mr. and ms. cool

nojahh, nüüd on minul see taak kaelas, kajastada meie mõlema reisimuljeid minu bloogis. esimene osa valmis juba mitu päeva tagasi, kuid kahjuks on see minu kalli reisikaaslase läpakas....
viimane sündmus seal oli meie tuvipüük ja edasi mindi kohvikusse. pedekohvikusse. tutvusime alessandro sõpradega. mina loomulikult kui sündinud faghag sain eritähelepanu osaliseks sitsiilia päritolu giovanni poolt. milanos sellist siirust ja sõbralikkust kohta -- minu skepsise juures -- üllatus, üllatus. ehkki giovanni õpib mingit arvutimängude loomise asja, on ta kõige mammam ja prouam geimees, keda ma kohanud olen. tema siiras "mamma mia!" kõiksuguste veidruste kohta ja seletused, kuidas ta lapsena maal lehmi lüpsis ning ilmselt sitsiilia külalislahkus võlusid meid täiesti. keegi, keda meenutades tahtmatult naeratad:).
oma jaanipäeva veetsimegi giovanni ja marco juures, eesti viinadega. alessandro ja marco läksid varakult koju, kuid mina, martin, giovanni ja tema bf stefano jäime eesti viina jooma. eradi tuleb peatuda itaalia kokteilidel. 8-9 eurosed koksid võivad kallid tunduda, kuid erpära seisneb selles, et mingit mõõdusüsteemi ei eksisteeri. oma kogemusest võin öelda, et ühest mojitost piisab, et pisut läperdavaks muutuda ja ilmselt peale kahte tantsiks juba laua peal. ka ei saanud gio ja stefano aru, miks peaks midagi viinale peale jooma... paljalt ei või vä? jääkuubikute puudumisel kraapis stefano külmkapiseinast härmatist ja laulis sinna juurde jõululaule. ok. ja väga suurepärase koksi saab viinast ohtra piparmündisiirupi ja väikese veega.
lõbus, ehkki nüüd stefano ja giovanni enam koos pole. ilmselt tõi külm tuulepuhang eestist sinna majja mingi draama, ehkki eesti esindus hoidis kenasti käed teki peal ja ei teinud kellegile silma... minu jaoks loomulikult eetliline kriis ja ahastus teemal: kas igal pool kuhu ma lähen, puutun ma kokku vaid geimeestega?!
eelnev on põhjendatav veel sellega, et fiume venetos kohtusime poola tegelastega. juba rongijaamas oli aru saada, et tegemist on puhastverd pederastidega. meie lause: "sinu jaoks, pederast, on see kuressaare loss, pederast!" sai üha uute interpreteeringute osaks, kuni eelviimasel päeval selgus, et ka poola keeles on peaaegu samasugune ja sama halva tähendusega sõna olemas.
niisiis. ehkki pidi nagu natuke töökohtumise moodi olema, koosnesid reede, laupäev ja pühapäev minu meelst mitmekäigulistest lõuna ja õhtusöökidest. suurepärased salatid :P ohtra värske extra virgin oliivõli ja üldse mitte vastiku balsamicoga, melazzante (kuidagi niimoodi ta kirjutatud oli, ehk baklazaan meie keeli) eri kujul, frittata, lasagne ja loomulikult pizza. kuna ma enam-vähem kõike söön, siis arvasin, et pizza, mille koostisossa kuulub funghi ja veel mõned mulle arusaamatud asjad, on hea küll, ning mulle seepeale pizza koos sinna peale laiali löödud pooltoore munaga toodi... mamma mia!
peale esimest õhtusööki sai üks poola kuttidest kahest klaasist veinist siukse laksu, et pidi peaaegu kohe hotelli magama minema. meie leidsime aga ilusate valgustitega :) kena koha ja luristasime õlut ja chillisime. ülimalt nauditav, pean ütlema.
järgmisel õhtul läks asi metsikumaks. viidi meid miskile õllesummeri moodi kogunemisele. pikad lauad, varikatused, suur tantsuplats ja ilmselt mingi kohalik süldibänd. ja süüa tuli mingit metsikult vastikut kalapudi, mille kõrvaseks polenta, ehk jube maisikakk, mis meenutas tahkunud mannaputru. meie polentavihkamisega sai alguse minu hea läbisaamine ühe poola pedega ja teine lihtsalt vahtis mind üle laua ja ütles, et on a different situation we probably would get along really good. et ta jagab minust päris hästi ja arvab, et me oleme vägagi sarnased. ok. vaatab veel seda asja.
kahjuks lõppes meie santa polenta söömaaeg suure rahe, tormi ja äikesega. kogu tantsuplats ujus, õhus lendasid plastkahvlid ja jääkuubikud, mis lähemal vaatlusel osutusid raheteradeks...
nii, lapsed bussi, meiega liitusid veel mingid itaalia tsikid ja paidjomm baari. olime eelmisel õhtul näinud ühes baaris live-bändi ja mõtlesime et oleks tore.
baarmen oli jalustrabav. peaaegu selle sõna otseses mõttes... siuksed silmad. kui ma drinkide hindu läksin küsima, siis mõtlesin, et ilastan sinna samasse baarileti ette. kindlasti pedekas! tellisime alustuseks õlled. kõik itaalia tibid jõid kokakoolat, üks nägi kurja vaeva, et minu hingesugulasele võimalikult lähedale pääseda ja külge lüüa. üks tsikk, kes meiega päeval poes käis ja siis üsnagi juust välja nägi, oli endale kuldkingad jalga ajanud ja end nii šikiks teinud, et me tõesti saime alles tunni aja pärast aru, et see sama inimene on... piinlik. kui õlled otsas, läks martin uusi drinke tellima, millegipärast pakuti talle leti ääres shotti on the house. ok. ka kokteilid tulid on the house. ma ei tea, kui palju me seal ära jõime, aga arve tuli kuslil 14 euro kandis kahe peale. pluss jää, mille me küsisime endile hotellituppa kaasa. sest ometigi... kell oli alles 1 ja eestlased vajavad alati aftekat. seekord siis joodi nelja peale pudel martinit ja mannu laulis esimest korda elus karaoket. poola keeles. mitte muhvigi ei saanud aru, millest ma laulan, aga sõnad olid ekraanil ja nii ta tuligi. never say never. ma tean juba küll, mis on järgmine never- asi, millega ma hakkama pean saama...
järgmine hommik oli uskumatult halb. oksepüüdlused ei kandnud vilja, ehkki sees keeras hirmsasti, kahtlustasin, et olen öösel juba kuskile enese teadmata... ei olnud midagi ei padja all ega voodiveeres. ainult voodi oli kahtlaselt viltuseks hüpatud.
koosolek kestis õnneks vaid poolteist tundi, siis meie hosti iaia aeda barbekjuule. väikses aias jooksis ringi kolm peni, kes igale poole ohjeldamatult junnisid... söögiks anti kala. minul oli juba päris hea, aga siis hakkas martin surema.
poolakad pidi rongijaama toimetatama ja meid bassu äärde. ja siis tuli kõige suurem traama itaaljas! mannu polnud nõus pähe panema ujumismütsi! ma olin valmis isegi hotelli tagai minema ja seal õhtuni lissalt chillima, aga ujumismütsi ma pähe panna ei soovinud. martin ütles, et ei jõua ära oodata eestit, kus ta saab kõigile rääkida minu pirtsutamistest. tegelikult hakkas mul häbi, et me olime end nii kaugele sõidutada lasknud ja siis keeldume minemast... niet ostsime oma 2.50 euri maksavad mütsid ja läksime basseini. mütsid olid tegelikult riidest, vist selleks, et kellegi karvad basseinis ringi ei ujuks...
õhtul oli plaanis vabaõhuooper "sevilla habemeajaja", aga et see 3,5 h pidi kestma, siis jäi see ära. meie plaan baari ilusat meest nillima minna sai jälle võimalikuks. kella 10 ajal olimegi jälle kahkesi martiniga kohal, kohe toodi meile long island teed ja baarmen ise võttis meiega ühed shotid :P. nicola nimeks. ütlesin martinile, et olen nõus grupiseksiks (jällegi üks "I've never...") meie hotellitoas (ehkki grupiseksi jäledam variant on minu meelest just 2 meest ja 1 naine)... õnneks tegi nocola ettepaneku minna edasi spin-baari paar tänavat edasi. pidavat väga ambient olema. tema jäi baari sulgema ja meie läksime spini otsima. tõesti väga shikk koht, kuid enamus isegi väikelinnabaaridest on itaalias väga shikid.
vaesed eestlased said jällegi 5+ kohtlemise osaliseks -- nicola otsustas meile välja teha mulliga veini ja tavalist valget. kõik oli superhea, aga viimane pokaal jäi minul küll lõpetamata, sest muidu oleks ma kas magama jäänud või siis...
meie vestlusest selgus, et ilusate silmade ja perfektse ninaga ja üldse mister maailma välimusega härral on üsna kehv inglise keele oskus ja ta on võimatult flegmaatiline. boonuseks kõige selle juures oli tema avaldus, et ta pole absoluutselt gei... it made my day! vähemalt on siis mõnigi ilus ja stiilne hetero alles! aga sellest hetkest ei tundunud ta pikad silmavaatamised enam üldse seksikad, vaid odavad. ja kui ilusale geimehele on mõningane rumalus kauni kulmukaare ja ripsmerea eest andestatav, siis heterole kindlasti mitte...
kui ma nüüd järele mõtlen, siis oli meil sel õhtul kõige kummalisem kolmnurk ja kõige kummalisem vestlus üldse kogu meie itaalias olemise aja peale. ja kõigile jäid tühjad pihud :P
OMG! are the estonian cool or what?!