the florist

nii, nüüd on ka lilleneiu amet järgi proovitud. ornil miski kena flauershop avatud (kusjuures, sealsamas ruumis, kus mina isiklikult veel paar kuud tagasi tööl käisin). kiirekiire, sest emadepäev ja vaja kimpusid seada ja samal ajal tulpe müüa. niisiis. laupäeva veetsin ma lilli rookides ja kimpe tehes. nonstop lõunapausiga kella kümnest hommikul üheksani õhtul.
olen proff kimpude 080 ja 023 alal. tulpe oskan ka väga hästi tsellofani sisse keerata, olgu siis kahe, kümne või kahekümne kaupa.
oma esimesed lilled, 2 punast tulpi, keerasin ühe vanaonu jaoks miski pooliku paberi sisse, ise eriti rahul olles, et suurt paberit ei pidand pusserdama ja raiskama. ja siis kui orni pissimajast tagasi tuli, küsis ta, kus on tema suur paber, ta olla sinna üles tähendanud märksõnad tellitava kimbu saaja kohta: 50-aastane vanamutt, palju tulpe... onu läks kindlasti koju oma kaasa juurde ja sai selliste märkmetega pakkepaberi eest nendesamade tulpidega üle küüru.
laupäeva õhtul, kell pool kümme, jalgu enam ei tunne. alguses suutsid mu väsinud jalad ajule mõistuse pähe panna. ei ole vaja välja kakerdama minna! siis suutis kuum dush kuidagi peatada mõttevahetuse pea ja jalgade vahel ning juba ma tippisingi läbi vihma sõber T ühika poole, et juua kõigepealt ära üks jook, mida ma häbenen ja mille manustamine pidi jääma nende nelja seina vahele, et siis õllele üle minna. ja ma tunnen end juba natuke diibina, sest õlle kõrvale räägiti kirjandusest... ma olen leidnud kellegi, kes jagab minu jonas gardelli vaimustust! juhhuu!
täpselt kell 2 jõudsime kluppi. koledate pükstega toomas volkmann seisis meeste vessuukse ees ja toksis midagi oma mobiili. ok. suures enamuses olid koledad mehed suvaliste naistega, noored lantivad peded, keda teised vanemad peded võisid vanemaks juua/joota. ei tea, kas asi oli minu uskumatus kainuseastmes (mäletan kõike ja ei tuikunud) või kuuseisus, aga liiga palju tegelasi tundus suisa läperdavat ringi... üks tüüp käis iga viie minuti tagant leti juures ja naases diivanil istuvate sõprade juurde vähemalt 8 cl mahutava viinapitsiga. ja nii mitu korda järjest.
lõpuks oli pearuumis täielik atlantis. nii rahva kui ka muusika poolest...
statoili kroonikat seekord lugema ei mindud. :( protest selle nende juulikuise pulmaerinumbri mitteilmumise kohta!
magasin 2 tundi, täpselt kell kaheksa tuututasid orni ja mikk mu trepikoja ees, lillepoodi. nii, saatekirjad, aadressid, keegi vanatädi olla kuller tarvit oma väimeheks pidanud, kui see roosisülemiga emadepäeva puhul ta ukse taga tiristas, ühel tädil olla piim parasjagu tulel olnud ja keegi oli tellinud uus tänav 65 majja 17 oranzikaskollast krüsanteemi.
keegi tihase tänava lillesaaja polnud oma kimpu saanud ja ülemus ellas ornile, see omakorda kullerile, kes kinnitas, et kimp oma omaniku leidnud ja allkirigi saatekirjal all. närviline orni plõksutas telefoni ja otsis sealt kedagi tihase-nimelist, selle asemel, et ülemusele helistada...
nüüd olen kodus, aga uni ei tule... siuke üleväsimus. sai ju reede ööselgi suurepärast filmi vaadatud ja peale seda veel täiskomplekt kreisiraadiot. kui ma laupäeva imeilusal varahommikul läbi uduse kuid linnuvidinast kajava annelinna kodu poole sammusin, et paari tunni pärast üles tulla ja floristeerima minna, märkasin kõnniteel moppi. täitsa korralik, siiski pisut vanunud, varsgi taga. maivõi. täitsa pöörane.