võtan majja kodustatud nirgi

kui paar nädalat tagasi virutas massa mulle kogemata korraliku paremsirge, siis eile öösel ei hakanud ta oma käsi vaevama, vaid tõmbas mulle keset ööd ja unenägu kaela lambi, mis mu voodipeatsis ripub. hommikul ajas ta kõik ühe ropu unenäo pihta (kuidas tema veikene nirgiaju üldse siukseid asju genereerida suudab?).
siis pani ta hommikul mulle tee sisse mett (ma'i armasta mett), jättis hambapastatuubile korgi peale panemata (muidu lihtsalt pigistatakse tuub ju keskelt känkraks) ja vessuukse pärani...
on ikka hea idee öiseid teelisi enda juurde võtta?
tegelt on küll, sest nad ajavad su'ga enne magamajäämist juttu (mõni loeb kogunisti raamatut ette), söövad su'ga koos hommikust (kui õnne on, siis pesevad pärast nõud ka puhtaks) ja toovad postkastist ajalehe, kui sina kohvi keedad...
teine variant oleks abikaasa majja võtta...
aga abikaasa pigistab hambapastatuubi ja jätab korgi ka peale panemata, jätab vetsuukse lahti ja prill-laua üles, krabistab voodis enne magamajäämist ajalehega, mille nad on töölt kaasa võtnud, sest et koju tellida ei raatsita ja hommikust ei söö võibolla üldsegi...
njahh, massa it is!

pühapäevapärastlõunane msn-vestlus minu neljapäevast

mariin tartusjälle says:
tead
mariin tartusjälle says:
meie käisime valli baaris
mariin tartusjälle says:
neljapäeval
K! says:
noh, ja kuidas oli?
mariin tartusjälle says:
sa oeld seal käinud?
mariin tartusjälle says:
valli baaris?
mariin tartusjälle says:
ma sain elamuse
K! says:
olen
mariin tartusjälle says:

mariin tartusjälle says:
deem
mariin tartusjälle says:
nii odav jook
K! says:
kas akordioni mees oli ka?
mariin tartusjälle says:
ja lõõts mängis kahh
mariin tartusjälle says:
ja
mariin tartusjälle says:
aa
mariin tartusjälle says:
viiul kahh
K! says:

mariin tartusjälle says:
"madismäe kalle"
mariin tartusjälle says:
oi bljääd
mariin tartusjälle says:
siuke seltskond
K! says:
tean tean
K! says:
ja see koristaja tadi
K! says:
boldogi naoga
mariin tartusjälle says:
seda enam vist pold
K! says:

mariin tartusjälle says:

mariin tartusjälle says:
need muud tädid olid...
mariin tartusjälle says:
oo mai kaad
mariin tartusjälle says:
ja kuntslilled
K! says:

mariin tartusjälle says:
mai või! mai või...

shallow, vain -- me!

lebotasin täna hommikul, olgem ausad, kl 2 on tegelikult juba kaugelt üle keskpäeva, oma elutoas diivanil ja vahtisin ftv-d. ühel pool mind munajäätis shokolaadikastmega (patuselt palju kaloreid!) ja teisel pool natuke liiga kaua hinganud cabernet (siinkohal tähendab see, et ta avati juba eile õhtul ja jäi poolikuks). ja silma ees sibavad täiuslikud meesolevused. ja miks nad täiuslikud on? sest and kannavad d&g ja armani riideid...

deem

eile öösel peale maailmast koju jõudmist viskasin jällegi oma mobiili (millega olin vastu võtnud kõne triinult infoga, et nemad kärdiga on nüüd nurgabaaris -- wtf?!!!)põrandale. kolmeks tükiks. kas saab selle halva telefoniloopimise kombe küljest ära harjutatud või mis?!

londres

nägin täna öösel üle pika aja esimest korda unenägu, mis ka ärgates meeles oli, veelgi enam, unenägu ja reaalsus läksid juba pisut sassi.
nägin, et ma olin londonis tagasi, sügis, aga mul oli seal õudsalt hea olla. pole aimugi miks ma seal olin, aga kollaste ja punaste puulehetdega st. jamesi park oli õõõuudsalt ilus (imelik, et soho square´i ei näinud). aga mingi hetk leidsin, et pean ikkagi koju tagasi tulema ja läksin netist lennupiletit ostma. laupäevaks, sest unenäo toimumisaeg oli neljapäev. ja siis laupäevaks oli pileti hind 14 000 eeku ja kui ma reedet vaatasin, siis reedeks sai pileti eestisse ühe naela eest.ja siis oli õudne jama, et nohh, miss juba homme ve ja keegi neiu kellega ma koos pidin lendama, sai pileti hoopiski heathrowsse, aga estoonianäär lendab ju gatwickist!
vaat siuke unenägu, mida ma arvan, 99% ulatuses on mõjutanud viimase kolme päeva sündmused, isegi numbrid ja mingid kohad on samad... uiuiui, alateadvusel pole vist midagi teha...
ja tegelt ma hommikul mingi hetk mõtlesingi, et... kui...? lähekski...

mu kullake...

... tuli pariisist tagasi ja nõuab katusekorterit ja ilusat armastust. kust neid eestis saada?!

suur küsimärk

kas ma hakkangi nüüd end regulaarselt üle nädala reedeti purjumajaks jooma? kui nii, siis peaks ka täna õhtuks mingi vägeva baila korraldama...

pensionärid, boheemlased, vandaalid

eile sain rõõmsasti mitme torenatukepiinliku asjaga hakkama. loodan et jätkan samas vaimus!
kuna hea koduperenaine ei suuda ise kõik oma küpsetisi sisse vohmida (olgem ausad, tegelikult oleks jõudnud küll...), siis lubasin oma hoole ja armastusega küpsetatud pannkoogid wbh-le viia. loomulikult jätab minusugune hajameelik mobiili laadimata ja tulemuseks on neiu, kes karjub neljanda korruse akna all, kusjuures, korter ei asu just kõige vaiksemas kõrvaltänavas (tol hetkel tundus küll pigem times square'ina). lõpuks pisteti siiski pea üle rõduääre ja nenditi: "äähh, sa pold üldse oma häälega, ma mõtsin, et mingi poiss karjus..."
ja siis loomulikult trepist üles minnes märkasin ma küll, et meie taga miski tädi kakerdab, aga ega ma teada võind, et see proua korteriomanik on ja tõmbasin korterisse jõudes ukse prõmmdi! tema nina ees kinni.

kui ma hiljem marsas istudes ennast mõttes laiskuses ja ühistranspori kasutamises süüdi olemises kirusin, sai mu põhimõte "käi jala, kui vähegi saad, sest peale oma tervise säästad ka oma närve" veelgi kinnitust. ma kannatan nimelt väga hästi välja bussis trügimise ja teismeliste kihistamise (nii vähe kui võimalik, aga ikkagi!), aga igisevaid vanamutte (vabandage väljendust) tahaks ma lausa lüüa. minu ees istus seekord väga kenade keemiliste lokkidega vanem proua, kes, saamata jutule marsajuhiga, hakkas peedistama kõrvalasuvat härrat (karvase selja, triibulise maika ja nokatsiga). alguses jäi neile ette vene piiga, kes enne maha minekut püsti seistes mobiiliga rääkis. arutelu päädis daami nendinguga: "need mobiilid tuleks kõik veepange ära uputada!" dziisas, billi, sellist stoilist vaenulikkust pole ma veel kohanud! õnneks suutsid mu kõrvad edaspidi vastu võtta vaid lausekatkeid, lokkidega proua best of'i kuulusid: "see tuleks seadusega ära keelata!", "ega varem küll nii olnud!" ja "nad on ju suisa röövlid!" taat vastas omalt poolt peaaegu samaga ja väitis, et tema sõber on loteriiga juba 3 autot võitnud. kahjuks pidin ma keset huvitavat vestlust maha minema, loodan, et nad saavad koos õnnelikuks.

näituse avamine oli nice, just nice. ilmselt oli näituse toimumise koht "süüdi" selles, et polnud näha tavalisi tartu rasvaste juustega kultuuripeere, kes näitusesaalis ringi tolgendavd, endal õllepudel võidunud äärega pintsakutaskust välja paistmas. karelsoni-proua pidas kena kõne ja andis sõna ka noortele kunstnikele. riinu küll korraks lauraks kutsudes, küsis ta mesiselt noore naiskunstniku käest selle näitusel esitatud hälli tagamaade kohta: "nooh, kas kured juba lendavad?"

tähistamine jätkus väikese seltskonnaga kerttu atekas, kust peale paari shampuse manustamist lahkuda otsustati. kerttu ja mariin saatsid annika tallinna bussi peale, skandeerides: "jeesus armastab sind! jeesus on sinuga!" ise samal ajal hiigelsuure päevalillega vehkides.
eelmainit toimingut korrati triinu puhul, kes küll hoopis ihaste bussist maha tuli. ja siis tuli osta palju punast veini. ja siis mingi hetk oli kell palju aga janu ikka vaevas. ja olgu õnnistatud herne pood tartus, kust peale veini ka kanapihve osta saab, ja siis kogu kupatusega lihtsalt südaööl kloostri tänavale laternaposti alla äärekivile maanduda. supilinna sulnis vaikus, vaid mõned pikkade juustega boheemlased liikumas mööda kroonuaia tänavat, paar taksot, valge kass...
ja siis liitus meiega lõbus duo, mis koosnes aktiivsest ja natt-tuke liiga pingutatud elenast ja vootelest, kes oskas elektripostide otsa ronida. tegelikult olid nad väga vahvad, vedasid endaga kaasas suurt silti, kuhu rohelise guashiga "tartu" sirgeldatud, tähed ilusti tipitäpiliseks maalitud.

oi, kodutee oli pikk ja ma pole mõnede asjade üle eriti uhke, mis me igavuse peletamiseks korraldasime...(eriti uhke polnud ma siis, kui täna ühest bussipeatuset mööda kõndisime ja kleer maibaum sealt habetunult vastu vaatas...) vandaalid, ma ütleks...

kohutav

nüüd mind on juba nii palju kiidetud selle blogi eest, et mul on hirmus blokk peal ja ma ei oska midagi mõistlikku kirja panna. [suud maigutav smaili]

säde

... tuli minu silma seest välja kui massa ülikooli ramatukogu taga üritas natuke purjakil olles õunasüdant lihtsalt ära visata, aga hoopistükkis kogemata oma rusika mulle silma sisse sihtis. ja esimest korda nägin mina välku nii lähedalt ja mõtsin, et ega ma muud enam selle silmaga näha ei saagi... ja siis suruti juba külm õllepudel silma peale, et turset alandada... loodan, et mingit sinikat ei tule, fliis-fliis-fliis! eriti lootsin seda siis, kui nägin edasi minnes plangul kuulutusi 20. augusti ja pange kohta. oi, tore-tore.
aga silm ikka veel valutab.

jällegi orkut

vaatan ikka seda orkutit vahetevahel, sest sealt on nii kena sünnipäevi ja kellegi tuttava blogiadressi ja muud kasulikku järele vaadata. ja juurdlen ikka, et kas ma mitte ebatrendikas pole, kui orkutis kontot oman. ei kisu veel reidiks kätte ära? enivei, hakkab vist kiskuma, sest minu sõprade nimekirja on end lisanud mingi tume iraani noormees, kes on mu scrapbooki midagi väga vigases inglise keeles kirjutanud, mida, jääb üsna selgusetuks... ja tumedad mehed on orni rida, mulle ju ei meeldi:S pean blondi pildi maha võtma, tõesti.

eduraport tallinna külastuse kohta ehk pedeprintsessi päevikud

alustuseks pean mainima, et kui mõistus on enam-vähem selge, siis on kogu nädalavahetusest väga raske lühikest ülevaadet anda. niih... siiski...
1. eesmärgid
1.1
reedeks
1.1.1 kohtuda krisiga
1.1.2 minna välja
1.2
laupäevaks
1.2.1 minna vanale lennujaama vastu
1.2.2 minna vana maale raasikule
1.3
pühapäevaks
1.3.1 jõuda kuidagi koju tartusse

kõik eelmainit eesmärgid said täidetud ja missiooni võib lugeda täidetuks:)


niihh, võibolla nüüd pisut pikemalt.
esiteks pean ütlema, et mul oli tore. seda ilma igasuguse poole liitri viina ja pudeli shampuseta. ja kuna väikese dringi plaanid olid tehtud juba enne tartust lahkumist, taipasin kaasa võtta oma uhiuued kõrge kontsaga pidukingad. nüüd on minul jala sees auk. jumala eest, isegi tennistega on tunne nagu tütarlapsel kes tantsis habemenugadel... ja mitte habemenugade pärast, vaid et säästupededel on vaja kunderi tänavast bonbonni jala minna. et teed lühendada, kargutasin ka seekord oma kontsadel läbi mingi hoovi [esimene edit-kopi-peist eelmisest reedest].
niisiis, maatüdruk jõudis edukalt bonbonni punastele vaipadele lühtrite alla :P. nice, ma ütlen, puudub vaid see naine vessust, kes käe peale seepi ja vett laseb ja selle eest tippi nõuab.
jahh, aga tegelikult tulime me barbarat kuulama. kui juba 3 tiiru ruumile ja baariletile peale tehtud ja koht kõige kaugemas nurgas sisse võetud, siis ilmubki välja... keegi, kellest mina näen vaid juukseid, soeng nigu mopil. see mopp siis röögib seal puldi ees 4 lugu laulda, kõik on nii endast ära, õnnest segased, kuni mopike juhatatakse täpselt meie selja taha istuma ja kõik peavad teda kordamööda kummardamas käima ja meelitusi lausuma. mina mitte, mina olen ise printsess!!!
kui juba viimasedki (kapi)heterod olid klubist lahkunud ja heivi väga veidrat mussi hakkas mängima, leidsime, et oleks viimane aeg kahh minema kakerdada, jällegi mööda pikka treppi alla ja (mulle meenus korraks, kuidas ma veel spiriti aegadel jooksin üks kord mööda seda pikka treppi kasukajärjekorrast tagasi tantsima ja siis mind toodi tagasi ja siis ma jooksin jälle ja toodi jällegi tagasi ja hiljem tahtsin taksost väga vales kohas maha minna...)...
...ja oligi õhtu parem osa läbi, sest kella kolme paiku ei tasu veel koju minna, vaid linna peale kakerdama. statoilist võileiba ja siis minna miskisse koledasse kohta, kus olid mõned üsna ebaatraktiivsed härrased ja üks ebaadekvaatne naisterahvas õhupallidega sehkendamas. keegi viiekümnendates david tuli ja näppis meid kolme üsna intensiivselt, ise samal ajal rõõmsalt kiljudes. lasin end mõttes neli korda maha, et polnud bonbonnist nagu korralik heteroinimene varakult kunderi hostelisse tuttu läinud.
lõpuks olime kodus ja ma sain laiutada kogunisti kahe madrasti peal, sest kunderi vabaajakeskus polnud siis veel hosteliks muutunud.

alo ei lubanu end äratada enne ühte, mina krapsaka maainimesena olin üleval juba peale kümmet. väike shopingutuur stockmannis jätkus keskturul, kus ma eelistasin absoluutselt eestimaist kaupa ja polnud nõus ostma "brjasjiilija õun", ehkki silt teatas vägagi eestipäraselt, et tegemist on martsipaniõuntega...
niisiis... keskpäevane hommikusöök vastärganud aloga (hapukurgid, keefir, teraleib tomati ja singiga, murelid, eilane kook) ja siis ruttu lennujaama vanale vastu. vehkisisn ülemiste poole nagu hull, ikka jäin hiljaks, kuid minu õnneks ei ole tallinna pagasilaadijad just kõige nobedamad mehed.
edasi... pakid vanade autosse, ise ka, keegi maha ei jäänud, raasikule, poodi, õlled, vanade kodu.
nägin lähedalt kogunisti vana vanamat, kes muidu kuulsaks saanud kui proua, kes vetsu läheb, ukse haaki lükkab ja siis selle kohe ära unustab ("oota, vanama, oota!")ja üldse mitte aru ei saa, miks ta enam uksest välja ei saa.

söömaorgiad alaku!
õnneks suutsin end päästa hullemast (st. pearoogadest) ja mari-keiga linna põgeneda.
alo lehvis mulle rõõmsalt vastu, oli teine oma pärastlõuna paraadil veetnud ja muljed pulbitsesid kuuma joana temast välja ;) teine tuba oli äkki mingeid tüdrukuid täis saanud.
egas midagi, kasisime ja kammisime aloga end ilusti ära, võtsime napsu ja läksime välja. koos tüdrukutega. koledasse kohta, mille nime jällegi ei nimeta. kohtusin wbh-ga, emblesime tugevalt, kuulasin tema uskumatuid memuaare möödunud nädlast . aeg lendas, alo korjas üles vällamaalased. (ma'i saa aru, mis teema nende vällamalastega on, nad ei ole ju niiiii ägedad? või on siiski?)
edasi jällegi nime-ei-nimeta-kohta, kus pidi esinema marju kuut. kõigi homopoiste suur imetlusobjekt ja vaimne ema. ummm, palju rahavst, pajupalju rahavast. tants-tants-tants. tuttavad-tuttavad-tuttavad (siinkohal ei ole mul vist õigust hakata nimesid nimetama...). marju lauldud "ringi" ajal korraldsime oma väikese privaatse seitsmest inimesest koosneva ringmängu (küll orni alles rõõmustab, kui ma talle sellest räägin). olime aloga korralikud keskklassi kodanikud ja tegime ühe viisaka aeglasevõitu tantsu valsitaktis, ise üritades näole manada kõige tuimemat ilmet, justkui oleksime juba 20 aastat abielus ja seksiksime harilikult pimedas vatiteki all. õnnestus, kuni ma pidurdamatult naerma puhkesin. siis oli vaja veel kõigi teistega ka tanstida ja juba oli aeg koju minna. wbh-le otsiti keegi äleks, samal ajal sirgeldasin mina musjöö rodinile kõhu peale oma telefoninumbrit, lootuses saada järgmine päev kohvile kutsutud (tutkit, brat!).
kell oli juba pool kuus kui ma narva maanteel käskisin wbh-l taksosse tagaistmele istuda (siiamani teema: kas istuda taksos taha või ette. aim sorri, aga üksi taksoga sõites ette istuda on ju suisa matslik! ma ütlen, nagu lapsega räägi!)
kell kolmveerand kuus asus alo toppima mingeid kokku volditud tekke ühte padjakotti. ise nii asjalik, pesu väel voodi ääre peal, minu küsimusele, mida põrgut ta seal pusserdab, vastas ta ainult: "patja. sulle." ja pusis edasi.
alo pole nüüd teap mis padjameister, sestap sai padi kõva ja kandiline...
ja kui ma lõuna ajal üles ärkasin ja emale helistasin, siis oli ta väga imestunud, kui kuulis, et ma paraadil üldsegi ei käinud.

telefon-epilaator

läksin endale telefoni ostma, aga polnud, mida tahtsin ja siis ma ostsin hoopiski epilaatori...

sokulaad

teeme nii, et täna ma veel söön shokolaadi ja jäätust (küpsisetükkidega ja lagritsaga) ja siis homme enam mitte. hakkan heaks ja ilusaks ja väikeseks...

millimallikas

nii, see loomake, keda mina siiamaani vaid lastelaulust ja bioloogiaõpikust teadsin, on nüüd ka ära nähtud ja järele katsutud. nad olid karjade kaupa hiiumaa randa tunginud, üks roosam ja hõljuvam kui teine ja tsillisid seal hoolega. what a vacation!
ja nõuanne koduperenaistele: kui olete puhkusel, siis enamus vaatamisväärsusi on tegelikult müüdid ja kui hoida end teistest turistidest võimalikult kaugele ja neid mitte külastatada, siis on kõik hästi.
näiteks:
kõpu tuletorn (meetrilaiune ja poole meetri kõrguste astmetega kivitrepp, kust rahvas kogu aeg üles-alla voorib, päädib üsna kehva vaatega nii tuulises tornis, et kuulsin paar korda nii eestlasi kui miskeid vällamaalasi rääkimas minu punastest aluskatest:S)
mihkli talumuuseum (jajahh, see koht kus need farmi-helid ja muud tegelased elasid. poolpidune keskealine härrasmees, kes suveniiriputkas ka sokke, prillitoose ja muud jubedat nänni müüb, küsib seasulu ja voki vahtimise eest 10 eeku. lisaboonuseks on ei-tea-kust välja ilmunud 20 kisavat ja ilmselt motoorse rahutuse all kannatavat teismelist. no way, kroobatand õllekappa olen varem ka näinud!)

ja seda kohta, millega ma rahule jäin, sest seal polnud liivaga pilduvaid lapsi ja kakerdavaid hiiu noormehi, ei reeda ma kellegile, ehkki, i'ts out there!

peeter paani õukond...

massa ütles, et see me olemegi ja ma nõustusin. väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu...
ma ei suuda kuidagi asjalikke mõtteid mõtlema hakata ja kui keegi koolist ja tööst juttu teeb, hakkan ma nihelema ja ringi vahtima nagu viieaastane...
aga üldiselt on kogu ülejäänud õukond üsna töiseks ja asiseks hakanud või tsilllib kuskil kättesaamatutes kaugustes, niiett... ma lähen nüüd koduperenaiseks kööki ära.

:+

lugesin wbh bloogi, mida ma 2 kuud vaadanud pole. irvitasin üksi ja väga valjult. pretty sharp, babe:)
ning siis lugesin jälle enda oma ja üritasin oma väljendusoskuse viletsust õigustada sellega, et mul on praegu aju asemel vikerkaarevärviline fluffy scrunchy. hõljub seal, kasu tast pole.

ja ennemb messenseris üks kahest formally known as lennuemand üts, et nüüd on olemas tema nimega tool. ja siis ma pidin kohe kadetsema ja ütlema, et ma tahan ka omanimelist, näiteks köögilauda.
ja londonis pidada hirmus kuum olema ja tuba on ilma minuta väga tühi ja ilmselt ei vedele seal kuskil supermänni aluskaid ka ja siin on ka väga palav et juba akkan ulluma lähen teen külmakapi ukse lahti ja seisan seal ees vähekese

avalik alkohoolik

normaalsed inimesed peesitvad praegu kusagil rannas, on maal või midagi. mina istun paneelmaja korteris ja oman pohmelli.
mis ma tahtsingi öelda... 2 kuud end viisakalt ülal pidanud tüdruk tuleb koju eestisse ja joob endale 2 õhtut järjest mäluaugu.
reede õhtu algas muidu paljutõotavalt. kui sõbrad ikka õhupallidega ja viinakokteilidega lennujaamas vastas on, siis on nad vist tõesti sõbrad. lennukis joodud vein+suur pits viina lennujaamas tegid mu üsna lõbusaks. ja kui kunderi vabaajakeskuses sampus välja toodi ja viinuskit klaasidesse valati, siis tundsin, et olen tõepoolest kodus. ja siis on loomulikult vaja alkohol ülihelikiirusel sisse kaanida, et peole ka jõuda. ja peale seda on ainult üksikud mälupildid:
*kiiresti-kiiresti läbitakse mingit sisehoovi
*pidupaigas on dushikabiinid
*ma suudlen päris mitme inimesega (issver kui erinevalt inimesed ikka suudlevad!!!)
*suundun otsima tualetti, astun kogemata mingisse laoruumi. alkohol. palju alkoholi. 2 pudelit võtan kaasa
*mul on paha. oioioi kui paha
*istun väljas
*otsustan ilma võtmeta ja kellegile ütlemata koju minna (järgisin trendi, polnud ainus, kes mingi hetk lihtsalt haihtus)
*olen stoki ees, alo helistab
*telehvunn kukub kolmeks
*kakerdav ja moblajubinaid noppiv neiu korjatakse alo ja trainu poolt taksosse

ärkasin trainu kõrval, ei julgenud end liigutada, sest niiniipaha oli. meik oli ikka silma peal (ja ka all), avastasin, et bra ja uhiuue mexxi särgi vahele on end skuiisinud miski näts. ja ta ei taha sealt ära tulla. masendav.
keegi hea noormees tõi stokist purgisupi, soojendas selle üles ja tõi mulle voodisse (aitähh!) ja siis ma jõudsingi juba varbaid liigutada ja dushi alla minna ja siis tartusse tulla.
ja siis tartus loomulikult oli vaja massaga õhtul pargipingi peale õlut ja siidrit jooma minna ja talle värskeid pilte näidata (btw, ma olen suurepärane loodusfotograaf, ma ei teadnudki seda enne) ja siis sealt ära pittu minna. enne veel pargist aarele hiigelsuur bukett korjata, jahh, purjuspäi muutun ma ka kleptomaaniks (seda tõestavad 2 suurt liiklusmärki, mis tekkisid meie esikusse täna varahommikul, paju ja uue tänava ristil hakkavad nüüd kõik parkima ja peatuma, sest keelumärke enam pole)...
pidu oli üle ootuste hea. nii palju häid ja armsaid inimesi!!!
ja siis need tekiilad, millega trussik mind hellalt jootis... tänu neile pidi massa täna öösel minu kõrval ilma linade ja tekikottideta magama, sest koju tulles olin ma nii "väsinud", et ei jõudnud isegi kapist pesu otsida. ja loomulikult tahtsin endale hommikuks võrratut pandakaru-looki ja seepärast jätsin ka nüüd meigi silma peale...
ja hommikul tervitas ema meid sõnadega "hommikust, joodikud!" ja tegi meile kohvi. mul'n nii hea ema:)