pornograaf

ma tegin täna midagi tohutult perversset. piinlik kohe...
kui pohmakaga on ära käidud hiinakates, pitsakates ja isegi mäkist burgerit ostetud, siis on aeg tulnud kodutoitude jaoks. perverssete kodutoitude jaoks... nagu... kiluvõileivad...
tarbin ilmselt keskmiselt aastas ca 10 kilu (mitte segamini ajada kiloga), ema puhastatud. vandusin alles paar päeva tagasi martinile, et mina kunagi kalu puhastama ei hakka. et abikaasa peab sellega tegelema.
aga täna olin üksi kodus. ei ema, abikaasast rääkimata, vanama kah maal. aga kapis on tallinna kilud. puhastmata.
ja kesse võttis oma sõrmedelt süütuse, susates nad jubedasse kiluvedelikku, lõigates fileerimisnoaga maha kõigepealt pea, siis saba, siis seljauime... ja kõige lõpuks, surudes laiali väikese keha, tõmbas sealt välja selgroo koos luude ja sisikonnaga?
jahh, piinlik... printsess
ja leiva peal koos munaviilu ja rohelise sibulaga oli kilu lissalt suurepärane... aga kui ma hiljem teda niisama proovisin, siis oli küll ök... maitea... pornosöök... toores kala...

ohheijõuaenam

õnneks on nädalavahetus otsakorral...
kui hommikupoolikul msn-s chattisin, siis kuulsin aknast imelikku valjuhäälset lällamist ja laulujoru. miskid noored olid oma parsa meie maja ette parkinud. aknast välja küünitades võis näha, et auto lausa lõhkemiseni rullnokse ja nende eitesid täis oli topitud, purjus lällamine tuli ühest alla keritud aknast, kust ka miski tibi oma tossava koniga näpud välja oli susand... niisiis, afterparty one of kind...
orkut on jälle lõbusaks kohaks muutunud. hulk inimesi joinib. eile sai eelpraazniku ajal päksi kommuun valmis tehtud. kõigile, kes armastavad taksoga sõitu ja ailarit ja kasiinosid ja chillida... lõunase seisuga oli 7 liiget. loodan, et neid tuleb juurde... saaks meie kommuun vähemalt sama suureks kui "sex and the city" oma.
traka sai valmis kommuniga, mille põhiteemaks on saiakatted. ma olen liige. ehkki saia söön üsna harva.
ja ma tahaks teada, kas ailar ikkagi leidis need sinililled, mida ta täna hommikul martini juurest äftekalt otsima kippus...

:0

kas tõesti on liig soovida isast, kes su ilma kahtlusteta ja kõhklusteta lissalt juukseid pidi oma koopasse tirib?!

ja veel: 3-päeavasteks nädalavahetusteks olen ma juba way too old... really, yeah...

kui toredaks laupäev saab, kui sulle sõbrad külla tulevad!

nii hea on. üksi kodus. sellele on eelnenud 2 päeva pedereerimist, runakmist, joomist, tsillimist ja seda, uskuge või mitte, kõige paremas tähanduses... võtsime reedel raamatukogust videosid, sealhulgas ETV lastesaadete laulud, "siimu sünd" ja mingi rullnokside kasseti. lastelaule on vaadatud umbes 3 korda, siimu sündi 1.5 ja rullnokki 3 korda... piinlik aga tõsi... rullnokside theme song on muutumas ka meie hümniks. kohutav. ma poleks seda endast kunagi uskunud... kui keegi üürgab laulda, ja sõnad on: "mõõnuuus lääb-raaa-kaaas, kiiireee käääh-kuuu-kaas, räämeee pohhh-maaa-kaas... ":S oomaikaad. jahh, kui laulusõnad jäid hästi meelde, siis "kika" ajal pöörati end kui üksmees külili ja jäädi norinal magama. ja kõige diibimat jaapani filmi vaatan täna siis uhkes üksinduses:D ja mihuke praaznik eile... ma olla kursavennaga vip-laundziz valssi keerutanud ja pärast olla kõik plaksutanud. võis olla. ja võis ka mitte olla. võibolla ajas trainu rumalat juttu. ja uskumatuna tundub tõsiasi, et mõned inimesed on nii tähtsad ja toredad, et alla 24 tunni koosolemisest ei tule midagi välja:) ja et mul siuksed sõbranjed on... ma oleks ammu maha surnd kui neid poleks. ja kui nad on minu juures oma 12-24 h täis vedelenud, siis ei teki veel mõtet, et saaks nad kuidagi välja tõsta, vaid hakkan hoopis spaghette keetma. või võileivad hommikul voodisse või... nohh, ükskõik mida. vähemalt võin ma kindlalt väita, et paar tõelist armastust on mul juba leitud ;) ohh, so cheesy... parem cheesy kui depressiivne, indeed...

stress?

arstionu tegi südamefilmi ja leidis, et süda on mul viltusti... kahju küll... siis seletas ta, et küllap stress vaevab ja kõigele leidub lahendus.... kust võtab tema õiguse niisugust instantpsühholoogi mängida?! ema käratas ka, et küllap ma stressis olen, kui musti käterätte ja voodipesu ostan ja soojalt mustapoolset tapeeti soovitan... nojanohh... lootsin siis leevendust loodusest ja ostsin basiiliku ja saltikressi seemneid ja 2 savipotti. hakkan külima, kaen, mis emakesel loodusel ka kevade puhul välja panna on... valikaines joonistame koomikseid ja raamatuillustratsioone. tore on. õppejõud soovitas kuu aega iga päev tund aega joonistada ja vaadata mis välja tuleb. prooviks? raivo tuleb reedel. ma küll ei jõua tallinnasse. eijõua, nohh, tuletaevasappi. appi-appi, kass ei lähe kappi, mis mögaelu!

2 muumiat

kõik nii hirmsasti terve nädal haige oldud. depressioongi saadud. kartus, et elu mööda jõuab, kui ise niiviisi voodis konutad. elu, mis haarab endaga kaasa sõbrad ja sündmused. ja siis oled sina seal patjade najal, endal tühjad pihud. või ühes käes goldrex ja teises telekapult, mis siiski väga hästi ei funka ja sa oled sunnitud vaatama algusest lõpuni teleturu saadet, mis tutvustab imemikserit, millega saab 3 sekundiga muhvinit ja parfeed ja sorbeed ja omletti ja kõike-kõike-kõike..... eile õhtul suutsin end voodist välja kangutada ja lootuses näha takashi miike viimast filmi, läksime massaga anderi juurde, ostsime sefiiritordigi kaasa. ei näidatud vilmi. anti pudel viint ja käsutati istuma ja anti hoopis prantsuskeelset "brazilit" vaadata. ometigi ikkagi ilma filmihelita, seda asendas alguses d'n'b ja siis antonio ocasio mix ja siis mahavokk. tore oli ikkagi, mis siis et anderi punkaripesas oli külm kõigi torudega oma töö teinud ja vetsus tuli püssirohukeldris käia... siis, parajalt purjud, sattusime massaga mingisugusele noorte sünnipäevale. no polnudki nad nii noored, aga vahe meie ja nende vahel oli suur ja karvane. ainukesed adekvaatsed tegelased olid 2 noormeest, kes suutsid põhjendada oma muusikamaitset ka muude sõnadega kui "jou. ruulib!" igatahes, meie keskaläbude ajal oli kl 3 ajal juba vähemalt 3 amelevat paarikest, seal polnud ühtegi. kl1 läksid meie klassivennad sahvrisse või mõnda muusse pimedasse nurka filosofeerima, seal ilmselt kukkus enamus seltskonda lihtsalt ära... õnneks ei tuvastanud ma korteris kusagil avalikku okset, niiett ses osas on nad meist peajagu üle...

head naistepäeva

kui ma naistepäeva eelõhtul raamatukogust koju jõudsin, siis ma köhisin natuke. kui ma magama heitsin, siis köhisin rohkem ja iga köhatusega lõid jubedad pisted kõhtu. kui ma ka veel kella kolmeks magama polnud jäänud, sest tunne oli jällegi nagu teerulli alla jäänul ja laupäevasest klassiõhtust saadud muhk tuikas peas, siis tegin endale goldrexi teed. kraadiklaas näitas midagi 38. kuum tots, pole midagi öelda. paks tekk tundus oma raskusega rõhuvat mu valutava keha läbi voodi. no ja nüüd, head naistepäeva, teil on köha ja palavik! kui ma veel paar nädalat just esmaspäeva öösel otsustan haigeks jääda, siis ma küll kooli ei lõpeta! maaild puha maalimata ja diplomitööks valmistun kuidagi oma arusaamise järgi... kas tegu on hoopiski psühholoogiliste vaevustega? jäin ma ju lapsena enam-vähem iga aasta enne 1. septembrit haigeks... ja voodis lesimine on piin, lugeda ei jõua... aga telekat ei saa vaadata, sest seal toas sai lõpuks kole eurolagi alla kistud ja toimub pahteldus... arvuti taga tuleb ISTUDA. siiamaani vaevab, miks ma küll kunagi läpakat ei nõudnud... köh. voodi ja puhh ootavad...

plirts-plärts, käes on märts!

kõik rahh, mis on, tuleb kuu alguses maha juua, et siis kuu lõpus ometigi poleks võimalustki kuskile välja minna. positiivne on see, et viimasel ajal algavad läperdused ja chillingud juba lõunast, nii et saab varem õhtale ja hommikul üritada asjalik olla.
kolmapäeval läksime svenile külla. mehhikost tagasi, ometigi mitut sorti tekiilat kaasas, mida siis tuli köögilaua taga kell 2 päeval degusteerida. täitsa head. miski vagel tilpnes kah ühe pudeli põhjas. kujutan ette, et manustanud terve pudeli seda piiritusjooki, tuleb lõpuks tahtmine see tõuk ikkagi peale haugata.
siis kreppi. diivan. saabas jala otsast maha. ometigi tuli veel õlut juua, niiet lõpuks käisid eestpoolt mingid lapsed lärmavat nelikut piilumas. krepi omanik suutis meie kohaloleku ajal 2 korda oma imepisikesele taksikoerale peale istuda... siis tõmbasin mina martini uued kindad varvaste otsa ja lehvitasin jalgadega rõõmsalt möödujatele, trainu tõmbas endale minu punased käpikud, mis ka kui valatult jalalaba otsa passisid, pöial uhkelt kikkis... (kinky) kodus mõtlesin, et ega niipea siukest rõõmsat läperdust ei tule...
ometigi sättisin end eile lõuan ajal wildesse, et mingit bisnisprõpõusalit arutada, sai see läbi, helistasin massale, et ta muga maailma tuleks. massa pole veel maailmas käinud ja mul oli ta jaoks üks kena oranz sall ja ma tahtsin lihtsalt mõnusat pärastlõunat oma sõbrannaga. aga massal koolis miskid jamad ja ta ei jõudnud ega jõudnud. no martin ometigi, kohvikusõbranje, viimasel ajal küll millegipärast õllesõber. niisis õlled. veel ühed, massat ei tuld ikka veel ja me läksime suudlevatesse tudengitesse, õlled ja kook. kook oli äärmiselt paha, ilmselt tervislik. koogipõhi nagu tükk vees leotatud näkileiba j peal kiht poolkuiva linnupiima ja väga artificial maitsega külmutatud moosilaastud. väähhh.....
liitub massa. teel miskisse paremasse aga odavama õllega kohta jäi silma pubi poole kuue häppihaueri silt, mis lubas liitri a le coq'i 25 krooni eest. nii, selle me võtame! liitusid veel hr. kunstiteadlane ja hr. tulevane arstionu. 2 ringi õlut.
meil tuli miski imelik kibelus jällegi zavoodi minna. ehh, õlu on seal niikuinii odav ja pelmeenid, mille frittimisõli on ilmselt juba nädalaid vana, maitsevad ka hästi. 1 ring õlut. edasi, maailm, väikeste külilikukkumistega treffneri kooli ees. kuskil kaugemas lauas istus esteetikaõppejõud ja ma murdsin juba oma purjus pead, kas minna temaga mu siiani tegemata arvestusest rääkima või mitte, kuni ta juba püsti tõusis ja ära läks. õnneks, peale seda ringi õlut oleks ma ilmselt olnud valmis minema küsima arvestuse allkirja juba rinna peale või naba ümber...
tuntud läperdaja lazer suutis meie laua kõrvale selili kukkuda ja sinna tükiks ajaks lamama jääda, mis meid üsnagi erutas ja meie kõrgendatud meeleolu lausa haripunkti viis. ometigi oli tipp see, kui sisse astusid kris ja madis ning madis mu käest kohe diplomitöö kohta küsis, või õigemini, sellega mittetegelemise kohta... kui me minema hakkasime, siis istusin korraks kiigele, kustusin massatki ning nõudsin martinilt hoogu juurde... hoogu sai üleliia ja hommikul meenutati mulle piinlikkusttekitavat tõsiasja, et me olla massaga selili põrandale kukkunud ja jalad jäänud veel üle kiigu ripnema. massa suurepärane debüüt maailmas! ja mina lihtsalt kui mantliga proua, kes igal pool pikali kukub! ai, piinlik-piinlik.
millegipärast oli tahtmine ikkagi kluppi minna, ukse ees olid aga siuksed massid, et loobusime mõttest, kutsusime päksi järgi ja võtsime statoilist viina ja pizzat ja läksime kaldateele. njah, ja sealt me siis paar tundi tagasi laiali roomasime, kes ihastesse, kes tallinnsse, kes kilomeeter linna poole.