the end.

nii. läbi.
skoorisin neljapäeval edukalt hindele "A", esiletõstmisega kui kõige siiram (?) töö. pluss kiidusõnad mu suurepärase naksitralliessee eest nii rektorilt kui ka komisjoni esimehelt. hinnete teatamise ajaks olime me krisi ja kariniga juba sisse imenud mitu õlut krepi ja ühe enda kulul ja kui hinne oleks ka "E" olnud, ei oleks ma suuremat kurvastanud.
peale hinnete teatamist väike bankett sveni juures koos tema sugulastega :P. siis edasi krisi juurde, kus oli väga tore, aga lõpp läks käest ära... ja oma kuldsed flipperid jäid ka kuskile sinna ja pole siiani üles leitud... :(. nagu seksis ja linnas, ainult, et preili linnasele kui korterivaldajale ma 10 naelast arvet ei saada.
järgmisel päeval oli kärdi aias praaznik ja grill ja chill. toredad inimsed. vahuri suurepärased anekdoodid, millest keegi aru ei saanud... siis lossi tn. esikupeole, värvimuusika, mäletan, et mulle suruti kätte kahtlaselt kange rummimaitseline kokteil ja ma olla peadpidi aknast alla kõõlunud (piinlik lugu). edasi tuli väga piinlik traama raekoja taga, mis siiski juba uue tänava apteegi juures oma lahenduse leidis. (ps. üksik purjus tüdruk oleks lihtne saak sharmantsetele austraallasetele, kui see tüdruk poleks mina, kes ma viitsin ainult külmetavatest varvastest rääkida...). ja mu ridikül sai kibuvitsaõielehtedega täidet'...
üllatus! hommik! aktus!
pohmarelloreemat pidulikku üritust minu elus pole olnud. kui kõik lõpetajad ka kooli õuele peadpidi lõunasesse päikesesse istuma pandi... mingi hetk võttis nagu väikse tiiru sisse küll. jäin siiski tublilt püsti.
edasi bankett koolis, siis olid minu sugulased ja sõbrad kutsutud sadamateatri terrassile. alt käisid küll parmud vahetevahel mööda, kuid terrassile paistis päike ja seal oli ülimõnna veini juua ja täidetud mune süüa. mingi hetk hakkasid trainu ja martin mulle laulma ja suurest piinlikkusest ja tagasihoidlikkusest otsustasin ma tsiteerida oma käitumisega muhvi ja ronisin maani ulatuva laudlinaga laua alla. kohe järgnes mulle kerttu, kellega ma kõvasti ja mitmehäälselt naksitrallide theme songi hakkasime ümisma. varsti liitus meiega koogitükiga martin. tore oli, ehkki mu onu tunnistas hiljem, et piinlikud trikid võiksid ikkagi lapsepõlve jääda... uhh, lapsepõlv sab minu jaoks vist alles siis läbi kui mu enda lapsed kõik suureks kasvanud on... kui ma nende kooli lõpetamisel pisara poetan, siis võin tunnistada, et olen nüüd suur ja tubli inimene!
õhtul oli koolimajas lõpupidu. üsna tore, kui kursavend mclokk poleks suurest rõõmust pükse maha tõmmanud ja suurest kurvastusest keset kooli õue strippi teinud. aftekas minu kalli juhendaja juures, kes pakkus näljastele porgandi-pillega juustu ja kiluleiba. vett joodi küll lorupi klaasidest, kuid kokteilid valati tapio wirkkala topkadesse.
järgmisel hommikul jälle varakult üles, et trainu lõpetamisele jõuda. viisime liblikavõrgud nii temale kui taneljannile. liblikat küll sellega püüda ei saa, kuid kena aksessuaar siiski. ja kuna meie autojuhiks oli minu ema, siis mulle tundub, et see autotäis tegelasi, kes viljandis käis, talle päris meeldis. tore! kui ema on umbes nelja aastaga suutnud trainu-massa-kärdi nimed ja lühikese tutvustuse meelde jätta, siis see oli suur edasiminek!
õhtal chill trainu juures. jällegi tore, kui lõpus poleks ülikülmaks läinud ja kõik oma pleedide all täristades veel viimast brändit lonksanud.
ja nüüd siis pakin oma asjad ja bussi peale ja tallinnasse ja sealt kopi kaudu milaanosse. kui ometi sai kahtlaseks asjaolu, kas me seal elamist saamegi... oioioi hullu, iga päev saab nalja...