esmaspäev on üks halvemaid päevi üldse...

proovisin täna kodus asjalikult jooniseid teha. madise soovitatud ülaltperspektiiv aga kammis mu juhtmed nii kokku, et kella viie ajal leidsin end teleka eest. sõu vatt! ja kuidagi juhuslikult sattusin ühe viimase aja parima filmi peale: "my life without me"... lappasin tükk aega telekava, enne kui rezhissööri leidsin. njahh, oligi naine! isabel coixet (mulle ei ütle see nimi küll mitte kui midagi). ehkki film oli visuaalse külje ja masendava temaatikaga midagi 21 grammi poole, siis siin olid tähtsal kohal detailid (nii naiselik!!!) -- peategelase elamine oma haletsusväärsuses, kuid sealsamas on õnnelik pere, kes ei kurda millegi üle. hullumeelselt rohelised haiglatoolid ja masendav läikiv hall kahhel seinas... kõik see värisevalt, dokki jäljendavalt üles võetud... ja oli see mu oma meeleseisund või oli film tõesti nii mõjus -- iga natukese aja tagant hakkasid pisarad mu piimakohvi sisse voolama... :,( siis lasi rezhissöör vaatajal jälle natuke toibuda ja jälle tuli mingi südantlõhestav teema sisse... inimesena on ta kindlasti vägev manipuleerija :) huhh...