eklektika

sven on parajasti mehhikos ja räägib mulle msn-s, kuidas tal on pohm ja neil on rauge pärastlõuna ja hauakambrid ja et seal müüakse ussiga viint mezcalit, mida ta ka siia kaasa ostab. ja et ta läheb homme ookeani ujuma. mmm. mmmh... taan ju kaaa! meie siin... hmmm... järjekordne läbukirjeldus? tegelikult oli eile ülieklektiline päev. vähemalt eklektilisem kui kylie minogue (massa saab aru;) hommik. tegelt lõuna. juba 3 päeva kodus vedelenud greenaway "the cook, the thief, his wife and her lover" oli vaja enne kella nelja raamatukogusse tagasi viia. filmi lõpustseene (ja kõige paremat osa!!!) jälgisin hambaid pestes ja meiki tehes. ühesõnaga, greenaway jääb greenawayks... ei tea, kas kostüümide (jean paul gaultier) pärast, aga film tõi mulle meelde "viienda elemendi". eks nad mõlemad mängivad visuaalial, aga see peaks ainuke ühenduslüli olema. natuke hullukas oli see film küll... kõik on kuidagi naturalistlik ja otsekohene, aga samas on aeg ja koht määramatud ning enamasti jääb mulje, nagu vaataks suurejoonelist ooperietendust. mis ongi greenaway eesmärk... enivei, hea oli. jõudsin raamatukokku napilt enne sulgemist, õnneks viskas ema mu viimasel minutil autoga kesklinna ja siis veel lillepoodi, kust ma ostsin 5 roosat tulpi ja sain kokku kerttuga, et minna ja tervitada uut tegelast, paulat. paula nägi tegelikult välja nagu marfa :D, vähemalt arvas nii kerli, paula ema. tõepoolest, neiul oli nägu põigiti laiem kui pikuti, aga kena oliivijume ja tume juus tasakaalustasid need mõningased puudujäägid. tean, et on ülimalt leierdatud tekstid tittedest, kes näevad välja kui nukud ja kellel on kõige läbipaistvam nahk ja nunnum väike nina ja pisitillud sõrmed, aga... see ju ongi nii! lihtsalt vaatad seda tegelast, kuidas ta vaikselt igiseb ja sis oma silmi, mis pole 2 päevaga veel päris päevavalgusega harjunud, vidutab ja kõige selle juures ikkagi nii diip välja näeb, justkui teaks ta kõiki maailma saladusi. muahh! sis tuli karl ja toppis titeriided kõigile oma mänguloomadele, mis tal iitala kotiga kaasas olid, selga ja jagas mulle ja kerttule ka "titad". mina sain juss the jänksu emaks ja kerttul oli vist puhh :)kerttu arvas, et lapsele vinni nimeks panna poleks sugugi paha! kella kaheksaks olime kutsutud raivo sünnipäevale. dresscodega sünnipäev (kän ju biliiiv it!).dressikood oli meremees või sadamakaihoor. ma arvasin, et mu nimest piisab, aga kuna sünnipäevalaps+elukaaslane on agarad stiilipidude ja üleslöömise pooldajad, sis pidin ikkagi endale miski kostüüme muretsema. murtesesin, kuni muretsesin end lolliks. mõtlesin, et viimane, mida ma kannan, on hoorarüü... inimene mõtleb, jumal juhib. mingi kell otsustasin juba, et mul on halb tuju ja ma ei saa minna sünnipäevale teiste tujusid halvaks tegema. ja joomine pole halva tujuga üldse hea idee, sest siis läheb asi alati natuke liiale... vedelesin raili juures seni, kuni tuli telefonikõne ahastavalt sünnipäevalapselt. kohe riidesse ja tulema ja ei ole mingit vasturääkimist! tegelikult olin meelitatud, et minu puudumist ikkagi tähele pandi ja vaevaks võeti ekstra kutsuda. väga piinlik, aga mis teha, tõsi ju. mingit meremehekostüümi mul niisama, eest teist taga, kapis ei leidu. tõmbasin siis lõhkised võrksukad jalga, punase ühe õlaga kleidi (mis on üle elanud 2 stiilikat: 3 aasta taguse kärdi sünnipäeva koodiga "rouge" ja 2 aasta taguse trussiku sünnipäeva stiiliga "sex and the city". ajas asja ka seekord ära) selga, meetri rohelist tülli kaela ümber, punased väga kõrge kontsa ja nööridega saapad jalga, musi ka punaseks ja sadamakaihoor valmis. hoor tellis takso ja lasi end feenoksisse viia. pidi trepil ninuli käima, sest saapanöör lipendas ja teise saapa nina jäi sinna taha kinni. piinlik. poes komistasti teist korda. veel piinlikum. ehtsad sead seisid leti ees järjekorras ja ostsid lauaviina ja limonaadi. vahtisid varjamatu huviga lõhkiste võrkasukkade ja punaste huultega naist. pidu toimus ühes korporatsiooni majas (nime ei nimeta). kui ma kohale jõudsin, olid kõik juba väga lõbusad. juua ja snäkki oli palju. väga palju. mullegi sis kokteil pihku ja buugi-vuugi. raivo-aare olid toredad madrusepoisid. kris nägi natuke nagu rekkalesbi välja oma suurte õlgadega admiralipintsaku ja tahakammitud juustega. matu oli... hmm... laeva arstitädi, kes lubas kõigile süsti teha... mina jäin küll oma jaost ilma... see eest sai tanstu keerutatud ja juttu räägitud ja rumalusi tehtud. paar tipphetke minu jaoks: meil hakkas martiniga igav ja me läksime maja peale kolama. jõudsime pööningule. seal oli igasugust kola, kohe jäid silma mingid pruunid paksu tallaga meestekingad. samas vedeles seal ka täiesti korralik ja töötav must marker. loomulikult, ennast tuleb jäädvustada ja kuna ma ei poolda seinte sodimist (peale kahe korra meelise jaani tänava korteris 3 aastat tagasi), siis kirjutasin ma kinga sisse: "mariin ja martin olid siin 29.01.2005" ma mäletan, et ma olin jube uhke niivõrd geniaalse idee üle. kui keegi ikkagi kannab neid kingi... ma tahaks näha, kuidas ta läheb külla ja võtab kingad esikus ära ja teistel on kõigil sussipõhjas mingi prada või vagabond või kommunaar ja temal siis niiviisi. hihiii. kakerdasime siis trepist alla. ma ikka imestan, et ma oma kontsadega niigi palju vastu pidasin... mingi hetk tundus, et kui ma oma papusid jalast ära ei saa, siis kukuvad nad koos jalgadega otsast ära. aga niipea kui olin jalad piinaatribuutikast vabastanud, tiris keegi mu tantsule ja kui ma tagasi tulin, siis olid saapad läinud. väljas 20 kraadi külma ja isegi taksosse kõndida oleks siukse ilmaga ilma saabasteta üsna halb. väike paanika-jaanika. kahtlustan, et just trainu oli see, kes mu uhked versace koopiad (ausalt, ma ei teadnud, massa alles hiljem ütles) ilusti aknalingi külge oli riputanud. otsisin sealtsamast akna alt toolide alt, aga oma silmade kõrgusele ei vaadanud. teistel nalja küllaga! :D peo lõpu poole suutsin ka ühe piinliku stseeni korraldada. nägin, et lootustandev noorkirjanik löristab ühes ruumis nutta ja lihtsalt läksin ja liitusin temaga. täpselt samamoodi kui massaga londonis. röökisin seal piinlikult nutta, pisaraid olla olnud terve meri, suu laiali peas... kõik lohutajad olin ma seenele saatnud ja sis teinud stseeni teemal "kõik mehed on sead" martin, kes mind kuidagi üheaegselt lohutada ja korrale kutsuda püüdis, sai kõige vängema sõimu osaliseks ja ma olla talle teatanud, et tema on kõigist meestest kõige suurem siga üldse...(VÄGA piinlik lugu). mäletan, et pühkisin silmi mingite siniste salvrättidega, teine nutunina oli juba ammu rõõmus ja kepsutas kuskil ringi. siis olla ma tagasi seltskonda läinud, seal tugitoolis lebotavale kõige suuremale seale üldse sülle istunud, veel paar korda nina nohistanud ja magama jäänud. how weird is that? kui me pärast takso võtsime, siis mäletan ma mingit sõimu teemadel: "miks sa taksot enne ei telinud kui me majast välja tulime" ja "miks sul üldse raha pole ja mina pean automaadist taksoraha võtma". hommikul oli mul siukse jooma peale kahtlaselt hea olla. kuskil 1 ajal tulid raili ja kerttu pohmellihaldjat tegema ja ma pidin end voodist välja vinnama. jõime piimakohvi ja tsikid sõid jäätist. sis vedelesime teleka ees, taneljan liitus. üritasin talt välja pinnida midagi tema suhete kohta oma isaga, et saada tõestust teooriale "homoseksualismi väljakujunemine ideaalse isakuju puudumise tõttu" (et geimeeste isad on enamasti kas puudu, puudulikud, lihtsalt lurud või ei suhtle oma lastega piisavalt), aga loomulikult suutis ta jutu osavalt mujale pöörata, niiett ma sain täiesti ausalt 0 asja teada. hiljem kokkasime raili ja kerttuga ja seekord ei pidanud tõde mitmest kokast ja rikutud roast paika. saime suurepärase kartuli-porgandi-kaalika-brokkoli-kukeseene raguuga (väga kahtlane sõna) hakkama. niisugune tore pühapäev. ja kell on juba liiga öö.