakkas vist alles siis mõjuma, igatahes tundus kogu lugu väga sürr.
järjest sürrimaks muutus õhtu siis, kui me creppi jõudsime. teadsime küll, et seal miski pidu, aga minul vähemalt polnud aimugi, et seal 90'ndate parimaid hitte mängitakse... esimesel hetkel tuli pähe ehmatav tõsiasi, crepp oli muutunud üheks nendest väikestest soho geibaaridest, kus päeval võetakse niisama jooki ja õhtul läheb diskoks! liiga tuttavlik tundus!!!:D heheee... aga tänu seltskonnale suutsin ma kõik dr. albanid ja muud hitid välja kannatada ja tantsugi lüüa, seda enam et õhtu edenedes hakkas järjest enam kõlama ka ammuunustatud lugusid varasematest kümnenditest...
kris kui kõige lesbim sai jälle totaalse venesea käest lanti... hiljem ka mingi lihtsea käest...
ja juba hakkas kell lähenema poole neljale... kõndisime krisi, kerttu ja dittega mööda rüütli tänavat, väljas hakkas juba valgeks minema, linnud karjusid... sulnis hommik, ei olnud mul muret, et pean üksi koju kõndima... varahommikul on tegelikult ülimõnus läbi tühja linna koju jalutada.
kõndisin üle turusilla ja vahtisin vasakule, kus pajud ja jõekallas koos majade ja hahetava taevaga tumedas vees peegeldusid. mõnus. aeglustasin sammu kui kuulsin kedagi endast mööda kiirustavat. miski hilja peale jäänud korporant. must ülikond, mustad korralikult viksitud kingad ja tekkelgi peas. kõik teavad, mida ma tegelikult korporatsioonidest arvan, aga need tüübid näevad alati nii viisakad välja... kui ma üle silla jõudsin, oli seesama noormees seisma jäänud ja vahtis ringi. okei. kõndisin tast mööda, üle sõidutee ja järsku kuulsin neidsamu samme, mis mind ennist sillal olid saatnud, endale järgi jooksmas. hmm...
"tervist, vabandage, ega te ei tahaks minuga sinnapoole tulla?" küsis korporant ja osutas käega paju tänava suunas.
"tervist!"
tundisn end isegi naeratavat, sest tüüp käitus üliviisakalt ja seisis isegi sirgelt... ehkki tema ettepanek oli enam kui veider. minu küsimuse peale, miks ma peaksin temaga sinnapoole minema vastas ta: "noh, ma mõtlesin, et olen täna üksi kodus ja kutsuks teid endale külla!"
mu aju karjatas küll MISSASSJA?!, kuid kuuldavale tõin midagi, mis andis mõista mu kategoorilisest keeldumisest, ma isegi ei jäänud hr.korporandiga pikemalt vaidlema mingitel küllakutsumisteemadel, vaid kõndisin minema. ei vaadanud kordagi tagasi, ehkki selja tagant kostus hädine: "miks...?"
kõndisin sirgelt kodu poole, kuid endal oli suu lahti. kes väitis, et absoluutselt kõik mehed ei ole sead?! mina mitte, ja ilmselt oli mul õigus...