kõik rahh, mis on, tuleb kuu alguses maha juua, et siis kuu lõpus ometigi poleks võimalustki kuskile välja minna. positiivne on see, et viimasel ajal algavad läperdused ja chillingud juba lõunast, nii et saab varem õhtale ja hommikul üritada asjalik olla.
kolmapäeval läksime svenile külla. mehhikost tagasi, ometigi mitut sorti tekiilat kaasas, mida siis tuli köögilaua taga kell 2 päeval degusteerida. täitsa head. miski vagel tilpnes kah ühe pudeli põhjas. kujutan ette, et manustanud terve pudeli seda piiritusjooki, tuleb lõpuks tahtmine see tõuk ikkagi peale haugata.
siis kreppi. diivan. saabas jala otsast maha. ometigi tuli veel õlut juua, niiet lõpuks käisid eestpoolt mingid lapsed lärmavat nelikut piilumas. krepi omanik suutis meie kohaloleku ajal 2 korda oma imepisikesele taksikoerale peale istuda... siis tõmbasin mina martini uued kindad varvaste otsa ja lehvitasin jalgadega rõõmsalt möödujatele, trainu tõmbas endale minu punased käpikud, mis ka kui valatult jalalaba otsa passisid, pöial uhkelt kikkis... (kinky) kodus mõtlesin, et ega niipea siukest rõõmsat läperdust ei tule...
ometigi sättisin end eile lõuan ajal wildesse, et mingit bisnisprõpõusalit arutada, sai see läbi, helistasin massale, et ta muga maailma tuleks. massa pole veel maailmas käinud ja mul oli ta jaoks üks kena oranz sall ja ma tahtsin lihtsalt mõnusat pärastlõunat oma sõbrannaga. aga massal koolis miskid jamad ja ta ei jõudnud ega jõudnud. no martin ometigi, kohvikusõbranje, viimasel ajal küll millegipärast õllesõber. niisis õlled. veel ühed, massat ei tuld ikka veel ja me läksime suudlevatesse tudengitesse, õlled ja kook. kook oli äärmiselt paha, ilmselt tervislik. koogipõhi nagu tükk vees leotatud näkileiba j peal kiht poolkuiva linnupiima ja väga artificial maitsega külmutatud moosilaastud. väähhh.....
liitub massa. teel miskisse paremasse aga odavama õllega kohta jäi silma pubi poole kuue häppihaueri silt, mis lubas liitri a le coq'i 25 krooni eest. nii, selle me võtame! liitusid veel hr. kunstiteadlane ja hr. tulevane arstionu. 2 ringi õlut.
meil tuli miski imelik kibelus jällegi zavoodi minna. ehh, õlu on seal niikuinii odav ja pelmeenid, mille frittimisõli on ilmselt juba nädalaid vana, maitsevad ka hästi. 1 ring õlut. edasi, maailm, väikeste külilikukkumistega treffneri kooli ees. kuskil kaugemas lauas istus esteetikaõppejõud ja ma murdsin juba oma purjus pead, kas minna temaga mu siiani tegemata arvestusest rääkima või mitte, kuni ta juba püsti tõusis ja ära läks. õnneks, peale seda ringi õlut oleks ma ilmselt olnud valmis minema küsima arvestuse allkirja juba rinna peale või naba ümber...
tuntud läperdaja lazer suutis meie laua kõrvale selili kukkuda ja sinna tükiks ajaks lamama jääda, mis meid üsnagi erutas ja meie kõrgendatud meeleolu lausa haripunkti viis. ometigi oli tipp see, kui sisse astusid kris ja madis ning madis mu käest kohe diplomitöö kohta küsis, või õigemini, sellega mittetegelemise kohta... kui me minema hakkasime, siis istusin korraks kiigele, kustusin massatki ning nõudsin martinilt hoogu juurde... hoogu sai üleliia ja hommikul meenutati mulle piinlikkusttekitavat tõsiasja, et me olla massaga selili põrandale kukkunud ja jalad jäänud veel üle kiigu ripnema. massa suurepärane debüüt maailmas! ja mina lihtsalt kui mantliga proua, kes igal pool pikali kukub! ai, piinlik-piinlik.
millegipärast oli tahtmine ikkagi kluppi minna, ukse ees olid aga siuksed massid, et loobusime mõttest, kutsusime päksi järgi ja võtsime statoilist viina ja pizzat ja läksime kaldateele. njah, ja sealt me siis paar tundi tagasi laiali roomasime, kes ihastesse, kes tallinnsse, kes kilomeeter linna poole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar