Meil on siin mure. Kui Eestis minnakse vanaisaga metsa, raputatakse kuusel lumi maha, leitakse, et see kuusk pole küllalt kabe, siis siin pole ei metsa ei vanaisa, lumest rääkimata... Et kuuske on tarvis. Meil Kareliga plaan, et sel aastal tuleb ilusad jõulud teha ja ta kolib end pühadeks siia... Ja, et nagu päris oleks, oleks vaja puud. Ja ehteid. Ja kuigi on hirmus palju koht, kus puid müüakse, siis siin läheduses pole midagi. Täna hommikul nägin ma küll ühte aeda Highbury ja Islingtoni jaama lähedal, aga see on ju maru kaugel, ja kesse kuuse siis bussi või maa alla tassib.
Siis oli lootus, et võibolla Angelis müüakse midagi seal kus on need lillemüüjad jaama lähedal või shopping centre lähedal. Seal on üks tänavaturg ka, aga kui me kohale jõudsime, siis olid nad juba mingid rääbakad puud kärru riita ladunud ja nad pold ilusad kah niikuinii. Läksime siis Sainsburysse ja ostsime: sia küljest lõigatud viilakaid, tilli, viinerimoodi vorste, ma panen nad kartulisalati sisse, hapukoort, lihtsalt koort, aga see oli brändiga, juustusid, herneid (need lähevad ka kartulisalati sisse), salvrätte (raiped olid kõik punased ära ostnud), rohelisi ubasid (peale pühi on ju ka vaja ellu jääda ja mingit seapeki vastumürki süüa)... No ja seal oli veel palju asju, aga kui me koju tulime, siis pidime kohe lahti tegema lõhe ja seda baguetti peale panema koos tilli ja sidrunipipraga, see on nüüd peaaegu otsas ja kurgipurgi tegime ka lahti, aga hea, et tegime, sest need kurgid olid vas-ti-kuud! vinegar! Jõuluks ostame uued. Ja siis mingi peen paprikachutney oli ka, mulle tuli just meelde. Ja küünlaid ja turkish delighti ostsime Angeli shopping centrist ka.
Aga. Väljas on nii külm, et peaaegu võiks ju lund tulla küll. Toas on ka külm, sest väljas on just bloody freezing! Maisaaaru.
Selja taga telkuts tuleb Katherine Tate'i show. Hilisõhused osad on tõlgetega pimedatele vist, iga episood hakkab sellega, et keegi onu loe peale, näiteks: "Two blond women working in the office...", "A black haired woman is lying in the bed next to her husband who is reading The Heat Magazine..." ja nii edasi. Aga mul on maru mugav, ma ei pea vaatamagi telkut! Am I bothered?
laupäev, detsember 23, 2006
neljapäev, detsember 21, 2006
sussid
Kui me täna Dotsendiga seal ühes sushikohas Holbornis parasjagu olime kuuendat taldrikut lõpetamas, tuli meie selja taha järsku väike must tüdruk, kelle suud tema hiilasest ema kinni hoidis. Käega. Kui ta käe ära võttis, siis purtsatas väike tüdruk kogu meie seljataguse põrmandu täis. Täiesti sisukorratu lugu.
Muidugi oli meie ainukeseks mureks kas Uugobossi sall ja Armini jakk ikka ilma pritsmeteta jäid. Mudugi jäid.
Järgmine mure oli, kas see toores tuunikala ja scallop ja lõhe, mis nii ilusti sushijunni peal vastu plinkisid, ka värsked olid -- ei tahtnud kordusetendust anda. Olid vist jahh, ma vohmisin hoolega siukest krõbisevat mererohtu ka peale, et ikka tahedam saaks.
Meie kõrval istus paarike, ilmselt oli deit. Mees oli siuke megajõmm ja preili oli blond ja eest lahtise topiga. Pole küll ilus jõllitada, aga kumbki sõi vast viis sushit. Seevastu nendest veel edasi oli blond tsikk oma kutiga ja need sõid vast kumbki 10-12 taldrikut tühjaks. Meil tuli kokku 22 kahe peale. Dotsendi taldrikuriit oli siuke ilusate värvidega, nagu sotsiaalministeeriumi toad, mille peale see jube Koit Pikaro pröökas, et näe, lessbar Mändmaa on siia igavese pedekoloriidi lasknud värvida. Minu riit oli helesinine ja punane ja must. Ilus ka. Mis ma siin enne tahtsin öelda, maru hea, et polnud deit, siis tuleb ju viisakuse pärast kaks väikest sushit süüa ja natuke rohelisi ubasid peale, meil seevastu oli tõeline vohmimine ja pillerkaar.
Pärast ma koorisin ühe satsuma ka tänaval ära, enne kui me Waitrose'i shoppama läksime. See Brunswick'i kaubanduskeskus on ikka tõeline imede õu: kõik puhta roosade tulukestega ja kõige lõpus on Waitrose, mis kutsuvalt vastu helgib. Ja hajameelsusest oleks me saanud tänase ilusa päeva puhul ka criminal recordi avada, sest unustasime kogemata hõõgveini kärusse Muji kottide alla. Ei, me ikka maksime ära, nagu viisakatele inimestele kohane, muidu ei saaks Dotsent siin pangaarvet või tööd või telefonilepingut pärast kui vaja.
Ja seaduskuulekad kodanikud läksid koju ja jõid sedasamust veini, lisades sinna pisut nelki, muskaati ja kaneeli ja mõned mandariiniviilud. Hea sai. Kindlasti parem kui need viimaste päevade viinaunemütsid.
Muidugi oli meie ainukeseks mureks kas Uugobossi sall ja Armini jakk ikka ilma pritsmeteta jäid. Mudugi jäid.
Järgmine mure oli, kas see toores tuunikala ja scallop ja lõhe, mis nii ilusti sushijunni peal vastu plinkisid, ka värsked olid -- ei tahtnud kordusetendust anda. Olid vist jahh, ma vohmisin hoolega siukest krõbisevat mererohtu ka peale, et ikka tahedam saaks.
Meie kõrval istus paarike, ilmselt oli deit. Mees oli siuke megajõmm ja preili oli blond ja eest lahtise topiga. Pole küll ilus jõllitada, aga kumbki sõi vast viis sushit. Seevastu nendest veel edasi oli blond tsikk oma kutiga ja need sõid vast kumbki 10-12 taldrikut tühjaks. Meil tuli kokku 22 kahe peale. Dotsendi taldrikuriit oli siuke ilusate värvidega, nagu sotsiaalministeeriumi toad, mille peale see jube Koit Pikaro pröökas, et näe, lessbar Mändmaa on siia igavese pedekoloriidi lasknud värvida. Minu riit oli helesinine ja punane ja must. Ilus ka. Mis ma siin enne tahtsin öelda, maru hea, et polnud deit, siis tuleb ju viisakuse pärast kaks väikest sushit süüa ja natuke rohelisi ubasid peale, meil seevastu oli tõeline vohmimine ja pillerkaar.
Pärast ma koorisin ühe satsuma ka tänaval ära, enne kui me Waitrose'i shoppama läksime. See Brunswick'i kaubanduskeskus on ikka tõeline imede õu: kõik puhta roosade tulukestega ja kõige lõpus on Waitrose, mis kutsuvalt vastu helgib. Ja hajameelsusest oleks me saanud tänase ilusa päeva puhul ka criminal recordi avada, sest unustasime kogemata hõõgveini kärusse Muji kottide alla. Ei, me ikka maksime ära, nagu viisakatele inimestele kohane, muidu ei saaks Dotsent siin pangaarvet või tööd või telefonilepingut pärast kui vaja.
Ja seaduskuulekad kodanikud läksid koju ja jõid sedasamust veini, lisades sinna pisut nelki, muskaati ja kaneeli ja mõned mandariiniviilud. Hea sai. Kindlasti parem kui need viimaste päevade viinaunemütsid.
teisipäev, detsember 19, 2006
Peale rohkem kui aastat siin ja kindlat teadmist, et tegelikult on mul aju peas ja põhjus, miks ma Londonisse kolisin, pole kindlasti raha teenimine ja iga kuu 15 000 eegu kõrvale panemine, peale kõike seda torkavad ikkagi kõik Ida-Eurooplastesse puutuvad artiklid, ütlemised, pealkirjad ajalehtedes... nii vägevasti. Tänases London Lites oli siis kellegi nupuke sellest, kuidas Britid nö tavalisi töösid tagasi lükkavad ja nupukese kirjutaja hoiatas, et selle peale tuleb ainult rohkem Idaeurooplasi... Ja loomulikult on mind teinekord sõimatud: "Fuckin foreigners!"
Sellelaubane deit oli kuidagiviisi purjuspäi baarist üles nopitud ja kumbki meist ei teadnud suurt mida oodata. Tema teadis, et ma olen Eestlane... Seega oli ta ülimalt üllatunud, et mul on asjadest oma arvamus ja ma olen nobe seda välja ütlema täiesti arusaadavas inglise keeles.
Ja ülbed tädid poodides,kes arvavad, et kui nad on intervjueerijad, võivad nad sulle kõike-kõike rääkida... sealhulgas su enda nii maha laita, et kui oleks tegemist aastataguse mina-ga, oleksin ma nuttes koju läinud.
Enivei, täna tuli hirmus nukrus mu hektilise karjääri pärast ja ma ei saa aru, kas need on need tuhanded poolakad, kes siia iga nädal kolivad, või mina ise, kes mind ilusat elu elamast tagasi hoiab.
Sellelaubane deit oli kuidagiviisi purjuspäi baarist üles nopitud ja kumbki meist ei teadnud suurt mida oodata. Tema teadis, et ma olen Eestlane... Seega oli ta ülimalt üllatunud, et mul on asjadest oma arvamus ja ma olen nobe seda välja ütlema täiesti arusaadavas inglise keeles.
Ja ülbed tädid poodides,kes arvavad, et kui nad on intervjueerijad, võivad nad sulle kõike-kõike rääkida... sealhulgas su enda nii maha laita, et kui oleks tegemist aastataguse mina-ga, oleksin ma nuttes koju läinud.
Enivei, täna tuli hirmus nukrus mu hektilise karjääri pärast ja ma ei saa aru, kas need on need tuhanded poolakad, kes siia iga nädal kolivad, või mina ise, kes mind ilusat elu elamast tagasi hoiab.
neljapäev, detsember 14, 2006
Käisin...
... www.kokaraamat.ee ja seal oli ka anekdoodirubriik. Mis te arvate järgnevast anekdoodist kokkamissaidil?
Pakub karu siilile rosinat.
Siil pistab rosina suhu ja sülitab kohe välja: See on ju sitt.
Karu vastu: Seda minagi mõtlesin, et kus see rosin püksi sai.
Pakub karu siilile rosinat.
Siil pistab rosina suhu ja sülitab kohe välja: See on ju sitt.
Karu vastu: Seda minagi mõtlesin, et kus see rosin püksi sai.
kolmapäev, detsember 13, 2006
Täisaigemaja
Mul on ikka täisaigemaja praegu.
1. Ma ei saa oma toas magada, sest siin on mingi kole hallitus laes ja see võib kopsudele kahjulikult mõjuda. Kolisin siis elutuppa divaanele. Aga terve madrats on seal siukseid nööpe täis, mõned on lahtised ka. Maru valus on.
2. Üleeile oli hirmus köha, siis hakkas tunda andma nohu ja kui ma täna hommikul arvasin, et ma suht terve olen, siis tuli kõige tipuks palavik ka. Ja siuke nõme gripivalu oli nahas sees, et isegi bodilosjooni ei saand hästi määrida...
3.Aga kui võtta kuuesajane paratsetamool, siis on kõik kuuesajaga korras. Praegu on ainult natuke kurk valus, juhhhuhhuu!
Laupäev Cookiega oli äge. Naljakas, kutsuda külla keegi, kellega kohtuti 2 aasta eest, nädalaks ajaks, peale selle on natsa msn-s räägitud ja see on kõik. Aga kõik klappis paremini kui mõne vana sõbraga. Lihtsalt oligi siuke tunne, et nii, me olemegi juba 2 aastat sõbrad olnud. Peale kõige sai ta suureks sõbraks nii Sveni, Rogeri kui Jannoga, Ritast rääkimata.
Järgmisel päeval käisime Brick Lanel ja seal ümbruses ja ta oli vaimustuses. Hissand kui hea, et keegi hindab samasid asju, mis mina!!!
Kirjutasin laupäeval kellegile Matthewle oma telefoninumbri punase huulepulgaga seinale. Asi selles, et mul enda telefoni pold kaasas ja siis purjupeaga ei taha numbrid meelde tulla... Aga kui üles kirjutada, siis tuleb meelde...
Et mul on nüüd siis lauba deittu. Päris täpselt ei mäleta seda Matti aga pikk oli ja viisaka välimusega. Pigem siuke Cityboy. Aga võibolla töötab hoopis kuskil Subways, jumal seda teab.
Okei, ma lähen nüüd oma nuppude peale magama elutuppa.
1. Ma ei saa oma toas magada, sest siin on mingi kole hallitus laes ja see võib kopsudele kahjulikult mõjuda. Kolisin siis elutuppa divaanele. Aga terve madrats on seal siukseid nööpe täis, mõned on lahtised ka. Maru valus on.
2. Üleeile oli hirmus köha, siis hakkas tunda andma nohu ja kui ma täna hommikul arvasin, et ma suht terve olen, siis tuli kõige tipuks palavik ka. Ja siuke nõme gripivalu oli nahas sees, et isegi bodilosjooni ei saand hästi määrida...
3.Aga kui võtta kuuesajane paratsetamool, siis on kõik kuuesajaga korras. Praegu on ainult natuke kurk valus, juhhhuhhuu!
Laupäev Cookiega oli äge. Naljakas, kutsuda külla keegi, kellega kohtuti 2 aasta eest, nädalaks ajaks, peale selle on natsa msn-s räägitud ja see on kõik. Aga kõik klappis paremini kui mõne vana sõbraga. Lihtsalt oligi siuke tunne, et nii, me olemegi juba 2 aastat sõbrad olnud. Peale kõige sai ta suureks sõbraks nii Sveni, Rogeri kui Jannoga, Ritast rääkimata.
Järgmisel päeval käisime Brick Lanel ja seal ümbruses ja ta oli vaimustuses. Hissand kui hea, et keegi hindab samasid asju, mis mina!!!
Kirjutasin laupäeval kellegile Matthewle oma telefoninumbri punase huulepulgaga seinale. Asi selles, et mul enda telefoni pold kaasas ja siis purjupeaga ei taha numbrid meelde tulla... Aga kui üles kirjutada, siis tuleb meelde...
Et mul on nüüd siis lauba deittu. Päris täpselt ei mäleta seda Matti aga pikk oli ja viisaka välimusega. Pigem siuke Cityboy. Aga võibolla töötab hoopis kuskil Subways, jumal seda teab.
Okei, ma lähen nüüd oma nuppude peale magama elutuppa.
laupäev, detsember 09, 2006
Birmingham, Coventry, Rugby
Kui nüüd Londonist välja sõita mööda M40, siis esimene on Rugby. Kohutav väike linnake iigelsuure korstnaga tsemenditehasega. Tänavad on nagu Coronation Streetil, lower middle class on pakitud nii kahe meetri laiustesse koledatesse majakestesse. Nagu Suurbritanniale kohane, on Londonist ülevalpool kogu elanikkond valge, selles linnakeses oli aga isegi mingi india kogukonna hoone.
Coventry. Seal peaks asuma ka ülikool, mitte sugugi halb, aga linn ise on nii dull kui dull. Värvidest domineerib jällegi valge; rohkem kui aastase staaziga londonlasele tundub see tiba veider. Paar kabedat vana kirikut on mõlemas eelmainit linnas. Coventry sai meie poolt uue nime: Ring Road. Selle linna ümber võibki tiirutama jääda, kui hoolikalt kaarti ei loe. Eriti rõve on see kolm korda ümber ringtee tiirutamine siis, kui tagaistmel on 4 tsikki ja ainult 1 neist on peenem kui mina.
See neli tagaistmel polnud tegelt planeeritud... Sanchija, Nan ja Simaron (3 very short indian girls) sõitsid Sanchi väikse Wolkswagen Polo kohe esimesel õhtul ühel ristmikul sodiks, õnneks jäid kõik terveks. Mina lihtsalt vahtisin järgnevast autost suu lahti, kuidas väike autu tee peal piruette tegi ja lõpuks meeter enne elektriposti seisma jäi. Jah, sest mina olin hommikul kuue ajal, avaldanud soovi reisida Mike Mersus "Because this car is so much safer..." Oligi, ja olgem ausad, kui asi puudutuab autojuhtimist, siis ainuke naine, keda ma ses asjas täielikult usaldan, on mu ema...
Niisiis... Tund-poolteist tee peal ja bensukas töllerdamist ja juba tuldi autot ära viima, keegi oli ka Birminghami politsei kutsund, ehkki kõik sai juba enne ära lahendatud... Mõlemad olid täistöllid ja rumalate nägudega, kui nad suu lahti tegid ja sealt kole Birminghami- Dudley aktsent tuli... Jahh, inimesed räägivad ju Birminghamis isegi rõõmsatest asjadest sellise tooniga, nagu nad leinaksid kedagi...
Birmingham ise on... Robertil oli õigus -- mitte ei saa aru, kas linnasüdames on suvi või talv, ikka näeb kõik ühtemoodi välja... Mõned päris ägedad hooned on, Selfridgesi hoone ja mõned valgustatud jurakad. Ja kesklinnas oli liuväli. :)
Muideks, mu töökaaslased on absoluutselt kultuuritud ja suhteliselt kitsa silmaringiga tegelased.
1. R'n'b. Kui ma ütlen, et house mjuusikul pole viga, siis nad arvavad, et see on seda tüüpi trance, kus tuleb sõrmedega ja peaga jehverdada (pooled mu tuttavatest taipavad küll, millega tegu). Mingid lollid rnb lood, mida ma pole elu seeski kuulnud, sest ma ilmselt ei käi sellistes klubides ja raadjut pole meie majas ollagi, tunduvad neile marukuulid. hm. Et kui õue minna siis on r'n'b. Aga üldiselt on eelistatud pubi. Mingitest trendikatest baaridest ei taheta kuuldagi... Kui ma kiikasin igatsevalt mingi kauniste sleekide sohvade ja ilusa valgustusega lounge poole, siis siirduti ikkagi koledasse vaipkattega baari, kus DJ ilmselt polnud teadlik sellest, et ta DJ on, vaid arvas, et vahetab oma elutoas muusikakeskuses plaate. Odav oli ta küll, aga nende daquiri oli alla igasugust arvestust. Kui ma poleks teadnud, et see dakiiri on, siis ma poleks aru saanud küll.
Samas, mõned pubid on täitsa nunnud.
2.Toitumine. Kui Mike hakkas nädala lõpupoole kurtma, et tahaks mingit teatud salatit, kus on ainult lehed, siis olin kergelt üllatunud. Kui oli lõuna, siis võeti võileib Subwayst (jah, olen keelanud kõigil, kes on Londonis külas käinud, sealt midagi osta, sest kogu värk on lissalt disgusting), ja kuna McDonalds on lähim, siis võetakse järgmisel päeval lõuna sealt. Ill. Õhtusöök. Nando's pole nii kole koht, et sealt peaks takeawy võtma ja seda hotelli voodisse nosima minema... Nii natuke aega meil ikka oleks olnud, et vähemalt õhtusöögiks mõni kabedam ja pisutki peavoolust kõrvale kalduv koht leida.
Mis siis veel...
Ahjaa... ma arvan, et see lõputu pedereerimine siin on siis lõpliku põntsu pannud. Kui peale minu on veel 1 tsikk, siis on see lõbus, kui on 2, siis on ok, aga hakkab natuke nagu nõmeda klatshi ja girly-girly jama poole kalduma. 3 tsikki on absoluutne eieiei. Esiteks, kui Nan soovitas mul poiste autos Birminghami sõita, et uues töökohas paremini sisse sulanduda, siis samal hetkel sulandusin ma kuidagi tüdrukute seltskonnast välja. Ja ei püüdnudki tagasi sisse saada. Milleks mulle klatsh ja kolm indialast, kui on välja pakkuda ka sellised rõõmud nagu munni ja kepijutud, kes kunas süütuse kaotas ja kuidas, kuidas Nahomile meeldivad suured tagumikud ja millistes erinevates kohtades Mike keppind on. Pluss need hetked, kui Mike näiteks foori all akna alla laseb ja suvalisele tsikile "hey, Tracy! Trace!" hüüab. Ja kuidas pooled sellele reageerivad. Ja mul polnud aimugi, kuidas kutid autost tänaval sammuvaid birde tsekivad. Ja olgem ausad... minu postfeministlikus ajus ei tekkinud kõige selle peale mitte mingit kõrgepinget ega vastuolu, fuck it, mitte midagi pole teha, meeste ajudel lihtsalt on genitaalidega otsesem ühendus. Ja niikuinii mina arvesse ei läinud, sest ma olin nendega ühel poolel. Nahom küll üritas natuke, öeldes, et kui ma keppida tahaks, siis tema oleks küll kohe nõus, ja et kui ollakse kontorist väljas siis pole see kellegi asi... Hahaa. See kakuke tundub olevat tegelt täitsa edukas puller igast värviliste tibide seas, aga no aim sorry... No hard feelings, buddy.
Mike lissalt naeris meie vestluse peale oma kõige ilusamat Bart Simpsoni naeru. Uskumatu.
Aga samas on mõlemad tüübid 100 prossa toetavad, kui ma kuidagi oma ebakindlust kurdan... Mulle ei jõua kohale, kuidas Nahom muidu siukse cockheadina käitub ja samas kui on vaja tõsine olla ja tõsistest asjadest rääkida ja kui mul on mure, siis see selgitus ja lohutus mis sealt tuleb, on lissalt uskumatu. Mike samamoodi.
Ja kuidas õhtul mõlemad tüübid mulle kordamööda massaazhi teevad on ka üsna cool, seda enam, et mingeid teatud resultaate sealt ju ei paista... hahh
Roberto pole mu kahele smssile vastanud... Aga ta oli eile mulle emaili saatnud. "How are you doing?" Mitte midagi rohkemat. Mitte midagi subjektireal ega isegi mitte allkirja... Ma ei saa kohe üldse aru. Kas ta inglise keel on kehv ja ta ei taha kirjutada, sest kiri oleks üks big mess... Või saatis ta selle hoopis viisakusest, sest mina olen juba 2 sms teele läkitanud? Igatahes saatsin ma talle miski kirjakese vastu, vaatame kas vastust ka saab.
Ja siis hr. Adeel, kellele ma enam ei helistanud ja kes mulle ka enam ei helistanud juba kuu aega, tema siis tiristas miski päev. Niisama. Palus millegi pärast vabandust. Ma siiamaani hästi ei saa aru, mille pärast. Ja saatis siis imelikke smsse. Ma saatsin ta kukele. Ütlesin talle telehvoni sisse, et parem on, kui ta mulle enam ei helistaks ja mõelgu asjade peale mida ta hetkel teeb ja äru palugu vabandust kuuvanuste asjade eest, millest ma isegi aru ei saa, mis need on. Ja siis see tekstis, et ta lootis saada teise võimaluse. No pühadegavahe kus on jultumus! Tegelikult ma tean, et kui ma taga kokku saaks, siis oleks 50 prossa võimalus, et ta saaks mingi võimaluse, sest ta oli ikka niuke kaunitar. Päris loll pold ka.
Aga täna läheme vist õue siis. Cookie, Svenska flicka, keda ma pole 2 aastat näinud, tuleb Petersboroughst ja siis loodan Alexi välja saada.
:)
Coventry. Seal peaks asuma ka ülikool, mitte sugugi halb, aga linn ise on nii dull kui dull. Värvidest domineerib jällegi valge; rohkem kui aastase staaziga londonlasele tundub see tiba veider. Paar kabedat vana kirikut on mõlemas eelmainit linnas. Coventry sai meie poolt uue nime: Ring Road. Selle linna ümber võibki tiirutama jääda, kui hoolikalt kaarti ei loe. Eriti rõve on see kolm korda ümber ringtee tiirutamine siis, kui tagaistmel on 4 tsikki ja ainult 1 neist on peenem kui mina.
See neli tagaistmel polnud tegelt planeeritud... Sanchija, Nan ja Simaron (3 very short indian girls) sõitsid Sanchi väikse Wolkswagen Polo kohe esimesel õhtul ühel ristmikul sodiks, õnneks jäid kõik terveks. Mina lihtsalt vahtisin järgnevast autost suu lahti, kuidas väike autu tee peal piruette tegi ja lõpuks meeter enne elektriposti seisma jäi. Jah, sest mina olin hommikul kuue ajal, avaldanud soovi reisida Mike Mersus "Because this car is so much safer..." Oligi, ja olgem ausad, kui asi puudutuab autojuhtimist, siis ainuke naine, keda ma ses asjas täielikult usaldan, on mu ema...
Niisiis... Tund-poolteist tee peal ja bensukas töllerdamist ja juba tuldi autot ära viima, keegi oli ka Birminghami politsei kutsund, ehkki kõik sai juba enne ära lahendatud... Mõlemad olid täistöllid ja rumalate nägudega, kui nad suu lahti tegid ja sealt kole Birminghami- Dudley aktsent tuli... Jahh, inimesed räägivad ju Birminghamis isegi rõõmsatest asjadest sellise tooniga, nagu nad leinaksid kedagi...
Birmingham ise on... Robertil oli õigus -- mitte ei saa aru, kas linnasüdames on suvi või talv, ikka näeb kõik ühtemoodi välja... Mõned päris ägedad hooned on, Selfridgesi hoone ja mõned valgustatud jurakad. Ja kesklinnas oli liuväli. :)
Muideks, mu töökaaslased on absoluutselt kultuuritud ja suhteliselt kitsa silmaringiga tegelased.
1. R'n'b. Kui ma ütlen, et house mjuusikul pole viga, siis nad arvavad, et see on seda tüüpi trance, kus tuleb sõrmedega ja peaga jehverdada (pooled mu tuttavatest taipavad küll, millega tegu). Mingid lollid rnb lood, mida ma pole elu seeski kuulnud, sest ma ilmselt ei käi sellistes klubides ja raadjut pole meie majas ollagi, tunduvad neile marukuulid. hm. Et kui õue minna siis on r'n'b. Aga üldiselt on eelistatud pubi. Mingitest trendikatest baaridest ei taheta kuuldagi... Kui ma kiikasin igatsevalt mingi kauniste sleekide sohvade ja ilusa valgustusega lounge poole, siis siirduti ikkagi koledasse vaipkattega baari, kus DJ ilmselt polnud teadlik sellest, et ta DJ on, vaid arvas, et vahetab oma elutoas muusikakeskuses plaate. Odav oli ta küll, aga nende daquiri oli alla igasugust arvestust. Kui ma poleks teadnud, et see dakiiri on, siis ma poleks aru saanud küll.
Samas, mõned pubid on täitsa nunnud.
2.Toitumine. Kui Mike hakkas nädala lõpupoole kurtma, et tahaks mingit teatud salatit, kus on ainult lehed, siis olin kergelt üllatunud. Kui oli lõuna, siis võeti võileib Subwayst (jah, olen keelanud kõigil, kes on Londonis külas käinud, sealt midagi osta, sest kogu värk on lissalt disgusting), ja kuna McDonalds on lähim, siis võetakse järgmisel päeval lõuna sealt. Ill. Õhtusöök. Nando's pole nii kole koht, et sealt peaks takeawy võtma ja seda hotelli voodisse nosima minema... Nii natuke aega meil ikka oleks olnud, et vähemalt õhtusöögiks mõni kabedam ja pisutki peavoolust kõrvale kalduv koht leida.
Mis siis veel...
Ahjaa... ma arvan, et see lõputu pedereerimine siin on siis lõpliku põntsu pannud. Kui peale minu on veel 1 tsikk, siis on see lõbus, kui on 2, siis on ok, aga hakkab natuke nagu nõmeda klatshi ja girly-girly jama poole kalduma. 3 tsikki on absoluutne eieiei. Esiteks, kui Nan soovitas mul poiste autos Birminghami sõita, et uues töökohas paremini sisse sulanduda, siis samal hetkel sulandusin ma kuidagi tüdrukute seltskonnast välja. Ja ei püüdnudki tagasi sisse saada. Milleks mulle klatsh ja kolm indialast, kui on välja pakkuda ka sellised rõõmud nagu munni ja kepijutud, kes kunas süütuse kaotas ja kuidas, kuidas Nahomile meeldivad suured tagumikud ja millistes erinevates kohtades Mike keppind on. Pluss need hetked, kui Mike näiteks foori all akna alla laseb ja suvalisele tsikile "hey, Tracy! Trace!" hüüab. Ja kuidas pooled sellele reageerivad. Ja mul polnud aimugi, kuidas kutid autost tänaval sammuvaid birde tsekivad. Ja olgem ausad... minu postfeministlikus ajus ei tekkinud kõige selle peale mitte mingit kõrgepinget ega vastuolu, fuck it, mitte midagi pole teha, meeste ajudel lihtsalt on genitaalidega otsesem ühendus. Ja niikuinii mina arvesse ei läinud, sest ma olin nendega ühel poolel. Nahom küll üritas natuke, öeldes, et kui ma keppida tahaks, siis tema oleks küll kohe nõus, ja et kui ollakse kontorist väljas siis pole see kellegi asi... Hahaa. See kakuke tundub olevat tegelt täitsa edukas puller igast värviliste tibide seas, aga no aim sorry... No hard feelings, buddy.
Mike lissalt naeris meie vestluse peale oma kõige ilusamat Bart Simpsoni naeru. Uskumatu.
Aga samas on mõlemad tüübid 100 prossa toetavad, kui ma kuidagi oma ebakindlust kurdan... Mulle ei jõua kohale, kuidas Nahom muidu siukse cockheadina käitub ja samas kui on vaja tõsine olla ja tõsistest asjadest rääkida ja kui mul on mure, siis see selgitus ja lohutus mis sealt tuleb, on lissalt uskumatu. Mike samamoodi.
Ja kuidas õhtul mõlemad tüübid mulle kordamööda massaazhi teevad on ka üsna cool, seda enam, et mingeid teatud resultaate sealt ju ei paista... hahh
Roberto pole mu kahele smssile vastanud... Aga ta oli eile mulle emaili saatnud. "How are you doing?" Mitte midagi rohkemat. Mitte midagi subjektireal ega isegi mitte allkirja... Ma ei saa kohe üldse aru. Kas ta inglise keel on kehv ja ta ei taha kirjutada, sest kiri oleks üks big mess... Või saatis ta selle hoopis viisakusest, sest mina olen juba 2 sms teele läkitanud? Igatahes saatsin ma talle miski kirjakese vastu, vaatame kas vastust ka saab.
Ja siis hr. Adeel, kellele ma enam ei helistanud ja kes mulle ka enam ei helistanud juba kuu aega, tema siis tiristas miski päev. Niisama. Palus millegi pärast vabandust. Ma siiamaani hästi ei saa aru, mille pärast. Ja saatis siis imelikke smsse. Ma saatsin ta kukele. Ütlesin talle telehvoni sisse, et parem on, kui ta mulle enam ei helistaks ja mõelgu asjade peale mida ta hetkel teeb ja äru palugu vabandust kuuvanuste asjade eest, millest ma isegi aru ei saa, mis need on. Ja siis see tekstis, et ta lootis saada teise võimaluse. No pühadegavahe kus on jultumus! Tegelikult ma tean, et kui ma taga kokku saaks, siis oleks 50 prossa võimalus, et ta saaks mingi võimaluse, sest ta oli ikka niuke kaunitar. Päris loll pold ka.
Aga täna läheme vist õue siis. Cookie, Svenska flicka, keda ma pole 2 aastat näinud, tuleb Petersboroughst ja siis loodan Alexi välja saada.
:)
pühapäev, detsember 03, 2006
Comments
Seega siis.
Sellest saapamaast ei saa ikka üle ega ümber.
Ma olen italjaanodes umbes neli korda pettunud ja iga kord vannun, et enam tegemist ei tee, aga ju siis on määratud, et haakun ikka kuidagi nende pitsa ja pastameestega.
Et siis, nagu juuresolevatelt piltidelt Karello blogist näha võib, algas õhtu ohtra alkoholiga. Noh, paraja kogusega. Ja teeruumis tuli lisa kaanida. Muss oli hea. Natuke nagu liiga palju imelikke inimesi oli... Enivei, point selles, et Kenzil oli sünnipäev. Kenzi on siuke kauboisaabastega jaapanlane, kes armastab kokaiini ja alkot. Kõige parem on mõlemad korraga.
Kenzi laaberdas klubis ringi ja oli sinna toonud ka oma sõbra. Ja siis oli vaja loomulikult poseerida selle tüübiga, kui Karel pilte tegi...
Kui me olime juba piisavalt Teas tiksunud, Karel ammu koju läinud ja Reimo mingeid teadaolematuid radu pidi Angeli poole kõndinud, oli tarvis ka Kenzi kuidagi koju saada. Mina sikutasin ühelt poolt ja Roberto teiselt poolt ja nii me läperdava jaapanlase koju saimegi. Kusjuures, ta elab üsna Nathani lähedal, kuidagi mõnus tuttav tunne tuli,lääberdav tegelane külje all ja sama tänav...
Kenzil on toredad majakaaslased, poolakad. Pakuvad kell viis hommikul rohelist teed ja ajavad juttu. Kuni jaapanlane uuesti oma toast välja kaaberdab ja teatab, et ta läheb kas Akvaariumisse või 54. Minu arvamus, et need võivad kella kuue ajal hommikul kinni olla, ei loe midagi, tal on vaja pidutseda, sest tal on sünnipäev.
Bussipeatuses japs loobus, ju hirmutasid teda räme vihm ja vali tuul.
Meie siis italjaanoga tulime siia. Tegime võikusid ja teed ja ajasime juttu ja juba oli kell 8 hommikul. I´m not that morning person, if u know what I mean.
Ja kuni hommikuni arvasin, et olen mingi suvalise tegelase koju toond ja ma kikin ta kuskil 12 ajal tänavale... Aga siis hommikusöögi ajal tuli välja, et tegemist on tõsise vilmi ja arhitektuurihuvilisega, kes õpib industrial designi (misse on, kas peab kartulivõtumassinat disainima? Ei, see on rohkem nagu agraardisain). Ja muusikamaitse on ka täitsa ok. Ja ta arvab, et ma olen naljakas. Ja ta peab homme varahommikul lendama tagasi Rooma.
Türi-Paide küll.
Kui palka saan, ostan pileti Rooma. Ausalt.
Sellest saapamaast ei saa ikka üle ega ümber.
Ma olen italjaanodes umbes neli korda pettunud ja iga kord vannun, et enam tegemist ei tee, aga ju siis on määratud, et haakun ikka kuidagi nende pitsa ja pastameestega.
Et siis, nagu juuresolevatelt piltidelt Karello blogist näha võib, algas õhtu ohtra alkoholiga. Noh, paraja kogusega. Ja teeruumis tuli lisa kaanida. Muss oli hea. Natuke nagu liiga palju imelikke inimesi oli... Enivei, point selles, et Kenzil oli sünnipäev. Kenzi on siuke kauboisaabastega jaapanlane, kes armastab kokaiini ja alkot. Kõige parem on mõlemad korraga.
Kenzi laaberdas klubis ringi ja oli sinna toonud ka oma sõbra. Ja siis oli vaja loomulikult poseerida selle tüübiga, kui Karel pilte tegi...
Kui me olime juba piisavalt Teas tiksunud, Karel ammu koju läinud ja Reimo mingeid teadaolematuid radu pidi Angeli poole kõndinud, oli tarvis ka Kenzi kuidagi koju saada. Mina sikutasin ühelt poolt ja Roberto teiselt poolt ja nii me läperdava jaapanlase koju saimegi. Kusjuures, ta elab üsna Nathani lähedal, kuidagi mõnus tuttav tunne tuli,lääberdav tegelane külje all ja sama tänav...
Kenzil on toredad majakaaslased, poolakad. Pakuvad kell viis hommikul rohelist teed ja ajavad juttu. Kuni jaapanlane uuesti oma toast välja kaaberdab ja teatab, et ta läheb kas Akvaariumisse või 54. Minu arvamus, et need võivad kella kuue ajal hommikul kinni olla, ei loe midagi, tal on vaja pidutseda, sest tal on sünnipäev.
Bussipeatuses japs loobus, ju hirmutasid teda räme vihm ja vali tuul.
Meie siis italjaanoga tulime siia. Tegime võikusid ja teed ja ajasime juttu ja juba oli kell 8 hommikul. I´m not that morning person, if u know what I mean.
Ja kuni hommikuni arvasin, et olen mingi suvalise tegelase koju toond ja ma kikin ta kuskil 12 ajal tänavale... Aga siis hommikusöögi ajal tuli välja, et tegemist on tõsise vilmi ja arhitektuurihuvilisega, kes õpib industrial designi (misse on, kas peab kartulivõtumassinat disainima? Ei, see on rohkem nagu agraardisain). Ja muusikamaitse on ka täitsa ok. Ja ta arvab, et ma olen naljakas. Ja ta peab homme varahommikul lendama tagasi Rooma.
Türi-Paide küll.
Kui palka saan, ostan pileti Rooma. Ausalt.
laupäev, detsember 02, 2006
lallaalaa
Aga see Juan on ikka tõesti nunnu. Irmus noor küll ja peerunaljad näivad talle iseäranis meeldivat, aga samas on seal sada head nalja ka, niet... Niet... niet ma loodan, et ta mulle rohkem meeldima ei hakka, sest üks siesta teise otsa ei tõota midagi head.
Ja samal ajal, kui mina Kentish Townis oma aega mõne kõige igavama töökaaslasega veetsin (Juan mudugi ka sealhulgas ikka) ja mõtsin, et kas minna koju märgasid saapaid vahetama ja siis tiibaari või mitte, muutusin ma irmus vässuks ikkagi ja peale seda veini eriti. Aga siis nüüd pärast tuli välja, et Nathan oli end ikka ka baari vedand ja olla baarileti ääres joond nagu loom. Vot seda oleks tahtnud jällegi näha ise, et Nate ka teinekord juua mõistab, mitte endale suuri võtmeid erinevate pulbritega ninna ei topi.
Ja tänasel koosolekul võttis lesbineegritädi mult ümbert kinni. Ei tea kohe.
Ja samal ajal, kui mina Kentish Townis oma aega mõne kõige igavama töökaaslasega veetsin (Juan mudugi ka sealhulgas ikka) ja mõtsin, et kas minna koju märgasid saapaid vahetama ja siis tiibaari või mitte, muutusin ma irmus vässuks ikkagi ja peale seda veini eriti. Aga siis nüüd pärast tuli välja, et Nathan oli end ikka ka baari vedand ja olla baarileti ääres joond nagu loom. Vot seda oleks tahtnud jällegi näha ise, et Nate ka teinekord juua mõistab, mitte endale suuri võtmeid erinevate pulbritega ninna ei topi.
Ja tänasel koosolekul võttis lesbineegritädi mult ümbert kinni. Ei tea kohe.
reede, detsember 01, 2006
can´t be bothered!
Tõesti, kuna mul on praegu aega nii kitsalt käes, et koju jõuan sutike enne südaööd ja kümne paiku end juba kodust välja kangutan, siis ei leidnud ma midagi ahvatlevat väikse Ryani smssis, mis kutsus mind järgmisel nädalavahetusel õue.
Kui ma nüüd järgmine kord kellegiga õue lähen siis on see tüüp igatepidi kindla peale minek, st. et eelnevalt on tuvastatud ta:
1. hea välimus
2. hea maitse
3. hea huumorisoon
4. pole mingi keksiv kukeke
5. pole mingi kohikukeke
Need on siis must haved, et kui isegi juhtub, et sealt midagi edukat välja ei tule, siis on aeg meeldivalt veedetud.
Offissis on silmarõõm Juan Andrés from U R GAY'st ehk siis sellelt maalt, mille pealinn on Montevideo. Hehee.
Trainukest peaaegu ei näinudki, kui ta siin oli, aga AKA klubis olid kõik simpirimpid ja mutad teda lahkelt vastu võtnud ja vaene neiukene ei jõudnud neid drinke ära juuagi, mis talle lauale tassiti. Tubli, Eesti naine ikkagi.
Aga kell on juba 1. Magama
Kui ma nüüd järgmine kord kellegiga õue lähen siis on see tüüp igatepidi kindla peale minek, st. et eelnevalt on tuvastatud ta:
1. hea välimus
2. hea maitse
3. hea huumorisoon
4. pole mingi keksiv kukeke
5. pole mingi kohikukeke
Need on siis must haved, et kui isegi juhtub, et sealt midagi edukat välja ei tule, siis on aeg meeldivalt veedetud.
Offissis on silmarõõm Juan Andrés from U R GAY'st ehk siis sellelt maalt, mille pealinn on Montevideo. Hehee.
Trainukest peaaegu ei näinudki, kui ta siin oli, aga AKA klubis olid kõik simpirimpid ja mutad teda lahkelt vastu võtnud ja vaene neiukene ei jõudnud neid drinke ära juuagi, mis talle lauale tassiti. Tubli, Eesti naine ikkagi.
Aga kell on juba 1. Magama
Tellimine:
Postitused (Atom)
