Tartu

Ma ei teagi, kas on parem see, kui lennijaamas väravast välja tulles kedagi eest lootmata kiiruga taksopeatuse poole kahlutad ja siis kuskilt Trainu välja hüppab või punaste saabastega väike Massa, kes suure nartsissikimbuga sulle sillale järele jookseb, sest sa oled jälle arvanud, et keegi bussile vastu ei tule. Igatahes, sült pargipink-kiigel Annekanali ääres maitseb hästi!
Ja kui ei oleks INIMESI, siis oleks ma vist Tallinnas Lennujaamas lennukile tagasi läinud, sest kliima on siin JUBE.

Estonia

Nii, plaanid on natuke nihkesse läinud. Nagu, tsiteerides Dotsenti: "Ise vaataks ka kõigepealt ema ja sõbrad üle ja alles siis Tallinna peded."
Niisiis:
Kolmapäev- 11.30 TLL Ülemiste. Kõigi eelduste kohaselt kolm tundi hiljem saabumine: Tartu Autobussijaam. Edasi vaatab mis saab.
Neljapäev -- Massakese aka Nirgi sünnipäev. Eks vaatab mis saab :)
Reede -- kohtumine igasugu arstide ja muude ametiasutustega Tartus. Kuidagiviisi väljastatakse mu uus pangakaart Tallinnas, niet sinna. Ehk mõned huvitavad kohtumised... Õhtul muru ja muud mängud ilmselt kusagil Faehlmanni tn. vabaajakeskuses (nii uus, et pole käindki) edasi sünnipäevatäristus klubis An Hell.
Laupäev -- pohmakaga Tartusse. Ilmari 80 juubel, mida hakatakse ilmselt juba varajastest lõunatundidest Tammiku talus tähistama. Õhtupoolikul Ilmari sünnipäeva afterparty ja Martini sünna preparty Filosoofi tänava varjupaigas. Edasi minu jaoks uus klubi Illusioon.
Pühapäev -- pohmell, olen avatud ettepanekutele.
Esmaspäev -- lahkumine Tartust. Tallinn, olen avatud ettepanekutele kuni pealelõunani. Õhtul London.

To do Triin

Ma olin absoluutselt kindel, et veedan oma nädalavahetuse väga busylt: lähen Debbie näitust vaatama, Homeshowle Earls Court'i ja käin poodides (mida kinkida vanaisale 80ndaks sünnipäevaks??? Paar susse?).
Asi lõppes, õigemini algas sellega, et Yen pidi reede õhtul süüa tegema ja mina veini tooma ja me pidime lihtsalt juttu ajama... Kui ma veniga kohale jõudsin, oli köögis veel keegi Darren, ja teps mitte tüdruk.
Ok.
Kella 10 ajal kraapisime meie Yeniga oma viimased mündid kokku ja arvasime, et oleks õige aeg üle tee Drinkers Paradise'i minna ja viin tuua. Viin maksis 8.99, meil oli ainult 7.50 sula ja kaarte ei aktsepteeritud. yen on ilmselt seal oma jope, sest viin anti meile 7.50 eest ja suitsud üldse võlgu...
Kell 12 ajas Yen miniseeliku selga ja tohutud kontsad alla ja otsustas, et on õige aeg Teabar'i minna.

Laupäeval pidi tulema Triin, keda ma polnud kunagi elus varem näinud ega juttu ajanud. Aga kuna tal on võrratud soovitajad, siis elab ta hetkel meie elutoas. Siiani pole probleeme olnud.
Jõudsin koju napilt enne Triinu ja Roberti tulekut, andsin endast parima, et nädalaid koristamata elamine pisutki inimlikumaks muuta.
Okei, õhtu juba, laupäev täitsa maha lööberdatud. Kõige tipuks toodi hiljem samasugune viin kui reedel ja miski punase kuke nimeline energiajook... Teel poodi torgati mulle Poppers nina alla, nii et mul oli raskusi trepist alla saamisega. Poole viina peal kraamis Sven välja oma kannabisesisaldusega sigarid...
Ei ole just hea algus?
Teabaris oli alguses kõik korras, aga mingi hetk oli mu roheline pluus seljas Reimol, teisel pool baariletti. Õnneks oli mul all teine top, aga millise dekolteega! Ja siis järgmine mälestus on vetsust, kus ma emban potti. Kojuminekut ei mäleta, aga mind talutati... Lõppude lõpuks käitusin nagu Triin-Traka, kui ta veel siin elas ja me ükskord samamoodi Teast koju taarusime, ainult tookord olin mina see kainem pool. Niipea kui ma bussi nägin, tuli mul tahtmine oksendada ja ma keeldusin bussi peale minemast. Nii et võib öelda, et ma tegin uue Triinu ees Triinu...
Igatahes, kui me koju jõudsime, tuli mulle kuskilt eluvaim sisse ja ma olla Triinule isiklikult diivani lahti teinud ja voodi ära teinud. Peale seda väsisin vist ilmselt jälle ära, sest hommikul ärkasin täismeigiga ja seljast olin suutnud heita vaid seeliku ja sukkpüksid.
Täna tulin voodist välja kolme ajal, käed suht-koht värisevad ja ikkagi on kerge öökimistunne...
Sinna see nädalavahetus siis kaduski.

tähtaeg

Asi nii, et esimene aprill on tähtaeg. Ja siis näeb.

Ja ma arvan, et 29ndal Eestisse jõudmine aitab otsustamisele kaasa.

Ja täna veeres bussist 1 peatus enne meid tühi Smirnoffi pudel maha. :) absurd-itsitus.

Barcelona on ilus,

soe ja sõbralik. Päikesepaisteline, odav ja mere ääres.
Aga ikkagi olin ma üliõnnelik, kui eile õhtul kõigi oma kodinatega Brendani juurde jõudsin ja majapeol kergelt öeldes hõredalt rahvast oli. Aga Astrid oli seal ja Sven, kes teatas, et ta isegi nõud oli ära pesnud...
Ja ehkki täna hommikul Hammersmithi liin ei sõitnud, siis ma ei vigisenud. Võtsin Districti ja tundsin, et see on London.

kingabisnis

Londonis on võimatu lihtsalt suvalist kingaparandust leida. Mulle tundub, et ma olen ühte näinud kuskil kesklinnas ja siis üks on kindlasti St. Pauli peatuses. Aga ma ei hakka ometigi St. Paulis bussi pealt maha tulema ja oma hingehinnaga võideldud istekohta loovutama!
Ja kui pisuta googeldada, siis leiab isegi mõned kohad. Glamuurselt kõlav Fifth Avenue Shoe Repairs (41 Goodge St.) peaks kusagil mu töökoha läheduses olema. Siis veel päris mitu kohta Tottenham Court Roadil ja üks isegi Whitechapelis. Whitechapelisse küll väga oma kingakesi viia ei julge, võibolla mõni tsimpirimpi paneb jumalteab mis tallad alla...
Ja üldse vist siimaal visatakse kingad lissalt ära, kui kontsaplekid kuluma kipuvad.
Eile ostsin endale Brick Lanelt mingid ilusad väikesed tsimpirimpisussid. Onu muudkui korrutas "Maa-aam ja maaa-aam" ja kõik müügiinimesed alates sellest valgete riietega kitarrega kiilanevast gurust kuni vorstimüüjateni peaksid tema juures libeda ja ilgelt naeratava müügitahnika tõdesid õppimas käima. Igatahes, 8-naelase sussi idee seisneb selles, et kõik sussid on ühesugused ja ise peab nad kas parema või vasaku jala omaks käima. Ja siis tuleb osta tingimata üks number väiksemad ja need siis oma jala järgi venitada. Mosleminaisele pole uued kingad ilmselt teps mitte sama veetlevad kui valgele naisele... Ja lapsed ei taha ilmselt uutest kingadest kuuldagi...
Sest kui ma eile neid oma jala järgi venitasin, siis palja jala otsas olid nad küll maru valusad. OMG, praegu jalga proovides olid nad veelgi valusamad, ilmselt nende eileõhtuste hõõrutud varvaste pärast...

Still can't believe it

Kas on see ainult London, või ongi 90 protsenti maailma meessoost irmuskoledad ja rumalad ja siis see järlejäänud kümnendik teab väga hästi, et nad ülejäänutest paremad on, ja seda ka igatepidi välja näitavad.
Reedeõhtuseks ülbuse tipuks oli sms, kellegilt kuuajataguselt Adamilt, kes tegelikult Cardiffis elab. Nagu ma aru saan, meie päevil enam ei kutsuta ega küsita, vaid ANTAKSE TEADA. Huvitav, kui mul veab, kas mulle antakse siis kunagi mõnest deidist ka samamoodi teada? Sms ise algas: "House party, cardiff..." ja sis oli seal aadress ja tänane kuupäev ja kellaaeg vist 9 kanti...
Kui Astrid oleks täna vaba, siis oleks ta kaasa võtnud ja vist tõesti väikese väljasõidu teinud.

Ja siis eilsel kohalikul Lõuna-Londoni prantsuse tsikkide sünnipäeval-majapeol oli vist ekstra guestlist... Paar kena tüdrukut, kaasaarvatud sünnipäevalapsed ise, siis üks väga trendikas ja kaunis india tunnustega neiu ja... ja... OMG. Kõik. Kogu selle kamba peale oli 1 (ÜKS) üsnagi kaunis noormees, kelles ma peale esimest kolme lauset täieliku cunt'i ära tundsin. Nojahh, tuligi välja, et samal ajal kui Cunt meeldis ühele sünnipäevalapsele, siis ta magas teisega. Ja halvasti magas. :)
Nii et ma bännisin kõik temapoolsed katsed ja ei tänanud teda ta libedate komplimentide eest. Ja ka tema oli mind nõus pärast Whitechapelisse saatma, ehkki ta Kensingtonis elab, ja ma arvan, et ka tema ei saa päris täpselt aru väljendist "to walk home". Et see vähemalt mulle tähendabki koju kõndimist, mitte peale kõndimist "kohvile" kutsumist ja ... misiganes ühele kohvile võib järgneda...
Yeah, life is not bitch anymore, life is a whore.

unbelivable arrogance

Kas kõik itaallased on lollid ja lihtsameelsed, või viib mind saatus just sellistega kokku. Kõik itaaliapärane mind niikuinii ei eruta, mnii et ükskõik...
Aga see tänane tegelane Teabarist, issandjumal, see oskas üldse kõige vähem inglise keelt üldse, ja kui ma ütlesin, et jaa, ma tulen temaga koju, sest ta elab Whitechapelis ja meil on üks tee, sis mõtles ta ilmselt, et ma lähen temaga kohe päriselt koos koju...
Nonono... Kui Astrid tõi peolt endale mingi mehe koju, kusjuures, minu heakskiidul, päris kabedamapoolse...
...Siis ma tean, millise nõmeda tunde jätab üheöökas ja eriti mingi rumala tegelasega,
Kui harrastada üheöösuhet rumala mehega, siis on pärast jube tunne: magasin purulolliga... Ja kui tegemist on targaga, siis on kahjatsus kerge ligi hiilima: miks ma taga magasin, oleks võinud ju hoopis kena liini paika ajada...
So complicated...
Igatahes, Laurent ja Marco jätsid mu Club 54s üksi kuskile käsipuu äärde seisma, ja irmus palju mutasid tuli mind näppima... Mulle see ei meeldind, ja ma läksin neid otsima... Ja Laurent arvas, kui ma nad meestevetsust üles leidsin, et ta tahaks oma sõbraga paar sõna rääkida... Mille peale ma arvasin, et pole kena mind niiviisi üksi jätta... Mille peale Laurent jällegi arvas, et ma võiks Eestisse tagasi kolida. Sry, baby, aga sinu pärast ma küll kolima ei hakka. Kui sa ka ülipandav välja näed, siis su arrogantsi ei õigusta miski... Ja ma arvan, et Laurentil tuleb väike issue Itaalasega, sest viimane oli ülihuvitet mu numbrist...
Huhh, siukesed on siis pühapäevaõhtud...

routes on a narrow roads

Wbh räägib oma blogis, kui väike maailm on. Londonis elades on enam kui selgeks saanud, et enamasti seob sind teise eestlasega vaid üks link. Ja kui neid linke mitu on, või sa pole seda inimest varem isegi näinud, siis on imelik...

Eile laekus meile üheks õhtuks üks eestlane, võtsime ta kaasa sünnipäevale, bussis tuli välja, et neiu ikkagi teab sünnipäevalast varasemast ajast... Ja sugugi mitte positiivsel ja sõbralikul moel. Asjasse segatud Lasnamäe korteriläbul lõhutud telefonid, hüüdnimi Vandaal, Nightmanis tantsu löömine ja suured kogused alkoholi...
Maailm tundus väga ebameeldivalt ahtake...
Õnneks läks kõik kenasti, eks 4 aastat on sellele kaasa aidanud.
Ja Eestlasi, kellest ma varem midagi ei teadnud, järjest lisandub.
Plaan oli eile kluppi minna, aga lõpuks jäid kõik koju ja jaotati madratsitele. sünnipäevalaps oli nigu koerakirp endale käterätist me jalge juurde aseme teinud, sest prouad laiasid voodis...
Ja tänane päev oli kaunis ja päikesepaisteline, tegime Sveniga ilgema tiiru ja tulime jala koju.
Ja siuke imelik pohmakas on...
Aga kui pesu pesema paneme, siis vaatame Astridiga, kas lääme Tea Bar'i aftekale. Ilmselt lääme.

Very Early Bird

Juba järgmine nädalavahetus, ilma, et ma oleks oma bloogi puudutanudki. Nuhutanud ka mitte.
Esmaspäev - tööle, jama. Uus ja hullem manager on majas... Teenis minult õigustatult ära nime Dyke, mida Astrid usinalt kasutab. Proua Virginia pole Dyke mitte selles "do gay" mõttes, aga ta lihtsalt näeb välja, et ta suudaks merevee raskusele vastu panna ja sobiks hoopis koprapessa vett tõkestama, mitte meie poodi. Ma tean, et olen siinmaal shallowks läinud... Et kuigi mind on aegajalt süüdistatud pealsikaudsuses, siis rohkem küll diibiks peetud. Ja nüüd ma saan aru, et kui ma kellegi koledat kleiti kommisin, siis õigustatult. Kole kleit on su enda valik, aga see, et sa oled peaaegu 2 meetrit pikk ja näed välja nagu part, pole teps mitte su enda teha. Nohh, nälgimisega saaks muidugi hiigelpardist lipuvarda meisterdada, aga see on juba komplitseeritum... Niet, siinmaal kommenteerivad kõik kehavorme ja halvustavad teisi selle põhjal.
Ma ütleks, et Lucy on lihtsalt tacky ja dirty, aga teised leiavad peale selle et ta on skinny ja lissalt ugly...
Neville looks like crockodile. Ok, ta on kole, aga võrdlus krokodilliga näib olevat liiast.
Tegelikult on töö juures kõik mehed absoluutselt ebapandavad ja enamus tsikke on üsna kabedad.
Õhtul sain teada, et Yen pole elusees koledat eestlast näinud :)

Teisiba. Dyke ei anna asu ja käsib müüa poekaarte. Vestelda kõigi klientidega, rääkida neile suurepärastest soodustustest, mis kaardiga kaasnevad ja kui ost on üle 50 naela, siis lihtsalt öelda, et kaart on tasuta, mitte selgitada, et kaart on ikkagi 5 naela, aga kümne protsendine ale jätab ostusumma samaks. Mille peale enamus kleinte röökima hakkab ja oma viit naela tagasi nõuab ja ütleb, et neid on petetud... Ja kui siis õhtul kokkuvõtteid tehakse.
Dyke: "Hyun Sung, mitu kaarti oled sina täna müünud?" Oma meeldivalt ilgel sõbralikul ja emalikul moel, sosistades.
Hyun Sung: "None..."
Mina: "Jah, aga ta on ka terve päeva laoruumist kaupa toonud ja seda riiulitele pannud..."
D: "See ei loe.. Sa saad kaarti müüa ka siin, ka tagumises müügisaalis on kassa ja kui sa klienti aitad, siis saad ta kassa juurde viia ja talle seal kaardi müüa."
Hyun Sung vaatab ainult maha ja pööritab silmi, viisaka korea katoliiklasena on tal häbi, et ta pole suutnud poekaarti müüa, sest ta pole terve päeva kassas olnud ja ta inglise keel lonkab pisut. Kui kõik see välja arvata, on ta kohusetundlik ja abivalmis ja kindlasti väärt rohkem kui meie hädine palganumber.
Igatahes, kui Dyke on lahkunud, siis arutame omavahel võimaluse üle müüa kaarti inimestele Bootsist, sest me jagame ühte laoruumi... Ja siis võibolla turvamees Nelson ostaks ühe kaardi Hyun Sungilt...
Kolmapäev. Täna tuleb ühe kaardi asemel kaks kaarti müüa. Kõik ainult naeratavad Dyke'le ja lubavad endast parima anda.
Dyke toob tagumisse müügisaali korvitäie kohutavaid loomi: CrumbPet'e. Loomake ületab kõik totrused, mis ma siiamaani näinud olen. Paras teleturu kaup. Siuke pisike loomakujuline plastmassnätakas, saadaval lamba, sea ja lehmakujulisena. Töötab AA patareidega ja funktsioon on köögilaualt leivapuru imemine. Enne jõule müüsid need nätakad imehästi, inimesed tulid 2 nädalat hiljem veel küsima. Telliti uued, aga need seisavad. Ilmselt tabas Londonlasi plastloomahullus samamoodi nagu kõiki mu eakaaslasi kuuendas klassis yo-yo hullus. Nüüd on leivapuru imev lehm moest väljas ja vedeleb nukralt poes. Igatahes tuli lehmamoeline Dyke terve korviga ja ajas meie kontsepsiooniga värvilise riiuli sassi. Kui ma hakkasin talle seletama ,et selles riiulis on ainult väga värvilised asjad ja kõik on paigas ja välja valitud, siis ta lihtsalt naeratas ja kõndis minema. Mulle öeldakse selle peale siinmaal tavaliselt, et mul on attitude problem, aga lehmale (jah, ma hüüaks teda pigem lehmaks) on kõik lubatud, kuna ta on manager. Kutsusin Debbie, kes pisut oigas, sest ta display on rikutud, kuid siis sõlmisime pakti: me ei vingu enam, vaid oleme sellest kohast lihtsalt aprilliks läinud.
Neljapäev. Ilm on ilus, päike paistab ja lund sajab. Peaaegu iga päev.
Reede. Nädala viimane päev. Pärast lõunat vaevas mind midagi migreenitaolist, nii et kui koju sain, vajusin kohe voodisse.

Kolmapäeva õhtul tunnistati mind ametlikult mustaks. Debbie pidi Astrdile uued juuksed panema. Nii -- ülla-ülla -- enamus musti naisi ilusate juustega -- ei ole need juuksedteps mitte nende omad. Ei Debsi ega Astridi juuksed pole päris, Debbie arvas küll, et ta juuksed on tema omad, sest ta on and oma raha eest ostnud ja ise endale pähe pannud... :D Ja siis kraamiti välja karp kõige erinevamate juustega, mida kuidagi pähe andis sättida...:D Ja siis mutabalsam on tegelt mingi õlimoodi asi... Ma tean küll, et nende juuksestruktuur on hoopis teine, aga ikkagi õli pähe panna... IIK.
Alustuseks oli meil õhtusöök, mis koosnes kahest quichest ja kahest pitsast. Pluss minu mõjutustel ostetud salat, millest mina poole sõin, Debbie 2 lehte ja Astrid veerandi. Ja selle põhjal, et ma olen suuteline ka üsna palju pitsat sööma ja et mul on täitsa arvestatav bum (sest Briti tüdrukud on nagu panniga vastu tagumikku saanud) ja, et ma hängin ringi kahe musta tsikiga loeti mind omade hulka. Mhmhh, ma olen ka must. Tegelikult võib öelda, et nii Debbie kui Astrid on pigem kookospähklid (nagu Barbadosel öeldakse) või Bounty (Pariis). St. Pealt must, aga seest valge. Ei ole neil nõmedaid maneere nagu suurel osal mustadest, kui Debbie on metroos, siis seisab ta vagusi ega anna kõigile märku, et black mama here... Ja kui Astrid kluppi läheb, siis on ta seal enamasti ainuke must, r'n'b rütmid ja tagumikuraputus teda ei eruta...
No ja mina olen siis Pahupidi Bounty. Näen väga valge välja, aga sees on natuke pruuni ka, et suudan nendega nii hästi suhestuda.
Hmm. Aga kui nad on niikuinii seest valged, siis võib öelda, et me oleme tegelikult ka valged... :D
Haahhh, raske. Me oleme lihtsalt versatiilsed.