head naistepäeva

kui ma naistepäeva eelõhtul raamatukogust koju jõudsin, siis ma köhisin natuke. kui ma magama heitsin, siis köhisin rohkem ja iga köhatusega lõid jubedad pisted kõhtu. kui ma ka veel kella kolmeks magama polnud jäänud, sest tunne oli jällegi nagu teerulli alla jäänul ja laupäevasest klassiõhtust saadud muhk tuikas peas, siis tegin endale goldrexi teed. kraadiklaas näitas midagi 38. kuum tots, pole midagi öelda. paks tekk tundus oma raskusega rõhuvat mu valutava keha läbi voodi. no ja nüüd, head naistepäeva, teil on köha ja palavik! kui ma veel paar nädalat just esmaspäeva öösel otsustan haigeks jääda, siis ma küll kooli ei lõpeta! maaild puha maalimata ja diplomitööks valmistun kuidagi oma arusaamise järgi... kas tegu on hoopiski psühholoogiliste vaevustega? jäin ma ju lapsena enam-vähem iga aasta enne 1. septembrit haigeks... ja voodis lesimine on piin, lugeda ei jõua... aga telekat ei saa vaadata, sest seal toas sai lõpuks kole eurolagi alla kistud ja toimub pahteldus... arvuti taga tuleb ISTUDA. siiamaani vaevab, miks ma küll kunagi läpakat ei nõudnud... köh. voodi ja puhh ootavad...