eklektika

sven on parajasti mehhikos ja räägib mulle msn-s, kuidas tal on pohm ja neil on rauge pärastlõuna ja hauakambrid ja et seal müüakse ussiga viint mezcalit, mida ta ka siia kaasa ostab. ja et ta läheb homme ookeani ujuma. mmm. mmmh... taan ju kaaa! meie siin... hmmm... järjekordne läbukirjeldus? tegelikult oli eile ülieklektiline päev. vähemalt eklektilisem kui kylie minogue (massa saab aru;) hommik. tegelt lõuna. juba 3 päeva kodus vedelenud greenaway "the cook, the thief, his wife and her lover" oli vaja enne kella nelja raamatukogusse tagasi viia. filmi lõpustseene (ja kõige paremat osa!!!) jälgisin hambaid pestes ja meiki tehes. ühesõnaga, greenaway jääb greenawayks... ei tea, kas kostüümide (jean paul gaultier) pärast, aga film tõi mulle meelde "viienda elemendi". eks nad mõlemad mängivad visuaalial, aga see peaks ainuke ühenduslüli olema. natuke hullukas oli see film küll... kõik on kuidagi naturalistlik ja otsekohene, aga samas on aeg ja koht määramatud ning enamasti jääb mulje, nagu vaataks suurejoonelist ooperietendust. mis ongi greenaway eesmärk... enivei, hea oli. jõudsin raamatukokku napilt enne sulgemist, õnneks viskas ema mu viimasel minutil autoga kesklinna ja siis veel lillepoodi, kust ma ostsin 5 roosat tulpi ja sain kokku kerttuga, et minna ja tervitada uut tegelast, paulat. paula nägi tegelikult välja nagu marfa :D, vähemalt arvas nii kerli, paula ema. tõepoolest, neiul oli nägu põigiti laiem kui pikuti, aga kena oliivijume ja tume juus tasakaalustasid need mõningased puudujäägid. tean, et on ülimalt leierdatud tekstid tittedest, kes näevad välja kui nukud ja kellel on kõige läbipaistvam nahk ja nunnum väike nina ja pisitillud sõrmed, aga... see ju ongi nii! lihtsalt vaatad seda tegelast, kuidas ta vaikselt igiseb ja sis oma silmi, mis pole 2 päevaga veel päris päevavalgusega harjunud, vidutab ja kõige selle juures ikkagi nii diip välja näeb, justkui teaks ta kõiki maailma saladusi. muahh! sis tuli karl ja toppis titeriided kõigile oma mänguloomadele, mis tal iitala kotiga kaasas olid, selga ja jagas mulle ja kerttule ka "titad". mina sain juss the jänksu emaks ja kerttul oli vist puhh :)kerttu arvas, et lapsele vinni nimeks panna poleks sugugi paha! kella kaheksaks olime kutsutud raivo sünnipäevale. dresscodega sünnipäev (kän ju biliiiv it!).dressikood oli meremees või sadamakaihoor. ma arvasin, et mu nimest piisab, aga kuna sünnipäevalaps+elukaaslane on agarad stiilipidude ja üleslöömise pooldajad, sis pidin ikkagi endale miski kostüüme muretsema. murtesesin, kuni muretsesin end lolliks. mõtlesin, et viimane, mida ma kannan, on hoorarüü... inimene mõtleb, jumal juhib. mingi kell otsustasin juba, et mul on halb tuju ja ma ei saa minna sünnipäevale teiste tujusid halvaks tegema. ja joomine pole halva tujuga üldse hea idee, sest siis läheb asi alati natuke liiale... vedelesin raili juures seni, kuni tuli telefonikõne ahastavalt sünnipäevalapselt. kohe riidesse ja tulema ja ei ole mingit vasturääkimist! tegelikult olin meelitatud, et minu puudumist ikkagi tähele pandi ja vaevaks võeti ekstra kutsuda. väga piinlik, aga mis teha, tõsi ju. mingit meremehekostüümi mul niisama, eest teist taga, kapis ei leidu. tõmbasin siis lõhkised võrksukad jalga, punase ühe õlaga kleidi (mis on üle elanud 2 stiilikat: 3 aasta taguse kärdi sünnipäeva koodiga "rouge" ja 2 aasta taguse trussiku sünnipäeva stiiliga "sex and the city". ajas asja ka seekord ära) selga, meetri rohelist tülli kaela ümber, punased väga kõrge kontsa ja nööridega saapad jalga, musi ka punaseks ja sadamakaihoor valmis. hoor tellis takso ja lasi end feenoksisse viia. pidi trepil ninuli käima, sest saapanöör lipendas ja teise saapa nina jäi sinna taha kinni. piinlik. poes komistasti teist korda. veel piinlikum. ehtsad sead seisid leti ees järjekorras ja ostsid lauaviina ja limonaadi. vahtisid varjamatu huviga lõhkiste võrkasukkade ja punaste huultega naist. pidu toimus ühes korporatsiooni majas (nime ei nimeta). kui ma kohale jõudsin, olid kõik juba väga lõbusad. juua ja snäkki oli palju. väga palju. mullegi sis kokteil pihku ja buugi-vuugi. raivo-aare olid toredad madrusepoisid. kris nägi natuke nagu rekkalesbi välja oma suurte õlgadega admiralipintsaku ja tahakammitud juustega. matu oli... hmm... laeva arstitädi, kes lubas kõigile süsti teha... mina jäin küll oma jaost ilma... see eest sai tanstu keerutatud ja juttu räägitud ja rumalusi tehtud. paar tipphetke minu jaoks: meil hakkas martiniga igav ja me läksime maja peale kolama. jõudsime pööningule. seal oli igasugust kola, kohe jäid silma mingid pruunid paksu tallaga meestekingad. samas vedeles seal ka täiesti korralik ja töötav must marker. loomulikult, ennast tuleb jäädvustada ja kuna ma ei poolda seinte sodimist (peale kahe korra meelise jaani tänava korteris 3 aastat tagasi), siis kirjutasin ma kinga sisse: "mariin ja martin olid siin 29.01.2005" ma mäletan, et ma olin jube uhke niivõrd geniaalse idee üle. kui keegi ikkagi kannab neid kingi... ma tahaks näha, kuidas ta läheb külla ja võtab kingad esikus ära ja teistel on kõigil sussipõhjas mingi prada või vagabond või kommunaar ja temal siis niiviisi. hihiii. kakerdasime siis trepist alla. ma ikka imestan, et ma oma kontsadega niigi palju vastu pidasin... mingi hetk tundus, et kui ma oma papusid jalast ära ei saa, siis kukuvad nad koos jalgadega otsast ära. aga niipea kui olin jalad piinaatribuutikast vabastanud, tiris keegi mu tantsule ja kui ma tagasi tulin, siis olid saapad läinud. väljas 20 kraadi külma ja isegi taksosse kõndida oleks siukse ilmaga ilma saabasteta üsna halb. väike paanika-jaanika. kahtlustan, et just trainu oli see, kes mu uhked versace koopiad (ausalt, ma ei teadnud, massa alles hiljem ütles) ilusti aknalingi külge oli riputanud. otsisin sealtsamast akna alt toolide alt, aga oma silmade kõrgusele ei vaadanud. teistel nalja küllaga! :D peo lõpu poole suutsin ka ühe piinliku stseeni korraldada. nägin, et lootustandev noorkirjanik löristab ühes ruumis nutta ja lihtsalt läksin ja liitusin temaga. täpselt samamoodi kui massaga londonis. röökisin seal piinlikult nutta, pisaraid olla olnud terve meri, suu laiali peas... kõik lohutajad olin ma seenele saatnud ja sis teinud stseeni teemal "kõik mehed on sead" martin, kes mind kuidagi üheaegselt lohutada ja korrale kutsuda püüdis, sai kõige vängema sõimu osaliseks ja ma olla talle teatanud, et tema on kõigist meestest kõige suurem siga üldse...(VÄGA piinlik lugu). mäletan, et pühkisin silmi mingite siniste salvrättidega, teine nutunina oli juba ammu rõõmus ja kepsutas kuskil ringi. siis olla ma tagasi seltskonda läinud, seal tugitoolis lebotavale kõige suuremale seale üldse sülle istunud, veel paar korda nina nohistanud ja magama jäänud. how weird is that? kui me pärast takso võtsime, siis mäletan ma mingit sõimu teemadel: "miks sa taksot enne ei telinud kui me majast välja tulime" ja "miks sul üldse raha pole ja mina pean automaadist taksoraha võtma". hommikul oli mul siukse jooma peale kahtlaselt hea olla. kuskil 1 ajal tulid raili ja kerttu pohmellihaldjat tegema ja ma pidin end voodist välja vinnama. jõime piimakohvi ja tsikid sõid jäätist. sis vedelesime teleka ees, taneljan liitus. üritasin talt välja pinnida midagi tema suhete kohta oma isaga, et saada tõestust teooriale "homoseksualismi väljakujunemine ideaalse isakuju puudumise tõttu" (et geimeeste isad on enamasti kas puudu, puudulikud, lihtsalt lurud või ei suhtle oma lastega piisavalt), aga loomulikult suutis ta jutu osavalt mujale pöörata, niiett ma sain täiesti ausalt 0 asja teada. hiljem kokkasime raili ja kerttuga ja seekord ei pidanud tõde mitmest kokast ja rikutud roast paika. saime suurepärase kartuli-porgandi-kaalika-brokkoli-kukeseene raguuga (väga kahtlane sõna) hakkama. niisugune tore pühapäev. ja kell on juba liiga öö.

vahvel-kahvel-krepp

liiga tihti juhtub, et sõpradega lihtsalt tsillima minnes lõpetame me kõik kuskil hirmsa purju ja piitsutamisega...
seekord olid plaanis vahvlid krisi juures. et miski uus üüriline ditte tuli taanist ja siis kutsume veel inimsi ja saab tore õhtapoolik olema. oligi. alguses ei plaaninud ma üldse mittemidagi juua, söön oma 2 vahvlit ja 3 porgandit ja lähen koju. aga kui kris teatas, et tema joob küll pisut õlutit, siis ostsin endalegi ühe ja õunasiidri kahh.
väga mõnna oli vahvlit küpsetada ja õllet peale lürpida. massin, millega küpsetada, oli ka miski klikiaegne, tainast voolas vahelt välja ja aknad said uduseks. mis praelõhnad sinna korterisse jäid...mai taha mõeldagi. just arutasime massaga päeval, et kui on ikka söögitegijad inimesed, siis peaks köögiuks olema tihenditega kinni, peaaegu õhukindel. tõmbad ukse kinni, praed oma kalad ära ja tuulutad ära ja siis lähed tagasi eluruumidesse. vahepeal peaks veel mingi puhverkamber ka olema, nagu kosmoselaevas.
niisis, vahvlid küpsed, õlled lürbitud, vällamaalastega tutvutud, arvutist piinlikke pilte vaadatud... kõik nagu ideaalseks koduseks õhtks mõeldud tegevused tehtud, hakkas trainu kreppi kibelema. et külli ja triin seal ja... ja me teadsime, et sander mussi mängib.
nojahh, tegin siis silmad pähe, jätsime vällamaalased koju, saatsime kristiina raamatukogu nurgani ja läksime krisi, trainu ja kerttuga pidusse.
tore oli. hea muss, parajalt inimesi. põhiliselt vist krepiinimesed ja sõbrad ja dj-de tuttavad. mai tea kas keegi sellest seltskonnast piletiraha ka oli plekkinud... 3-5 tegelast, ma pakun. külli juba läperdas mõnusalt. meie krisiga kohe tantsule. svipsis kerttu paranoiatses teemadel: "mis te mind blokite?!" jne... jamasti nende kerttu paranoiadega...

aga väljas oli selle talve kõige ilusam ilm: õrnad kübemed õhus ja krudisev puuder talde all, kui takso peale vantsisime.

tegelikult ju hirmsat purjut ja piitsutamist ikkagi polnud;)

3 päeva järjest eesti hinnatuimat kohvikut

kui ometigi sul on kasvõi tibakenegi teha või asjalikud inimesed ümber, siis tundub kogu maailm asjalik ja tore koht olevat.uus arvutigraafika õppejõud on nagu muhe proua mardikas, kes ringi sumisedes kõigile kõike jõuab seletada ja leiab, et meie tööd iseäranis toredad ja popid on. meil krisi ja kadriga tuli kohe suur rõõm südame sisse! oleks nüüd autocadi õppejõud ka samasugune! eile ma selle aasta esimesse tundi ei jõudnud ju, sest pidin krepis pensumardiga sitsima... ometigi, pidin täna emaga lõunale minema ja kuna ta polnud kunagi krepis käinud, sis otsustasime sinna minna. ega martin ometi kolm päeva järjest seal ei tsilli... egaju? korra käis peast läbi küll mõte talle helistada, aga pidasin seda ikkagi ebavajalikuks... no ja kesse siis ikkagi istub krepis, niiviisi, läpakas kahh ees...?! maivõi... ema küsis, kas tal kontoris ruumi pole vä...:S

hallpead austa

niisiis. kui ma täna juukseid lõigata lasin, tegi mingi hetk riho tõsise näo pähe:"tead, mariin, ma leidsin sult 2 halli juust!" ma tean, et kui keegi alustab lauset nimega, siis on see hullult tõsine asi :) oligi. ma olen 21 ja mul on hall juuks... 24. jaanuar oli olnud niigi rahvusvaheline depresioonipäev. mul lõi see täiega lihtsalt paarkend tundi hiljem välja, eksole, siia jõuab kõik hilinemisega, isegi masendus... tulin riho juurest, istusin oma kena soenguga krepis, endal masendus, martinil samamoodi. tööd põle, raha põle, midagi põle... mõtlesime juba, et kolime ära talinnasse alo korterisse, mina lähen apollo raamatupoodi tööle, martin saaks niikuinii kuskile... võtan diplomitöö juhendaja tallinnast, peaks siin ainult kolmaba õhtuti ja neljaba hommikuti olema... jahh, ma arvan, et tohutu masendus pole õige aeg otsusteks... ja täna käis meil onu veemõõtjaid, mis see sõna oligi.... taatlemas? taadeldamas? ja onu haises nii hirmsasti higi järgi, et ma pidin köögiakna lahti tegema ja samal ajal oma toa rõdu kahh, et ometigi see hirmus ais välja tuulduks... masendav... ja sis ma olin sest haisust nii pahviks löödus, et ei viitsind enam midagi ette võtta. ja enne vaatasin starship troopersit, mis oli eriti ebaõnnestunud näitlejatevalikuga vilm. kangelane oli miski kommipoiss ja siis proua lenduril oli suur eeldus saada unabrauks... no siuksed kärbitud breznevi kulmud kangelannal... mai saa aru... ja sis oli nip/tuc... ma pole ammu vaadanud, aga see, kuidas üks arstionu blondi naisega väikse neegripoisi (vabandage, aga eesti keeles on sõna "neeger" ikka veel olemas) oli saanud, jäi mulle küll arusaamatuks. ja sis oli ka pooliku näoga fääghääg. sestet nemad oma pedesõbraga olid juba üle 30 ja teadagi, kui oled üle 30, siis on elu läbi (kust võetakse siukseid rumalaid stereotüüpe?! inimesi hakatakse alles peale 30 tõsiselt võtma! või nohh, nood tegelased soovisid, et neid võetaks ainult tagantpoolt ilmselt...)... ja kui elu on läbi, siis ei jää muud üle, kui teineteist maha lasta, et siis taevasel teeballil igavesti tantsida... PF!!! loomulikult puudutab mind iga fääghäägiteema läbi ja lõhki ja südameni. mul on siuke tunne, nagu oleks ma tore vanaproua, aga tütremees räägib koledaid kurja ämma anekdoote... loomulikult oli ka see hääg oma fäägi juba 17 eluaastast peale armunud ja saboteeris ta suhteid... grr... no ja lõppude lõpuks lasi see libby ikka oma fagi maha, sest see oli omale vahepeal armastuse leidnud...

paa-aaks. paasti.

kell on öö. väga öö. jõime kristiina juures veini ja kui ma nüüd koju tulin, tungisin kohe kööki külmkapi kallale. salat, miski vürtsivorst, praeahjus olid veel ahjukartulid... no miks ma ometi niiviisi öösiti teen? okk, ma ei hakka siia rohekm kirjutama, vaid loon endale mingi perverdibloogi, kuhu läheb kirja kõik alates pms-st lõpetades toitumishäiretega.

livin' my life like it's almost golden

ja minu diplomieelseks praktikaks oleks hetkel world of interior'ide ja domuste vahtimine. ai! laav juu skuul!!! beibetasin täna mööda linna ringi: TÜ raamatukogu-kool-raekoja plats-menukoht(suured suured istumised on keset väikest ruumi lajatatud ja enne nii hea latte on järsku suvaliseks piimakohvilurriks muutunud)-juuksestuudo(riho audients kolmabaks)-iluhoov(tundmatu maniküürija audients. parandati pöidlaküüs)-kool-pang (trainu ja orni ja nuudlid, millest unistasin terve oma pohmase pühapäeva)-kaubamaja (uus must pesu, mis oleks olnud pesukomplekt, kui püksid poleks inetult nabani ulatunud)-kodu. ema oli ostnud (tellinud raamatuklubist) uue "alice imedemaal". mitte et tegelikult poleks ma kunagi seda raamatut maailma igavaimaks pidanud, aga ilmselt ongi tegu suurtele inimestele mõeldud lasteraamatuga. ses suhtes, et lapsepõlvest mäletan ühte vene multikat älissist, mis mulle küll meeldis ja suvel oli originaalkeeles älis kahh päris tore lugeda. ja hea, et diplomitöö teema ja juhendaja on kuidagi mingilgi määral formuleeritud...

livin' my life like it's golden!

ela ja proovi sa oma elu kuldseks elada, kui iga kord kui asjad pisut paremad paistavad, endale suurest õnnest elupohmaka jood! kihutasime trakaga eile õhtul koduveinipudelite kolisedes suure-jaanist tartusse, et siin massa kampa võtta ja klubitallinnasse kalm'i(u?) kuulama minna. keeldusin koduveinist, sest lisaks jäledale maitsele jätab ta ilmselt ka tohutu järelkaja... ja kuna oli plaanis pühapäeval koolitööd teha ja üksikasjalikult olustvere mõisast ja heimatstiilist kirjutada, siis otsustasin viina kasuks... vahet pole, kui sinna kõvasti siidrit ja breezerit peale juua, siis teeb sama välja kui peast teerulliga ülesõitmine... just niisugune tunne valdas mind täna hommikul. massaga olid lood veelgi hullemad. kui mina olin juba suutnud end voodist välja arvuti ette ajada, siis massa hiilis ettevaatlikult mööda korterit ringi, pea õlgade vahel ja otsis ibuprofeeni. ühe tableti suutis ta kummuti alla veeretada, läksin ise seda välja urgitsema, sest põrandal roomamist poleks see tüdruk küll enam välja kannatanud. öösel sai ka miski võhivõõras noormees majja toodud. kas on ka aru peas?! mis sest et kahepeale! nime ei mäleta, võibolla me ei küsinudki, aga tal oli kodutu kutsika nägu peas ja nii me ta endi vahele võtsimegi... proovis siitpoolt ja proovis sealtpoolt aga ikkagi pidi hommikul niisama targalt riided selga tõmbama ja uksest välja hiilima. loodan, et ta jõudis õnnelikult sinna kuskile kaugele, kus ta kodu on... pidu muuseas oli üks parema muusikaga pidusid viimasel ajal üldse, lõppes kuidagi liiga ruttu... tore oli näha jällegi inimesi, keda ammu näinud pole. päks käristas juua välja, miniseelikuga massale ka gamburgeri ;) trussik, riho, märt... nils jõi end, nohh... hmm, põhjapõdraks, kui nii võib väljenduda.

ega ma ise suurt parem polnud, sõimasin baaridaami, et neil arbuusibriiserit pole ja...

ja ILUSAT MEEST nägin. pool aastat vähemalt pole niukset kommi näind. streit ka vist. maitea, kus ta küll peidus on passinud... no ja kuna tal miksi tsikk jõle aktiivselt käekõrval oli, siss... vahetpole...

jonas gardell

-- rootsi noore põlvkonna üks armastatumaid kirjanikke. vähemalt nii kirjutatab temast 1991 aastal loomingu raamatukogu sarjas välja antud "tahan koju" tõlkija... ma arvan, et jonas gardell on üks paremaid noore põlvkonna kirjanikke üldse. ka aastal 2005. tegelikult rääkis cookie mulle temast msn-s juba mitu kuud tagasi. arutlesime charles bukowski kirjutamismaneeride üle ja mõtlesime, et kas need raamatud on nii rõvedad, et on lahedad, või ei ole ikkagi. selgusele ei jõudnudki, kahtlase väärtusega tegelane... no ja cookie mainis, et tegelt on ta lemmikkirjanik jonas gardell. aga et ta rootslane on, siis võibolla teda pole eesti keeles üldsegi avaldatud. tuleb välja, et on küll. üleeile juhtusin kogemata raamatukogus peale ta "preeriahundile", lugesin töö juures pool läbi ja laupäeval teise poole. niiett sain minna ja viia selle raamatukogusse tagasi ja sealt 2 uut gardelli raamatut võtta:D hullus! gardell suudab magusaid asju coolilt võtta ja neid niiviisi kirja panna. labastatud ja naeruväärne kõik-armastuse-nimel-teema saab tema raamatus hoopis uue tähenduse. mängleva kergusega põimib ta traagika vahele anekdootlikke vahepalu. nt: "Ühes vanglas pandi kinnipeetavad jõulukalendreid kleepima. Kättemaksuks ja eneseväärikuse tõstmiseks liimisid nad kahekümne neljanda luugi taha pornopildi." või "1958 nähti Poolas Chelmekis ühe kooli aknal Kristuse pilti. Kui ametivõimud asja uurima hakkasid, selgus, et see oli Karl Marxi portree peegelpilt." armastusest, igavikust, üksindusest -- sellest SAAB kirjutada ilma nilbe lääguseta!

esmaspäev on üks halvemaid päevi üldse...

proovisin täna kodus asjalikult jooniseid teha. madise soovitatud ülaltperspektiiv aga kammis mu juhtmed nii kokku, et kella viie ajal leidsin end teleka eest. sõu vatt! ja kuidagi juhuslikult sattusin ühe viimase aja parima filmi peale: "my life without me"... lappasin tükk aega telekava, enne kui rezhissööri leidsin. njahh, oligi naine! isabel coixet (mulle ei ütle see nimi küll mitte kui midagi). ehkki film oli visuaalse külje ja masendava temaatikaga midagi 21 grammi poole, siis siin olid tähtsal kohal detailid (nii naiselik!!!) -- peategelase elamine oma haletsusväärsuses, kuid sealsamas on õnnelik pere, kes ei kurda millegi üle. hullumeelselt rohelised haiglatoolid ja masendav läikiv hall kahhel seinas... kõik see värisevalt, dokki jäljendavalt üles võetud... ja oli see mu oma meeleseisund või oli film tõesti nii mõjus -- iga natukese aja tagant hakkasid pisarad mu piimakohvi sisse voolama... :,( siis lasi rezhissöör vaatajal jälle natuke toibuda ja jälle tuli mingi südantlõhestav teema sisse... inimesena on ta kindlasti vägev manipuleerija :) huhh...

reede on mu kõige lemmikum nädalapäev

reedel sai oma kalliste sõpradega kõvasti tsillitud ja lõpuks purjutatudki. et ma varem olen suudlevate tudengite lokaali taevani kiitnud, siis pean end parandama: teenindus on kõigi aegade halvem üldse. orni ootas seal nii mind kui oma kakaod ligi 45 minutit. mind takistas üliaeglane pangateller ja pikk järjekord, aga kakaod...? et siis me lõpuks sealt minema tuhisesime, sest nii pika aja peale kakaol kindlasti jäle nahk peal. hoopis krepp, kus on mõnus ja jook tuuakse tõesti paari minuti jooksul (ükskord ometigi teed üldse ei toodud...), ja söök on kahh mõnus... edasi liiguti pange, kus juba hoopiski napsu telliti. mu lemmiklesbit polnud kahjuks tööl... ornil tekkis himu napsu võtta ja klubisse minna, minul oli ka napsuhimu, martinil ka, massal oli väike õlleisu, aga pidusse ta ei tahtnud (nüüdsest peale ainult kvaliteetpeod! misiganes need ka ei tähendaks), sven oli väss ja vaenemees. orni hüppas poolel teel martini juurde bussist maha, sest ega armastus ei küsi aega ega kohta. lahendanud martiniga kahepeale vermuti, oli tuju juba üsna hea... päks taksoga järgi tellida, kris ka peale korjata ja... paidjomm, geena, diidzeij zdut! diidzei ootas tõepoolest üksi ja kurvalt, sest kella 11 ajal polnud kedagi veel heidy purga jippjopi järgi tantsimas. tegime paar tiiru ja mõned siidrid (pole aimugi, kui palju neid lõpuks kokku tuli, igatahes ühte käisin martini isic-pangakaardiga ostmas, tema pilt oli ka peal, baaridaam protestis natuke, aga lõpuks ikkagi müüs... läbimüük on ju kõige tähtsam!), siis sai küll tantsu üles... ja kohe tuli ka jill scotti "golden", mis on üks vähestest r'n'b lugudest, mis mulle tõesti meeldib... siis oli vaja veel juua. ja ometigi leidsin end mingi hetk klubifotograafi fotokaga kuntsi tegemas, minu ridikül oli jäänud oliver pulgese õlale rippuma ja selle asemel oli mul käes tema digikas... 8-O. oliver on muideks väga tore ja ilmselt oma tööst tulenevalt väga mõistev purjakil inimeste suhtes :D, nagu vahurgi, kui ta veel klubis pilte tegi. ja millegipärast, ehkki pidin järgmisel hommikul kl 10 tööl olema, olime peol lõpuni! ja koguni 2 noormeest saatsid koju ;)

8-/

üks tädi kõndis töö juures mööda, käes marks & spenceri kilekott. tartus siis niiviisi.... maitia, alguses arvasin, et see on mu londoni luul...:D
ja siis asendas mu ema lahkesti mu kadunud telefoni uue karupruuni klapiga nokiaga. väga ilus. just see pruun.
ja sis mu küüned on nii pikaks kasvanud, et toksin praegu läpakasse teksti küüneotstega. ja üldse tunnen end beibena.
ja siis... mai tea... kas tõepoolest olen hakanud nii tarka juttu ajama, isegi purjuspäi, et mingid mehed kardavad, seletavd, kui sophisticated ma olen ja nad pole võrdsed... või on see ainult ettekääne, et mulle mitte halvasti öelda?! mis kasu on tarkusest, kui see sedaviisi...?

ühepäevasest kodusistumisest võib ka katus ära sõita...

ärkasin kl 3 päeval. öösel oli hirmus halb. üks tekk liiga paks, teine liiga õhuke... padi liiga kõrge või lina kortsus... mu kümne päevane unistus sellest, kuidas ma kodus üksi oma suurde voodisse heidan, magamiskoti asemel suure teki võtan ja liiga suurt pisaamat selga ei pane ja öösel ei värise külma pärast... kogu unelm lendas vastu taevast... kui aknast välja vaatasin, oli kõikse suur lumi sulama hakanud ja jääpangad ujusid ekvaatori poole, lastiks hirmunud nägudega lolo ja pepe...

hangover

istun kodus ja tundub nagu oleks mul tohutu pohmakas. ärkasin enne küll oma voodis, millest ma juba mitu päeva unistanud olen (batuut on ikka batuut ja tagumik käis nii külmast kui ka batuudi tühjusest naks-naks põrmandu külge kinni), kuid tundsin end kui viina ja shampust segi joonud rumal tüdruk pärast pohmaund. kas tõesti mõjuvad eesti ja lumi ja tartu ja ebastiilsed inimesed nii hullusti? et on oodata depressiooni teemal: vihkan oma elu?! :S londonis oli ometigi palju ilusaid inimesi, stiilseid, ilm oli ilma lumeta ja soe. mitte mingi korvatunturi nagu siin. mis siis, et pean prada poe akna ees mitmesajanaelaseid kingi nillima... et ma ei saa lubada endale 3000 naelase nädalaüüriga appartementi... kui mulle välja tehakse, siis saan ma lubada 4 naelast väikest kooki, aga koht, kus seda sööd on ka rahhi väärt... ja küll ükspäev ka minu kingakapis miu-miusid ja pradasid leidub! deem, kui londonis kohal olla, siis tundub ta nii tavaline ja suvaline, aga siin olles... mul on jällegi kergekujuline kultuurishokk...8-(

head uut aastat

vaatan, et viimane sissekanne on tehtud trainu sünnipäevahommikul... ometigi magati ka siis kella üheni või midagi... sis linna. massa ja trainu national gallerysse, mariin, sven ja toomas mujisse, sveni vahetas peagi välja raivo... hiljem üsitasime meiegi national portrait gallerysse minna, aga ju siis ei suutnud meie ärajoodud ajud mitte mingisugust kunsti ja kultuuri vastu võtta. ja sis mindigi hoopis denimi nimelisse poppi kohta, kus üks drinks maksis 7 naela... õnneks oli happy hour ja ühe hinnaga sai 2 napsu... sis rongi peale ja sainsburysse, kus sai ostetd toitu ja trainule üks kakk. massudega.
kõik oli kena, ehkki plaane polnud, rüüpasime rõõmsasti trainu terviseks kuni hakkasime välja minema... sest siis oli vaja tekitada draama. ja meie massaga pidusse ei läinud. hoopis triin isaku juurde. moon pakkis veel portugali sõiduks ja meie triinu, massa ja mammuga jõime veini. mina viinakoksi. millest ma nii plähmerdiseks jäin, et mingi hetk ei suutnud enam istuda, vaid tahtsin püsti seista või kohe kohe koju minna. moon läkski liverpool stationisse, et lennujaama sõita, me massaga siis kaasa.
järgmine päev oli pohm ja mulle tundub, et igal õhtul läheme järjest hiljem kodust välja. seekord jõudsime siis linna, kui juba natuke pimenema hakkas. paari poodi ja juba oli õhtu ja vaja minna istuda baaris natuke ja koju. sainsbury oli juba kinni, niiett meie vana-aasta õhtu pearoaks oli massa keedetud äärmiselt maitsev tatar.
kahjuks otsustasid kõik erinevatesse kohtadesse minna... raivo ja karel adamiga kellegi arweni (vanemad vist LOTRi fännid) juurde majapiule. meie siis mukkisime ja sättisime ja otsustasime ikkagi massa ja trainuga ainult kesklinna ilutuld vaatama minna.
väga tore oli rongis sampust juua ja massa kaasa toodud muro küpsist süüa. kõigist piltidest, mis londonis tehtud, on umbes 70 protsenti rongis...
kesklinna ja trafalgar oli üliülerahvastatud, kuid me suutsime end kuskile jõe äärde london eye vastu pressida. kõrval oli slaavi naine videokaameraga. ma arvan, suurepärane koduvideo läbi puuokste ilutulestikust, massa nügis teda, niiett vahepeal on vist ainult ebamäärane värin. trainu kiitis ilutulestikku, et see olla viis pluss täristus, massa nägi tulejugades ussnugilisi ja tahtis neile ussikuuri teha (täpselt seesama, mille me saame, kui siit koju lähme, sest pesemata õun on ikka pesemata õun...). ja uus aasta oligi tulnud, teised läksid heavenisse, meie massa ja trainuga üritasime rongi peale pääseda. seerisime mitu korda mööda strandi edasi-tagasi, jaama pääsemiseks olid moodustatud kenad looklevad järjekorrad. kui me lõpuks jaama jõudsime, siis vaastime välja rongi mille peatusteks olid waterloo, london bridge ja new cross.
istusime rõõmsalt rongis ja nosisime oma viimaseid küpsiseid, mina avastasin, et mu uued kingad on muutunud köntkingadeks -- kontsplekid kadunud ja peaaegu pool kontsa ka veel... fotosüüdistus ja itsitus. ka võis aknast jälgida, kuidas üks mees kahe karguga vehkides kõrvalpaltvormil rongile jooksis. lõbu jätkus senikauaks, kuni selgus, et new cross ja new cross gate pole üks ja sama jaam. new cross on tunduvalt kabedam ja rongis oli rohkem valgeid inimesi (rassistlik mina). kakerdasime pisut jaamas ringi ja sõitsime ühe rongiga tagasipoole. silt oli whitechapel... kuskil üppasime maha, käisime metrooski ja siis uuesti rongi peale. palusime jumalat, et see rong ikkagi new cross gatesse pööraks. eks jumal ikka hoiab lolli ja joodikut ja rong suhiseski rõõmsasti õigesse jaama. piinlik lugu, et kui tahtsime kodus hakata nõusid pesema, siis ei tulnud grammigi sooja vett, lootsime, et hommikuks on tagasi, aga... njahh, nüüd ma kirjutan ja haisen siin... täna on püha ja homme pühapäev ja plumberit niipea ei saa...
täna "hommikul" aeti silmaluugid lõplikult lahti kella kaheks lõuna ajal. siis söödi hommikuks krõpsu ja joodi teed peale... hea oli, massa arvas, et siuke peabki üks puhkus olema, kui aint neid pohmakaid vahepeal poleks. siis vaatasime suurepärast sipelgamultikat. animatsiooni, õigemini.
ja juba ongi kell 6, mul veel pijaama sellas... vaatap. massa tahtis juba asdasse shoppama minna:D