kuidas maalapsed milanos petta said

nüüd ka meie seikluste esimene osa. kirja pandud milanos kuskil kolmapäeva pärastlõunal.

Asusid maalapsed esmaba pealelõunal tartust bussi peale, et varakult veel tallinnas viimased sisseostud teha ja siis milano poole kimada.

Öö veedeti hea sõbra Lauri juures, kes neid isaliku hoolega vastu võttis, televiisorit näitas ja siis enda kõrvale magama võttis. Hommikul viie ajal oli äratus ja sõit lennuki peale. Et hommikust ei söödud ja taheti end juba varakult harjutada euroopa eluga, siis söödi ära pannkook 35,- tk ja võileib 35,- tk. Kopenhaageni lennujaamas, olles Läänele juba päris lähedal, osteti kreeka salat 25, taani krooni ja võileib, 22 taani krooni. Pooliku võiku pani martin muuseas üsna hooletult jalgade ette maha ja astus sellele liiga etteaimatavalt oma palja kuid mitte puhta ja hoolitsetud jalaga sisse.

Kopenhaagen oli muidu tore, saadi kokku dittega, kes linna näitas ja tehti pilte häns kristjani põlvegi peal. Mitu kaadrit sellestsamast kirikust, kus kroonprints läinud aastal abielludes pisaraid pühkis.

Edasi milaanosse. Smssimine eelmisel õhtul meie hostiga näitas et tegemist on open minded ja jolie tegelasega. Meie pika smssi peale, et kanname oranzi ja punast särki jne, vastas Alessandro pika kirjeldusega endast kui kõige shikimast persoonist perroonil, kes kannab roosat kleiti roosade sulgedega. Okei, jää oli murtud ilma persooni nägematagi!

Perroonil ootas meid siiski pikk ja kõhn üleni mustas Alessandro, roosast ei lõhnagi, seda otseses mõttes, sest moekunstnik ei pidavat midagi värvilist kandma, vahel harva suvel valget t-särki ja valge pole mõistagi värv...

Üliväike aga ülimõnus korter. kolmele küll nii kitsas, et pool tundi tagasi istusin peale dushi tükk aega käterätik ümber bidee peal ja mõtlesin,et ei VIITSI välja minna. Oma osa on loomulikult ka kuumusel. Meie mõneruutmeetrises barbimajas pole ju ometigi konditsioneerigi... ja täna lõuna ajal ulatus kuumus 37 kraadini. Öösel oli ka ilmselt 30 kraadi. Mulle jääb mõistamatuks, kuidas need inimesed siin amelevad, seksivad ja teineteisega ümbert kinni käivad. Vähemalt mulle pole kellegi higine kere üldsegi erutav... ja alessandro on endale pesa teinud suisa lae alla, et ruumi kokku hoida. Praeb seal kui laval, sel ajal kui mina koju saabudes kivipõrandale viskun, et veidigi jahedust tunda.

Milano on üks segane linn. Tänavarägastikus mingit korrapära ei eksisteeri, nagu kõigis pika ajalooga linnades. Metroo... nohh, saab hakkama. Majad on superägedad oma siseõuede ja aedadega, mis on ka katustel, terrassidel ja kõige väiksematel rõdudel. Hommikul kesklinna minema hakates võtsime suvalise suuna, ja kuna mina olin õhtul pisut maasikamargaritase purjupeaga Alessandrost valesti aru saanud, siis sõitsime kõigepeale centralesse, mis tähendas jaama, mitte linna tegelikku tsentrit. Vähemalt nägime kõige võimsama arhitektuuriga rongijaama üldse. Sinna jaama katakombidesse peidetud turismiinfost saadud ülilihtsa ja inglisekeelse kaardi järgi sammusime kesklinna poole. Poed. Palju poodisid. Valentino, gucci, prada, versace, armani, blääblääblää. Kõik liiga kallid selleks, et sealt midagi osta ja liiga ülbete müüjatega selleks, et sinna lihtsalt sisse minna. Ja peale kõige olid mul täna piinlikud bioloogiplätud jalas... mis aga on väga mugavad.

Lõpuks miski plats, kus imetabane gooti kirik. Kahjuks oli fassaad küll kinni kaetud, kirikus toimusid vist rekonstrueerimistööd. Saime vaevalt miski hirmkalli jääjoogi ostetud ja sellega platsi keskpaiga poole sammuda, et seal tuvidest kubiseva monumendi ees järjekordne turistipilt teha, kui mulle miski muta maisiseemned pihku pistis ja midagi itaalia keeles seletas. Ok. Järgmisel hetkel oli mul pihus juba parv tuvisid. Pekki küll... sama tunne nagu rotid ründaksid ( ma arvan, et siit saaks uue naksitrallide osa, esimeses osas ajasid nad kassid linnast välja ja siis tuli nad tagasi tuua, et rotid võimust ei võtaks). Hakkasin karjuma ja jooksin minema, tsimpi-rimpi hoidis mul isegi vist käest kinni ja ma puselesin ja rüselesin. Järgmiseks võeti ette lihtsameelne martin. Minu umbusk tumedate lüheldaste võõrast keelt rääkivate meeste vastu päästis mu veel umbes sajast tuvist, kes siis martinile pähe, kätte, õlgadele tulid. Ja see rumal andis (või temalt võeti) meie uhiuue fotoka ühele neist murjanitest. Kui ma seda mehikest rõõmsalt pilte klõpsimas nägin, karjatasin ma, sest kartsin, et see on järgmine digikaamera, millest ma ilma jään. Koos umbes saja pildiga... murjan sai aru ja tõi fotoka minu kätte. Nojahh, ausad mehed, jäin ootama, kunas nad meile siis arve esitavad. Oligi arve. Kahe peotäie pealesunnitud maisi ja räpaste milano tuvide eest nõuti tervelt 5 eurot! Iik! Ulatasin ühele neist 50 sendise, mille peale ta küsis: „What is this?”. Its is a fukin money, and at home i can buy for it a two bags of corn! Kuna nad nii vähesega rahul polnud, siis pakkusime neile eesti raha, käiku läksid kõik koleda Baeri pildiga kahekroonised, mille väärtuseks vandusime olevat ligikaudu 5 eurot. Mutad jäid rahule, meie jäime rahule, meie saime pisut petta ja mutadki said pisut petta. Lõpp hea kõik hea. Täna läheme pedeklubisse!

mr. and ms. cool

nojahh, nüüd on minul see taak kaelas, kajastada meie mõlema reisimuljeid minu bloogis. esimene osa valmis juba mitu päeva tagasi, kuid kahjuks on see minu kalli reisikaaslase läpakas....
viimane sündmus seal oli meie tuvipüük ja edasi mindi kohvikusse. pedekohvikusse. tutvusime alessandro sõpradega. mina loomulikult kui sündinud faghag sain eritähelepanu osaliseks sitsiilia päritolu giovanni poolt. milanos sellist siirust ja sõbralikkust kohta -- minu skepsise juures -- üllatus, üllatus. ehkki giovanni õpib mingit arvutimängude loomise asja, on ta kõige mammam ja prouam geimees, keda ma kohanud olen. tema siiras "mamma mia!" kõiksuguste veidruste kohta ja seletused, kuidas ta lapsena maal lehmi lüpsis ning ilmselt sitsiilia külalislahkus võlusid meid täiesti. keegi, keda meenutades tahtmatult naeratad:).
oma jaanipäeva veetsimegi giovanni ja marco juures, eesti viinadega. alessandro ja marco läksid varakult koju, kuid mina, martin, giovanni ja tema bf stefano jäime eesti viina jooma. eradi tuleb peatuda itaalia kokteilidel. 8-9 eurosed koksid võivad kallid tunduda, kuid erpära seisneb selles, et mingit mõõdusüsteemi ei eksisteeri. oma kogemusest võin öelda, et ühest mojitost piisab, et pisut läperdavaks muutuda ja ilmselt peale kahte tantsiks juba laua peal. ka ei saanud gio ja stefano aru, miks peaks midagi viinale peale jooma... paljalt ei või vä? jääkuubikute puudumisel kraapis stefano külmkapiseinast härmatist ja laulis sinna juurde jõululaule. ok. ja väga suurepärase koksi saab viinast ohtra piparmündisiirupi ja väikese veega.
lõbus, ehkki nüüd stefano ja giovanni enam koos pole. ilmselt tõi külm tuulepuhang eestist sinna majja mingi draama, ehkki eesti esindus hoidis kenasti käed teki peal ja ei teinud kellegile silma... minu jaoks loomulikult eetliline kriis ja ahastus teemal: kas igal pool kuhu ma lähen, puutun ma kokku vaid geimeestega?!
eelnev on põhjendatav veel sellega, et fiume venetos kohtusime poola tegelastega. juba rongijaamas oli aru saada, et tegemist on puhastverd pederastidega. meie lause: "sinu jaoks, pederast, on see kuressaare loss, pederast!" sai üha uute interpreteeringute osaks, kuni eelviimasel päeval selgus, et ka poola keeles on peaaegu samasugune ja sama halva tähendusega sõna olemas.
niisiis. ehkki pidi nagu natuke töökohtumise moodi olema, koosnesid reede, laupäev ja pühapäev minu meelst mitmekäigulistest lõuna ja õhtusöökidest. suurepärased salatid :P ohtra värske extra virgin oliivõli ja üldse mitte vastiku balsamicoga, melazzante (kuidagi niimoodi ta kirjutatud oli, ehk baklazaan meie keeli) eri kujul, frittata, lasagne ja loomulikult pizza. kuna ma enam-vähem kõike söön, siis arvasin, et pizza, mille koostisossa kuulub funghi ja veel mõned mulle arusaamatud asjad, on hea küll, ning mulle seepeale pizza koos sinna peale laiali löödud pooltoore munaga toodi... mamma mia!
peale esimest õhtusööki sai üks poola kuttidest kahest klaasist veinist siukse laksu, et pidi peaaegu kohe hotelli magama minema. meie leidsime aga ilusate valgustitega :) kena koha ja luristasime õlut ja chillisime. ülimalt nauditav, pean ütlema.
järgmisel õhtul läks asi metsikumaks. viidi meid miskile õllesummeri moodi kogunemisele. pikad lauad, varikatused, suur tantsuplats ja ilmselt mingi kohalik süldibänd. ja süüa tuli mingit metsikult vastikut kalapudi, mille kõrvaseks polenta, ehk jube maisikakk, mis meenutas tahkunud mannaputru. meie polentavihkamisega sai alguse minu hea läbisaamine ühe poola pedega ja teine lihtsalt vahtis mind üle laua ja ütles, et on a different situation we probably would get along really good. et ta jagab minust päris hästi ja arvab, et me oleme vägagi sarnased. ok. vaatab veel seda asja.
kahjuks lõppes meie santa polenta söömaaeg suure rahe, tormi ja äikesega. kogu tantsuplats ujus, õhus lendasid plastkahvlid ja jääkuubikud, mis lähemal vaatlusel osutusid raheteradeks...
nii, lapsed bussi, meiega liitusid veel mingid itaalia tsikid ja paidjomm baari. olime eelmisel õhtul näinud ühes baaris live-bändi ja mõtlesime et oleks tore.
baarmen oli jalustrabav. peaaegu selle sõna otseses mõttes... siuksed silmad. kui ma drinkide hindu läksin küsima, siis mõtlesin, et ilastan sinna samasse baarileti ette. kindlasti pedekas! tellisime alustuseks õlled. kõik itaalia tibid jõid kokakoolat, üks nägi kurja vaeva, et minu hingesugulasele võimalikult lähedale pääseda ja külge lüüa. üks tsikk, kes meiega päeval poes käis ja siis üsnagi juust välja nägi, oli endale kuldkingad jalga ajanud ja end nii šikiks teinud, et me tõesti saime alles tunni aja pärast aru, et see sama inimene on... piinlik. kui õlled otsas, läks martin uusi drinke tellima, millegipärast pakuti talle leti ääres shotti on the house. ok. ka kokteilid tulid on the house. ma ei tea, kui palju me seal ära jõime, aga arve tuli kuslil 14 euro kandis kahe peale. pluss jää, mille me küsisime endile hotellituppa kaasa. sest ometigi... kell oli alles 1 ja eestlased vajavad alati aftekat. seekord siis joodi nelja peale pudel martinit ja mannu laulis esimest korda elus karaoket. poola keeles. mitte muhvigi ei saanud aru, millest ma laulan, aga sõnad olid ekraanil ja nii ta tuligi. never say never. ma tean juba küll, mis on järgmine never- asi, millega ma hakkama pean saama...
järgmine hommik oli uskumatult halb. oksepüüdlused ei kandnud vilja, ehkki sees keeras hirmsasti, kahtlustasin, et olen öösel juba kuskile enese teadmata... ei olnud midagi ei padja all ega voodiveeres. ainult voodi oli kahtlaselt viltuseks hüpatud.
koosolek kestis õnneks vaid poolteist tundi, siis meie hosti iaia aeda barbekjuule. väikses aias jooksis ringi kolm peni, kes igale poole ohjeldamatult junnisid... söögiks anti kala. minul oli juba päris hea, aga siis hakkas martin surema.
poolakad pidi rongijaama toimetatama ja meid bassu äärde. ja siis tuli kõige suurem traama itaaljas! mannu polnud nõus pähe panema ujumismütsi! ma olin valmis isegi hotelli tagai minema ja seal õhtuni lissalt chillima, aga ujumismütsi ma pähe panna ei soovinud. martin ütles, et ei jõua ära oodata eestit, kus ta saab kõigile rääkida minu pirtsutamistest. tegelikult hakkas mul häbi, et me olime end nii kaugele sõidutada lasknud ja siis keeldume minemast... niet ostsime oma 2.50 euri maksavad mütsid ja läksime basseini. mütsid olid tegelikult riidest, vist selleks, et kellegi karvad basseinis ringi ei ujuks...
õhtul oli plaanis vabaõhuooper "sevilla habemeajaja", aga et see 3,5 h pidi kestma, siis jäi see ära. meie plaan baari ilusat meest nillima minna sai jälle võimalikuks. kella 10 ajal olimegi jälle kahkesi martiniga kohal, kohe toodi meile long island teed ja baarmen ise võttis meiega ühed shotid :P. nicola nimeks. ütlesin martinile, et olen nõus grupiseksiks (jällegi üks "I've never...") meie hotellitoas (ehkki grupiseksi jäledam variant on minu meelest just 2 meest ja 1 naine)... õnneks tegi nocola ettepaneku minna edasi spin-baari paar tänavat edasi. pidavat väga ambient olema. tema jäi baari sulgema ja meie läksime spini otsima. tõesti väga shikk koht, kuid enamus isegi väikelinnabaaridest on itaalias väga shikid.
vaesed eestlased said jällegi 5+ kohtlemise osaliseks -- nicola otsustas meile välja teha mulliga veini ja tavalist valget. kõik oli superhea, aga viimane pokaal jäi minul küll lõpetamata, sest muidu oleks ma kas magama jäänud või siis...
meie vestlusest selgus, et ilusate silmade ja perfektse ninaga ja üldse mister maailma välimusega härral on üsna kehv inglise keele oskus ja ta on võimatult flegmaatiline. boonuseks kõige selle juures oli tema avaldus, et ta pole absoluutselt gei... it made my day! vähemalt on siis mõnigi ilus ja stiilne hetero alles! aga sellest hetkest ei tundunud ta pikad silmavaatamised enam üldse seksikad, vaid odavad. ja kui ilusale geimehele on mõningane rumalus kauni kulmukaare ja ripsmerea eest andestatav, siis heterole kindlasti mitte...
kui ma nüüd järele mõtlen, siis oli meil sel õhtul kõige kummalisem kolmnurk ja kõige kummalisem vestlus üldse kogu meie itaalias olemise aja peale. ja kõigile jäid tühjad pihud :P
OMG! are the estonian cool or what?!

the end.

nii. läbi.
skoorisin neljapäeval edukalt hindele "A", esiletõstmisega kui kõige siiram (?) töö. pluss kiidusõnad mu suurepärase naksitralliessee eest nii rektorilt kui ka komisjoni esimehelt. hinnete teatamise ajaks olime me krisi ja kariniga juba sisse imenud mitu õlut krepi ja ühe enda kulul ja kui hinne oleks ka "E" olnud, ei oleks ma suuremat kurvastanud.
peale hinnete teatamist väike bankett sveni juures koos tema sugulastega :P. siis edasi krisi juurde, kus oli väga tore, aga lõpp läks käest ära... ja oma kuldsed flipperid jäid ka kuskile sinna ja pole siiani üles leitud... :(. nagu seksis ja linnas, ainult, et preili linnasele kui korterivaldajale ma 10 naelast arvet ei saada.
järgmisel päeval oli kärdi aias praaznik ja grill ja chill. toredad inimsed. vahuri suurepärased anekdoodid, millest keegi aru ei saanud... siis lossi tn. esikupeole, värvimuusika, mäletan, et mulle suruti kätte kahtlaselt kange rummimaitseline kokteil ja ma olla peadpidi aknast alla kõõlunud (piinlik lugu). edasi tuli väga piinlik traama raekoja taga, mis siiski juba uue tänava apteegi juures oma lahenduse leidis. (ps. üksik purjus tüdruk oleks lihtne saak sharmantsetele austraallasetele, kui see tüdruk poleks mina, kes ma viitsin ainult külmetavatest varvastest rääkida...). ja mu ridikül sai kibuvitsaõielehtedega täidet'...
üllatus! hommik! aktus!
pohmarelloreemat pidulikku üritust minu elus pole olnud. kui kõik lõpetajad ka kooli õuele peadpidi lõunasesse päikesesse istuma pandi... mingi hetk võttis nagu väikse tiiru sisse küll. jäin siiski tublilt püsti.
edasi bankett koolis, siis olid minu sugulased ja sõbrad kutsutud sadamateatri terrassile. alt käisid küll parmud vahetevahel mööda, kuid terrassile paistis päike ja seal oli ülimõnna veini juua ja täidetud mune süüa. mingi hetk hakkasid trainu ja martin mulle laulma ja suurest piinlikkusest ja tagasihoidlikkusest otsustasin ma tsiteerida oma käitumisega muhvi ja ronisin maani ulatuva laudlinaga laua alla. kohe järgnes mulle kerttu, kellega ma kõvasti ja mitmehäälselt naksitrallide theme songi hakkasime ümisma. varsti liitus meiega koogitükiga martin. tore oli, ehkki mu onu tunnistas hiljem, et piinlikud trikid võiksid ikkagi lapsepõlve jääda... uhh, lapsepõlv sab minu jaoks vist alles siis läbi kui mu enda lapsed kõik suureks kasvanud on... kui ma nende kooli lõpetamisel pisara poetan, siis võin tunnistada, et olen nüüd suur ja tubli inimene!
õhtul oli koolimajas lõpupidu. üsna tore, kui kursavend mclokk poleks suurest rõõmust pükse maha tõmmanud ja suurest kurvastusest keset kooli õue strippi teinud. aftekas minu kalli juhendaja juures, kes pakkus näljastele porgandi-pillega juustu ja kiluleiba. vett joodi küll lorupi klaasidest, kuid kokteilid valati tapio wirkkala topkadesse.
järgmisel hommikul jälle varakult üles, et trainu lõpetamisele jõuda. viisime liblikavõrgud nii temale kui taneljannile. liblikat küll sellega püüda ei saa, kuid kena aksessuaar siiski. ja kuna meie autojuhiks oli minu ema, siis mulle tundub, et see autotäis tegelasi, kes viljandis käis, talle päris meeldis. tore! kui ema on umbes nelja aastaga suutnud trainu-massa-kärdi nimed ja lühikese tutvustuse meelde jätta, siis see oli suur edasiminek!
õhtal chill trainu juures. jällegi tore, kui lõpus poleks ülikülmaks läinud ja kõik oma pleedide all täristades veel viimast brändit lonksanud.
ja nüüd siis pakin oma asjad ja bussi peale ja tallinnasse ja sealt kopi kaudu milaanosse. kui ometi sai kahtlaseks asjaolu, kas me seal elamist saamegi... oioioi hullu, iga päev saab nalja...

vähem kui 12 tunni pärast üritan ma siis skoorida. näis, kas absurd aastatel 1983-2005 on end ära tasunud. iseäranis alates 2001. aastast alates.
selle asemel, et oma kaitsekõnet välja mõelda, sortisin ma täna pärastlõunal oma riideid. ja ülitähtis, et ma oma tööga ikka kokku sobiksin. valge eest hakkab siis hoolt kandma viisakas valge pluus, mille ma täna just seks tarbeks 95 (!ja ei pigise enam keegi et ma LIIGA ODAVAID asju keeldun ostmast!) eegu eest AGst ostsin. shabbyt looki kannavad endas minu teksad ja punase aktsendi eest hoolitseb kinganina. ja ikka kuldne vöö vööle, nagu muistegi!

ja see esseeasi, ehk ka minu diplomitöö kirjalik osa lahenes lihtsalt nii, et ma imesin uue ja nõmedama essee paari tunniga siitsamast klaviatuurist välja. tobe on esseed 2 korda kirjutada, tundub, et kõik on juba öeldud, ehkki mõistus teab, et see on ka ära kustutatud.
ja kuna teema oligi kuidagi üksinusest ja armastusest ja surmast siis läksin ma mingi hetk nii segi, et kirjutasin kohe mitu tublit lõiku naksitrallidest... mille ette ja taha käis jutt haiget saada kartvatest inimestest, kelle sotsiaalelu sisaldub kassis või koeras või hamstris. ja sis kus näriline, sealt läheb ikka jutt kingpoole hiirekese peale. lõpuks jõudsin ma sellisele järeldusele ja talletasin ka tulevaste põlvede tarbeks oma essees:

"Päris elus oleks Muhv ilmselt tihe tutvumisportaalide külastaja, kes seal endale isegi sõpru leiaks, kuid viimasel hetkel enne kohtumist araks lööks ja keelduks päris elus tutvumast, kartes jätta kehva muljet ja ühtlasi oma unistusi purustada. Kingpool näib tüüpilise Lumekuningannana, kes kõigi peale nina kirtsutab, kuid salamisi armastust otsib. Võibolla oleks tal ka väike fetiš, kuid see ei segaks suhet niivõrd, kui tema alaväärsuskompleksist põhjustatud kaitsemüür. Sammalhabe oleks üksildane uitaja, kes võtab elu sellisena, nagu see end talle kätte mängib, kuid leiaks lõpuks kindlasti kellegi omasuguse ja elaks õnnelikult elu lõpuni."

ja sealt läksin sujuvalt üle sellistele teemadele nagu juhuseks ja üksinduse leevendamine võõraste käte ja peenise abil. grõuss!!!

absurd 1983-2005

kui eile öösel ometigi kogu mu diplomitöö kirjalik osa vastu taevast lendas. võibolla mitte vastu taevast, aga kuhugi ta läks. ma mõtsin, et maailmalõpp on käes! mul oli kõigest kirjutatust alles sissejuhatus, kokkuvõte ja summary. see pläma, mis kahe esimese vahele jäi, oli mul endal välja mõledud, st esseevormis. ja uus eessee ühe ööga trükkida... uhhuhhuuuuuu...
imelik, isegi nutt ei tulnud. helistasin kl. 2 öösel martinile, saatsin sms krisile, ime küll, kõik olid üleval...:D
eile öösel martini väide, et sajad bakatööd kaovad just enne esitamist, mind ei lohutanud. täna hommikul juba natuke lohutas...
ja kui ma öisele südantlõhestavale kirjale täna hommikul rekotorilt vastuse sain, kus ta lubas, et nulli ei pane, sest seda ei tahaks keegi ja et ma võin talle enne esmabat töö esitada ja andis selleks tarbeks isegi oma mobiilinumbri... kui ma nüüd häästi aru ei saa... kui ma talle laupäeva hommikul helistan, siis kus me peaks kokku saama? kule, tule siis eedeni keskusesse, me naisega ostame jyskis aiatoole?! hm...

heheee

aga meie lääme itaaljasse!


(kui ma oma diplomitööga ikkagi mingi hinde skoorin)