Very Early Bird

Juba järgmine nädalavahetus, ilma, et ma oleks oma bloogi puudutanudki. Nuhutanud ka mitte.
Esmaspäev - tööle, jama. Uus ja hullem manager on majas... Teenis minult õigustatult ära nime Dyke, mida Astrid usinalt kasutab. Proua Virginia pole Dyke mitte selles "do gay" mõttes, aga ta lihtsalt näeb välja, et ta suudaks merevee raskusele vastu panna ja sobiks hoopis koprapessa vett tõkestama, mitte meie poodi. Ma tean, et olen siinmaal shallowks läinud... Et kuigi mind on aegajalt süüdistatud pealsikaudsuses, siis rohkem küll diibiks peetud. Ja nüüd ma saan aru, et kui ma kellegi koledat kleiti kommisin, siis õigustatult. Kole kleit on su enda valik, aga see, et sa oled peaaegu 2 meetrit pikk ja näed välja nagu part, pole teps mitte su enda teha. Nohh, nälgimisega saaks muidugi hiigelpardist lipuvarda meisterdada, aga see on juba komplitseeritum... Niet, siinmaal kommenteerivad kõik kehavorme ja halvustavad teisi selle põhjal.
Ma ütleks, et Lucy on lihtsalt tacky ja dirty, aga teised leiavad peale selle et ta on skinny ja lissalt ugly...
Neville looks like crockodile. Ok, ta on kole, aga võrdlus krokodilliga näib olevat liiast.
Tegelikult on töö juures kõik mehed absoluutselt ebapandavad ja enamus tsikke on üsna kabedad.
Õhtul sain teada, et Yen pole elusees koledat eestlast näinud :)

Teisiba. Dyke ei anna asu ja käsib müüa poekaarte. Vestelda kõigi klientidega, rääkida neile suurepärastest soodustustest, mis kaardiga kaasnevad ja kui ost on üle 50 naela, siis lihtsalt öelda, et kaart on tasuta, mitte selgitada, et kaart on ikkagi 5 naela, aga kümne protsendine ale jätab ostusumma samaks. Mille peale enamus kleinte röökima hakkab ja oma viit naela tagasi nõuab ja ütleb, et neid on petetud... Ja kui siis õhtul kokkuvõtteid tehakse.
Dyke: "Hyun Sung, mitu kaarti oled sina täna müünud?" Oma meeldivalt ilgel sõbralikul ja emalikul moel, sosistades.
Hyun Sung: "None..."
Mina: "Jah, aga ta on ka terve päeva laoruumist kaupa toonud ja seda riiulitele pannud..."
D: "See ei loe.. Sa saad kaarti müüa ka siin, ka tagumises müügisaalis on kassa ja kui sa klienti aitad, siis saad ta kassa juurde viia ja talle seal kaardi müüa."
Hyun Sung vaatab ainult maha ja pööritab silmi, viisaka korea katoliiklasena on tal häbi, et ta pole suutnud poekaarti müüa, sest ta pole terve päeva kassas olnud ja ta inglise keel lonkab pisut. Kui kõik see välja arvata, on ta kohusetundlik ja abivalmis ja kindlasti väärt rohkem kui meie hädine palganumber.
Igatahes, kui Dyke on lahkunud, siis arutame omavahel võimaluse üle müüa kaarti inimestele Bootsist, sest me jagame ühte laoruumi... Ja siis võibolla turvamees Nelson ostaks ühe kaardi Hyun Sungilt...
Kolmapäev. Täna tuleb ühe kaardi asemel kaks kaarti müüa. Kõik ainult naeratavad Dyke'le ja lubavad endast parima anda.
Dyke toob tagumisse müügisaali korvitäie kohutavaid loomi: CrumbPet'e. Loomake ületab kõik totrused, mis ma siiamaani näinud olen. Paras teleturu kaup. Siuke pisike loomakujuline plastmassnätakas, saadaval lamba, sea ja lehmakujulisena. Töötab AA patareidega ja funktsioon on köögilaualt leivapuru imemine. Enne jõule müüsid need nätakad imehästi, inimesed tulid 2 nädalat hiljem veel küsima. Telliti uued, aga need seisavad. Ilmselt tabas Londonlasi plastloomahullus samamoodi nagu kõiki mu eakaaslasi kuuendas klassis yo-yo hullus. Nüüd on leivapuru imev lehm moest väljas ja vedeleb nukralt poes. Igatahes tuli lehmamoeline Dyke terve korviga ja ajas meie kontsepsiooniga värvilise riiuli sassi. Kui ma hakkasin talle seletama ,et selles riiulis on ainult väga värvilised asjad ja kõik on paigas ja välja valitud, siis ta lihtsalt naeratas ja kõndis minema. Mulle öeldakse selle peale siinmaal tavaliselt, et mul on attitude problem, aga lehmale (jah, ma hüüaks teda pigem lehmaks) on kõik lubatud, kuna ta on manager. Kutsusin Debbie, kes pisut oigas, sest ta display on rikutud, kuid siis sõlmisime pakti: me ei vingu enam, vaid oleme sellest kohast lihtsalt aprilliks läinud.
Neljapäev. Ilm on ilus, päike paistab ja lund sajab. Peaaegu iga päev.
Reede. Nädala viimane päev. Pärast lõunat vaevas mind midagi migreenitaolist, nii et kui koju sain, vajusin kohe voodisse.

Kolmapäeva õhtul tunnistati mind ametlikult mustaks. Debbie pidi Astrdile uued juuksed panema. Nii -- ülla-ülla -- enamus musti naisi ilusate juustega -- ei ole need juuksedteps mitte nende omad. Ei Debsi ega Astridi juuksed pole päris, Debbie arvas küll, et ta juuksed on tema omad, sest ta on and oma raha eest ostnud ja ise endale pähe pannud... :D Ja siis kraamiti välja karp kõige erinevamate juustega, mida kuidagi pähe andis sättida...:D Ja siis mutabalsam on tegelt mingi õlimoodi asi... Ma tean küll, et nende juuksestruktuur on hoopis teine, aga ikkagi õli pähe panna... IIK.
Alustuseks oli meil õhtusöök, mis koosnes kahest quichest ja kahest pitsast. Pluss minu mõjutustel ostetud salat, millest mina poole sõin, Debbie 2 lehte ja Astrid veerandi. Ja selle põhjal, et ma olen suuteline ka üsna palju pitsat sööma ja et mul on täitsa arvestatav bum (sest Briti tüdrukud on nagu panniga vastu tagumikku saanud) ja, et ma hängin ringi kahe musta tsikiga loeti mind omade hulka. Mhmhh, ma olen ka must. Tegelikult võib öelda, et nii Debbie kui Astrid on pigem kookospähklid (nagu Barbadosel öeldakse) või Bounty (Pariis). St. Pealt must, aga seest valge. Ei ole neil nõmedaid maneere nagu suurel osal mustadest, kui Debbie on metroos, siis seisab ta vagusi ega anna kõigile märku, et black mama here... Ja kui Astrid kluppi läheb, siis on ta seal enamasti ainuke must, r'n'b rütmid ja tagumikuraputus teda ei eruta...
No ja mina olen siis Pahupidi Bounty. Näen väga valge välja, aga sees on natuke pruuni ka, et suudan nendega nii hästi suhestuda.
Hmm. Aga kui nad on niikuinii seest valged, siis võib öelda, et me oleme tegelikult ka valged... :D
Haahhh, raske. Me oleme lihtsalt versatiilsed.